Hallo hallo. Siin Tallinn, Tartu ja Türi. Saatesarja käigus rahvusringhääling 75 oleme jõudnud aastasse 1940. Hoian käes praegu raadiolehte, 27.-st juunist teatatakse, et ringhääling läheb kombe kohaselt üle suvisele saatekavale. Uut esialgu ei märkagi mitte arvestada hommiku palvuste arvu vähendamist. Kuuelt kolmele. Välismaale mõeldud päevauudised hakati levitama koguni viies keeles. Soome, rootsi, saksa, inglise ja vene keeles ega uudistetoimetus oli sellal hõredavõitu kolm inimest vaid toimetaja kaugele nende vastuvõtja stenografist ja masinakirjutaja. Võrdluseks. Läti raadius oli sellal uudiste poolelt paigal juba 15 inimest. Nüüd võeti teadustajaks juurde hilisem kirurg Anatoli Chevalier, kelle isa oli lugenud prantsuskeelset nädala kroonika. Aga juba 19. juulil tehti lõpp jumalateenistustele ja hommikupalvetele. Kümmekond päeva varem oli tulnud esmakordselt kokku ajutine saatekava koviteesest vana saadeti laiali. Sinna kuulusid haridus, välis ja siseministeeriumi, ametiühingute keskliidu ja informatsioonikeskuse esindajad pluss kaks inimest, ringhäälingus seega kokku seitse. Eeskujuks püüti võtta Nõukogude ringhäälingut ja sellepärast teeme vahelepõiked, et mis siis punasel Venemaal selles vallas oli juhtunud. Algusest peale Nõukogude maal kasutati raadiot kui poliitilise informatsiooni vahendid ja Lenini kuulsad sõnad. Ajaleht, mille jaoks pole vaja paberit ja mis ei hooli kaugustest, on suursündmus. Seda ei väsitud rõhutamast, kusjuures ei mõeldud sellist raadiot, et igaüks keerab ise nuppu, vaid just traatringhäälingut. Lenin nõudis pidevalt aruandeid selle kohta kas valmistatakse aparaate, millega on võimalik kuulata Moskva kõne. Tsiteerin Vladimir Iljitši, kuidas on lugu Rooporitega, mis võimaldavad kogu saalil või väljakul kuulata Moskvat. Niisiis selle nimel, 21.-st aastast alates hakati Pealt suuremates keskustes üles panema valju hääldajaid Moskvas küll linnanõukogus, suurematel platsidel ja ratifitseeriti kõik tähtsamad tehased. Tavaliselt õhtul kell 21 võis kuulata Rosta elavat ajalehti, et ikka kõik selle nimel, et teha propagandat ja et ei oleks valikud, mida kuulata. Kommunistide poolt pakutav programm pidi jõudma iga nõukogude inimeseni, jäävad selliste ideaali püütiga Eestis ellu viia. Paul Uusman määrati alguses riigi ringhäälingusse niinimetatud konsultandiks, aga neid nõuandjaid saabus ka tehnika ja saate kavalalt Moskvas näiteks ohvitser Leonov, kelle alluvusse jäeti tehniline keskus. Eestlasi ei usaldatud õnneks respekteeris erariideid kandev venelane kollane Albreid kui erakordsete teadmistega inimest ja olevat isegi hakanud imiteerima tema kõnnakut kandma täpselt samasugust kaabut, nagu oli Olbrallid olla soliidsem. Ja mõistagi kehtestati kohe tsensuur. Ongi aeg küsida härra ulbrilt, et mismoodi riigi ringhäälingus selle asja kooli. Ringhäälingu ei ole kunagi mingisugused tsensuuri olnud ei ole ka selle tõttu kõik pahandusi mingisugust olnud, võib-olla sellepärast äkki kaasa tsensuuri sisse seatud, et ei olnud praegu põhjust sisse seada. Seal olevat kõrge intelligentsuse tase ka inimesed, kes seal töötavad ja seal mingisugust niukseid, juhuslikke ja läbimõtlematud esinemised ei tulnud. Ja sellepärast tsensuuri suhtes ma ei mäleta, et kunagi oleks mingisuguseid etteheiteid olnud. Magnetofonid viidi pooled vära Moskvasse uurimisele ja nagu hiljem selgus, hakati nende järgi tegema vene omasid. Kõik ei olnud sugugi negatiivne, mis nüüd aset leidis. Kui ringhäälingu liitmine toimus liidu Ringhäälingusüsteemiga, siis oli juba orkester midagi vist 60 või 70 inimest ja muidugi ka toimetajate koosseis läks palju suuremaks, mitte küsisite kuidasmoodi toimus ringhäälingus. Personali komplekteerimine, osalises ringhäälingu ajajärk, tuli kõigepealt tugev lahing maha pidada rahakoti omanikud, et iga üleliigne inimene tähendas seal, tegid kulude tõusu. Ja mõnikord läks küsimus nii kõigi, nii teravaks, paar korda oli, minul oligi küsimus sellesse kerkinud file üldse käega lüüa, selle asjaga sealt ära tulla, sellepärast et ei saanud kuidagimoodi enam läbi noaga, siis nähti, et ma järele ei andnud, käin ma lõpuks bosside võitjaks. Personali komplekteerimine riigi ringhäälingus toimus hoopis teisel printsiibil. Kuna riigiringhääling algusest saadik töötas selle mõttega, et mitte kasu saada ringhäälingust, siis oli ikka rahavõimalustelt palju suuremad direktorile selles suhtes väga laialdaselt võimalused. Direktorile anti teatud piirid summade kulutamiseks ja tema võis oma äranägemise järele välja valida niukseid isikut, mis kõige rohkem sobivat töö jaoks. Et siis riigiteenistuses, olgugi, et küll nüüd juba ringhääling läks üle riigisüsteemi. Aga Ta ei olnud kehtivat, need määrused ja palganormid, mis riigiametnikud kohta olid. Ja sellepärast siis oli direktoril võimalik maksta ka kahele mehele, mis enam-vähem ühesugust tööd tegid ühele rohkem, teisele, vähemal vastavalt tema teenete järele. Tavaliselt komplekteerisime mehi siis niimoodi, kui keegi leidis huviringhäälingutöö vasta ehk kui nätsiks meie personali seast keegi paistis silma inimene, kes oma võimete poolest oleks võinud ringhäälingule kasulik olla, sõitsid temale ettepanek, et vot tulge meile proovi peale, meie ei anna teile mingisugust lubadust teede kohtu kohta soodustada, kohta anda. Aga vaadake ise järele, kas ühelt poolt teile meie töö meeldib ja teiselt poolt me siis otsustame selle jälle, kas oleks siis sobiv ka teid päriselt personali hulka niuksed katsed ikkagi võimalusel kvaliteediga valida kõige paremaid mehi välja? Muidugi teada. Meie palganormide tõttu tekitas see küsimus paksu verd terve rea teiste asutuse juures riigiasutuste juures, sest tulid niimoodi välja, et meie nagu oleksime ära meelitanud rahaga luu ei olnud sugugi muidugi niimoodi meid nüüd oleks ära meelitanud, aga kui tõesti inimene sobis võib-olla ringhäälingutöö veel rohkem kui selle asemel, et istuda seal kusagil laua taga ja kirjutada paberis ümber, siis oli see ainult ringhäälingu kasuks. See oli ainukene asi, ainuke motiiv, mida me silmas pidasime. 1940 41 ei pandud inimesi enam paika nende võimete põhjal, nagu Fred Kolbre kirjeldas olukorda riigi ringhäälingus vaid eelkõige lähtudes maailmavaatest ja lojaalsusest Nõukogude korrale. Olbreid ku rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialisti siiski ei kõrvaldatud, temast sai sisuliselt tehnikadirektor aga ülekuulamisele. Pagari tänavale kutsuti ta küll. Algul aeti üldistatud, siis mindi üle provokatsioonile. Tunnistage üles, millist nõukogudevastast tööd tegite. Seletas, et ringhäälingu oli suhteliselt erapooletu ja tema isiklikult oli pigem insener kui poliitik. Kuid teda ei usutud. Et panna meest rääkima, pisteti talle ühel ülekuulamisel pihku isegi mingit ufoto. Näete, selles kahtlases seltskonnas olete ka teie. Olbri küsis vastu, mis aastal see foto on tehtud. Vastati 1923. Seepeale Olbri naeris ja ütles, et ta oli sel ajal hoopis välismaal. Algul oldi väga üllatunud, kuid kui ta tõi kohale kohvritäie tõestusmaterjali, jäätida lõpuks rahule. Ühe osana eelseisvast õnnestumisest alustati 40 aasta septembris vene keele kursustega algajaile. Uus kord eraldas propaganda koosseisude läheb palju raha, samal ajal on loogiline küsida, kuidas reageerisid siis põhilised saate tegijad olukorrale. Saatekava direktor Hanno Kompus oli abielus Olmre Jõe Raheliga kes tantsis Estonias. Tema jäi mõistagi koos Fredo Albreega paigale. Aga Felix Moor, kooliteelahkmel meenutagem kõigepealt teda kui reporterid, näitleja Leo kalmeti suu ja silmade läbi. Ja nii tema reportaažid, kuid andis sündmusi edasi kunagi tekkinud pausi, tema mitte kunagi ei kopeerinud, nähtus, ütled, vot see sedasi seisab Viivese liigub sinna või ütles seda vait, tema andis mingi omapoolse hinnangu ja mõtlesin, aju tahtsid näha nagu ise ka, kuidas väetiselasi on aktiviseeris vaatajaid. Nii et tema reportaažid, töötjate kunstiloomingut, meid alati oodati väga suure põnevusega. 40. aasta juunis Felix Moor praktiliselt oli raadiotööst kõrval puhkas. Ilmselt ootas, mis juhtub. Augustis hakkas tööle, sel kuul oli tal kavas viis pikemat sõna, saadet niisama palju kui veebruaris mais kokku, samal ajal lavastas kuuldemänge täiskasvanule septembrist detsembrini tervelt tosin ja lastele aasta kolme viimase kuuga 12. Loominguline töö kestis 41. aasta maini, siis Felix Moor enam eetris ei olnud. Aga isegi sel perioodil vältis ta poliitikat ja tegi põhiliselt kunsti. Kuulakem üht näidet sellest. Palju salapäraseid piiratud kloonimine tool magab, sirin võiks tervet pilti. Mida rehialune praegu pakub suureks piirastuseks pilada. Tõmmu hall, kuni süsimust on terve ruum. Kiired, mis neist vaevaga läbi tolmuse ruumi poevad kasvatavad eemal ikka enam ja enam surnu karvalismiks. Pikad laisad varjud roomavad üle põranda, ronivad seinu mööda üles, tõstavad oma hiiglatäit sarikate linasulud sügisene tuul, nagu tahtes kogu maailma valu ja viletsust, millises vägevas nutulaulus maailma äärenic ostmas, suures rahastus kisas kuuldavale tuua. Katusega oigab pilvedega, puistavad pisaraid alla ojadena nagu tahaksid uputusega kõiki tingimata lihtsalt ostetavast sügavikust muutuja kahede kujul. Ülespoole kerkib ilmaruumi Vaikust rikule. Carlton laine kuuljalt lihtsalt uudistolmupilves nelja lõhist mustama, seina vahel liigub. Neil pole silmi leili, pole suud, nina ega kõhn leiburiga aju, ela mis teks, ega südant, mis tundlikult tuksuks ladunud tööriistad, nagu need kaks kokku seotud tuud nende käes, mida nad pindaks kutsuvad. Pilt seal mihkelmihkel ja biit. Kõige ohutum oli tollal tegeleda siiski muusikaga, eriti klassikalisega. Mäletate, saime mõni saade tagasi tuttavaks Vardoholmiga ühega vähestest, kes seniajani Ringhäälingu veteranidest ennesõjaaegsetest elavate kirjas. Ja tema pani kokku siis ka muusika osa. Vartholmiga vestleb Hubert Velthermad kuus. Peatükk Vardoholmi elus reporteri teadustaja töö kõrval Ringhäälingu muusikajuht. Muusikatoimetaja on siis, kui ma lõpetasin konservatooriumi Helmi Viitoli juures klaveri erialal 1936. aastal. Klaveriga ei olnud mul head vahekorda selles suhtes, et mul ei olnud esinemisi, närvi, interpreedi närvi ma ei saanud klaveril esineda publiku ees, siis ma hakkasin õppima koorijuhtimist ja koorijuhtimise eriala, ma lõpetasin aastal 1937 professor Aaviku juures. Siis sellest ajast alates hakkas siis muusikaline töö Anton Kasemets, pidasite loengute sarja eesti muusikast ja siis leppisime kokku, mina siis kutsusin konservatooriumist oma kaasõpilased laulma ja moodustasime ühe väikse kooril. Seda võiks nagu nimetada ringhäälingu esimeseks segakooriks ligemale 20 inimest. Millal see jälle oli? See oli minu märts 1938 väike koordada ja te tegite. See on siis praeguse ringhäälingu segakoori alustaja, mina arvan küll, nii. Jälle esimene oli ka lastekoor. Mul oli kerge formeerida, minu hea sõber oli konsistooriumi päevilt, oli Estonia kõrval teised reaalkoolis, ma ise lõpetasin ka muuseas selle reaalkooli 1928. aastal oli seal lauluõpetaja ja siis leppisime kokku, ta andis mulle siis häid lauljaid oma oma õpilaste hulgast ja need tulid sinna siis ma tegin nendega proovi siis mitmed saated, siis laulsime, seal oli siis jälle esimene. Ja nüüd mul tuleb meelde isegi olen ringhäälingu suurt orkestrit juhatanud, kontserdi maa, saiavite kontsert oli, sest ma kavatsesin minna ka orkestridirigeerimist, kartul veel õppima ja vahepeal olin õppinud orelit juba professor Hugo Lepnurme juures oli ka vajadus sisemine vajadus mitmekülgselt ennast muusikaliselt arendada. Vello Lään ei saa teile täna valida rõõmsameelset muusikat, mõelge ise, milline aegse eesti rahval oli. Muide, äsjakuuldu esitas Vardo Holm ise, klaveril. Muusikast oli juttu, lisame sõnalised poolelt, et esialgu jätkusid report tari vestlused. Nimelt 38. aastal oli võitnud populaarsuse niinimetatud mõtiskluste saade üks kord nädalas aeti 10 minuti vältel jutuelulistel teemadel, paraku nüüd küll võimutsesid sõnad. Isake Stalin ja Nõukogude võim, aga reisijuht, mis nägi ette ka pikemaid otsi väljaspool Eestit. Mõistagi muutus nüüd provintslikus, anti küll edasi veel teateid maanteede seisukorrast, talvel ka jääteateid, neid oli levitatud juba alates 27.-st novembrist, aga kaugemale enam mitte. Raudne eesriie sulgus ja siis raksatas äike. 22. juuni 1941. Sellest päevast välja kuulutatud saatekava enam ei maksnud iga päev kell kuus kell seitse, 17 45 ja 21 teatati muudatustest. Päevauudiste arv tõsteti viieni, sõja puhkemisel viidi tagalasse kõik uue raadiomaja sisustus, mis oli tehnika viimase sõna järgi pisidetailideni läbi mõeldud. Näiteks võtmete komplekt USAst oli tellitud, nii et igal raamatupidamisruumil oli omas nepper võti, kuid pearaamatupidajal selline, mis avas kõik talle, alluvad ruumid, direktoril, koguni taoline meister. Kõik raadio oma uksed. Olbri nägi ise viimast korda kuskil Leningradi kaubasadamas vedelemas, raadiomaja gaasiahjusid ja muud varustust, rääkimata raadiotehnikast. Ilmselt tassiti kõik lihtsalt laiali. Tallinna saatejaam jätkas tööd isegi siis, kui lahingud käisid linna serval. Viimased raadiotöötajad evakueeriti meritsi 27. augustil 1941. Olbri oli sel ajal juba mobiliseeritud Nõukogude sõjaväele. Edaspidises nii palju ohvitserina sattus ta 42. aastal Eesti diviisi. Sealt chibarkolost viidi 42. aasta juunis vanemad mehed tagalasse. Tema saatuseks olidki jumeni sõjakool, kus siis 44. aasta jaanuaris võeti vangi Nõukogude vastase kihutustöö pärast ja mingi selgitus ei aidanud. Ainult okastraat ja Eestimaale pääses ta tagasi alles tosina aasta pärast. Veelgi halvemini käis raadiomastide käsi selles mõttes, et haapsalu saatejaama aparatuuri õhkisid punased 41. aastal mastid lasti pikali 44. Ja siis Türi raadiojaam, mille üle oleks võinud uhkust tunda iga maa. Kavas oli tõsta edaspidi väikeste ümberehitustega võimsus 100 120-ga kilovatini. See oleks tähendanud juba Euroopa tippu, kuid raadio hävitati sõja teisel kuul. Üks taganeer sapööri väeosa nähes masti, sattus paanikasse, laskis omal algatusel antenni ja saatehoone õhku. Kuigi jaam oli määratud evakueerimisele ja demonteerimistki alustatud Järvamaarahvas nägi masti lamamas tükkidena maas rohu sees peened terastorud, vedasid ettevõtlikud mehed laiali ja siiamaani on üksikuid juppe Türil näha. 26. augustil kell 16 16 lakkas töötamast ka Lasnamäe saatja, mis asus vahepeal tööle Türi lainepikkusel. Et sedagi enam evakueerida jõutud, lasti ka Lasnamäe saatja õhku. Saatjad kestsid valjuhääldi kaudu, Tallinnas siiski edasisest. Estoniast oli võimalik endistviisi anda plaadimuusikat ja teatrit. Suurem osa raadiorahvast jäi samuti Tallinn. Aga sellest, kuidas sakslased ringhäälingu üle võtsid, pajatab Vello Lään juba nädala pärast. Niisiis kuulmiseni.