Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello Lään kutsub teid aastatesse 1941 40. Kas mäletate, ühelt poolt siis Tallinnast jõudis eetrisse Landesse Reval saksa ja eesti keeles teiselt poolt Nõukogude tagalast sinna viidud eestlased pandi tegema oma saateid. Kui Moskvas olid lood kehvad Rinne lähedal eestlasi vähe, siis Kuiboshevis koondati neid parasjagu ja juba 41 42. Aastavahetusel kujunes sellest Volga-äärsest linnast. Miniatuurne kultuurikeskus eestlastele. Saadete muusikaliseks kujundamiseks aitas välja Thekla koha klaveril. Ainsana oligi pianist töötanud sõjaäärses ringhäälingus, ülejäänutest pidid ilma õpipoisi ajada kohe saama sellid ja meistrid. Kirjanik Mart raud oli vahepeal diktor. Ta kirjutas isegi kuuldemänge mille lavastas Ants Lauter, mängisid Paul Pinna, Kaarel Toom, Lembit rajala ja hilisem meeskoori dirigent Harald Uibo. Vladimir Alumäe hoolde jäid heliefektid ja ta imiteerib viiuliga igasuguseid hääli. Kui vaja tegi, toodi põhjaga kuulipilduja tärinadki. Et näitlejad oli siiski vähe, tuli mõnikord kuuldepildis näiteks Olga Lauristin nelgi häält teha ja Alts Lauteri ütles seepeale alati talle. Tere kolleeg, töötati Kuiboshevis raadiomajas. Moskvas hüüti üht tuba Nõukogude Balticumiks, sest ühes ruumis olid lätlased, leedulased, eestlased. Kuiboshevis jagati napi peavarju veel itaallaste, sakslaste ja prantslastega. Ent keegi ei nurisenud ruumipuuduse üle. Aga ikkagi aeg oleks nüüd vaadata, mida tehti kodumaal. Taas tuleb meile appi raadioveteran Eino pilliks keda usutleb Lembit Lauri. Saatega hakkas harilikult hommikul distro saade sõduritele kus loodeti sõduritel leta kodustunud, tervitasime. Ja seal oli siis väga huvitav kaamerad, show Stinst, sõprusteenistus näiteks kui mulle sõduril kehvli rünber oli kodus pajatama kiiret kohaletulekut sisse kamraad schaftinst pöördus raadio kaudu. Ja kui seal petten niisugune teade, siis õigustas puhkust saada. Nii et seda kassi 100 kuulad ja selle taga väga kenad loete alguses loeta ette, kelle lapsed sündinud ja mis kus kodus perre uudistanud ja ütleme, niisugune perekonnasaade sõduritele. Saksamaa perekonna uudised Eesti kaudu saksa sõduritele ritel täpselt nii. Tallinna Postimees ja kas oli ooperisolist Tiit Kuusik? Tollal oli kirevaid õhtuid kirevaid aja, kus esinejaid siis Eesti artistid ja ka saksa omad, aga sakslased millegipärast häid artiste siia ei toonud. Aga ikke meil Estonias olid ju väga head jõud ja kõik esinejaid, seepärast see oli kasulik esinemine, said see toidutalonge ja ostulubasid ja igatahes nälgime, keegi ei surnud. Muidugi, kombineerimist oli palju ja käse materiaalne hüvitatavus. Kui sul ikka oli midagi anda, siis sa midagi said ka. Ja teiselt poolt jällegi somaalseid pekki siis selle eest sa võisid jälle midagi kuskil mujal saada. Ja meil ringhäälingu muidugi sea oli muud patareid. Anoodpatareide jagati ringhäälingu kaudu, patarei ehtsaid ikka tead nii, päris korralikud searaad, rahvas tahtis ka sõja ajal raadiot kuulata, aga selge nimel taheti ega ajalehe informatsiooni usutud. Ja muidugi eestlane on niisugune, et kuigi, et välismaa saad teemad olid keelatud isegi surmanuhtlusega. Aga tegelikult ulaki tegelikult kuulati ja räägite edasi. Ja meil oli isegi niisugune asi ringhäälingus, meil oli ju aparatuuri, mis olid vastuvõtjad mis olid selleks, et vajaduse korral transleerida Saksa saateid. Ja nüüd Ringhääling oma sisendkaablivõrk sai anda seda asja eriti õhtul, näiteks kui juba üle mõõdad ära läinud siis võisin kogemata tibisi sisse minna, vastu võtab ju häälestatavad. Ja oligi nii, et ringhäälingu saatekavas oli väga tähtsal kohal see saksa riigiprogramm. Ja selleks oli ju ehitatud eraldi kaabelliin ja sakslased ma peletama, sakslased tõid Eestisse ringhäälingule tehnilist varustust, väga palju. Toodi head magnetofonid. Toodi head Lindi kollektsioonid kontsertidega ja ehitati ju kaabelliin Minskist üle Vilniuse Kaunase, Riia Tallinnasse, see oli kõik üks Osland, see oli üks Ostlandi asemel gruposlanda. Ja sellega oligi niisugune asi, et seal Lynni pääle anti kogu aeg seda üleriikliku saksa riigi programmi sedapidi jälgime kogu aeg. See näiteks sakslastele väga kombeks andeeri, teateid, rindeteateid. Rindeteade tuli selle liini välkkaabelliini pealt. Meie tehnikatalituses oli üks Pulp kusse, kaabel jooksis läbi, kust pidid jälgima ja kui tuli riigiprogrammi pääl eri teadel. Selle ette anti üks spetsiaalne kutsung, nii nagu seda kutsungit kuulsid, võtsid otsekohe muu saate maha ja panid riik programmi, tead. Nii sai sisse olulised ülemjuhatuse teated ja neid sai teid nii väga kiirelt üle antud. Kes siis eestlastest saateid tegi? Helga Viira, tõlkija sekretär meenutab, et kirjanduse osakonnas oli pealik Karl kesa, kelle hüüdnimeks pikk ja igav. Selles osakonnas töötas ka Jaan Rummo lõpmata armas inimene, keda kõik kolleegid väga austasid. Aga saksa ülemustele oli ta Vastu karvasest. Rummo vangistati juba üsna varsti. Ta sai küll lahti, kuid kevadel 1944, kui võeti kinni üle 200 inimese, no peamiselt professorid, arstid, juristid, isegi tudengid olid emagi uuesti patareis. Kõige koloriitsem kuju oli kahtlemata Felix Moor. Kord Elga Viira tööle minnes ütles talle tere hommikut. Kohe Felix Moor parandas, et ikkagi tuleb öelda tere hommikust, kust moor ise on hiljem selle perioodi kohta kirja pannud, nii et 41 kuni 43 oli ta ringhäälingunäitejuht paralleelselt õpetas teatrikoolist fiktsiooni ja Tekla meerimist. No ringhäälingu oli tollal ikkagi Landesse Reemal reportaažid poolest pidas ta kuni 42. aasta kevadeni küll pausi, aga siis seitsmeteistkümnendal aprillil 42 jõudis eetrisse Eesti Vabatahtlikud võitluses bolševismi vastu. No küllap see saade läks Feliks moorile hiljem kalliks maksma. Morrise lahkus Landessenderist aasta hiljem omal soovil. Ilmselt lahkhelide tõttu juhtkonnaga ja hiljem iseloomustas ta oma kunstialbumi, saates niiviisi seda perioodi Exneid Pealt, Klanitud aga seesmiselt tühja sakslasi nähti okupatsiooni ajal küll ja küll nendega konflikti sattudes lahkusingi Ringhäälingu töölt. Lastesaadetega oli selles mõttes lihtsam, et ikkagi apoliitiline värk ja taas korraks sõnapilvi Toomendile lastele tuntud raadiotädi pilvile. Nüüd elab ta veel Väätsal ja kannab nime pilvi üllaste. Sajad vist sai veel jätkata või, ja, aga siis ma ei olnud enam koosseisus, olid väljaspool koosseis, sest ringhäälingust mind vallandati, vene ajal vallandati ja siis saksa ajal oli üldse niisugune segane asi, sõda oli ju. Ja ma ei tea, kas neil polnud õigust võtta kinnitada sinna või mismoodi see oli. Käisin siis, ütlesin, et vot mul on midagi, mingisugune kuuldemäng, et tehke see siis võtke üles lindile või midagi. Või siis lastega ettekanne jälle, lapsed esitasid laulukesi ja, ja salmikuid ja mis neil oli, tal oli väga populaarne, lapsed, käisid seal, õppisid uusi laule ja mul oli niisugune vahva ringsed täitsa juhuslikult lapsed, kes tulid Väinast, tuli ta kasvõi seda tahad laulda. Ja siis ma panin nad laulma ja vaatasid ja valisid. Ennist rääkisime, kuidas eestikeelsed raadiot tehti suures tööstuslinnas Kuiboshevis. Pärast seda, kui sakslased pidid 41. aasta detsembris Moskvalt taganema, hakati ka eesti kaadrit aegamööda Moskvasse koondama. Johannes Semper oli üks esimesi, kes läks. Ta elas Eesti esinduses, kus puudus kütte. Eks kõik keskkütte torud olid lõhki. Ainus soe paik oli vannituba, mille ahju sai kütta, aga töö ei katkenud. Saateid anti Moskva heliloojate maja keldrist. Ka Paul Rummo hakkas Moskvas raadiot tegema mitte üksnes Eesti, vaid ka soome ja saksa keeles. See läks üleliidulisse programmi. Dali nobe, Landes tsenter Revali saadetele vastukaja paberile panema. Pärast seda, kui August Gailit orjaagiteerinud noori mehi eesti leegioni astuma tegi ta väga lööva satiirilise saate pealkirja all August Gailiti surm, mille luges ise eetrisse. Eks Moskase suundusid samuti interpreedid Alumäe, lukk, klass. Seetõttu lõpetati sõja üheksandal kuul eestikeelsed saated Kuiboshevis. Mõnda aega anti neid eetrisse paralleelselt Moskvaga. Ja aprillis 42, näiteks Olga Lauristin ist sai jälle eesti kirjanduse organisaator toimetaja juba Moskvas. Mõistagi kuulasid eestlased rohkem ikkagi Landesse Revalid, kus tegid kaasa Tiit Kuusik, Milvi laid. Koosseisus olid Jaan Kross muusikatoimetuses ka tulevane koorijuht Roman Toi, kes hiljem emigreerus Kanadasse. Niisiis väga palju tuntud eestlasi. Rindelt läkitas reportaaže SS sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas. Eks neil sõja aastatel segunesid nali, traagika risk, millest kohe pajatabki Nobiliks. Kui Stalingradi lahing oli lõpufaasis, siis muidugi sakslased olid kaitsjaga ärevil. Me teadsime, kõik, me kuulasime välisraadiot, mis seal tegelikult Volga ääres sünnib. Aga sakslane muidugi ei tea, me seda teame. Ja siis oli niisugune lugu, et kui see lõpupäev oli, tehti meele järsku tehnilises talituses. Muudatus veel oli, valve ametnik istus puldis, operaator, teine oli seal kõrval abiline. Aga nyyd pandi sakslane meie selja taha istuma veel lava äärde. Ja seal Rasmite. Ta kutsuti nodsuks ja see Smic kuulas, mõtlesin, kogu aeg oli kõrvalt kikkis, mida mehed räägivad. Aga muidu vilgas, keegi loll ei olnud tema huultelt midagi rääkima hakanud. Ja nüüd oli niisugune huvitav lugu. Sel päeval, kui Stalingradi lahing lõppes, meie teadsime juba lõppenud välismaa kaudu. Aga nüüd tuli see ringhäälingujuhatamine, kolm tennise tallitusse. Ütled, vaadakem. Siin istub härra Schmidt ja teie täidate tema korraldusi kõik ümber litset teete ainult härra Schmidti korraldusele ja riigiprogramm jookseb kõrvalt kuulda. Ja korraga on kuulda see signaal, mis ütleb, et tuleb eriteade. Aga Smitty kähku Raldest ümberlülitama sidunud, meie ei lükanud ka. Nüüd jooksis Stalingradi Sunder meeldum, keri teade jooksis läbi. Ja Smit siis lõpuks kas järsku hätta sellesse, et mis seal läheb metsa, hiigla külma verega, mingisugune eriteade, temaga Läks paanikasse jooksis, selle saatejuhi Meegoldestati juurde. Saatejuht peaks täpsustama, oli kõige kõrgem isik seal kõige kõrgem isik, jaja, härsanderleiter, selgust, riigisakslane ja riigis akte. Tuleb siis tehnilised olitset. Et milles asi, miks tratindrillitanud? Korraldest tuli parajasti see tehniline juhatus, inseneri Berg tooliks väga sümpaatne mees, nii Olbri mode mees austerlane ja küsib minu käes, et kas te magasite Nevaden kahekesi ei maganud, kuna sa ei saa magada kui valges? Jah, aga miks te ümber ei lülitanud, te kuulsite eri teadest signaali? Jah, kuulsime küll. Aga miks tembril lülitanud? Aga sellepärast, et meil oli korraldus ümber lülitada ainult siis, kui ääres teeb meile vastava korralduse. Ja kuna härrasmitmele korrasedentsis me järeldasime, et see eriti ei kuulu Eesti Ringhäälingu koodi taastamisele, Gutenberg nagu ei uskunud seda juttu asendel, litter oli ise ka seal. Kes siis nendele titele, kes kas tantsite nihukese korraldsem ja see väga kohmetunud, et jah, jah, andsin küll Gutenberg põrut selle peal, noh kui ta niisugune lolla korraldusenate millest need ametnike süüdistate läks välja, juuksed Lõndigi ja muidugi asi läks ilma verevalamiseta, säält oleks võinud minna Teamis välja tulla, aga need ikkagi selle saate, rikkusime ära täpse kohus, tundega. Täitsime täpselt käsku täitsa saksa täpsusega saksa täpsusega jah. Stalingradi jõudis, jõudis, aga oli nagunii varem või hiljem eesti rahval oli juba jõudnud, aga meil ju maale maal kullad igal pool raadiot ja vene raadio hästi kuuldav. La neid kulate kaatri päris paiskab, kas te kuulasite siis ka Leningradi ja Moskva eestikeelseid saateid ja Homsiin Tallinnas Estonias ja tsentriruumides Landesse ruumi? Ja kui ametlik tööaeg läbi oli, kui saksad olid ära läinud, siis lülitamisel isegi enda ning liini peale. Need, need, kes ütlesid enda kabinettides, said ka kuulda. Surm saksa okupantidega. Tähelepanu siin Nõukogude Eesti ringhääling Leningradis. Alustame oma eestikeelset saadet. Oli seal ka tuttavaid hääli oli külla, Eevald nägi, näiteks rääkis seal Evald Mägi pöördustajate ma Landes direktorist venna poole, noomitus kõnega. Me kuulasime kõike, pidasime peenikest naeru. Teete seal end, kas sa mäletad, kui ma käisin sul Patarei vanglas vastas vapside all kinni. Ja kui ma sind koju viisin? Kui sa ütlesid, siis, et enama poliitikaga tegelema. Aga need, mis sa teed loomisvanemat venda, ega me tegelikult need Leningradi saateid ja väga palju ei tahtlikku kulata? Seal see, nende jutt oli meil üldiselt teada. Aga me kuulasime Läänd BBCd ja täid saateid. Holland juba öelnud ja kordan veelgi, et tunnen rõõmu, kui inimesed mäletavad neid kaugeid aegu. Kas helistavad kirjutavad, kõige kaugem kiri on seni saabunud sellele saatesarjale Bear fonsist seon probeki provintsis Kanadas härra Ants kajandilt. Tegemist on omaaegse tehnikamehega ja tsiteerida. Sattusin Türi raadiojaama tööle kolonel Olbri abil. Selge ilmaga võis 196,6 meetri kõrguse masti tipust näha 80 kilomeetri kaugusele. See kolmetahuline teraspüramiid oli maailmas kõrgeim oma tüüpiliste seas. Olin kohal neljandal juulil 1941 korüfeed volbri võttis isiklikult osa raadiojaama lahti Monteerimisest. 10. juulil kell 11 lasti õhku nii raadiojaamahoone kui mast, aga mina jäin Türil edasi. Sakslased tõid saabudes sinna kaatovitses joon Poola saatejaama torumast, küündis peaaegu 80 meetrini ja lubas samal lainepikkusel tööd jätkata. Kuurist kujunes saateruum. Nii kirjutas siis Ants kajandi Kanadast. Aga on ka teistsuguseid pärimisi tulnud ja ühele neist püüan ka vastata, nimelt et Heino pilliks, keda korduvalt oleme tsiteerinud, kuidas ikkagi temast sai raadiomees, ütleme ära, et raadioleiba sõi Heino pilliks ümmarguselt kaheksa aastat ja ta ise meenutab oma ringhäälingusse sattumist ning tööd selliselt. Mind viidi tehnikaosakonda, ühesõnaga brigaadid korraldasid saatekava, käisid Sist väljas igal pool, tema olin siis seal, see oli väga huvitav töö ja seal juhtusid ettenähtamatud olukorrad ime. Ja muidugi, kui see sellest Sid sellest puhtalt välja tulla siis volbri pidas sellest väga lugu. Ja näiteks meil oligi niisugune lugu. Ringhäälingutehnilised ruumid olid Estonia kolmandal korrusel ja seal vahepeal läks klaasuks koridoris. Tihtipeale unustati see uks lukku ja kord oli nii, et. Teadvustati ole. Kell kukub, vajad hakata peale, teadvustad ei ole. Helistame siia helistama, sinna kedagi ei ole ja mõtlesin, mis, Asta, kas meie mehed ei olegi? Ei ole õige, et ei tohtinud seda teha. Kolbre leidis, et ei, et sõjaväe siin ka, nii et kui juht langeb, siis üks võtab komandeerumisemba kätel. Ja kui nüüd tehnikamees teadustas ja Albee läinud, et mis siin saadud, ponson tervitatav nähtus. Ja seda see paar korda veel ette tulla. Sellepärast et teadvustatud ikka noored ja paljugi juhtus, teatas esmaspäeval, et kõik on kohal, pillid on soojad, aga kõnelejad peole. Kui rahvas oleks kuulanud aparaadi taga, et vaikus on kellaaeg on läbi läinud. Et mis nüüd juhtus? Ei korras. Nädala pärast jõuame veel ühe traagilise päevani meie ringhäälingu 75 aastases ajaloos. Kui pärast Nõukogude pommirünnakud üheksandal märtsil 1944 hävib koos Estoniaga kogu raadioarhiiv. Seda korvamatut kaotust eesti kultuurile tunnetame tänase päevani kuulmiseni.