Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Kurb oli see pilt Eestimaal 44. aasta sügisel, ma ei mõtle üksnes seda, üks okupatsioon asendus teisega vaid ka raadiotegijate pilguga vaadates. Punalennuvägi oli puruks pommitanud koos Estonia teatrimajaga kogu ringhäälingu ka isegi vastasmaja hoovis olev mehaanikatöökoda ja provisoorne lindistus. Auto kõik lendas vastu taevast. Tehnilised seadmed said töökorda juba 44. aasta septembrikuu lõpuks. Et Võrus asunud saatejaam ei olnud veel kohale jõudnud, siis paigutati valjuhääldit turuplatsile. Muide, turg asus siis Estonia hoone vastas ja ka mujale linnarahva rikkamatesse kohtadesse. Esimene saade kõlarite kaudu anti 30. septembril 44 ja seejärel öeldi neli korda päevas hallo kell üheksa, kell 11, kell 14 ja kell 18. Nii kestis kuu aega. Esimene sõjajärgne kontsert kõlas neljandal oktoobril 1944. Samal kuul korraldati Draamateatris isegi ringhäälingukire, õhk räägimegi muusika tegemisest Valter Ojakääru vahendusel, sest temast sai just raadiomees kutseline nime. 25. see veel ei olnud tegelikult tõeliseks tühjaks läks läinud minu meelest 200 paratoovamate ja alguses ei olnud mehi veel kõik nyyd komplekteeritud. Sõja oludes olid üks, satun siiani sinna, jääb ja ei saanud korraga seda informatsiooni kätte, et kokkukutsumine oli. Ja nii, et mina minu meelest esimene tõeline proov oli kaheksandal oktoobril Lindi võtmest Jeans lindistamine hakkas juba vist hiljem merekoolis peale jah, salgesidest ja esimesed katsed ja sel ajal mikrofone jah, ta oli üksainukene püsti, iganenud koliningust sissi. Sõda veel käis, sellepärast andis valitsus määruse kuulamispunkti loomiseks tehaseid, asutusi, haiglaid ja koole kohustati looma kollektiivseid kuulamispunkte. Esimene sõjajärgne saade läks eetrisse 29, oktoober 1944. Võrust kaasa toodud saatja paigutati Koplisse, tehniline keskus asus Estonia keldris. Avasaate ajal istus puldi taga Aleksander Sillart. Edaspidi peainseneri Eesti raadios teadvustas OLEN madivere. Teatrimaja taastasid Saksa sõjavangid, ümberringi alalõpmata klopiti ja Kolgiti. Ükskord aga kadus keset saadet viimane kivi, teadustaja pea kohalt ning keegi lausus viisakalt. Sahhub, palun vabandust. Kivi pandi tagasi ja saade jätkus. Ruumid olid külmad ja niisked. Tehnilistest seadmetest olid kasutada väga vana tüüpi Foonika pult ning heliplaadi ja helifilmi mängimise seadmed polnud magnetofoni. Reportaažid salvestati heliplaatidele, selleks kasutati pool statsionaarset plaadi lõikat. Administratiivtoimetuste ruumid asusid Pärnu maantee kaheksa perioodist oktoober 44 kuni mai 45 on arhiivis säilinud vaid saatepäevikud, seega, kui loetelu kellelgi polnud aega paberit määrida, lindistasin paarkümmend aastat tagasi meest nimega Richartlek ja kuidas maga, ei otsinud heliarhiivist tema häälega seda saadet, mis läinud, see läinud aga nii nagu nõukogude ajal kombeks pikalt saated pandi sõna-sõnalt paberile kirja ja loen seda sisend. 44. aasta septembri alguses sõitsin Leningradi, tollal olin Eesti raadio juures tehnik ja tutvusin põhiliselt heliüleskirjutusseadmetega Leningradi raadiomajas. Seal oli veel Silvia krunt, selline oli tema neiupõlve nimi. Üleskirjutus seadmeteks olid tollal põhilised shoris nofoonid. No põhimõtteliselt sama mis heliplaadile kirjutamine. Ainult et plaadi asemel oli seal kasutatud tavalist kinofilmiliin. Kirjutati mitu rida peale, et saaks pikemalt ülekannet teha. Nii meenutas Richard, Läti. 27. septembril sõitsime eraldi lennukiga Tallinnasse. Kõigepealt oli vaja parandada aparatuur Estonia keldris. Mäletan, et tollal olid agaralt tollal Aleksander Sillart, Olev Kask, Einart ei olnud saatjat ei midagi ja esimesed heliplaadisaated olidki valjuhääldi kaudu. Richard, läki. Mäletamist mööda esimene välja öeldud, riputati Virumäele väikese paviljoni külge. Üks valju häält oli laste maailma ees kohe seal nurga peal olid siis neljandal korrusel ka raadio juhtkonna tööruumid. Estraadiorkestri stuudio asus merekooli ruumes võidu väljaku ääres. Sümfooniaorkester mahutas end kultuurihoone Olevi saali ja muusikast. Jutt siis taas sõna Valter Ojakäär. Raadioorkestri esimesel tööaastal ilmus Leo Tautsi annus svingi, milles klaverisoolo oli endale annusel. Dirigent oli postiga nõrkulov, aga kui nüüd mälu järgi taastada, kui see esimene koosseis nii enam-vähem koos oli kes seal siis mängisid? Trubada toid, kitsemets Renno Lehis algusele Karendiga ja siis Helme ellutoruga rütmigrupis olime siis Ignaadieff, kitarre, kruus, trumm ja mina passi ja viiul. Nii, rühm oli veel kolmemeheline, tol ajal esimest kontsertmütsil soleeduvalt kott, teist viiulit mängis Friedrich Kaasik ja kolmandat tsemendis endalvere harjumustest Alaveri ollakse endale alluvus, aga oli siis flööt või midagi nii, söök oli ja tsellu tulid hiljem juure. Kuuldu oli Leo Tauts tango, kus üsna palju tegemist oli akordionistid Guido neemel. Orkestrit juhatas Rostislav märkulov. Tol ajal oli ta niimoodi seal meil seal orkestreerida ikkagi nagu tangud ja, ja ütleme meeleolu muusikas. Isegi laulu saadan sulle väga palju akad, joove figureeris, kas ma saaksin saaksid Saksa ministrid on lugemalt. Esinest mängistrueenski bariton oli kolm, baritoni meil ei olnud. Ja, ja siis kul kurenit raudtee neurole meeter ja hallide siis Trans mängis esimest, anti kuradit teist, siis kulub temal spetsiaal klarnet ja terane ja Reinar, teiste elu. Eduard, kurt, kaua sinul tuli siis takti lüüa, enne kui seal viiulit mängima hakata siis kolmveerandaastal meil Kuulol tuli 45. aasta juunis, aga ennem vahepeal oli siis Leo Tauts Sappoosnin vahel juhatas seal ja esines meiega Tautservist, samal ajal ka sümfooniaorkestrile saarlase Paul Karp ja tants oli, mis siis, ja Matsak tuli hiljem. Prohhorov. Korra sai mainitud kolleeg Sapposhini nime ka tema oli ju Landesse nende Revalis osaline. Ja kui nüüd vaadata, kellega seda raadiot vahetult sõja lõpus ja pärast sõda tehti, siis kaardivägi oli ju Eestimaalt lahkunud. Meenutagem saatekava juhataja Hanno Kompus kes oli abielus Fredo Olbri õe Racheliga Läksid elama Kanadasse, Kertelbeme aadressi võisite leida Rootsist. Karl kesa suri USA-s 1963. Endel Kalam, endine riigi ringhäälingu sümfooniaorkestri dirigent ja vioolamängija sai tuntuks veel Eesti muusikafondi esimehena, bostonisse ega jällegi Ameerikas. Tehnikud. Mitmed olid pagenduses USA-s Saksamaal Ernst Idla mees, kes tõi ringhäälingus soomiku võimlemise, tegeles Rootsis selle alaga edasi ja sai maailma kuulsaks. Muusik Priit veebel. Nii Tallinna marsi kui leegionäride hümni autor suri 66. aastal paguluses. Seda nimekirja saaksime küll väga pikaks veniks. Üldse suhtumine omaaegsetesse ringhäälingutöötajatesse, olgugi kasvõi nii süütul alal nagu lastesaated, oli ikkagi tõrjuv sõnajärg taas raadiotädi laste tädile pilvi Toomendile kes üritas ka pärast sõda ringhäälingust leiba teenida, kuulamist rääkida. Kuulsin isegi mu töid ei võeta vastu, et ei maksa mitte proovida. Aga siiski 56. aastal juhtus niisugune asi, et kuuldemängude võistlus oli, nalja tegin siis juhtus, et seal meeldis kangesti ja vaat siis see siis läks nägu ukse lahti minu jaoks, et ka 56. aastal enne mind ei tahetud üldse tunda, see oli kaks hädavares selleks täiskasvanutele, siis aga noh, niisugune muinasjutuline jah, peale seda sakslased läksid ära, siis, siis tahtnud buss, keerab Seitsmenda, tahtis Siberisse saata, aga ma õnneks oli niimoodi. Mul olid need kuuldemängude ja nende saadete lehekesed vedanud. Käsikirjad olid mulle alles. Pea oli, oli kõik, ma võtsin need käsikirjad endale, kuhu kaarel korrused peale kirjutatud, järelvaadatud ettekandes sel ajal minu süüdistus oli selline, et ma olevat teinud saksa riigipropagandat last varjus või kuidagi ja üldse olevat olnud, ma olen tööl olnud seal. Ma siis sellega ma sain näidata, et ma olin väljaspool koosseisu. Ja mis ma siis olin teinud, kõik, ladusin kõike. Kaks sõjaeelse ringhäälingu suurkuju olid mõnda aega ka pärast sõda ametis Felix morist jõuame nädala pärast rääkida pikemalt, aga teine mees oli lastesaadete tegija Jaan Rummo. Mees, kes istus kinni sakslaste ajal ja paraku ka nõukogude võimu käes, kannatas. Annan sõna Eesti raadio peainsenerile Aleksander Sillartile, kes oli kolleegiks talle nii enne kui pärast sõda. Enne seda kuulame heliplaadilt, mismoodi Jaan Rummo noori kuulajaid haris. Tutvumisel toru paljude vaatamisväärsustega, põikame pisut kõrvalisemaidki linnaosi vaatama. Vahest mäest üles ja üritan väikest juttu mööda kulgeva turulasega. Seletan, et olen siin võõras nimelt Eestist ja palun teda midagi jutustada sellest ilusast linnast. Mees on lahkesti nõus ja mööda tänavat edasi liikudes jutustab ta meile järgmist. Jutun turu murdes, mis on teadupärast kõige lähemaid soome murdeid eesti keelele. Palun lugupeetud kuulajaid proovida, kui palju sellest mõistetakse ilma tõlkimiseta ja ilma otsese soome keelemõistmiseta. Või tuurid veel sümboolast oli. Juustu mundratasite näoloogia turgu laisia asunud lapsest arstika. Ruhnu oli väga vaikne ja tasakaalukas mees, tema tegi põhiliselt kooliraadiot, kooliraadio oli, sest Ringhäälingusaated ei kestnud hommikust õhtuni, vaid hommikupoole oli üks saade. Ja kui see oli lõppenud vaheaeg ja keskpäeva aeg oli nõndanimetatud kooliraadio. Ja siis peale kooliraadiot, see oli ligikaudu tund või kolmveerand, ma ei mäleta ka täpselt ja siis hiljem õhtu oli jälle siis õhtune kava, muidu ta oli oma jutuga väga tagasihoidlik ja õieti, mis ta ütles, et laused ja see oli nii kohe nagu paika raiutud kohe pandud, et seal väga palju muutmisteemadega kordamis temal täpselt nad olid küll tabava sõnaga mees täiesti väga tabava sõnaga, milles ilma veeta, nagu võiks ütelda. Sellel käis hoolega kuus Eesti raadio estraadiorkester, kuhu kogunes muusikuid Tartust ja teistest Eesti linnadest. Tollase ühe lööklooga lõpetangi, seon, tartlase erist, kõlari, rongisõit, trummisoolo, Elmar Kruus.