Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello Lään hoiab teid endiselt neljakümnendates aastates, sest need on kahtlemata olnud kõige dramaatilisemalt ajad meie rahvusringhäälingu kolmveerand sajandi pikkuses ajaloos, mäletate Estonia teatrimaja ülemistel korrustel tegi saateid Landesse Endel Reval 1000 944. aastal ilmunud almanahhi Ringhääling, selgitas Saksamaalt saadetud ülemus Mayer koldestajat kakskeelset programmi. Niiviisi on endastmõistetav, et Eestis viibivate arvukate saksa sõjaväelaste pärast päevauudiseid korrapäraselt Berliinist üle kantakse. Et ka ajaviite osas arvestatakse saksa sõdurite huve, on samuti endastmõistetav. Nii ütles siis kõrge ohvitser Mayerkoldestajat kandis lenduri mundreid. Ilmselt oli ta sander, füürer, sander füürer oli Wehrmachti eriülesannet täitevohvitser, kes aukraadile vaatamata oli selleks varustatud täiendavate volitustega, et ülesannet realiseerida. Ja Mayer. Golden State hüüdnimi oli MG. See on saksakeelne lühend Mašidengeeveeri kohta, niisiis eesti keeles kuulipilduja. Nimi vastanud küll tema olemusele sõnakehv range paruni tüüpi Maarahva peale vaatas kõrgilt alla. Kõik pidid esitama ankeedi, mis tõestas, et ringhäälingutöötajatel Polnud esivanemate hulgas ühtki juuti. No mõni mees ei olnud sellega hädas, näiteks Agu Kask, reporter, kes enne sõda oli teinud kõikvõimalikke infosaateid, kaasa arvatud sportigi. Aga nüüd sõjal, käis ta rindel koos kirjutava pressiga isegi nii ohtlikes lõikudes nagu Neevel ja sinimäed. Muidugi pidi ta sakslastelt saama reportaaži, auto kasutamise võimaluse, aga nii sündisid tõesti väga põnevad reportaažid. Idarindelt lähenevast rindest andis küll tunnistust see, et algilisele hõbehallil enam bensiini sageli jätkunud ja oma väljasõidetud sai ta teha vaid raudteeplatvormil. No meeleolud ringhäälingus olidki sellised. Vähemalt Felix Moor võttis napsi tavalisest tihedamini ja raadiotööst üha eemaldus. Albert üksi ei astunud sakslaste ajal kordagi mikrofoni ette. Agar oli aga teatrimees Voldemar Mettus, kes valdas vabalt mõlemat riigikeelt. Nõukogude ringhäälingus oli ta piirdunud pelgalt kultuuriajalooga, nüüd aga teemade ring laienes. Mettus rääkis Valkaninomaadides mõeldes selle all. Partisane ironiseeris Ameerika inseneride ja inglaste, see tähendab liitlaste üle. Manas punast kirjaniku Korneshuka, ehkki nõudis optimismi usku võidusse igal alal. Ajaloolaste jaoks oluline on see, et pedant sarvepidajana on Voldemar metusel kirja pandud viimane esinemine eetris ja neid oli ümmarguselt 200. Paralleelselt sellega pidas ta avalikke loenguid ja oma päevikus on kirjeldanud juhtumit 43. aasta lõpust, kus tema ütluse peale kutsumata külalistest olevat puhkenud saalis aplaus. Ilmselt rahvas mõtles selle all sakslasi, eestlastest tegid kaasa veel Gert helbime, kelle kuuldemängude ja andetud sõduritundide järgi küll ei osanud paljud arvata, et temast saab kunagi tõsiseltvõetav kirjanik. Aga kaasa tegid ka niisugused kultuuritegelased nagu Raivo obsola, Kaarel söödor, Paul Härma, viimasel oli ilus tenor ja laulis hiljem Ernesaksa kooris Helja Viira, kes on jaganud oma mälestusi sellest perioodist meenutav, et otsene ülemus talle oli Valteri hüüer. Ei maksa küll mingit sidet otsida meie made meistriga. See oli pisike peenekõndija, valgete juustega mehike Hamburgist tuline veendunud nats aga pidas millegipärast ennast luuletajaks. PÄEV uudised toimetas Jaan Kitzberg, kellest hiljem sai Ameerika hääle tegija Dantes tsenter Revalist taaselustati jumalateenistuste ülekandeid, kusjuures tehnika edusamme kasutati selleks, et maaltki neid üle kanda. Näiteks Raklast. Hoolega õpetati põllumehi, sest kust muidu Suur-Saksamaa pekki ja mune saab näpuga näidata ette, kuidas kasvatada sigu, köögiviljahobuseid, lina, tubakat, rääkimata leivaviljast. Nagu meenutab Hillar Palamets ei antud saateid üksnes saksa-eesti keeles, vaid koguni hispaania keeles. Ja mul on meeles algusse, algab sõnadega Abla Radio Ursula viks hispaaniakeelseid Leningradi all võitles Frankalaste helesinine diviis ja nende meestel oli tarvis päevas vähemalt kord rääkida. Mis rinnetele, mis kähispaanias tolmab. Eestlaste üks peamine informatsiooniallikas oli sel ajal ikkagi BBC eriti populaarne hirv saade kurt ja pillipool tundi pärast seda, kui Hitler oli oma järjekordse hüsteerilise kõne lõpetanud, võis kuulata katkeid sellest koos Freysleri vaimukalt kommentaaridega Londonist. Kurtsevilli olid lihtrindesõdurid, kes koomilisel viisil kõnelesid poliitilisest olukorrast. Ja muidugi pärast keelatud raadio kuulamist tuli skaala nupp tagasi keerata Tallinnale. Seda võidi ju kontrollida, aga sõja lõpus tähendasse vanglat või hullematki. Aga räägime nüüd ka teisest poolest, nimelt nõukogude tagalas tehtavatest eestikeelsetest saadetest, kus leidub kaasa siiski tuntud kultuuritegelased, mainige näiteks Oskar urgartid, kes jõudis Moskvasse 42. aasta jaanuaris. Fenomenaalse mäluga suurte teadmiste ja imeteldava töövõimega inimene tulijate entsüklopeediad ja muud teatmeteosed jäeti raamaturiiulile sellest hõlpsam ja huvitav muidugi kasutada uurkart ja abi. Aga eks raadiotöös lõid kõik tuntud tagala eestlased kaasa. Johannes Barbarus, August Alle, Paul Rummo, kes peale luuletuste kirjutas ka kuuldemänge dialooge, stseene siis rindemees luuletaja Ralf Parve guugo angerjat kaks no rohkem tuntud küll publitsist Eduard Pällina, Debora Vaarandi, ka noorel Juhan Smuuli tuli oma luuletajatee algul mõnigi kord istuda raadiostuudio toolil, mikrofoni ees. Aga üks kirjanikest mainimata. Lilli Promet ja tema mälestused on ringhäälingu arhiivis tallel. Minu Lungbergi päevad ei olnud seotud ainult et ju ka vaid ka ajakirjandusega, nimelt ma töötasin ühe aja Leningradis ilmuva ajalehe Rahva hääle toimetuses. Inimesi mäletan väga selgesti ja väga üksikasjaliselt, näiteks Juhan Smuuli. Ta oli üsna noor poiss ja üsna haiglane, nägi välja, kael oli paksult sidemes. Teda oli välja kurnanud tol ajal näärmed isikus ja, ja muidugi ka alatoitlus. Aga ta eluvaim oli kärsitu ja töötahe väga suur. Juba siis oli ta pesueht Smuul, nagu me teda tunneme, suure huumorimeelega. Debora Vaarandi näiteks, ma mäletan, ta kandis valge-sinisetriibulist Champlit ja Pollitud seelikut. Ta istus käsikirju lugedes. Suue sild toas, mis sisendas, pigem ma ütleksin ebakindlust kui hubasust. Mõtlesin teda vaadeldes alati, et kust võtab tema selle kordumatu sõnaseadmise. Tali väga erakordne nähtus meie hulgas. Deboga kehastas minu jaoks väga omapärase ande ja ilusünteesi. Papa saadist oli täpselt samasugune nagu praegune akadeemik Joosep Saar. Juba siis oli ta kühmus ja pikatoimelise jutu ja maatoimelise rahuga. Tema oli selle poolest erakordseid toimetajaid minu teel, et ta kellelegi kunagi mingeid korraldusi töökäsk ei andnud. Niisuguse ülemuse all on väga keeruline töötada, sest on hoopis lihtsam ja mugavam täita korraldusid, kui et iseendale tööd välja mõtelda. Aga Meil pidid kõik ise teadma, mida teha tuli. Kui juhtus, et mõni ei teadnud siis papa saata, tegi kõik ise ära. Koht sättis ta Moskvasse perekondlikul põhjusel ja talle sündis nimelt laps. Ja kui ta siis tagasi jõudis, siis me kõik uudishimulikult küsisime, et kuidas siis kuidas laps on. Papal saatega lõi käega ja ütles, et ah, mis ta on, ei ta räägi veel ega midagi. Ma pole muidugi uurinud, mis aastal on sündinud meie andekas noorepõlve generatsiooni kirjanik Mari Saat, aga kui see tema siis oli? Ma ei imestaks sugugi, kui papa saat oleks öelnud. Ah, mis ta on, et novell ka veel ju? Kaaslased tegid meile evakueerunud eestlased sovhoosidest kolhoosidest, tehastest jaa, Leningradis viibiv aktiiv ja ka võitlev ajad Eesti laskurkorpusest võib olla järjekindlamalt, saatsid oma kaaslased rindelt Voldemar Kapp, Lembit Remmelgas ja Ralf Parve. Emotsionaalselt võib ütelda, säravalt kirjutas tol ajal Aados Lutsk, üks omapärasemaid, ajakirjanike ja publitsiste. Kahju, et ta nüüd on oma sule ära pannud. Aga tore on ka see, et ta on raadiomaja üles ehitanud sest see on tema rahuaja panus. Linda tuiman on meenutanud koostööd Joosep saadiga 40. aasta sügisel. Tali rahulik, tagasihoidlik, tõsine töömees, tuli andis käsikirja ja ütles, et vaadake üle ehk tuleb siin midagi parandada. Eks mõlemad nii tuimad kui saat. Nii seda raadiotööd koos õppisidki. Nüüd taas jutu Landesse Revalist, kus kaks kolmandikku saatekavast väideti muusikaga, eks oli ikkagi raskusi sõnalise osa kokkupanekul. Ja määrav oli muidugi saksa helilooming eeskätt Wagner, Strauss, reegel küüneke. Ja esmaspäeviti ning kolmapäeviti olid kavas saksa sõduritunnid, kus mängis Tantsukapell. Noodid olid muusikameestel ikka enamasti kodus. Seetõttu kui Estoniat üheksandal märtsil 1944 pommitati, siis need säilisid ja Valter Ojakäär meenutab. Pärast sõja lõppu läksid need Landesse Revali märgiga noodid taas käiku. Torid noodikogu noodid ja suuremalt jaolt oli endale peale löödud tempel landis tsenter Reval sest me mängisime seal kogu aeg jalandesse, Revali noodikogu noote. Meie oma originaal fonoteeki oli sel ajal ju nii väike, et Altraadiomaja keldrist lasti helifilmilt muusikat kunagi olnud plaatija linte nii palju. Ja no sellest, kas siis need otsesaated ja mängisime ühtlase sama pala seal võib-olla üle nädala. Ringhäälingu noodikogus oli jäädvustatud 5500 heliteost, neist 4000 suurele orkestrile poolteist 1000 tantsu kapellile. Ja koos Estoniaga hävis sisse hindamatu heliplaadikogu, kus oli 6000 ketast kui 10000 heliteosega koos Estoniaga häviska raadiotehnika suid. Sakslastel õnnestus paari päevaga hankida uus sisseseade. See paigaldati Estonia keldrisse, kus varem turunaised oma kraami hoidsid. Aga teatrimaja uksele pandi saksa sõdur valvama. Nii palju muutus kord rangemaks. Pärast pommitamist Eino pilliks mäletab, et seda osa teatrimajast, kus asus ringhääling jutt on ikka kolmandast korrusest oli tegelikult võimalik päästa. Kuid saksa välisandarmeerial, kas siis paanikast või nürist käsu täitmisest nimelt keegi ei tohtinud majja siseneda. Ei lubanud ringhäälingu kohale saabunud tehnikameestel sekkuda stuudiad, fonoteeki lasti lihtsalt maha põleda. See oli jube. See üheksanda märtsi vastu, kümnendat märtsi pommitamine üle 250 suure lennuki mitmes laines muutku materdasilt, kaitsetud Tallinnat ja nagu sakslased väitsid, vee puudus ei lubanud ka piisavalt kustutada. Kummaline, et ükski tänases Eesti vabariigis ilmunud raamat ei räägi sellest terrorist. Pikemalt. Leidsin traagilisi reportaaže üksnes paguluses ilmunud teatmeteostest ja Valdemar metuse mälestusraamatust, mask ja nägu. Seal kirjeldatakse, kuidas põlevast Estonia teatrist mängiti just balleti kratt. Etenduselt inimesed ilma palituteta pidid koju jooksma, sest garderoob juba põles, oli aga talv, isegi nimiosaline oma kuradi kostüümis jäi pakase kätte. Sellest on tosin aastat tagasi, kui saatus viis mind Torontos kokku veel ühe veteraniga Landesse Ender Revali päevilt, ajakirjanik Heino Rebane. Mul ei olnud magnetofoni kaasas, ei näinud ette seda kohtumist, tegin vaid märkmeid. Rebane meenutas, et stuudiotes olid hästi pikad, peaaegu poolemeetrised, telefuncani mikrofonid. Tema tegi uudistesaateid, aga ühel päeval tulid püssimehed järgi ja teda viidi esseesse. Salapolitseisse süüdistati tee spioneerimises, sest üks protest oli kogunud liitlaste kasuks igasuguseid andmeid. Heino Rebasel oli õnne, pääses gestaapo käest, kuid töörõõmu polnud kauaks. Maja, mis oli 17 aastat olnud koduks ringhäälingule, hävis pommirünnak, kus seepeale otsis Eino Rebane riiulilt välja Kert helbemäe mälestusteraamatu ja loen teilegi sealt ette järgmisi ridu. Koos Estoniaga kaotasime saateruumid ja nüüd otsiti meeleheitlikult ulualust. Juhtisin tähelepanu oma korterile Vene tänaval ja suurele saalile. Millal see eelis, et ta asus postimaja vastas kus asusid vaheseadeldised juhtimiseks saatejaama ja need terveks minu poolt vahemärkuseks mitme sajandi vanune hoone Vene tänaval on tänini alles mainitud saal. Esimesel korrusel oli külges päevalgi poolhämar, sest seda valgustas ainult üks nurgaaken vaatega kitsasse vanalinna hoovi. Et laskem Gert helbemäel veel heita pilku aastasse 1944. Mäletan hästi esimest saadet, kell neli pidi algama juba varakult, kogunesid ringhäälingu 16 liikmelise tantsu kabeli liikmed muusikaäridest ja tuttavatelt laenatud pillidega sest enamikul olid väärtuslikud saksofoni, trombooni ja muu jäänud maha põlenud stuudiosse. Estoniasse. Kõlas märguanne. Kõik jutud vaikisid. Tehnik viipas söögitoast käega ja teadustaja lausus. Siin. Tallinna ringhääling algab pärastlõunane ajaviite muusikasaade. Ja pidi olema küll meeleolumuusika, kuid meeleolu ise puudus. Mõtlesin, et kas need kerged lood täidavad ka selle ülesande, milleks nad olid mõeldud näidata Eesti elanikele ja sõduritele rindel, et Tallinnas läheb elu edasi, lõpetame tänase saate lauluga, millega Landesse Reval sageli alustas ja lõpetas saatepäeva. Kui rent vutti, tormituul noodi ammu udu, ehk et me muhu Seenas tuhud ja kari, kel on ühine eesmärk Jade käes, Rael. Pille. Mõnikord ka see tuule ja kuivõrd andmeid ja tapeti, noh ei tee kui on alustatu. Ma rast tantsu GNU lööva kui muu kõrval, ta ei käi ees rõõmsa patriarh hevionu. Partei. Rindu? Ei jää muud üle. Kuulnud teapo ja. Nii võrra USAs on kuuldud ja neile talgujuht teostusseppin pikku. Tõttu tulu maapinnal olnud või kas lauludes ka ja varsti põhusamme?