Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Eelmises saates jäi jutt pooleli inimestest, kellega alustati sõja lõpus ja pärast teist maailmasõda raadio tegemist eestist. Uueks tegelaseks on nüüd Linda, leebin matus ja alustame Leningradist, kust sõja jooksul oli tehtud eestikeelseid raadiosaateid. Esimesest aprillist alates kandis juba Eesti raadiokomitee nime. See oli üks suur tuba, nagu ma mäletan, kus oli hästi mitu kirjutuslauda, üks neist kuulus siis minule kui noortesaadete toimetajale. Teiste taga istusid minu kõige lähemad kolleegid sõjaaegsest raadiost Olev madivere, Otto Samma, Lilli Promet, Silvi krunt tuli Leningradis meile tööle. Minul on jäänud kõige rohkem sellest meeldiveerimine, tollal kõik hästi, noored, mina olin ise seal 20 kahene ja väga palju selles toimetuse ruumis naersime, tegime nalja, meil oli hirmus lõbus ja väga tore meeleolu selle tõttu, et rinne lähenes sünnimaale. Me teadsime, et varsti tuleb jätkata sedasama tööd Eestis. Meil oli väga palju saateid Leningradis võrreldes Moskva perioodiga, kus oli neid märksa vähem. Ja neid saateid tuli siis kirjutada, tuli teha, tuli organiseerida, autoreid, nendelt saadud kaastööd korrigeerida ja nii nagu toimetuse töö ikka. Ja siis oli meil ka öösi saateid. Ja ma mäletan, noortesaade toimuski mõningate aega Leningradist öösel kella ühe ajal. Mida mul tuli siis igal öösel lugeda. Leningrad oli veel ju ikkagi rindelinn, oli öösiti liikumise keeld, nii et öösel siis vastavate propuskiti lubadega tuli siis seal liikuda. Ja üks saade toimus, tähendab noortesaade kell üks öösi ja teine saade kell kaks öösi kumbki 20 minutit. Mida mul tuli siis seal lugeda, noor inimene tahab ikka kangesti magada ja minul tikkus uni peale ühe seal sellepärast et siin oli Eestis ja neid siis parem kuulata. Eestis oli keelatud kuni nähtavasti isegi surmaotsuse ähvardusel keelatud Nõukogude raadio kuulamine üldse. Andsime seal nimesid näiteks, kes tagalas on, kes korpuses on nende inimeste kohta. Edasi informatsioonibüroo teated ja öösel oli seda loomulikult parem teha ja ohutum teha ehk kui päeval. Eelnenud jutust oli selgesti aru saada, miks Linda lööbinud Mõttuste usaldati just propagandasaadete tegemiseks. Nüüd, 40 neljandal-viiendal aastal aga anname talle mälestusteks veel kord sõna, sest tema oli üks nendest, kes Võrus tegid raadio linna saatja asus raudteejaama lähedal. Üks niisugune vagun saatja ja sinna juurde ehitati meie jaoks siis ühte stuudiot, kuna ei olnud teada, kui kauaks Võru periood üldse raadiol kestab. Ja mul on meeles, et esimesed saated, mis said sealt sellest stuudiost laetud, olid veel nii, et töömehed pidid siis oma kopsimise järele jätma vaikselt olema, niikaua kui siis kännu otsas istudes põlvedel, kirjutasime saated valmis ja siis lugesime, sest kohe sai kuulatud enne seda Landessender reedel revolit, kuidas Võru linnas voolavad vereojad Tamula järvel poole, kuna, et Nõukogude armee on sisse tulnud, et oli vaja selgitavat sõna ja siis Leningradi raadiole lisaks oligi see võru-saatja meil sellepärast siis ja Võrus oli mul ka siis esimene kohtumine ühe tõelise niisuguse siin okupatsiooni ajal siin olnud inimesega, kes oli mind kuulanud ja see oli ka väga huvitav, see oli üks, üks vanem mees, kes tegigi seda raadiostuudiot nüüd, kus me ise siis seal esinesime. Ja tema tuleb siis minu juurde, mina istun kännu otsas ja kirjutan seal põlvedel saadet ja tuleb ja küsib, et laps, mis sa siin teed ja ma ütlen, et vaata enne niisugust raadiosaadet siin ja siin sellest samast stuudiost loeme, mida te siin ehitate nood, kus Sa tuled ja nii väga usalduslikud ja mina siis ütled Leningradist ja tulid neil Leningradis eestikeelsed saated ja, ja neid ma olen kuulanud. Kuule, et kas seal oli üks niisugune Linda Mõttus ja mina ütlen, et oli muidugi, et mina ise olengi säilindamates. Taganeb paar sammu ja vaatab ja lööb käega ja ütleb, et aga mina arvasin, et see on väljamõeldud. Sellega ühenduses tuleb mulle meelde ja ma tahaksin rääkida ka selle loo ära, kuidas ma elus esimest korda mikrofoni ees olin, see oli Moskvas 42. aasta mai keskpaigas ja mis mul siis esimese tagalas toimunud noortesaatega, mille ma ise kirjutasin üleskutsena siin okupeeritud Eestist noortele viis mu mikrofoni ette kadunud Voldemar telling, tema oli sel ajal ülemnõukogu presiidiumi sekretär, aga tegi lihtsalt oma vabast ajast ka raadiotööd ja läheme siis sinna stuudiosse. No Moskva stuudiot, see oli muidugi hoopis midagi muud. Leningradiga võrreldes seal olid selles Kominterni nimelises saatjas toimusid tollal, et vist küll kõigis võimalikes maailma keeltes ja seal oli ikka nii, et ühelt just lipsasid parajasti stuudiosse ja teised sealt välja ja nii edasi. Need stuudiod olid väga koormatud ja olid hästi pisikesed, niuksed diktoristuudiod. Istume tellinguga seal nüüd seal taga ja tema seletab mulle ilusasti ära, et mis siis tuleb teha, kui roheline tuli, põleb punane ja millal see mikrofon töö on ja millal ta kinni on ja ja muud häält midagi teha ei tohi ja ilus, mida siis istun ka seal ja mulle täiesti ootamatult ütleb telling mikrofoni, et et meie toimub esimene noortesaade ja mikrofoni ees on Narva keskkooli õpilane Linda Mõttus ja sel momendil läks mul sõna otseses mõttes silmade ees mustaks ja ma kahe rusikaga lõin tellingut vastu õlga, sest mul oli niisugune tunne, et kui mu vanematega, kes olid okupatsiooni ajal siin Eestis enne midagi juhtunud ei ole, et siis nüüd piisab sellest täiesti küllalt, et neid surma saata ja telling paneb mikrofoni kinni ja ütle mulle sõna-sõnalt. Kassa, kurat, oled vait, hakka lugema, teeb mikrofoni uuesti lahti ja siis läks esimene noortesaate saade eetrisse ja pärast siis on meeles, kui me stuudiost välja lipsasime, siis ütles ta veel kord, et, et sa said niisukese sigadusega hakkama, et ma tule nüüd enam teie küll ei saa öelda, nüüd hakkame sina rääkima. Lembit Lauri lindistas korduvalt Eesti Raadio peainseneri Aleksander Sillartid. Toon teieni selle osa kirjutamata memuaarides, kus jutt on Jaan rummust. Mehest, kes ehitas üles kooliraadio ja kes kannatas nii sakslaste kui venelaste käe läbi. Reporteri üldse, mis ma mäletan ja trumme ei temale närvi, aga ega ega isegi meie peale ka midagi ütelnud, aga ega niisugune noh väga-väga tubli mees, väga korralik mees. Maidemonstratsiooni puhul esmakordselt püürilvi astunud Ringhäälingu reportaaže auto on nii oma värvuselt kui ka üles andil küll samuti hõbehall kuid mitte endine eelduja aegne vana hõbehall hävis sõjatules. Uus hõbehall on saavutus sõjajärgses taastamise töö ja lihtsalt nagu kohe ringhäälingutöö seisukohalt väga suur ja märkimisväärne saavutus. Sest see hõbedavärvilist kitsasse kesta mahutatud ringhääling ratastel on õige, komplitseeritud ja hinnaline tehniliste seadmete kogu mille ehitamine ja komplekteerimine sõjajärgsest olustikust on olnud väga suuri pingutusi nõudev ülesanne. Ringhäälingutöö seisukohalt on uue hõbehalli tööle tulek umbes sama võrdse tähendusega nagu uusmaa saajale. Hobuse omandamine. Tõstab siis see suur ringhäälingu rahva peres kadunud ja jälle leitud hõbehallist. Peale sõda sai hakatud jälle tegema kõigepealt projekteerima ja siis sai toodud üks raam, raam sealt kuramas vurama ja Orcia seda siis natuke pikendada, ta ei sobi meile reportaaže autoks siis trollid, trammid ostsid trust, tegi siis selle auto reportaaži kere valmis ja siis me mehed siin Ventsel ja vorm ja ehitasid võrreldes siis valmis. Kahjuks ei ole säilinud tollase tehnikamehe, Richard, läki, hääl, aga kui teda lindistasin, siis nagu nõukogude kord nõudis sõna-sõnalt pandi kõik kirja ja loen nüüd seda, mis on paberil. Niisiis sõideti kuramaale 23. juunil 1945. Jõudsime õhtuks hiljuti selle lahinguväljale, kus oli igasugust sõjamaterjali, eeskätt autosid, autobusse, veomasinaid. Hakkasime siis valima välja tollase ringhäälingu autojuhi tompsoniga saime lõpuks ühe soovitud masina käima. See oli kaheksasilindriline vorm, mis oli läbi sõitnud vaid 5000 kilomeetrit spetsiaalselt ehitatud saatejaam, millel oli väga tugev alalisvoolu generaator, väga sobilik ülekannet, eks. Ja et tal oli ikka esi ja tagarattavedu lausa maastikumasin siis sellega sõitsimegi Tallinnasse teed olid tollal äärmiselt pahad, tulevasi hõbehalliga tõmbasime paar korda neid välja porist, kes ise toime ei tulnud, jõudu oli talle hirmsasti. Masina laadisime täis igasugust raadioaparatuuri kaableid, kõiksuguseid, asju, mida arvasime, et ringhäälingutöös vaja läheb ja küll on kahju, et just sel hetkel ringhäälingus nii põneval ajal pidin sealt ära tulema ja minu tööd hakkas jätkama seltsimees Sventsel. Temast saigi hõbehalli tulevane peremees. Aga millises olukorras oli raadio? 1944 septembrikuus? Kui Estonia ära põles, siis Estonia keldrisse ajutised saateruumid. Sinna sai toodud tartust olemasolevad tehnilised seadmed, aga kui nad ära läksid, siis nad sakslaste olin nädal üks kamaldumis hävitas muidugi see siis kirvega raius seal nii päeval kui ta oskas. Muidugi oskamatud ka, nii et me ära läinud olid. Taastasime vist nädala jooksul või veel varem sele, võisin teha juba linnavõrku saadet, esimesed saated läksidki linna linnavõrku ja 1904 sügisel ja ja siis hiljem tuli. Üks saatja oli paigutatud vagunitesse, see toodi siis koplisse. Ta jäi Kopli kaubajaama juurde sedapidi ikka veel rataste peal olema, siis hakkas siis tööle, sai korraldatud sideliinid sinna ja ja siis läks juba esimest saadet, selle räägime võib-olla sellest uue, nüüd juba vana raadiomaja ehitamisest. Praegu on nõndanimetatud vana raadiomaja, seda hakati muidugi ehitama 38. aastal ka üheksanda, leidnud üheksandal aastal. Platsis, mõõdeti välja ja, ja projekt tehti ja ja ehitus läks, aga kas ehitama firma betoon ja tema hakkas ehitama teda rohkem betoonist, ta saab oma materjali ära kasutada. Ta on tehtud õieti sõrestik betoonsõrestik, mis on täidetud siis tellistega. Ja tööna ehitati kuni katus ka pandi peale ja isegi viiendal korrusel hakati ka juba ruumi sisustama sisustama ja materjalid olid kohal. Kummiplaadid olid kohal ja palju materjalid olid kohal. Isegi valgustid vist, valgustid olid kohal elamiste ja oli varustatud selleks muidugi ka siis 40 aastal ehitamise veel ikka vaikselt veel edasi. Et aknad pandi, et ikka osalt ja katus oli peakorpuse valmis. Vot sellest me pidime siis hakkama 40. Esimene projekt oli arhitekt, lohki lohk ja lohaktiivsele esimees ja sisustuse eelprojekti tegime meie siin koos TPI ka seal õppejõud, seal. Supp ja liikumine oli teha. Ja siis kus selles majas, kus me praegu räägime vanas raadiomajas, võib leida teie tööd? Noh, mina arvan, et iga igal pool on siin selle eest, sellest udude osas on siin tänast juurde tehtud ja muudetud ja fooni kõdunenud foomik, tehniline keskus ja tennisekeskus. Ja. Ma kujutan ette, et selle raadiomajaga oli murret küllalt palju. Nojah, see oli niimoodi, et meil ei olnud ju midagi, meil ei olnud mingisugust seadmed, mis oleks kõlvanud üles monteerida. Oli sõjaaeg, sõjaaeg oli veel edasi ja, ja väga palju läksid, otsesaated ei olnud ju essis ühtegi magnetofoni ega polnud ka plaadilõikeseadmetele. Nii et tuli nagu uuesti otsast alata, nagu on peale sõda jälle raadio arengu kõik etapid läbi teha uuesti ja saime Moskvast ühe plaadilõikeseade, sest sellega sai siis käidud ka väljast tehtud mõned plaadid. Tollases Eesti raadios moodustas muusika noh, nagu nüüdki ikka suurema osa saatekavast ja sellepärast oleks patt mitte rääkida, et millega tegeles siis estraadiorkester ja seda Valter Ojakääru suu ja silmade läbi. Merekoolis oli raadiokomitee käsutusse antud üks natuke suurem klassiruum. Seal tehti proove ja käisid ka saated. See klassiruumi ei olnud just kõige suurem sellepärast kui orkester istus kolmes reas, vask, istestaga, keskelistus reas, saks fonid ja esimene rida Olysseerid siis dirigent vaevu mahtus veel selle seina vahele riiulite seinale järglasi saada. Aparatuur oli seal, see oli veel ka. Pealekaubadiktor oli sealsamas nurgas. Esialgu oli diktor samas ruumis, hiljem siis juba oli. Ja siis hiljem Estonia keldris ja telefoniga teisse. Ja siis vahest ei töötanud. Merekoolis hakkas siis tulema ka juba nii enam-vähem pidevaid soliste, kellega estraadiorkestris on olnud kogu aeg niisugune tihe. Ots tuli ka õega laulma kõige esimene, lihtsalt tulija uudile uude paika tuunitud toominga. Järk ja see oli varjunimi, praegune Kelly jala jala jala peale. Ja siis oli ju, käis ka vahepeal Artur Rinne ja emal üsna alus ja kui ma ei eksi, üksvahe oli meil isegi oma raadio akordionisolist. Ja selle käisime ju väga palju sõjaväeosades ja kell on meelistes, oli, kas mitte esimene šefluskonsultant haiglas, haavad keskhaiglas ja see oli ju sõjaaeg alles, tõepoolest see võis olla. Ja mul tuli meelde, et meie esimene ametlik nimetus ei olnudki estraadiorkester, vaid oli džässorkester. Estraadiorkestri nimetuse võttis vist 1948. aastal kasutusele Leonitud Joossov ja eks sealt seega siis meile tuli. Sel ajal muudeti ka orkestri koosseisu, võeti juurde viiuleid, sello võeti uuesti koosseisu haual, karjus tuli siis. Oboe oli juuksur, mängis alguses kallas flööt kallas nisupoele ühesõnaga katsuti saksofoni ära maskeerida teiste pillidega. Victor Reinla mängis klarnetit Amsteli lüürilise pala juhatas Rostislav märkulov. Klaverisolistina tegi sel ajal kaasa Peeter Saul. Nädala pärast räägib Vello Lään teile, kuidas käis Feliks Mori käsi enam kui pool sajandit tagasi kuulmiseni.