Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Jätkame tõsi aastast 1944 teatavasti Eesti Raadio alustas siis Estonia varemetes aga päeval, mil võeti ära osa diktari stuudio lage, tuli välja kolida ja asuti poolelioleva raadiomaja keldrisse. Sinna ehitati ka toimetuse ruumid ja valmistati ette üx diktoristuudio üks kõnes stuudio, kaks stuudiot, kuuldemängude avastamiseks, tehniline keskus. Siis jõudsid pärale esimesed magnetofonid, aga seadmed tuli kohale tuua ühe ööga, sest ei tahetud ju saateid katkestada. Kogu tehniline personal pingutas nii, et keskööl Estonias demonteeritud aparatuur oli hommikuks jälle kokku pandud. Ja 45. aasta üheksanda juuni hommikul kell seitse läks esimene saade raadiomajas teele. Raadiomaja ehitamine mõistagi jätkus, ehkki siin oli üks, aga saated toimusid keldrist, kus oldi jalus ehitajatel aga nemad omakorda segasid kopsimisega raadiotegijaid. Lõpuks koliti keldri teise otsa, ehitati uuesti hädapärased, ruumid sinna jäädigi, kuni valmisid raadiomaja kõik viis korrust vaid stuudio number üks ehk raadioteater avati pidulikute alles 1950. Aga kes olid siis ikka need, kes raadiot tegid? On mainitud olev madivere nime, kes alustas juba tagalas, liid uiman, meenutab teda lõpuks ka pindamatus leebil. Temast on meil siin oli, jäi kõigil. Kui me vahetevahel nii jõudehetkedel unistasime sünnimaale tagasipöördumisest rääkisime, mida üks või teine meist tegema seal hakkab, siis siis tema oli alati see tuleb ütelda, oli väga elurõõmus, väga huumoririkas inimene. Ja tema oli alati see, kes kindlalt aga rõõmsa häälega ütles, ei raadiotöös mina küll enam edasi jää. Mina tahan minna Helmesse, hakata lapsi kasvatama, sest ta oli kutsunud kooliõpetaja. Aga ometi tuli välja, nii et kui me ükskord Eestisse tagasi tulin, siis ei läinud tema raadiomajast mitte ära. Tegi seda tööd edasi suure rõõmuga. Tuleb öelda, et nii järjest kasvas. Kui seal seltsimees Semper näiteks üksinda alustas seda Moskvas, seda asja siis hiljem oli juba sümfooniaorkester on maratoni juhatusel Leningradis millal saab? Hästi varsti 20 aastat. Kui ma just selle töö tasusin. See oli 12. mail 1942. aastal, kui Moskvast läks esimene eestikeelne noorte saadil saades hakkasid esialgu toimuma kaks korda nädalas. Rääki oli nagu mingi pühadus, see tundus nii kauge ja kättesaamatu, et see ettepanek ei osanudki selle peale kohe alguses midagi öelda. Muidugi see mulle väga meeldiks, aga kas ma sellega toime tulen, sest töö on täiesti tundmatu ja täiesti võõras. Sellised kõhklused saatsid küllap kõiki, kellele tollal tehti ettepanek tulla raadiosse tööle. Üks neist on tulevane populaarne diktor, 35-ks aastaks. Raadiomajja tööle jäänud teadustaja liigoik. 19 aastane olin, olin just lõpetanud ja mõtlesin, kas minna edasi õppima või tööle ja raadio mind väga huvitas ja ja nii ma siis läksin. Kõigepealt kutsuti esimehe usmani juurde ja tema siis vestles minuga, mida ma olen teinud ja koolist tulnud, õppinud midagi. See oli 1947 juunikuu. Ja Uusman muidugi küsis, et noh, komsomole, mina ütlesin, et ei ole külge meelastute ja ma ei mäleta, kas ma siis selle peale midagi vastasin, aga kui ma sealt välja tulin, siis ma komistasin tänaval masin nii ära ehmatanud ja kellega koostööle hakkasid, kes siis olid need killutamingu õppust pidid. Oi, meil oli väga tore juhataja Ilmar Torn, hilisem graafik, ma ei tea, kas ta oli ajakirjanduses tänud, aga, aga ta oskas. Oskas seda tööd, ma olin kolm aastat, olin päeva uudistetoimetuses päris toimetajana, mitu teadvustada, eiei tilt diktoriks, ma sain yli hiljem. Aga meil töötas veel üks ivalt Lõhmuse nimeline Heino kes oli väga hea reporter ja, ja väga tore inimene, muuseas minuga ühel päeval sündinud. Väga tore lugu oli temaga, kui ta tuli üks Carnule õnne soovima, ühes käes olid lilled ja teises käes apelsin ja siis ütles, siin on midagi hingele ja siin on midagi ihule. Selline toremeelsele, tema oli nagu juba ajakirjanduses töötanud ja minu meelest väga hästi sai oma tööga hakkama, aga mina igatsesin ikka mikrofoni ja, ja siis olid linnavõrgusaated või kuidas neid nimetati, nimetate traatringhäälingu valju hääldajate kaudu ja, ja säält lubati siis mul natukene rääkida helvestega enne proovid ära ja, ja kolm aastat töötasin toimetuses ja siis hakkas diktori või teadustööelu, Elfriede Ilves oli siis juba ametis ja Linda Kald, Rumma oli Gunnar Kilgas oli näitlejate paraad ja kes siis õpet tas Ilves, Ilves oli see, kes ütles, et kui juhtubki midagi roomates, tuled kohale, igal juhul tuleb õigel ajal kohal olla, näitab, milline suhtumine oli raadiotöös ja oli tõesti, tema oli meie õpetaja, hiljem tuli muidugi ainurippus ja ja konkursiga teised Irjas. Noori võetud tööle niivõrd talentide leidmiseks või perspektiivitundest, vaid seetõttu eelkõige, et kommunistlik juhtkond vahetas ideoloogiliste kaalutlustel välja Senise raadio kaadri. See tähendas, et raadioonu, kel oli kogemusi kaunis hääl ja lõviosa eestlaste poolehoid pidi ringhäälinguga hüvasti jätma. Felix moorist on rääkinud riigi ringhäälingu direktor, Albreya kuuldemängude looja Albert üksib, temast on pajatanud raadiokuulajad ja Eesti tippnäitlejad. Aga andkem veel sõna ühele kolleegile, kauaaegsele Eesti raadio peainsenerile Aleksander Sillardile. Välimuselt ei või ütelda, et ta oleks eriti silma paistnud nagu ta ise ennast väljenduseks. Mis ma olen, näed, mõni juuksekarv, kesk pealage tööde tähtajaline nägu ja kõhetu, et see pole midagi, mees, aga muidugi ta liialdus, ta oli siiski väga meeldiva välimusega mees ja kui temaga rääkida tema hääle värving ja see näitas ta sisemist soojust inimeste vastu ja. Ma leidsin, et ta oli väga sõbralik, mõnus kaaslane ka peale oma niisugusse raadiotöödega näiteks reportaaži minnes. Kaal ta tehnikameestega arutas ka kõik selle läbivõimalused ja ja nii et oli kõigel täpselt teada, mida keegi tegi reportaaži ajal ja ja niisugust tehnilisi viperusi või arusaamatusi või või midagi ütlemist reportaaži kestel või selle vaheajal ei tulnud kunagi. Minu minul küll ei tulnud ette. Sõja lõppedes muuril õiget pidevat tööd polnud. 45.-st aastast osales ta küll jälle kuuldemängudes, aga harva ja peamiselt näitlejana. Kaheksandal augustil 1945 eetrisse jõudnud saade temineerijatest jäi enam kui aastaks hüüdja hääleks kõrbes. Siis otsiti moor jälle välja, sest 46. aasta lõpus maeti Johannes Vares-Barbarus. 1947. aastal lubati Felix olla põhireporter üldlaulupeol. Paraku pidi ta eelkõige ette lugema Jaan Rummo poolt varem valmis kirjutatud teksti, vaid kohati oli lubatud improviseerida. Lauluväljakul juba 10 minutit, võib-olla ka pisut rohkem aega tagasi saabus lauljate piduliku rongkäigu esimene osa laululava juurde. Tere, kuidas rongkäik? Kõigepealt tuldi mööda Narva maanNarva maantee juures Russalka ausamba lähedal, kus Harr Pirita tee on üles seatud suur punane Pallo ääristatud sinisega, millel on üles asetatud laulupeo märk ja kuldadeks ööd Rõõmulaul Elysee ja ülevaade Belka. Rongkäik pöördus sealt ära Pirita teele ja mööda Pirita teed buli näituseväljakule, mis on lauluväljakuga pühendatud laudu. Pere ei olnud karistatud lippudega ei no umbes. 10 meetrilise emaga on tee Paristatud valgete, punaste ja siniste lippudega. Rongkäik jõudis laululava juurde. Nad suunduvad merepoolses tiivas sisse mööduvat laululava ees ja siirduvad Narva maantee poolse tiiva pinna uuesti tagasi. Näituseväljakul. Kunagi kuulajaid paelunud sadelevalt vaimukas kõne osutub mõnigi kord pealiskaudseks ja informatsiooni vaeseks vaid pilti vahendavaks improvisatsioon kui ainuke mõeldav raporteerimisviis jäeti Nõukogude Eesti raadioreporterite poolt kõrvale seda asendushoolikas ettevalmistus ja püüa maksimaalselt vahendada toimuva sisulist tähendust, nagu öeldakse, sõnu raamatust välja jätta. Seepärast lisage juurde. Felix Moor on loonud reportaaži traditsiooni, millelt oli võimalik reporteerimis loomingut, kui lubate, nii-öelda edasi arendada. Ta oli loonud ringhäälingule maine, mis kohustus uut otsima. Ja edasi areneb sellest ka tema peamine tähendus. Eesti ringhäälingu saadete arenguloos. Niisuguse hinnangu andis Ivar Trikkel. See oli moori viimane suur esinemine rahvusringhäälingus. Pärast seda pääses ta vaid mõned korrad eetrisse, enamasti luges vaid kirjanduslikke tekste. Kuulajal tekib mõistagi küsimus, aga millest siis Felix Moor elas? Üht episoodi valgustab nüüd Felix Leet. Oli jaanuar 1946 toimusid esimesed sõjajärgsed, ülemnõukogu valimised ja sõduritele, Loogale oli kutsutud brigaad, neid meil kusagil süüa ja viina oli, siis oli see tingimata sõjaväeosas ja eks seal siis alpinäitlejatele ka kaasa mäletan. Mul oli vaja Tallinna sõita, sain omale ruunimoori kõrvale ja sümptoli moori peos ja pudel käis ringi siis seal teostne Antlasin silpi ja nimi on meil ühesugune, aga nats nats minust ei ole saanud. Aga kui öösel kohale jõudsime, siis Moor elav Raua tänaval pea pea raadiomaja vastas, ta kutsus mind ülesse oma korteris. Naine oli muidugi pahane missioodikus jälle kaasa, mis joodik, kui sa jälle kaasa tood? Muidugi vabandasin ja abikaasa aitas siis nii õiget laheks, et ma ikka õigeks ajaks oma ööbimise kohta Tallinnast sain. Et juba jutt läks perekonnale, siis kuulakem, mida rääkis isast tütar Sirje Lill, Moor. Kui ma mõtlen isa peale läbi lapsepõlve mälestuste siis meenuvad mulle kõigepealt isa silmad. Tal olid väga elavad ja väga terava vaatega silmad, kui ta inimesega rääkis, ta vaatas talle alati otse silma. Ja minul oli niisugune tunne, et, et mind ta näeb läbi. Et ta loeb minu mõtteid, ta teab, mis on õige, mis on vale. Ja sellepärast oli isale väga raske. Luisata. Ausust hindas isa inimeses üldse kõige rohkem. Ta ütles, et valetada ei maksa mitte kunagi. Aga kõike tõtt ei ole vaja rääkida. Inimene peab oskama ka vaikida. Eks vaikima nüüd Felix Moor eetris pidigi, viimane suur esinemine rahvusringhäälingus oli mainitud üldlaulupeoreportaaž. Pärast seda pääses ta vaid mõned korrad eetrisse, enamasti luges üksnes kirjanduslikke tekste. Tiina Kaalep, kes oma ülikooli lõputöö pühendas Felix moorile, pakub välja veel ühe mõtte, miks moori hääl kadus eetrist. Eestis oli aeg selline, et võib-olla ta ei tahtnudki enam raadios olla. Ühtki rida ei tohtinud eetrisse jõuda fantaasia ja improviseerimisvõime abil. Moor oli ringhäälingus töötanud kogu selle aja luues improviseerida. Veel 20 aastat hiljem ütles Valdo Pant eetris jätkem lugemine diktaritele, meie oleme ajakirjanikud. Ka Felix Moor oli ennekõike ajakirjanik, kes pärast paberilt maha loetud laulupeo reportaaži ei soovinud enam nõnda töötada. Kogemata kukkus välja jälle niimoodi, et räägime aina sõnaliste saadete tegijast naga muusikameestest vähem. Seda lünka asub nüüd täitma Valter Ojakäär. Mer Kuulofon, dirigent, kes on peaaegu kogu aja selle kollektiiv eesotsas olnud, tema tuli siis 45. aasta suvel, eks ja tuli sümfooniaorkestrist aldi vioolakontsert naistena mängis seal ja siis ja varem Jahlis, sõja ajal sõja, Jaroslavli kunstiansamblite orkestriga töötas sellest samast kunstiansamblite orkestrist, oli siis ka Enno lehis sümfooniaorkester. No kui jutt juba läks Enno lehise peale, siis on õieti nii tagantjärele imelik mõelda, et ta mängis üsna kaua aega meie orkestris, aga tegelikult teda tuntakse ju kui kunstnikku, kui ühte eesti paremat akva realisti meie praegusest koosseisust mängis kunagi Merkuur abiga koos sõja päevil. Jaan Kornel tenorsaksofonimängija, kes oli ka rahvuslike kunstiansamblite orkestris Merekooliajad said ka lõpuks ümber uus raadiomaja, kus me praegu istume, sai valmis ja see oli vist ka on juba raske meelde tuletada, millal me täpselt siia kolisime? Jah, 149. aastal vist oli 49. aasta sügisel, alguses ei olnud vist kõik stuudiod valmis, ma mäletan. Mul on millegipärast jäänud meelde, et Valgre Saaremaa valssi lindistasime praeguses kuuldemängude plokis seal kaheksandas Ots laulis ja ja võrdlemisi kitsas oli seal kogu aeg, ehitustegevus käis kolile, sellepärast tehti kuuli meil stuudios, mõnikord see kolin sisse ei kostaks. Muide, mulle tuleb meelde ju niisugune seik. Sel ajal, kui mina juba orkestris olin 45. 46. aastal. Meil oli tihti ka niisuguseid ülesandeid. Näiteks vedasime välja ühe autovrakki, millest ehitati esimene raadio hõbehall kusagilt Paldiski maanteede telliski portsjoni autodega ja, ja siis needsamad seinaplaadid, mis on siin sellegi stuudio seinas. Need on soome kõla, kindlad plaadid, need Me tõime kusagilt Kopli kaubajaamast. Koos saksa sõjavangidega, laadisime neid. Niisuguseid töid tuli omal ajal väga tihti teha ja abimajandis ka abi vaja. Rahvusringhäälingu 75.-le aastapäevale pühendatud saatesarja kutsungis kõlavad kolme raadio linna nimed. Neist ühest pole seni juttu olnudki, kuigi õigulinnas alustati juba 73 aastat tagasi. Nii et nädala pärast kohtume Tartus kuulmiseni.