Halloo, siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello Lään liiteid põnevusfilmile sarnasesse aega, millist pole olnud enne ega pärast meie rahvusringhäälingu kolmveerand sajandi pikkuses ajaloos. Otsustage ise. Sõjasuvi 1941. Raadiomastid lastakse õhku. Tosina päeva jooksul ei kosta eetris sõnakestki eesti keelt. Samal ajal Kremli käepikendus Ena Moskvast saadetud haritud raadiotegelane Igor Bagoleepov ei luba stuudioid Estonia teatrimajas hävitada ja need nagu. Kamaga Tallinnas muide see trio suundus Tallinnast peagi juba Leningradi peale, samal ajal tagalas juba mõeldi sellele, kuidas alustada spetsiaalselt Eestisse jäänud inimestele propagandasaateid. Olga Lauristinil on seniajani alles nende aastate tööraamat ja seitsmeteistkümnendast septembrist 1941 on seal sisse kanda üleliidulise raadiomajast. Nii et võime sellest päevast lugeda eestikeelsete raadiosaadete algust omoskust. Aga neid päevi mäletab kadestusväärt täpsusega veteran Heino pilliks, kelle mälestused algavad punaarmee taganemisega juulist 1941. Tema memuaarid jäädvustas Lembit Lauri. Türi saatejaama laskisik spetsiaalne üksus, mida nimetati Blairi hävitusrong ja see oli nii väga suurte volitustega tema, las siis kohapeal inimese maha ja tegi, ühesõnaga mis tahtis. Helidokument neilt päevilt Johannes Lauristin juulist 1941. Leivasuu taimerahvalt. Varem trükitu poole pöördudes tuleb öelda, et ringhäälingusaatjat Eestis katkesid 26. augustil 1941. Nojah, kui Saksa väed sisse tulid need meie põranda alt välja, nagu Saksa väed olid Tallinnasse tulnud. Kuus tundi hiljem olime meie Viktor Toomiga ringhäälingus. Ega meid ju palju ei olnud, meil viis ohvitseri olid, kes seal põrandal ja me olime kaksiinites välja tulid. Ja ringhäälingus kohe rahvas kutsuti jugo, kus kõik pidid oma töökohale tagasi minema ja kuigi ringhääling midagi teha ei olnud, siis pandi korrastustöödele koristustöödele. Otsid Lasnamäe rusude alt, mis veel päästa andis. Ja muidugi samal ajal tehti teed selleks, et ringhääling käima panna. Mis Estonia Hoodes alles oli, mis oli viidud Estonia hoones suuremas, kõik alles, võib-olla mõned mikrofoni kapsleid, pisiasjad, mida sai kohvrid ära viia. Aga põhiline ul alles. Igatahes need tehnilised ruumid või nagu foonikad võetakse, need olid kõik, pistmagnetofon oli alles hiljem liike seal tegid selle alles. Ja võimendad olid alles. Keda te nägite seal esimestel päevadel vanadest tuttavatest, endistest ringhäälingu kolleegidest? Oi jumal, kõik olid seal, ma mõtlen tehnikamehi, seal saatega pull, ma ei mäleta enam. Aga ju need oli ka nendega ei puutunud kokku, saatekavale veel ei olnud ja siis hakkas ka muidugi selguma, kes on läinud, ega ringhäälingul üldiselt tänu Ulbreile. Tema oskas kollektiivi liita ja tehnikaosakond üldiselt väga üksmeelne kollektiiv. Aga ma oletan, et kõigile üllatuslikult ilmus välja ka ringhäälingu nõukogude aegse raadiokomitee juht Bobolümpov ja puhkpilli. Välja tuli väljalt Foculeepov. Tema oli sidunud enda saab tuse Ringhäälingu daamiga, kes olid ilusti ära peitnud ka Ringhäälinguruumidesse. Ja kui siis sakslased sees olid ütlemise esimene. Ja seal võeti Pukuree puhurraga vastu. Ja meie teada tema aidates läks Saksamaal ja pandi seal teel. Kokkulepe oli mõneti mõistatuslik isik. 30.-te aastate algupoolel oli ta üks väheseid nõukogude spetsialiste, kes sai õppida välismaalt ja hiljemalt tehtud selliseid oletusi, et ta võis siduda end Saksamaaga juba sel ajal, kui ta Euroopas Lääne-Euroopas täiendas. Aga sellest ei ole midagi võimatut. Tema oli intelligentne, meeste valdas võõrkeeli. Meie suhtlus rendime ka saksa keeles. Head avaldas võõrkeeli ja tooli peaga vees. Kui see nii oli, siis 1940. aastal Moskva saatis ju Eestisse täiesti vale mehe kulgi kaneeli valesid mehi oli õige mitu paljaga leibu Faimukineerunud. Kuidas saated uuesti käima läksid? Sakslaste poolt pandi tööle koplirannasaatja ja pandiks saksa sõduri saatja Türile. Ka see telefonikaabel pronkstelefoniühendus oli olemas ja hakati andma saatekava, ma ei mäleta, saksa saatjal oli isegi mingi nimetus. Soldaatentsenter igatahes. Ja hakkas andma eestikeelset eestikeelset kõva, aga muidugi saksakeelset ka saksa keelt tuligi väga palju. Kas sakslased ilmusid ka kohe Estoniasse ringhäälinguruumidesse? Hunter Deutsche Feurong. Sakslased tulid sisse kohe esimeste hulgas, see oli mingisugune välikomando kiropagata, kompanii propagandakompaniid ja kellest me nii palju saime aru. Ta konfiskeeris kõik need kohver, kirjutas masinad. Neid pidi neil vaja olema. Ja muidugi meie toimetajatel olid need väga palju. Veedid ära. Aga nemad olid, ei olnud kuigi kaua aega. Siis tuli üks uus mingisugune sander, pigem. Ikka Saksamaalt ikka Saksamaalt ikka saaks riigi sakslase ikka ikka Saksamaalt. Ja no siis, kui tsiviilvalitses tuli, siis juba tuli see resson funk oma allüksustega siia. Meier kolmandast, et ja kompanii. Saadetega alustati seitsmendal septembril 1941 kell 12. Muuseas ajaleht Eesti sõna kuulutas, et Ringhääling vajab uusi jõudusid ja näiteks selga piira tuligi sinna 20 aastase neiuna ning jäi paigale kolmeks ja pooleks aastaks tõlgina eeskätt sest rõivalist tuli kõik eestikeelseid saateid viimase sõnani tõlkida, saksa keelt. Teadvustamine käis samuti kahes keeles. Kui Estoniast kanti üle operett onupoeg Batavia saksa keeles, siis võib sellest veel aru saada ikkagi saksa lugu. Aga 1943. aastal tehti sedasama Kitzbergi libahundiga ja seda küll mõistus tõrgub vastu võtmast, et sõjavägi ei tundnud raadiojaama haldamise vastu huvi antise üle riiklikule ringhäälinguühingule rais Ron Fonkesel schaft balti riiki enam ei eksisteerinud, rääkimata eestimaast. Nüüd oli vaid niinimetatud idaala, mille saategrupp sander grupeostland asus Riias ja sellele alluski Landesse. Ender Reemal. Helga Viira mäletab, et saabus kohale tsiviilver Valtong ning sellega uus ringhäälingu juhtkond, mis ei koosnenud enam kolmest, vaid vähemalt 30-st inimesest. Ja need olid tüüpilised nahahoidjad, tagalarotid, kelle palk oli muidugi märgatavalt suurem kui kohalikel eestlastel ja kes alatasa tegid toidupakki oma kodustele noh, ikka või pekk ja muu Eestimaa toodang läks ohtralt Saksamaale. Ja iga teine nendest isandatest nimetas ennast doktoriks. Ülemus oli jalaga segada, iga osakond sai uue pea. Helga Viira töötas kirjanduse osakonnas, mille pealik oli seni olnud Karl kesa hüüdnimega pikk ja igav. Karl kesa on väärt, et temast enam rääkida siis talimüstiline kuju tolleaegsete ajakirjanike peres. Ta kutsus ellu meie ringhäälingu all päevil ajakirja raadio toimetas seda lühikest aega. Siis siirdus ootamatult Berliini ja õppida seal žurnalistikat, kelle rahadega ta seda tegi, polnud teada isegi meie poliitiliselt politseil pärast higistamist sai temast riigi ringhäälingusaatega kõrgepalgaline toimetaja. Ta püüdis teha ennast oma inimeseks ka riiklikus propagandatalituses, nii et keda Karl, kes õigupoolest üldse ei tundnud. Pärast juunipööret kuulus Karl kesa juba poliitilise vastasleeri silmapaistvate juhtide Nigol Andresen ja Johannes Semperi lähedasse tutvuskonda istudes nendega sageli Kultasy kohvikus, August Alle ka tihtipeale all kunstihoone keldris. Karl kesa kui raadiomehe karjääri ei katkestanud ka Saksa okupatsioon. See lõppes alles pärast sõda Ameerika hääle toimetuses. Aga tulge tagasi ikkagi 41. aasta sügisesse. Eino peldik see meenutab, kuidas tollal siis nimetati kolmeringhäälingusaatjat. Landes Reval turge on Dorpat seal siis Türi ja Tartule ja kõik läks ikka puhta saksa keele peale, aga eesti keel otsaga. Tõsielu ja saksa sõdurid pundid, sakslast saatnud siis sealt toodi Saksamaalt raadiosaatekava kordajaid. Artrus Tiige oli üks näitleja kuskilt Reini äärest siis Ober leitnant Trans oli maailmasõjaaegne mereväeohvitser ja loo toodi terve portsjon, neid mehi ja naisi ka. Ja seal oli muidugi huvitav see et siis juba läks saksa värk kahte lehte. Need saksa mehed, kes olid tulnud rindalt, need ei sallinud meid-mehikesi tagalas. Ja tagalamehed omavahel jälle need, kes olid siis sõjaväest, ei sallinud neid, kes olid Essessist. Need seal käisid igavene kemplemine kogu aeg ja seal oli ju nii, et seal mõnikord läks isegi need sakslased läksid omavahel isegi väga, väga ägedalt kokku, ma mäletan ühte ühte kohtumist, doktor Schneider ütles doktor kintsile. Et sa oled sellepärast parteisid juudi pähe maha ei löödaks. No see oli ikka ränk ütlemine ja eestlaste juuresolekul. Siis oli üldse teatesse, juudiprobleem oli saatekavas, aga põnev. Muusikas, eriti muusikatoimetajatel, olid väga raske elu. Seal oli kaks või kolm paksu köidet juudid muusikas. Ja iga pala, mis läks saatekavasse, tuli kontrollida, kas ta ei ole seal nimekirjas ja selleks spetsiaalametnikud, kes pidid siis vaatama, et see oleks rassi puhas. See saade läheb eetrisse, Saksa ametnikud, meie kätte pole niisugust tähtsat tööd usaldasidki. Üpris mõistetav, miks muusikatoimetajad valisid sellist muusikat, et ei oleks pahandust mõeldud, on eesti rahvaliku või rahvamuusikat ja sellega seoses viin teid nõu hooldekodusse, kus elab 87 aastane Richard Reeno. Aeg on võtnud mehelt silmanägemise, aga mäluga on kõik korras ja tema lõõtspillilugusid mängiti enne sõda sõja, Landesse, Revalis ja ka pärast sõda. Aga hakkame otsast pihta, kuidas Richard Reino üldse ringhäälingusse sattus? Mina oli 19 aastane, kirjutas raadiosse tuli vastus, et palun tulla mikrofoni proovile. Varas Estonias Estonias see puhuvita tööster märhitadesse neli, neli põruks. Nimetati neid pehmetel eri brändide, need said kõik puruks, ka arutama. Siis sai korrata bängi väikese uuesti, mis aastal see siis oli? Ma olen sündinud 14. aastal 33 ja otsi selle ukse üles, see oli teesil korra peal, mina esimest korda nihukeste stuudiot nägin ja vahi on eraldi ja topeltaknad seal vahel muidugi Mytics piiks välja ei kostnud kindlasti, ja kui või ära mängi ühe loo faatsed, vihedakad, veel üks voor ja Olbrei ja need hakkavad naerma see ja, ja tantsu natukene. Holbreidulli ütilised, palun. Läksite läbi, et ei kirjuta siis kava valmis. Kuu kuus lugu, mängin umbes tähtsatel päevadel ühesõnaga otse-eetrisse. Aga Karl Kikas oli ka kahekesi kargikaga lõõtspillimängijad teisi sel ajal ei olnud, kas nüüd, kui tuli sõjaaeg ja, ja Landesse nendel rööval töötas, kas seal ka mängisite? Ei? No need heliplaadid mängi, LED samad plaadid. Ma olin sõjas, olin ši kuus kuud tuse ova kaitses ja säält piirivalves piirikaitse rügement ja siis määratiivide rannakaitsepataljoni. Kas siis, kui nüüd mundrid kandsite sõjal, kas sõdurid raadiot võisid kuulata või Kassai üldse kuule, ei, eesti sõja ajal olid kõik raadiod ära korjatud, kellelgi ei tohtinud raadiod olla. Ja mul oli seal eksport ja siis käsi talle tere ütlema. Öösel ja hommiku vara vaja väeossa, venna tulen, Räkar tääbi, aga raadioid kuskil ei olnud. Aga gestaapo aknad olid lahti. Just minu juures. Kumerused mööda rooli kuulen, kui see Felix voor ütleb, mängib Richarrailu lõõtspilli. Koosluv ära küll oli tore tunne rea treenust me jõuame veel rääkida, sellepärast mees on saanud ikka oma lõõtspillimängu eest 15 diplomid neli kord võitnud vabariiklikul konkursil, nii et tema lõõtspillimäng kindlasti kõlab eetris siis, kui jõuame juba jutuga 50.-tesse aastatesse. Aga Vello Lään on jäänutele seni võlgu selles osas, et mis sündis ikkagi Nõukogude Liidu tagalas, kuhu eestlasi viidi küll sunni korras, mõned ka vabatahtlikult ja sealgi tehti raadiot. Moskvas polnud veel septembris 1941 piisavalt eesti kaadrit. Enamik neist, kes tagalasse oli viidud, viibisid alles Leningradis. Eestlaste esindajana töötas Moskvas Voldemar Jaanus. Tema oli hädaga ka eestikeelsete saadete teadustaja lugedes etega rindeteateid. Koos ogar Lauristiniga suudeti anda päevas kaks saadet kestvusega 34 minutit. Appi tuli tõlkija Liidja toom. Raadiomaja paiknes tollal Puškini väljakul, noh, eestlased, kes Moskvas on käinud, teab, hiljem asus seal pressiagentuur Novosti. Aga lähenev rinne sundis kõiki 16. oktoobril kolima Kuiboshevis, kuhu koondati palju eesti intelligentsi. Moskvast ei lahkunute üksnes väike eesti toimetus, vaid peaaegu kogu raadiomajapere. Anti niisugune käsk. Rong mesita viis, koosnes ainult restoran vagunitest sõideti nädal või kauemgi. Ja muidugi enamikule eestlastest oli raadiotöö täiesti uudne ala. Juhtus nii, et mõni luuletus kirjanikelt läks sedavõrd värskelt eetrisse tintovi veel kuivama. Kui vaadata nüüd, kes kaasa lõid, siis Johannes Semperi sai raadiomees Moskvas jaanuaris-veebruaris 42, muide TÖÖ tagalas teda ei päästnud. 49. 50. aastal kuulutati ta ikkagi kodanikuks natsionalistiks. Siis Eduard Päll, 42 43 aasta hiljem Voldemar telling. Nimekaid kultuurimeistreid kasutati oskuslikult ära näiteks Paul Pinna enda eetrisse öeldud sõnad Pinna laulis, enne pinna, laulad ka nüüd levisid kulutulena suust suhu oli Landesselder Reval kuulutanud nii tema kui Ants Lauteri surnuks erinevatest hooli. Agar Gustav Ernesaks. Tema võttis raadiotööst osa sõna muusika ja taktikepiga. Tagalasaated mõjusid igatahes sedavõrd, et sakslased hakkasid kodumaal neid saateid juba segama. Omakorda Landes tsenter oli Kuiboshevis kehvasti kuulda, kuid ikkagi püüti nii-öelda vastulööke mõlemalt poolt anud. Sel teemal jätkame juba nädala pärast kuulmiseni.