Tere volbripidustuste Sissejuhatuseks kõneleme kultuurikajas täna järgmistel teemadel. Peruu tüdruk Huanida saab teada kogu tõe koledatest majadest ja ära keelatud grafiti võistlusest. Põikame näitusele teine süütus ja vaatame Umberto Eco koostatud raamatut, ilu, ajalugu ja oleme vabakuulajad Tartu Popi ja Roki Instituudis. Mina olen toimetaja Janek Kraavi, mis seal ikka, head kuulamist. Kommentaar koledate uusehitiste võlust ja graffiti võimatusest Eestis. Andreas v ja kiri Huani tale. Niita ma olen praeguseks suht kindel, et ma tahaks tulla sinna sinu juurde Peruusse elama mingi kõrbe servale või kuhugi platoole või andide mõnele madalamale tasapinnale mingisse sellisesse kohta, kus lihtsalt tuul puhub ja päike paistab otse peale kus ümberringi on väga vähe inimese tehtud asju ja kus nende inimeste tehtud asjade peale mõeldakse rohkem selles võtmes, kas nad töötavad või ei tööta, aga mitte mingites nõrga ja ebamäärase kultuuri ähmastes esteetilistest normatiivides. Mul on siin Eestis juba väga pikka aega silma jäänud üks läbiv tendents. See on kokku võetav üldnimetaja, olla koledad uusehitised ja neid põrmustav kriitika. Kõigil on alati midagi halba öelda iga uue maja või üleüldse ehitise kohta, niipea kui see kuhugi tehakse. Iga ehituslik objekt rikub silmapilkselt ära senini nii kauni vaate. See oleks nagu mingi põhimõtteliste arhitektuuri vaenlaste riik, ükskõik mis ka tehakse ikka ja alati on see automaatselt halb. Plasku on halb. Tartu uus kaubamaja on halb, Viru keskus on väga halb. Tegelikult ma ei ürita praegu asuda arhitektuuri analüüsi ja positsiooni. Selleks puudub mul ettevalmistus ja piisav teadlikkus sellest, mida asjatundjate ringkondades parasjagu heaks peetakse. Aga mul on hoopis üks teine nurk lähenemiseks selline küberpumplik. Mulle nimelt meeldivad koledad majad. Ma ei vaata inimkonna eluruumi mitte kui esteetiliste kordaminekute jada mitte kui nii vajalike õnnestumiste soovitavat kogusummat mitte midagi sellist. Mind huvitab hoopiski möödapanemine valesti ja viltu kasvamine, hälbed, kõrvalekalded eeldatavast korralikkuses ja korrapäras. Mulle lihtsalt meeldivad koledad majad, lagunevad-pudenevad seinad, betoonkastid, millel on täis soditud rauduksed ja post. Interiaalsest pudenevad tseriaalsusest sõnumeid saatvad rohelised betoontrepikojad. Ma pean ilmselt rõhutama, et sellel meeldimisel ei ole midagi pistmist sentimentaalseks minevikku, meenutustega, see on tegelikkuse isekujuneva füüsilise struktuuri jälitamine. Mulle meeldivad ka uued kandilised kaubanduskeskused, mis lõhuvad kaunikujuliste harjumuspäraseks elatud kujuteldavat esteetilist vaadet. Sest kõik see koledust ei ole mu meelest mitte millegi poolest märkimisväärselt koledam niikuinii meie igapäevase elukeskkonna juhuslikus Est ehklektilisusest. Sa võid sinna juurde panna mida iganes, mitte midagi ei juhtu. Ma ei näe kusagil läbimõeldust, mille nimel oleks võimalik võidelda. Kogu meie linna arhitektuur on nagu juhuslikkuse kobrutus nagu ilma erilise elujõuta puhang, mis ei suuda niikuinii pinnalt kuhugi sügavamale tungida või kõrgemale levida. Ka 10 uut tsentraalset betoonkasti ei muuda selles hektilises konglomeraadi midagi. Linn ongi sulam juhuslikuste kogum. Kole on inimlik, möödapanek on inimlik, möödapanekutest kasvavad välja veidrad, kummalised ebaproportsionaalsed, pudenevad vohavad, arhitektuuriliselt olekud, mis moodustavad meie ruumilise tegelikkuse ja mingis mõttes ka meie lapsepõlve ja mälu. Need vigased Kromaadinad, kõverikud ja kohatused on inimlikud ka siis, kui nad ongi suured, koledad ja post imperiaalsed. Me oleme alati olnud nende sees ja nende vahel või hunnita vaata näiteks filme, mille kohta öeldakse, milline tunnetuslik koloriit. Kas need on kunagi filmitud korralikes kaunites kohtades 96-l protsendil juhtudest mitte. Need on ikka üles võetud slummide, säärelinnade agulites kokku klopsitud Uberikest ja kätte sattunud kilist kolistonnad või betoonpunkrite purustavast raudbetoonkarkassil katkilöödud akende kildudest. Ilus, korrapärane ja tasakaalukas arhitektuur on väga väikese osa maailma privileeg. Enamik elu toimub mujal teistsugustes keskkondades, teistel isetekkeliste juhuslikel mänguväljadel. Ainult väga vähesed neist omavad selget teadmist sellest, mida nad tegelikult tahavad öelda, kui nad ütlevad. See uus maja on nii kole. Erialaharidusega arhitektid võib-olla tõesti näiteks isegi nende rünnakutega koledate lehitistel ei, oleme alati nõus, aga neil on oma väidete kaitseks vähemalt selge teoreetiline aluspõhi, millega saab vaielda. Suurem enamik aga on harjumuspärased korrutajad. Nad võiksid sama suure eduga võtta sõna Todeka foonilise kompositsioonitehnikateemadel ja nad ei paneks ka seal palju rohkem mööda sisulistest aspektidest, et see tähendab ka seal paneksid nad mööda kõigest sisulisest. Aga sellel juhuslikkuse ise tekkelisuse apologeesil on veel ka üks konkreetne tausta näide. Igasugused uued ehitised on küll väga koledad, aga graffiti, kes ei ela üldse seitsme maa ja mere taga, vaid otse siinsamas, on palju koledam veel. Grafiti on tegelikult lausa uskumatult kole. Kujutad sa ette Huanita, et linnas, mis valiti just tulevaseks Euroopa kultuuripealinnaks, istub kusagil keskkonnaametis, inimene, kes ütleb, et graffiti on kuritegu ja organiseeritud vandalismi vorm lubab sellega võidelda viimase veretilgani. Ühesõnaga Tallinna linna keskkonnaameti juhataja Tõnu Tupits keelas selliste põhjendustega ära juba seitse aastat peetud graffiti joonistamise võistluse noortefestivalil vägivallata noorus. Ausalt, ma ei tea, Huanita, mis mulje sul eestist jääb, selliste teadete põhjal ma kardan, et sa hakkad harvama, et siin elab ainult mingisugune esteetilise sotsiaalses mõttes täiesti harimatu matsikari. Aga ma püüan sulle seletada, missugust tausta mina sellel näen. Graffiti kujul seina peale joonistatud pilt tekitab esteetiliselt huvitavama. Aga semiootiliselt keerulisema keskkonna. Ilmuvad igasuguseid seoseid ja lisatähendused ja kooskõlastamata käekirjad ja assotsiatsioonid mis tähendab, et väiksema ajupotentsiaaliga ja nõrgema semiootilise haardevõimega inimesed, kes muidu valdavalt toituvad semiootilise Sprügist, püüavad taastada endale haaratavuse piiridesse jäävat semiootilise pinge puudumist. Muidugi püüavad nad seda olukorda kehtestada ka üldistest sotsiaalsetest struktuurides. Ühesõnaga see on selliste inimeste sügav isiklik tunnetuslik probleem, mille nad millegipärast proovivad muuta kõigi probleemiks rääkides midagi omandist ja rahanduslik varalistes suhetest, mis on muidugi alati väga hea argument, kuna raha ja omand on midagi selgelt arusaadavat esteetiliselt ja semiootiliselt, huvitav keskkond tundub aga millegi ähmase ja ebaolulisena. Ma ei pruugi sulle seletada Huanita, et asi võib olla ju ka täpselt vastupidi ja semiootilise prügikastist toitujate oskamatus toidul ja rämpsul vahet teha on tihtipeale lausa halenaljakas. Nii et pigem on tegemist ikkagi lihtsa enesekaitsega ja seda probleemi saaks lahendada ka raamatute lugemisega ja oma psühhiaatriga konsulteerides. Aga ühtlasi. Ma arvan, et riigiametnikul võiks siiski olla ka mõningane võime hinnata adekvaatselt oma kahju tekitamise indeksit. Aga asja natuke kaugemalt vaadates võib viga otsida hoopiski zhanripõhisest kultuurimudelist. Et ümbritsevas märkide sümbolite metsas kuidagi orienteeruda, moodustavad inimesed pidevalt kategooriaid, mis peaks aitama sarnaseid elemente süstemaatiliselt kokku koondada. Ainult et see žanrimääratluste mäng on totaalselt käest ära läinud. Orienteerumise asemel kasutatakse seda hoopiski valdavalt halvasti klassifitseeruvad elementide maha kriipsutamiseks. Ükskõik milline asi peab olema määratletav juba olemasolevate zhanripiiride järgi. Seda, mis jääb žanride vahele, ei osata lugeda ja see tõmmatakse nimekirjast maha. Mulle on hakanud tunduma, et see on üks kõige tõsisematest kokku vajumis punktidest tänapäevase maailmainfo tajumisloogikas. Sellest vaatepunktist on rumala ametnik üksnes üldkehtestunud tajumisloogika ohver. Ja mida jääb üle teha neil, kes on veel noored, kellest süsteem ennast veel nii puhtalt ei ole üle kirjutanud? Lihtsalt nad ei ole nõus. Ja selle kinnituseks võtavad nad aerosoolipudeli ja kirjutavad oma esteetiliselt veenva nõustumatuse, ükskõik millisele seinale. Ausalt öeldes, ega tuul ka ei küsi, luba, kui ta liiva laiali kannab, aga tulemus on veenev. No vot, sellepärast ma räägingi sulle Huanita, et ma tahaks sinna sinu juurde mõnele mäeküljele elama tulla, et ei peaks oma niigi lühikest eluaega raiskama inimese väljamõeldud maailmale, kus loomingulisi avastamisrõõmuga tehtud märke saab nii kergesti käsitleda kuriteo ja fantalismina. Lihtsalt seadustatud rumalus hakkab mind üha enam ära tüütama. Džiga selleks korraks. Itaalia kirjaniku semiootika ja keskaja kultuurispetsialisti Umberto Eco tegevust on taas Eesti kultuuriruumis aktuaalseks teemaks muutunud. Seekord on põhjust üles leida raamat, mille kaanel on suurte ja kaunite tähtedega trükitud sõnaühendilu ajalugu. Ilmselt ühest kaunimast Eesti pinnale jõudnud teosest ja Umberto Ecost. Vestlesin semiootik Silver Rattasepaga. See Umberto Eco raamat avaldati kaks aastat tagasi Itaalias. Ja siis kohe ka inglise keeles. Kas sa tead, milline on olnud selle teose vastu võtta mujal maailmas? Nojah, see vastuvõtt on olnud mõnes mõttes selline kahetine et loomulikult on tohutus koguses kiidusõnu sinna peale laotud, et kuna tegemist on tõeliselt ilusa ja mitmekesise klektilise ja kindlasti informatiivse raamatuga. Raamatus kõnelevad eri ajastute mõtlejad ise oma sõnadega, mitte ei anta selliseid üldisi vastusi või ei hinnata asju targana tagantjärele. See raamat on hea just mitmekesisuse poolest ja sisaldab peatükke, mis võib-olla mingisugusesse matest kanooniliste avatest käsitlustesteks välja näiteks nagu masinate ja koletiste eluraamatus on isegi selline Senessicoa ilu, ehk ma ei tea mille ilu käiv peatükk aga samal ajal on ilmselgelt mitmeid probleeme, mis on esile toodud, näiteks kohe hakkab silma, et tegemist on puhtalt lääne kultuurikeskse teosega. Samamoodi ka väidetakse, et tegemist ei ole kunstiajalooga. Siiski on ilmselgelt sügavalt kunstipõhine, see raamat tuuakse esile seda, et teadlikult on jäetud tõmbamata paralleel eri ajastute vahel, mis siiski lugedes välja tulevad. Ja siit ma võib-olla tahakski edasi küsida seda, et kuivõrd selle iluajaloo koostamise puhul on olnud mängus Umberto Eco kui semiootika huvid või, või arusaamad no vaevalt, et mõni koolitatud selline kunstiteadlane kirjutajaks peatüki pealkirjaga tarbimise ilu ja nii edasi. Semiootikud ise enamasti ajalooga väga ei kipu tegelema, on kindlasti muidugi erandeid ja on muidugi semiootika meetodeid kasutatud mingit ajaloolist probleemide analüüsimiseks. Aga mingit sihukest üldist semiootika ajalookäsitlust minu teada ei ole või vähemalt ei ole see ükski saavutanud nii suurt populaarsust või kasutatavust, et ta nii-öelda keskteele võiks sattuda. Selles mõttes on, ma arvan, eco siin esindab Suht kanoolilist mõttelugu kunstiajalugu. Aga millised võiksid olla Umberto Eco kui siis kultuuriajaloolase meelisteemad ja, ja, ja ka näiteks vaated üldse ajaloo kirjutamise probleemidele ka see selle raamatu puhul ka kuidagi välja tuleb või väljendub? Üks etteheide tegelikult sellel raamatul ongi olnud see, et ta esindab suht kanooniliste esteetika ajalugu, siis sel ajal kuum Perttu Eco ise on tuntud kui erakordselt eklektilise ja laia haarde poolest. Tema huvid on 16. sajandi hermetistlikust filosoofiast koomiksite ja superkangelastena. Aga muidugi esteetikat on ta ise varem palju uurinud, nii et selles mõttes on tema just väga sobilik, kui autor rääkima just ilust. Tal on vähemasti kaks raamatut avaldatud Aquino Thomase esteetika ja kunsti ja elukeskajal, mis on otseselt siis puudutavad ilu ja teda ei huvita just niisugune kanooniline sündmuste isikute kronoloogiat Teie ajalugu, vaid teda huvitavad just nimelt ideed või mõtted. Ja see, kuidas need eri inimeste maailmapilti on mõjutanud näiteks. Tal on raamat kunstlike ja ideaalsete keelte otsimisest näiteks teda huvitab just lahti kirjutada selle asja nagu olemus ise nende erinevate eri ajaperioodidel olevate ideede sisu lahti kirjutada, mitte võib-olla järgida nende muutust või kronoloogiat. Ja selles mõttes ilu ajalugu on küll küllaltki Ecoliks, raamat on jaotatud just ideedeks või teemadeks, mitte nagu ainult siukseks ajalooliseks kronoloogiaks. Kuidas sellest su eelmisest jutust siis aru saada, et kas ilu ajalugu on selline suur ja universaalsele püüdlev lugu narratiiv või siis selline väike ilu kohta pillatud tsitaate ja fragmente koondav ajalugu? Et kindlasti on tegemist just selle viimasega, selle kildude ajalooga sihukeste, väikeste katkendite ajalooga, mitte ei konstrueerida sellist suurt narratiivi ja siin tuleb välja üks minu jaoks võib-olla kõige huvitavamaid asju siin selle raamatu puhul üldse nimetada. Kui kokku on pandud sama ajastu või sama teemat käsitlevate filosoofide mõtted ja sinna kõrvale sama ajastu kunstnike teoste reprot, siis sageli juhtub nii, et Nende illustreeriv tegelikult seda Gadget, selle Philosophy mõtet tekib niisugune nihestatus. Siukses traditsioonilisemat kunstiajaloolises käsitluses. Võib-olla noh, antakse edasi, see, Tehnika või muu, mis läks marssali käibel sellel ajastul ja siis juures illustreerimaks pildiks, on just et näitlikustada seda, aga kõige huvitavamad kohad selles raamatus on just need, kus tekib niisugune vastuolu, et need pillid ei illustreerin neid filosoofe ja see annab just edasi väga hästi seda tohutut mitmekesisust, mis praktiliselt ka tuleb esile siis, kui on teadlikult valitud mingi ühtne teema. Aga mis sa arvad sellest väitest, et tegemist on üdini postmodernistliku teosega, see tähendab seda, et see kaante vahel sisaldab endas väga palju erinevaid raamatuid, kunstialbumi formaat, siin on siis mingisugune tsitaatide selline antoloogia pluss siis ühe sellise staar, filosoofi, loengukonspekte, Kindlasti see on nii, kuigi kummalisel kombel eco tavaliselt kesktee postmodernismi ka ei seostata väga, aga aga see raamat on tõesti just sellisena välja tulnud. Muidugi siin on, kipub tekkima natuke see asi, et sõltuvalt muidugi lugeja ootustest võib ka väita, et selle tõttu see raamat on lihtsalt suur kogum pinnapealselt käsitletud teemadest millest ühtegi aspekti ei esitata talle nii-öelda väärilise sügavuses, eks ole, aga teiselt poolt illustreerib see just sellise range eraldatuse võimatust et ei saagi eraldada lihtsalt, et nüüd me võtame kunstnike ilu ja siis paneme selle kõrvale, siis võtame filosoofide ilu, selle paneme teise kohta ja kõike neid nii-öelda omas mahlas. Analüüsime mis on minu jaoks vähemalt jällegi positiivne. Mis sa arvad, kas tegemist võiks olla kõige ilusama eesti keeles välja antud raamatuga? Mulle tundub, et Eestiga sellel puhul piirduma ei peaks. Ma arvan, et tal on ka laiemas mastaabis väga vähe konkurente. Seda juba ainuüksi sellepärast tasub vähemasti kätte võtta ja sirvida. Kui muuks maht ei ole. Lõpetaks vast selle jutuajamisega ühe tsitaadiga raamatu lõpulausetega. Kui kõrvaldada, et leheküljelt piiluma teise silmaga Pirelli kalendrist pärit Kate Mossi ja Naomi Campbelli pilte, siis teise silmaga ma loen sellise lause. Meie tulevikumaadeuurija ei suuda enam määratleda, milline on 20. sajandi ja sellele järgnevate aastate iluideaal. Ta peab alistuma tolerantsi, orgia, Totaalse sünkretismi ning ilu ohjeldamatu ja absoluutse politeismi ees. Kõige ilusat. Instituudid on toredad asjad seal võib targaks saada ja hea õnne korral võib võita uusi sõprugi. Ja kui instituudis head tööd teha, siis võid kuulsaks ka saada. Tartu Popi ja Roki Instituut on bänd, mis kohe-kohe peaks välja andma oma esimese plaadi nimega madise margikogu. Riho Lauri saar. Rääkiski Instituudi trummipoisi Lauri kolpa kuldsooga ja klahvpillimängija Kristiina Reinold Ja rokiinstituut on üsna mõnes mõttes üsna pretensioonikas nimi. Tahtsin selline hästi, kuidagi mõjub akadeemilised, samas on kuidagi sihuke sõbralik nimi. Kas selle nimel on ka mingisugune oma lugu, kuidas tuleb? On küll oma lugu jah, et et enne, kui poprockinstituut üldse formeerus, siis oli ansambel nimega Tarmo punnis kuis mängisid meie mõlemad kitarristid ja nemad käisid Hollandis mingisugusel festivalil esinemas ja kohtasid seal sellist naljakat institutsiooni nagu Hollandi Popi ja Roki Instituut ja siis nad impraviseerisid teemal, et mis võiks olla mingisugune lahe bändi nimi ja siis leidsid Tartu Popi ja Roki Instituut kõlab piisavalt jaburalt, et et järgmine bänd, et sellist nime kanda. Nimelt läksite pärast seda Hollandi kontserti lahku ja siis kutsutigi culpa sinna bändi trumme mängima. Pärast mida liitusin mina siis nendega ja me tükk aega olime neljakesi lihtsalt sõbra majas, käisime öösiti improviseerima, instrumentaallugusid indeid, laule. Siis mõtlesime hispaania keeles hakkama laulma ja meil oligi. Panin filoloog ka, kes oleks meile sõnu kirjutanud, aga kirjutaski päris lahedaid ja meil oli tingimused korras, salme vanema käinud. Aga, aga sellest sellest hispaania keeles laulmisest ei tulnud midagi välja. Kahjuks või õnneks. Siis kusagil sel ajal sündis esimene lugu balti meremetropol. Ma arvan, et see oli esimene lugu, võis olla ja mäletan, et ma nägin sellega kurja vaeva, sellepärast et et lendudel Randveeridel on väga-väga mahlakas ja paks. Kuidas öelda muusikaline lapsepõlv või selja taga. Et kohutavalt palju huvitavaid, huvitavaid džässi ja proge ja, ja igasuguseid siukseid, vanu plaate. Nii et see balti mere metropoli rütm oli, oli noh, neil oli ammu käpas ja minul läks jube kaua aega, et selle selle selgeks saamine, seda lahedam on seda nüüd mängida, kus on, kus ta tuleb nagu kuskilt seljaaju seest niimoodi, et ma ei mõtle enam liigutuste peale. Aga idee poolest instituut võiks küll olla selline asutus vähemalt alguses arvasime niiviisi, kuhu võiks liituda ja kõiksugu muusikuid, kes tunnevad, et nad tahaksid improviseerida koos meiega olnud muusika. Jah. Huvitavad tüübid jah, et kui oleks kontsert, et siis oleks kogu aeg pidev liikumine pillid vahelduksid ja inimesed vaheldukside. Äkki te peaksite mingi suure pussi muretsema, endale saab esialgu koondama hakata. Tegelikult see mõte käis viimasest proovist läbi, et kas ei ole võimalik sellist niimoodi teha, et bussil oleks nagu tagumine sein nagu puudu ja siis bänd annab siis sealt niimoodi kontserti, et need autod, kes sõidavad bussi taga, siis need saavad kuulata inimesed tänavatel et niimoodi sõita nagu mööda kuskilt ära, vaid näiteks oli mõtet Riias teha selline kontsertturnee bussist. Aga see ei ole ka päris originaalne mõte. Minu meelest lahtisest autokastist on vist kontserti antud küll. Kujutan ette. Võib-olla kui e-siis läksid luuletajaid ja siis samal ajal produtseeritud tekstide tantsida plaadi välja, palju räägitakse sellest, et, et mis selle plaadi tööstuse tulevik ikka nii väga, et niikuinii kogu see muusikatööstus kolib mingil hetkel tarniti kuskile juba praegu tegutsevad mingid saidid, kus sisuliselt endale osta nagu tõmmata Novi MP3 faile, siis osta kogu plaadi kujundus endale niimoodi, et noh, tuleb oluliselt odavam, eks ole. Kas see idee nagu rohkem selles, et noh, et oleks nagu endale ka natukene parem tunne, et noh, et, et siis on midagi nagu käes hoida, et on nagu päris asjata nagu plaat tehtud ikkagi või kas ta üldse nagu kaaluste kordagi sellist mõtet, et võib-olla näiteks ainult kuidagi nii-öelda virtuaalselt tegutseda, et plaati polegi vajagi? Mõtlesime ka põhimõtteliselt mõlemas siukseid, tagurlikud ja konservatiivsed või vähemalt meie imidž on selline, et me pigem me eelistaksime välja anda hoopis vinüülplaate, mis, mis isenesest vist aset leiab. Ameerikas peaks üks väike hingel ilmuma. Et eelmisel suvel, kui me, eks me meie lugu ilmus kogumikul kohalike kohatu pälvis Ameerika pisikese leibeli omaniku tähelepanu, kes oli kohe sellest kohutavalt vaimustuses ja võttis meiega ühendust ja siis nüüd hiljaaegu saatsime, kui me talle selle, selle seitsmetollise vinüülikujunduse ja ja nüüd see peaks kunagi lähiajal siis välja tulema, aga nagu selle tagasi juures selle küsimuse juurde, siis ma arvan, et need nii-öelda moevoolud või lained, millest sa rääkisid ei ole ikkagi päris niimoodi täielikult Eestisse jõudnud, et et ma tean, Rühm siin viljeles vahepeal ka mingisugust asja, kus oli vaja kuskilt midagi alla laadida ja interpreteerida viste. Et noh, see, see on alati kui kauba peale nagu ka olemas, aga aga just mina olen küll niisugune mees, kel kellele meeldivad sellised päris asjad, sellised seda, mida saab nagu katsuda ja vaadata ja nuusutada. Et see ma ei tea, virtuaalne maailm ei ole kuidagi nii, nii tõsiseltvõetav, võib-olla, või ma ei tea, et see on, see on omamoodi nagu selline verstapost ka või nagu esimene sadam või et sa paned nagu mingisuguse märgi maha ja siis sa saad sealt edasi minna, eks ole. Mida, kas jah või ei taha jah, et noh, et, et oleks nagu endal ka nagu midagi võtta, mida, mida aeg-ajalt kuulata või et meelde tuletada? Viimasel ajal on hästi populaarne teha sellist madalakvaliteedilist muusikat ka ise välja anda, niiviisi põlve otsas nokitseda, teha selliste garaazi indi musa ja siis ise ka välja, tähendab et, et võib-olla mõned süüdistavad meediat, miks me ei ole seda teed läinud, et miks me oleme valinud sellise kõrgekvaliteedilise stuudio, tee soomes Masterdamise, kõik sellised suured asjad, mis nii-öelda rokimonstrumi teha kaasas käivad, et, et võib-olla tõesti, et me ei kanna ennast muusikutena väga professionaalsetena välja, aga mõnes mõttes on selle maailma võimalused ikkagi suuremad. Kui sellist madalakvaliteedilist alternatiivset produkti teha. Põhieesmärk olekski see, et, et ühendada selline, kuidas öelda boheemlaslik kõigis nendes pillikasutuses, eks ole, mängu moneeris ja nii edasi ja siis selline noh, kvaliteet, korralik saun. Et võib-olla see oleks nagu meie üks üks mingisuguseid visioone. Kultuuriga ja. Head raadiokuulajad ilmselt olete kultuuriga nautides Naaldunud pehmetesse tugitoolides ning mõnulate hommikune kakaoklaas käes oma kodudes. Vaevalt oskate aimata, et postmodernism on juba akna taga. Ent just nii juhtus Mari ja Kaarel Kurismaaga, kelle näitus on avatud Tallinna linnagaleriis. Mis toimub, mis juhtus kassidega sellest Reet Varblane? Küsis Eero Epner. Reet Varblane nimetate Kaarel ja Mari Kurismaa näitust pressiteates postmodernistliku uks, mis on siin näituses, need postmodernistlikud väärtused? Kõigepealt lähtusin sellest, mida Marja Kaarel Kurismaa ise välja pakkusid oma näitusealusena või kontseptsioonina ja see ongi siis teise süütuse mõiste, mida nad algselt Laanesid, küll niitšilt, aga tegelikult isegi mitte otseselt, vaid ikkagi juba vahendatult läbi kellelegi päri turismi päris täpselt ei mäletanud, kelle käsitluses seda mõistet luges. Aga ta oli täiesti nõus ka selle tõlgendusega, kui me sellest mõistest rääkisime, et see on tõepoolest midagi niisugust mille kaudu siis tänapäeva inimene tegelikult püüab taastada seda vahetust ja vahetut suhet oma ümbritsevaga ja tegelikult ka inimestega, kes meie ümber on siin jälle see tuntud näide, mida ka Eestis on mitmed korrad toodud. Et kui niisugune intellektuaal, kes on hästi palju lugenud ja tegelikult teab ka neid kõikvõimalikke tõlgendusi ja teab ka seda, et meil ei ole praegult ju kuidagi enam õigust mängida seda süütut, et me ei tea, läbi mille me tegelikult maailmaga suhtleme, et me ei tea seda, kuivõrd Me oleme manipuleeritud nende kõikvõimalike reklaamide televisioonid veel igasuguste meediakanalist, aitäh ja nii edasi ja nii edasi kaudu. Peaaegu kõigi selle näite, et kui üks tänapäeva intellektuaal tahab oma kallimale öelda need sõnad, mida läbi aegade öeldud ja mida ikka tahetakse kuulda ikka tahetakse öelda, ma armastan sind, siis ta ei saa seda teha sellepärast et ka kõikvõimalikud kollase kirjanduse kangelased seda kogu aeg teevad. Järelikult tal ei jäägi muud üle kui oma kallimale öelda, et ma tahan sulle öelda midagi niisugust nagu paar päeva ka Atlandi kui kõige suurema sellise kollase kirjanduse autori või kõige populaarsema kollase kirjanduse autorikangelane ütleb kuskil niukene, absurdne olukord. Ja koris maade näitus ongi nagu omamoodi niisugune pärafraas sellele absurdsele olukorrale ja, ja samal ajal ka niisugune soov tegelikult selles absurdses olukorras ikkagi leida midagi niisugust, mida me kõik vajame just nimelt seda, niisugust vahetut vahetust, vahetut suhet ja tegelikult ka selliste pehmete perekondlike intiimsete väärtuste hindamist. Võibki öelda, et sellise postmodernistliku kunsti mainet inimeste seas on kui midagi väga segast, aga kriitilist sõgedad ja painavat. Ometi see näitus on valminud hõbepulmadeks. Me istume pehmetel tugitoolidel. Meie ümber on valged kassid, see kõik on väga isiklik ja kodune. Ilmselt ei ole see siiski väga võõras. Ei, see üldse võõrasse on kuidagi väga mõnusalt soe ja samal ajal loomulikult ei puudu siin ka niisugune ennast reflekteerime ja tegelikult selle juures siis ka pisut niisugune eneseirooniline vaade kõigele sellele, mis nende ümber on, see ei tähenda seda, et nad nüüd kumbki ei oskaks hinnata tegelikult seda kahtekümmend viis kooselatud aastat ja mille kaudu võime öelda, et mingeid niisuguseid väärtusi, mis võib-olla tänapäeval on hoopis vähesemaks jäänud või mida me ei oska hinnata, aga mille järele ma usun, et suurem osa inimesi ise, kui nad teatud ikka jõudnud, noh, tegelikult puudust tunnevad noh, niisuguse teatud stabiilsuse ja, ja harmoonia ja ja paljuski see kurismade näitus peabki ütlema, et, et üks tähtis asi siin, näituse juures on see, et see ei ole mitte Mari Kurismaa ja Kaarel Kurismaa näitus, mida nad nüüd ühtedes ruumides on välja pannud. Tõepoolest, niisugune koos valminud projekt ja tegelikult nende koos tagasivaade sellele ilusale 25-le aastale ja, ja, ja selle kaudu võib-olla ka noh, niisuguse praeguse aja ja praeguse aja ilusate pehmete väärtuste taas pinnale toomine. Kui tavaline näitusekülastaja sisse astub, kes ei ole kursis Mariaga, Kaarel Kurismaa sellise kunstiajaloolise taagaga ei tea nende varasemat loomingut ja ei tea ka seda selle näituse pealkirja, Micherliku tagamaad, siis mis võiks teie arvates olla see nii-öelda vanas mõistes sõnum või, või see, see mälujälg, mis siit näituselt teab? Loosungit niisugune soe tunne, natukene absurdne vaadates neid täpilisi seinu ja ja kõigepealt siis esimeses ruumis eksponeeritud kahte lukutaolist autoportreed figuuri Kaarel ja Mari Kurismaast ujumisriietes pisut absurdselt liigutamas ja, ja samal ajal just nimelt selles absurdses iroonias irooniast õhkub nii palju soojust ja ma usun, et see, see sõnum ongi eelkõige see, et need inimesed, kes siia ruumi sisse astuvad, ükskõik, kui palju nad kunstinäitustel enne käinud on ükskõik, kas nad üldse kunagi on kuulnud Marja Kaarel Kurismaa nime või ka mulle teise Eesti kaasaegse kunstnikunimega et nad lihtsalt astugu sisse istiku korraks maha ka nendesse kahte natuke absurdses tugitooli, mis pärinevad 10.-st aastatest, mis on siis kaetud helesinise ja roosa fliisiga ja mille kohta taas tiba irooniliselt Mari Kurismaa ütles, et no need ongi need meie Eesti kinni ja jälle üks siis üks siis nagu minule ja teine siis Kaarlile või nagu ilus ära jaotus roosa ikka siis sellele naispoolele ja helesinine meespoolele ja samal ajal ka kõige selle väikekodanliku ülistuse sees või sellest tegelikult õhkub üksjagu küsimusi ka ka seda, et kui me mõtleme selle väikekodanliku kauni keskkonna pea siis selle seest. Kaarel Mari Kurismaa näitus tegelikult ei pane mõtlema mitte selle materiaalse heaolule, vaid tegelikult selle kaudu just millelegi, mis seda tõelist soojust niisugusesse harmoonilise maailma toob. Nii et ta on kerge näitus, ta niisugune Rõõmus näitus lahke näitus, mida positiivset veel selle kohta öelda ja samal ajal mida enam seda näitust vaadata siis noh, tegelikult püstitab see näitus ka üksjagu niisuguseid küsimusi, kas me tahame või ei taha, aga mis meile kõikidele korda lähevad just nimelt see, kui palju me suudame mingisugust sarmooniat säilitada, stabiilsust säilitada. Noh, alates sellest, miks meil on nii palju lahutusi, miks nii vähe on siis neid perekondi, mis koos püsivad ja nii edasi ja nii edasi, noh kui neid küsimusi niimoodi esitleda, sinna võivad isegi vulgaarsetena tunduda, aga samal ajal ma usun, et inimesed, kes vähem või rohkem selle kõigega on kokku puutunud, teavad, kui, kui tähtis ja vajalik seal Tänase saate tegijad, Janek Kraavi, Külliki Valdma hakkavad vaikselt nüüd oma volbriplaane sättima. Aga siia lõppu ehk järgmised ajakohased Karl Martin Sinijärve noorpõlve värsiread, romantika hambutu hingus, mu süda, pesakese teeb kauneid karskeid eestimaa tütred, mis koledam olla võiks veel? Maailma Bordellin on Eesti vaid tilluke separee. Tallinn on süljekauss Tartu bidee. Aitäh kuulamast, põnevat volbriööd ja järgmise laupäevani.