Hallo hallo siin. Tallinn-Tartu. Meie ringhääling saab tänavu 75 aastaseks täpsemalt küll just regulaarsed saated, ometi on selle kolmveerandsajandi jooksul olnud ka tosina päeva näok, kus eetris ei kõlanudki Eesti keelt. Mõtlen pausi 26.-st augustist 1941, millal lõpetas tegutsemise Tallinna raadiojaam. Kuni seitsmenda septembrini kell 12, siis käivitasid sakslased 0,3 kilovatise koplirannasaatja Vello Lään kavatsedki hakata teele pajatama. Landessender Revalist saksa keelest ümber pannes saame lihtsalt Tallinna maasaatja taoliselt Landes tsenterit tegutsesid kõikjal natside poolt okupeeritud territooriumi, olgu tegemist Riia, Vilno või lembergi ehk poolapäraselt Lowoviga. Kuulasin uuesti läbi ühena vähestest veteranidest elusoleva Eino pillikse mälestused. Aitäh Lembit Laurile, kes viis tehnikamehe taas kokku mikrofoniga ja mõistsin, et vara on veel siirduda aega, kus raadiosaateid toodeti Estonias eesti keeles paralleelseks saksakeelsetega. Ja samal ajal suunati neid eestlastele peagi kolmest linnast Nõukogude Liidu tagalas kordamööda Leningradist, Moskvast ja Kuiboshevis nišis. Enne seda põnevat aega mõtlen duelle eetris kandume mõttes ikka veel aega, kus teine maailmasõda algas, meenutagem esimene september 1939 ja mis siis Eestimaal sündis sõna härrabiliksele. Meie olime ootel, päeva uudistemehed olid rohkem mobiliseeritud, aga tehnikaosakonnas see asi läks nii rahulikult mööda. Sellepärast et ega ta otseselt meid ei puudutanud üldse tundus, et sõda on kaugel sõdoleriivagi ja sõda oli kao ja loodeti, et meid ei riiva. Kuigi oli ka inimesi, kes kartsid. Siis ringhäälingu oli tellitud selle uue raadiohoone jaoks, mis praegu vana raadiomaja räägu, vana raadiomaja, Kreutzwaldi kogu tehniline varustus, viimsed, kruvid ka kaasa arvatud, kõik olid olemas. Ja oleks tulnud ainult. Kas need lahti võtta, kohale panna. Aga muidugi olukord läks, teiseks, need läksid laeva peale, läksid suurele kodumaale ja mis tahes seal sai, seda meie ei tea. Aga need ringhääling oli ette valmistatud täiesti nihukeseks autonoomseks tegevuseks. Kas Eesti välismaa ajule? Et seekordse saatega tõmbame joone alla Vaba Eesti perioodile, mõtlen osaühisus Raadio Ringhääling 1926 kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni 1940, mil likvideeriti riigi ringhääling. Siis annan veel kord sõna härra pilliksele, kes meenutab tollaseid suurkujusid Felix mooria Fredwalbreid. Muide mõlemast on Türil asuval ringhäälingumuuseumil kavas luua elusuurused, vahakujud. Kolbrioliks unikuma haruldane inimene, ta oli ju vabadus, sõjaline ohvitser, ta oli lõpetanud Prantsusmaal, kui ma ei eksi, vist ruumis ülikooli Peterburis ta lõpetas, siis oli tehnilise kallakuga. Jah, jahjah teeb Eesti vabariigi. Ta saadeti Tuloodil ja ta lõpetas Tuloonis ülikooli ja tuli siis majori auastmes Eestisse. Ja siis ta esines meil raadios, mina tollal olin veel koolipoiss. Esimene saade siis raadio vestlustega. Ja kui tema määrati direktoriks, siis pööras kohe ringhäälingu arengule teisele küljele. Me mitmekesiste huvidega ta kirjutas hädasti ta komponeeris. Volbrihelid olid ju kantringhäälingus ette ja tema vestlejad olid seal, neid kuulati huviga. Kuula ikka need, kes asjast aru ei saanud. Muide üks näide Olbri reageerimisvõimest. Tema olid raadiovestlused, kuulajad tulid igasuguste küsimustega. Ja kuna volbril lati kiirem ega Te ei valmistanud talle anti kirjapakk kätte. Jaa, Olbri võttis siis kirja, vaatas, tilgub peal ja vastas. Need tuli välja, tulid, et Rotalia mehed, otsustan Dolbrio nalja teha. Ja saatsid Solvrile kirja ja vaata, pannakse kirja. Jah, siin on veel üks kiri maa, räägin sellega, saate lõpus. Räägivad, lõpun ära, ütleb siis jah, vaadake, nüüd on niisugune lugu, et et lõpuks on mul siin üks kivi veel mustgrupp raadiokuulajaid küsib minu käest nõu, õieti, üks raadiokuulaja räägib, et temal on väga hea lehma suure piimaanniga. Aga see saab järjest pullvasikaid, mida ette võtta. Ta volbri ütleb, sellepärast need teated. Mina ei ole luu veterinaar. Aga ma ütleksin, televanasõna. Laseb siis prantsuse vanasõna Danskele, aitäh. Ütles otsad. Eesti kesktõlkes tähendab see nii, et kui tahab midagi korda saata, ehk ise paneb klõpsti mikrofoni kinni, oli saade hääli tolmerali selline meetoditega temaga niisugust sõltuvad Maida teha ei saa, et ega ei tahetudki. Et oli äärmiselt vastutulelik. Ta suhtus kõikidesse äärmiselt lojaalselt ja muidugi Kolbre oli väga populaarne, väga armastatud. Ja kui ta pärast Venemaalt vangist tagasitulekut Eestisse tuli, siis meil oli väga meeldiv temaga kohtuda ja me olime temaga koos kumisema surmani. Kolbre ringhäälingu juhi kohale asudes võttis ju ka saatekava poliitikas uue suuna kommertsjäi tagaplaanile ja rahva valgustuslik tõusis esiplaanile. Jah, selge ringhäälingus sai arvestatav kultuuritegur ja muidugi ega Olbri olnud üksinda. Hanno Kompus oli ju saatekava toimetaja saatega juhatada. Hanno Kompus tema suunas siis seda kultuuri eestlastesse ka. Ja muidugi tänu sellele ringhääling kooli populaarne Holbrioli populaarne. Aga Moor oli enne juba nime teinud ja Moriga oli isegi nii, et ta oli ju teate seda moor on tedre tähine. Moor sai suure purgi tedretähesalvi näiteks ühe raadiokuulaja käest. Siis kuna moor pidas nisukesi selgitavaid loenguid ka siis ühed raadiokuulajad. Saatsin mooril Taalari pastori tallari moodi, kus oli kasse valge ristlips, kus olid, pääses pähe Darrell. Öeldise Darnell tähendab raadio lõuada. Viibimegi töökojas laudadel jahve internaine kavandeid, millede järgi valmistatakse kostüümid ümberringi sente. Ääre asetatud varnadel on riputatud suguseid kirevaid kostüüme, mis lavalt peavad rõõmustama publiku silma. Üks munder on asetatud niinimetatud mannekeenile, kus talle antakse veel viimast lihvi. Üks rätsep on parajasti ametis juurelõikamisega. Kuulete. Teisel rätsepal tegemist õmblusmasinal juures. Kolmas rätsep on pressimisega tegevuse. Ega see kerge ei ole, võtab suu alul vett täis, purskab selluri, asetab siis märjale riidele tulise raua, riia aiva susiseb. Väiklaselt kuule, kuule, kuule, kuule, see õlg. Alla panna eelistan muidu päris hea. Ega siin tuleb välja. Nii käib meeste kostüümide selga proovimine daamide kostüümidega ka proovimist, lugupeetud kuulajad. Teile küllalt arusaadaval põhjusel me kahjuks ei saa jälgida. Äsjakuuldud salvestis selleks Mori häälega viibki meid nüüd tagasi sõjasuvesse 1941 eks nii okupeeritud Eesti ringhäälingus kui peatselt Landesse Revalis, kuhu ju ka Felix Moor värvati, püüdis ta vältida poliitilisi teemasid ja seetõttu ka see süütu Estonia dia. Taas teatavasti nüüd enam riigiringhäälingut ei olnud, selle asemel kehtestati Eesti NSV rahvakomissaride nõukogule alluv raadiokomitee. D. Ja esmakordselt muudeti siis Eesti raadiojaam rahvusvahelise propaganda Rooporiks, mõtlen soomekeelseid saateid, millistega oli uuesti alustada 1940. Tallinna raadioülesanne oli jälgida Soome ringhäälingu, tõid ja anda neis esitatud väidetele vastulöök. Kõik, muide kõik need tekstid on säilinud Soome rahvusarhiivis ja seal on siis riikliku infotalituse koostatud raportid välismaalt Soome suunatud saadete sisu kohta. Tallinnas punaste poolt läkitati eetrisse valeinformatsioon, näiteks eitada küüditamise Eestis. Õhutati kättemaksu ja viha Soome valitsuse vastu. Kuid augustis 1941 soomekeelsed saated mõistagi Tallinnast lõppesid, sakslased juba jõudsid sinna. Efekti see raadiopropaganda küll ei saavutanud. Üks põhjus oli loomulikult see, et saadetes ei arvestatud reaalset olukorda Soomes ja eks põhjus oli ka selles, et kõike seda propagandat tegid Moskva käealused ja eestlased neisi osalenud. Küllap oleks tehtud seda targemini. Oled loonud endale pildi sellest, mis sündis 41. aasta suvel, täpsemalt juulis-augustis kümnete raadioveteranidega vesteldes 1000 960970 oli neid rohkesti elus eesotsas free Dolbreega. Aga laskem nüüd rääkida mehel, kes selle kõik ise läbi elas, taas sõna rabiliksele. Uued tuuled hakkasid puhuma, niiet Paul Uusman tüli kohe ringhäälingusse koosseisule, selle kohale tehti nõuniku koht ja tootega Kaarel korrused sinna. Miks seekordsel nendega koos oli, see ei veel arusaamatuks. See oli ju kooliraadiotegelane ja tema ei seganud ennast poliitikasse. Koos kaader, käi tühima, kuningküüditamise linalus, täitsa pehmile minek. Olbri pediaater koha pealt maha, aga siis uute võimude ajal nüüd Ringhääling kaheks. Tehnikaosakond eraldi saatega osakond eraldi. Nii nagu see oli Nõukogude Venemaa täpselt nii nagu Nõukogude-Venemaal. Saarlased allusid sideministeeriumile Järnikaliside ministeeriumi alluvuses, saatekava oli raadiokomitee raadiokomitee ja ja oli Eesti raadiokomitee ja selle esinejaks liigorbukul jep of taga üks haruldaselt kultuurne, haruldaselt sümpaatne inimene. Väga tolerantne, aga mõistvalt suhtuv ja ma ütleksin nii vana kooli vene aadlik ja tema asetäitja Paul Uusman. Raadiokeskus seal ülemaks oli yks eilseni Leonov ja peainseneriks ei olnud. Siis oli üks pool lõhkilöödud ringhäälingus, meiega liideti ka veel haapsalu rannaraadiojaama mehed. Insener Laurmanna, kes oli haapsalu ämmajaamas, kes organiseeris esimesi eestikeelseid ringhäälingusaateid tema toodiga meie majja istuma. Eino pilliks mainis vahepeal Igor Bogolieepovi nime ja see sunnib mind teda katkestama, sest mõnevõrra saladuslooriga ümbritsetud mees on väärt pikemat. Meenub Dust. Sõja ajal on ringhääling otsekui hiigelrelv, ta võib rahvast kas rahustada või kutsuda lahingusse. Ja seetõttu ei jõua ikka ära imestada, kuidas Tallina raadiojaam, kui nii võib öelda täies ilus ja jõus ikkagi sakslaste kätte langes, et need saaksid oma propagandatorud kohe üürgama panna. Kus olid kurikuulsa NKVD silmad? Selle trikiga sai koma 41. aasta märtsis Eesti raadiokomitee esimeheks määratud Igor Bogoliepov. Aastad oli tal tol ajal napilt üle 30 ema poolt. Kreeklane. Mees valdas võõrkeeli, oli korduvalt välismaal viibinud, mis Stalini terrori ajal oli ebatavaline. Moskvas oli tema ametiks olnud üleliidulises raadiokomitees välissaadete toimetamine. See intelligentne venelane saadeti Kremli poolt meie ringhäälingurabast ümber kasvatama, saatekava punaseks värvama. Ei tea, kas ta juba varem Tšehhimaal töötades oli salaja omandanud lääneliku mõtlemise või mõjutas armumine eestlannast. Tema väljavalitu oli proua Hansman, kes töötas ringhäälingubüroos. Seda kõike küll Moskvale videole ka varjama. Igatahes venitas Igor Vogalieport teadlikult raadioseadmete pakueerimisega, vihjates vajadusele viimse minutini natsliku propagandale vastu seista. Eks üheks trumbiks oli tema käes ka see asjaolu, et rahva meeleolu oli selgelt ju kommunistidest okupantide vastu. Mulle meenub jutuajamine spordireporteri Just karjääri alustava Heino Mikiniga. Ta tegi ringhäälingus ülekannet Eesti, Läti maavõistluselt jalgpallis, mis üksnes ei toonud võidu eestlastele kaks. Üks. Vaid stalinistlikud okupatsioonide vaatamata lõppes spontaanse meeleavaldusega. Ei kardetud lehvitada, ära keelatud sinimustvalgeid lippe, peega laulda patriootilisi laule. Kadrioru staadioni värava taga ootasid trellitatud veokid koos püssimeestega. KGB ja punaväelased olid valmis meeleavaldust veriselt maha suruma. Kesklinna tänavale toodi soomikuid, aga suurem verevalamine jäi siiski ära, enne kui jõuame päevadeni, mil Tallinna tänavail astus Wehrmachti sõduri saabas ja mikrofoni ees teadvustati kõigepealt Saksa, alles siis eesti keeles. Laskem Heino pilliksel veel oma ülihead mälu demonstreerida. Personaalläks kohutavalt suureks admin, personal, paremal riiet ringhäälingubüroo. Selliseid inimeste, aga nii tuli ainult raadiokomitee koos selle 20-l. Ja kuna neile kõigile istamise kohti seisuplatsi peal töötada tahtnud, siis võeti seal, kes tunnevad teatrimäelt ruume juurde, kuhu siis seda suurt bürood ära paigutama. Aga isiklikult ma pean küll ütlema kogemuste põhjal, et meil see vana süsteem, kus ta oli kontsentreeritud, see tundus mugavam olevat kiirlse asju ajada. Ja kõik küsimused, mis üles kerkisid, see lahendada, kas siis seesama koridori peal või üle koridori minna. Aga millel uus süsteem tuli siis kui midagi vaja oli, siis olid ikka jooksmist, enne kui leidsid üles inimese, kellega sa rääkida said. Aga see on ka loogiline, sest varem ulatus ringhääling mikrofonist stuudios kuni saatemasti tipuni. Hiljem ja ka praegu ringhääling lõpeb raadiomaja välisseinaga looja, eks ju, saated hakkasid kah aeg-ajalt natuke tooni muutma ja tulid seda ideoloogiat rohkem siis ideoloogia toomine läks väga lihtsalt meil pandiks tuba, kihid täis, kes tõlkisid siis vene materjali, need antis eesti meestele kätte need lugeja elekter, nii et kus meil oli enne päevud toimetus sinna vist neli, neli, viis tõlki pandi. Ja siis oli nii, et iga ülemus valis siis mina tema välja, leidis mis ta tõlkida laskis. Ja muidugi luges tema oma loomingu ette ja võttis homohonorari ka ise. Aga honorari kopsakaks raadiokomitee onu rahaliselt väga head. Mina tean, mul oli isegi niisugune luus, ärge naerma hakake, kus ma tõlkisin vene keeles, tõsta muutugi sepad praegu ennast veel naerma. Ühesõnaga, asi oli nii, et oli lastesaade, kus oli värsid sees, sibul, kolleeg Eugen, mille tema valdasid vene keelt. Tema tõlkis selle reaaluse tõlke, mina pidin ta kuidagi nii suruda korraliku väljanägemise alla, aga honorar oli ka nii, et andis mõtelda. Enne ütlesite, et ringhäälingust inimesi ei vallandatud, inimesi ei kadunud enne kui tuli küüditati. Tehnikaosakonnast küüditati kaks inseneri, üks oli sama insener Laurmann ja teine oli meie stuudio üleminseneri tutta kes läks väga ägedalt sõnavahetusse meile tööle toodud juudi spetsialistiga. Ja arvatavasti sinna see koer oli maetud. Kas teie töötasite kuni sõjalises ringhäälingus? Jah, oot, kui sõda hakkas. Ringhäälingumehed said pikenduse. Ainukene asi oli siis, et ohvitserid mobiliseeriti, nende hulgas on täis ja ja meilt mobiliseeriti minu mäletamise järgi vist kolm, kolm ohvitseri. Kas need ringhäälingu viimased, ütleme siis raadiokomitee viimased päevad olid ärevad, kui sakslased olid jõudnud juba Eesti territooriumile, öeldakse, kõva paberite põletamine paberite pakkimine, materjalide pakkimine. Aga nad kadusid kuidagi nii vaikselt ära. Nii palju teada, Uusman oma staabiga oli pannud siin väga kiirelt putku ja oli Narva alt tagasi saadetud. Need oli jah, vist kolm päeva vist oli kui ringhäälingul ilma juhtkonnata. Aga siis nad tulid kõik tagasi, esialgu töötasid siis nii Tallinn, Tartu kui tuli jah, kõik kolm saatjat, kõik terasid ja neile pandi muide kuued nimetasin närveed. Ärme 101 oli Tallinn 103 ja 105 tütart ja tühi siis. Ja need töötasid jah, kuni kuni õhku Lastmiseni. Ja siis, kui juba rinne oli, kes kehtis klassi tülisad õhku ja kui rinne jõudis talle ligemale lastega lasnamäe jaagu Tartu oli juba enne õhkulastud tatrast esimesena. Aparatuur Estonias jäi tervenisti paika, stuudiod olid töövalmis. Hetkel, mil sakslased vallutasid Tallinna. Pagaleepov kadus põranda alla, varjas end eestlaste keskel nõmmel. Siis marssis ise saksa sõjavõimude juurde rääkides korraliku saksa keelt. Tariidi Berliini olevat seal tegutsenud filminduses ja härrapogoleepo jäljed kadusid pärast sõda Lääne-Saksamaal. Kõigest sellest, mis veel sündis 41. aasta suvel sügisel ja Landesse Revali duellist nõukogude tagalas tegutsevate raadiojaamadega juba nädala pärast kuulmiseni.