Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello Lään kutsub teid taas aastasse 1944 rasked ajad Eestimaal. Ajalehtedes ilmusid perioodilised artiklid, milliseid raadiojaamu tohib kuulata, kusjuures mida lähemale tuli sõja lõpp, seda lühemaks jäi nimekiri. Raadio kuulamine polnud ju süütu tegevus, seda võis lubada vaid niinimetatud ida-alade riigipost. Haldus määruste paragrahv viis kõlas nii. Luba õigustab kuulama ainult saksa ringhäälingut ja muid selleks lubatud ringhäälingusaatjaid. Paragrahv kaheksa käsundatud ametnikul on lubatud igal ajal minna ruumidesse, kus asetseb vastuvõtja paragrahv 11 saksa riigi post võib igal ajal tühistada. Nähtavasti polnud sellest kõigest veel küllalt, sest 13. jaanuaril 1942 oli idariigi komissar andnud välja erakordse ringhäälingukorralduse tsiteeri. Iga sõna, mida vastane saadab, on määratud saksa riigi ja ta kaitse all seisvate rahvaste kahjustamiseks. Loodan seepärast, et iga idaala elanik oma vastutustundest ei kuula välismaasaatjaid. Neile aga, kel puudub see vastutustunne, andsin ma järgmise määruse. Punkt üks. Sihilik välismaasaatjate kuulamine on keelatud, eksimusi karistatakse sunnitööga kergemal juhtudel vanglaga punkt kaks. Selleks kasutatud vastuvõtjad konfiskeeritakse. Konfiskeerimine võib rakendamise tulla ka siis, kui vastuvõtuseadmed kuuluvad kellegile kolmandale isikule punkt kolm. Sunnitööga karistatakse seda, kes tahtlikult levitab välismaasaatjate teateid mis võivad ohustada saksa rahva vastupanujõudu või idaala avaliku rahu, julgeolekut ja korda. Eriti raskel juhtudel võidakse määrata surmanuhtlus. Ongi siis aeg anda sõna mehele, kes selles ajas elas ja raadiotööd tegi. Eino bilikse jutuajamise raadioveteraniga on salvestanud Lembit Lauri oma sarjas kirjutamata memuaare. Mängiti üks repliik. Muusikaline repliik, mis olid nii-öelda kutse signaaliks kõikidele Ostlandi saatjatele ja niit. Kui see muusikaline repliik oli läbi higa, saatke andmise ohesel lõppu morsetähestikus sisenda koodi. Tallinn oli Reemal. Üks ilus meeleolu piibikene võiks olla. Sakslaste seal ma ei tea, kas ma võin eesti keeles rääkida, ta ütleb nii nagu raadius praegu kombeks seal võõrkeeles. Kui reissarveid Stinud saadi tunte ringi peale siis oli Raekoja platsil parada. Tähendab, kui töö teenistuslased saadeti Saksamaale välja ja siis oli raekoja platsil paraad. Ja seal esines siis ka kindralkomissar Litzmann isiklikult. Ja kõik kuulub ära ilusti. Me andsime raadid üle. Molin Kitzberg kahekesi väljas. Kitzberg oli meil päevauudiste toimetaja. Ja kõik on ilus, mehedlevad ära rivilauluga. Mida ma laulsin? Mehed laulsid populaarset laulu. Jää vabaks, Eesti meri. Aga need TÖÖ teenistused laulsid, saa vabaks Eesti meri. Ja meil mitu päeva oli hirm, et kas mõni kõrgematest ilmast märkas seda asja, aga õnneks ei märganud keegi. Selliseid asju, seljatükituli ega käi eelnõud ära kooli võimalik midagi teha annaks siis saad edasi. 44. aasta ma pean seda vahepeal rääkima, kui pommitamine oli, siis ringhäälingustuudioid hävinesid, Estonia oli põlenud ja nii nagu mehed, vot Sillart oli seal ja Rehepapp oli seal, need rääkisid nii, et tegelikult ta stuudio osa kontsertsaalipoolset osa oleks saanud päästa. Kuna põleng jõulud algusest totaalne, aga saksa välisandarmeerial ei lasknud mitte kedagi hinna sisse lasti lihtsalt silma alla maha põleda. Vot selleks kunagine sõjaväe kaasneks sagar Alfred, tema oli seal, tema tahtis kohe minna üles, et tema võtab kohe veeämbrid kätte, läheda teeb kustutamine depid ära, vahepeal selle treppe pidi läks, tuli edasi, aga ähvardati relvaga, et ei tohi minna seal ohtlik ja ja siis tehti nii, et tehti ringhäälingule sinna keldrisse, eks ajutine peatuskoht ta osa stuudiot viisis Tõnis võimlasse osa stuudiodgiidi kommertskooli, osa stuudiot viidi Vene tänavale, posti valitsusse majja ja osa stuuded viidi kahte erakorteris saadani tänaval. Siin on sobilik nüüd edasi anda kuulajale kirt, eeldame mälestusi, kelle korter oli üks nendest mainitust. Heldene oma kogumikus kirjanikult lugejale. Peaaegu pool sajandit tagasi Lundi silmus on kirja pannud sellised read. Mäletan selgesti tantsu kapelli klaverimängijat Rootsi, kes oli dirigent Olav Rootsi nimekaim. Ta oli hiljuti abiellunud ja noor abielupaar oli muretsenud esimese väärtusliku esimena klaveri aga maja hävis. Nüüd istus Rootsis meie vana tiibklaveri ees, ise rääkis unelevalt rohkem endale kui teistele. Külmud oli hea klaver. Kui maja juba põles, jooksin üles ja mängisin veel. Mängisid seni, kuni naine mu ära tiris. Viide üheksanda märtsipommitamise üle vene vägede poolt. Kert helbemäe maja oli 200 aastane, suur tuba oli lausa saal, mida valgustas ainult üks nurgaaken vaatega kitsasse hoovi. Seetõttu oli saal keskpäevalgi poolhämar. Et Kert Elton mäel oli kuuldemängude autorina väärikas koht meie ringhäälingu ajaloos, siis mängiti neidki tema korterist ja kombineeriti leidlikult heliefekte, sest polnud enam heliplaate, rääkimata magnetofoni. Aga jätkame taas Eino biliks mälestustega. Tulid sinna kaks mundris härrasmees sisse ja palusid mind endaga kaasa minna. End arreteeriti ja viidi Tõnismäele. Kaarli koguduse saali. DPF intelligentse oli koos seal. Võtame ringhäälingu näiteks Jaan Kitzberg, koli. Jaan Rummo, lin, Heino Rebane, Valter Horm, Olev Kask Miller, Eugen, Jaan Kross. Tema abikaasa töötas meie, tema abikaasa oli kinni ja tross oli Tõnni süüdistus. Olin. Olete põhjendatud kahtluse alla riigi vainu ühesse salaorganisatsiooni kuutias. Soli formuleering, see oli kõigile meelt. Eks Landes Ender rõivalt töötas sellal edasi, kui osa personalist olid trellide taga. Tõsi, ega neilgi hõlpus polnud. Näiteks Mari Möldre oli hädas oma Joosep Tootsiga, keda ta oli Eesti vabariigis menukalt lavale toonud ja ringhäälingus kujutanud. Et esinemises oli liiga palju kriitikat, pääses 18 minutilisest programmist esimene kord eetrisse vaid kolm pool minutit. Aasta hiljem kutsuti teda veel kord, kuid siis ei läinudki. Kuuendal vaided 944 katkestas Revale Landessender õhtul oma programmikohase muusikasaate ja mikrofoni ette astus Eesti noorte peastaabi ülem. Kalkun luges maha teadaande lennuväevabatahtlikku abiteenistuse kohta. Wehrmacht oli nii kokku sulanud, et kõlbasid ka 15 16 aastased poisid. Laste vanemad, hüüdis Gustav Kalkun, tehke seda rahuldustundega südames ja teie emad, tehke oma lapsele kergeks, tema kohusetäitmine. Küpsemas eas mehed astusid kas vabatahtlikult või häda sunnil Eesti leegioni ja sellest pajatabki järgmine reportaaž Tallinna raekoja platsilt. Lausa ime, et see helilint on meie päevini säilinud. Lahkujad leegionärid on üüril istunud Raekoja platsil, üksteise järele ilmuvad külaliselt pidulikule ärasaatmisele. Kohal on ka kõik Eesti omavalitsuse direktori eesotsas doktormäega. Tartumaal ja väga palju, kes võitleb tõe ja õiguse eest. Ei ka mõrvad, ka terved eesti rahva jaga teisi rahvaid, nende nõukogude mõrvarid värk. Ja siia uut tarkvara teeb seda, mis õige on. Tee viis läbi meile vastupanuvõimaluse, füüsiliselt ja hingeliselt. Et me tänapäev võime veel ringhäälingus loeti ette sõja kuuluti Nõukogude verele siis ei tulnud Eesti rahvale mitte puit välk selgest taevast nagu kogu muule maailmale vaid teeni tulidega ooda tuur. Atlana. Aga mis sai Einobilisest, kes tänu õnnele ja luiskamisele oli pääsenud vangist vabaks? Artur stiigeliks riigisakslane, kes oli meie ringhäälingus ajaviitesaadete korraldaja, ta oli väga hea reporter, mõte, väga hea. Ajakirjanik. Tuleb välja Tartuks Tiigedemoni ära mobiliseeritud vahepeal ja oli saksa propagandakompaniis see nõnda nurgas standard kurt tegelastema oli selles SS standardi osakonnas, mis oli kamp gruppe Wagneri juures. Nemad olid käinud Kambja all. Nende raadiotehnik oli langenud vangi. Kas mina ei oleks nõus tulema nende reportaaž autodele tehnikuks, kuna need olid näha nii, et tallides manna varjata enam ei saanud? Kuna ma olin üleriikliku tagaotsitavaks kuulutatud, mind käidi ringhäälingus kogu aeg taga otsimas ja, ja siis ei ole midagi muuta nõustuse, tulen külla, anti mulle kirjutati mulle välja võix ajutine saksa sõduriraamat kus oli kirjas SS Sütsent peabel, tähendab, on selle selle üksuse juures ja see oli mul taskus. Aga nii kindluse mõttes, kuna min Eesti ST dishakati ajama, asse mind vormistada nyt ametlikult sinna üksusesse mindi Toompeale, kindral Soodla, staap, piim, majorvaatsest nutku Ratkes kord näed, et eesti ohvitseri topitakse reamehe mundrisse. Kas teil dokumente midagi kaasas ka on? Mul see ajutine sõduritunnistus oli tõmbasel ESS üldse maha. Kirjutas sinna pääle SS Storm, füürer sulgudesse juurde lollil kindralleitnant reservpitsad peale. Olgu minna ja vot peal kinni. Kutsesse korter on see, kes taltsoloy tuge. Läksime siis ringhäälingust, tegime seda remonti masinal ja nüüd läheb asi hullemaks, tsiviilvalitsus lahkub ja ringhääling tamise rais runud funki läheb ära, peab ära minema. Nüüd tuligi niisugune koomiline olukord vastuvõtjana, mina SS unters, tun, füürer lobildiks. Mõtlesin küll Hablingi ringhäälinguperemees, kui ma ei eksi, seitsmeteistkümnendal seitsmeteistkümnendal septembril september 1944 ja stiiki organiseeris saatega või? No mis olid saksa lindid ja need olid mängitud, sai. Aga nüüd tuli üks väga põnev päev oli 20. september üks teaduste oli ka promaa Irene. Menning. Kubani sillapea põhjarindel löödi tagasi tugevam rünnak raskete kaotustega vaenlasele Aasovi, mere ja Oscollist kagu pool asuva piirkonna vahelises ruumis, eriti aga Harkovis ja linna ümbruskonnas jätkuvad vihased võitlused. Kurskis põhja pool rauges vaenlase rünnaku tegevus veidi võrreldes eelmiste päevadega. Nõukogude pealetungid löödi tagasi, riivitati kohalikud sissemurrud ilmjärvest kagutuul ja Volhovi ning Laadoga järve vahel jätkas vaenlane oma rünnakuid äsja kohale toodud jalaväe soomusjõudude tugevate üksustega. Menning ütleb mulle, kuule, ma pean ära minema. Saatekava tegid parajasti kaks artisti. Voldemar Panso ja Heino mandri kes istusid kolmekesi alla sellesse mikrofoni ruumis. Te küsisite, kas kolmasseli kude konjakit tormab sisse, üks sõdureid Eestisse tulid. Aga parajashipsus tööks väga aktiivne allohvitser on nende telemees. Meie tulime teid üle võtma. Tehke midagi üle, võtate, võtame kõik selle värgile. Teete küll millegi midagi, teeme, aga vahepeal on niisugune lugu. Hommikul oli tulnud sinna üks mees ohvitseride reservist, tema pöördub ohvitseride reservi nimel elanikkonna poole raadio teel mulgakkasida kribele. Ma ütlesin, et ma tahan kõigepealtnäha seda teksti. Mitte mingit koostööd punaste okupantidega. Kõiki neid kahjustada, nii palju, kui saate. Kellel relvad, kasutage relvi. Kasutage tulirelvi, kasutage külmi relvi, kui teil midagi oli, võtke kasvõi kivi. Aga peasy, ärge alistuge. Ma kujutasin ette, mis Tallinna soovis juhtunud ja vaatasin, et ma ei saa sellist vastutust enda peale võtta. Püttensele, mere, niiet Mul on väga kahju, aga see saade jääb täna ette kandmata. Taal protesteerisid, muud on kooskõlastatud, mõtlesin, et näitan, kus see kooskõlastab, hom kuidagi kooskõlastanud, seal paberi peal ei olnud ja kooleks nokkima ei oleks, laskmata mikrofoni. Küll läksid nemad ära ja varsti pärast seda tuli sisse sõdurit seltskond meid üle võtma. Ja minul oli hirm, et kurat teab, et järsku on seal ka mõni niisugune vend hulgas. Ta teate, kui istutakse püssirohutünni otsas. Järsku kutsutakse üles? Tulge, hakake vastu, kõigi võimalustega. Tuulepäid oleks leidnud kindlasti. Ja mis ohvritzeroiks tulnud, kes sellest oleks vastutanud? Sõma ja mõtlesin, et ma ei anna teile? Ei, me võtame Kohja nii sunniviisil. Ja teate, milles asi väga teravaks päästeingliks tuli Voldemar Panso tulevalt keldrist parajasti välja. Nägi, et me vaidleme seal kõvasti ja muidugi ägedalt. Allohvitser oli eilistema oli relv, minul küll kabur orjaaga püstolit ei olnudki, lubistoli autos tuleb Panso välja. Jagab kohe, milles olukord olla saab, selle alla. Kurat. Kas leitnant pildikesed ei tunne? See põrkub tagasi minuni kõiki pidanud oli, kus, ära siis õielda ja rahutas selle mehe maha. Ja mehed läksid Panso mandri tekitses Mointermeediume, konjak otsa, afrikaadi kaks nõmmemeest ja kaks sõpra. Läksid ära. Mis nüüd teha, aga ei tohi jätta raadiojaama tühjaks. Kui on niisugune põnev, võluvad. Ja mina, abikaasa oli seal ja abikaasa võttis kätte võttes ei luuletust. Jaka sealt luuletusi lugema. Mikrofoni ees. Ja siis tuli Pansoga tagasi. Nemad banzuga kahekesi lugeja ei, kordamööda mängisid vahepeal natuk mõne heliplaadi lugusid jälle. Niimoodi käis asitajate, kuni ütleme kella neljast kuni pea kella üheksani. Vahepeal aga oli, meil oli ringhäälingus CSS valvega sees see nõudis, et me kohe ruumid vabastaksime temal üle, annaksime sulle hävituskompanii? Meie muidugi niikaua, kuni saatja töötas, ei andnud. Ütlesin tei. Niikaua, kuni saatjateta, no temal on käsk. Temal on käsk üle võtta ja meie ametis, aga minul on käsk saadet jätkata. Aga kuna mina olin ohvitser, tema ei olnud, siis ta pidi alistama. Distsipliin oli Sägede siiski kõva veel. Ja nüüd oligi nii, et need mehed istusid seal kõrval ma valveruumis. Ja meie improviseerida saadet. Kuni siis ühel ilusal kellaajal. See oli midagi üheksa paiku. Saatja vaikis. Tähendab, Kopli saatja oli õhku lastud. Siis me ütlesime SS valvemeeskonnale, et vabandage, aga meie lõpetame ära. Tehke, tegime site Janaate, võtsime abikaasaga oma pillid kotti, nagu öeldakse. Ja tulime ära. Ja sellega Landesse Reival lõpetas siis oma kuulsusrikka tegevuse. Muidugi vahepeal, huvitav veel, see noh, meil oli ringhäälingul peris ilus raamatukkumiseli ära päästetud. Siis ringhäälingutöötajad, paljud käisid seal küsimused nurgas võiks mõne raamatu võtta. Ei keeranud, andsime kõik vabad, siis me teadsime, nii kui nii, kui me ära läheme. Ega sellest midagi järgi ei jää. Ja sealt viidi väga palju raamatuid, ära viidi väga palju, hellib loeta ära. Me ei teinud sellest väljagi, mingit arvepidamist ei olnud. Ja niisiis 21. septembril oli siis minu ringhäälingukarjäär.