Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Esimesed raadiovastuvõtjad ilmusid tusse 20.-te aastate algul, Postimees kirjutas. Vilets oli see orkestri grammofonimuusika, kuid millist elamust pakkusse raadiotelegraafi piuksumiste ja surisemiste seas. 23. aastal hakkasid ettevõtlikud tartlased ise vastuvõtjaid ehitama, see oli kallis lõbu ja üks raadiolamp võis maksta pool kuupalka. Tartu raadioklubi kirja toimetaja Karl kesa hilisem Ringhäälingureporter meenutanud seda aega hiljem. Mäletan, et Eesti üliõpilaste selts muretses endale 24. aastal vastuvõtja, mis pidi olema esimene Tartus. See oli suur sündmus, pool linna oli elevil, sellest kirjutati ka Postimehes. Aparaat oli tellitud Tallinnast ja mitu meest sõitis kohale seda üles seadma. Küll oli tõrges riista puhkkõige, hullem oli see, et algul ei tahtnud aparaat üldse heli sisse võtta. Ta ei pihuksetanudki. Mahategijate vaigistamiseks haarati paaril korral isegi grammofoni abi järele. Aparaat maksis aga palju. Selle raha eest saaks praegu kolm, neli kõige paremat vastuvõtja. Kuidas ja arenes Tartu elektritarvete kaupluste akendelegi hakkasid ilmuma üksikud raadiovastuvõtjad. Yldiselt olid tarbijaskond 1924 juba olemas. Eks raadio levikule aitas Tartuski kaasa asjahuviliste koondamine. Asutati mitmesuguseid klubisid ja ringe, mis ühelt poolt võtsid enda peale kuulajate huvide kaitsmise, teiselt poolt tegid raadiole propagandat noorte meeste kristliku ühingu ruumides korraldati isegi tantsuõhtuid raadio muusika saatel. 1926 asutati Tartu raadioklubi, hakati välja andma erialaajakirja raadio ja selles klubis korraldati ka raadio, ühiskuulamisi ja eriala loenguid. Teine klubi kandis nime Ringhääling, aga juba nüüd kerkis päevakorrale Tartu oma saatejaama rajamine. Tegelikult esimene väike saatejaam oli tööle pandud juba 1920. aastal. See saatja võttis kogu Euroopast vastu ilmateateid ja saadud informatsiooni põhjal ennustati ilma Eestiski. Saatja asus esialgu tähetorni juures toomel, niisiis Tartu kui raadio lin. Sellest perioodist on meil tuua ka kohe esimene mälestus. Nimelt helistas Adaverest proua Leida ojasoo ja käisin sealt temalt küsimas, kuidas Tartu väike raadiomaja välja nägi. Väga ilus roheluse sees, ümberringi oli kõik muru ja läbisõdurite surnuaia tuli sinna sai minna sinna, noh, tali, madal maja, ühe Cartne. Aga ruume oli seal küllaldaselt, sest pere oli seal neljani. Milline pluss need abijõud, kui ma nii nimeta, see oli, see oli üldse väga sõbralik. Evald Mägi koos oma abikaasaga olid ääretult sõbralikud inimesed. Ja nende lapsed muidugi nendega ma koos mängisin, siis ma olin vast niisugune 11 12, võib-olla. Uuri mürgitage seal majas ma nägingi seda toredat meest, kes oli inimlikult südamlik lastega ja et seda peret muidugi väga kaua tundis, siis need lapsed sital kaelas lausa, kui ta tuli. Tema oli ise niisugune eriline isiksus, ma ei tea, kas sellepärast et ta lastega suhtes või kuidagi kuidagi südamlikkust oli, tal oli tal võib-olla liiga paljugi niisugune rõõmus, niisugused hästi erksad silmad. Alati. Kas niisugune noormees oli ta tookord teotahteline ja, ja ikka ta tahtis midagi teha kiiristategisel saateid, see oli piiratud lapsetega, keegi inimene ei tohtinud seal liikuda, sel juhul, kui saade oli päris see, see oli niisugune eriline mees. Ja suure hingega inimene. Tee oma 80 eluaasta jooksul olete kuulnud ju palju raadiotegijaid, mehi ja naisi, aga teie arvates Felix moorile siis vastast pole olnud. Siiamaani küll ei ole kahjuks vot niisugusi mehi peab olema. Juba 20.-te aastate keskel ilmus ajalehtedest mõtteavaldusi, et võiks ju raadiojaama rajada Tartusse Tartu telefonivabriku direktor härra Kõva. Tas eks telefonivabrik oli tihedalt seotud Telefonkeli raadiofirmaga, raadiojaama käikulaskmine suurendanuks kindlasti raadioaparaatide läbimüüki. Nii et esimest korda pidi siin Tartu kõlam eetris juba 26. aastal, mil sõjaväe raadio vahendusel oli ette nähtud ülekanne laulupeo kontserdist. Tehnilistel põhjustel jäi siiski ära. Osaühisus Raadio Ringhääling oli juba olemas ja seal otsustati Tallinnas Kopli saatja tuua Tartusse. See ringhäälingusaatja püstitati Emajõe kõrgele vasakkaldale. Saate ise oli väga algeline, ta monteeriti kokku Tallinnas töötavatele funkeni, firma saatja tagavaraosadest. Puust mastid olid 60 meetri kõrgused. Väike puumajake mahutas stuudioruumi. Aparaadiruumi ja korterikatsesaadetega alustati kuuendal oktoobril 1928 ja järgmisel aastal hakkas tööle ajutine saatja. Siitpeale on Tartus saated regulaarselt eetrisse läinud, kui mitte arvestada jällegi pausi. Teise maailmasõja alguses tehnik Voldemar Luha oli see entusiast tänu kellele siis hakkas tööle poole kilovatine. Saatja ja esimese stuudio ruumid asusid südalinnas promenaadi tänaval. 30. aastal sai stuudio juhiks, eemalt nägin, kes oli õppinud raadioasjandust Pariisis. Kolimised on seletatavad sellepärast, et Tuudjana kasutati lihtsalt juhataja või tehniku korterid. Saatekava poole pealt oli kõige koloriitsem kuju mees, kelle häält kohe nüüd kuulata. Umbes 1000 935. aastal oli Eestis keskmine oodatav eluiga umbes 55 aastat aga praegu on keskmine loodetava eluiga tõusnud juba 70-le ja isegi üle selle naisterahvastele. Nii et need kaks arvu juba näitavad, et siiski profülaktiline üldse tervishoiu selline töö on kandnud vilja. See oli kuulus raadio doktor Mihkel Kask. Tervishoiusaated olid kohe ringhäälingu algusaegadest 1926 kavas. Aga kõige suuremat edu selles vallas saavutas ikka professor doktor Mihkel Kask. Enne teda olid pooletunnised raadio loengud. Aga tartlane õppis tervishoiuasjandust Harvardi ülikoolis USA-s märkas, et seal hoopis uuem suund, lühem operatiivsem. Ja hakkaski 37. aastal pihta tervise Vii minutitega. 30.-te aastate lõpuks oli see üks kuulatavamaid saateid riigi ringhäälingus, rahvas ristis ta raadiodoktoriks ja esimene Eesti raadio hõbemikrofon 1963 antigi mihkel kasele mehele, kes vahepeal oli saadetud oma rahvusliku meelepärast Siberisse, tuli tagasi ja jälle anti õigus ka raadios rääkida. Tema rekordiks oli 43 kuulajakirja nädalas. No isegi täna tasub seda imetleda. Mida veel Tartust pakuti. Reportaaž Tamme staadionil, Tartumaa laulupidu, Vanemuise etendused kohvikus kui Linda orkestrid, kontserdid, reportaažid, Tartu põllumajandusnäituselt muidugi ilmateated, sest Tartus oli ju Eesti ilmajaam. Seda perioodi meenutab nüüd raadioveteran Einopiilikse. 32, Tartu Ülikooli juubel olin Tallinnas, siis tuli brigaad sinna Tartusse. No mina töötasin Tartu saatejaamas praktikal tina. Ja meil oli ka üks väike nelja kande võimendaja olemas ja siis tehti seal koordineeritud tegevus, kes annab vis kohalt ja millal. Ja kuna programm oli tihe üks ainukene auto oli siis oli seda pikka aega vehklemist, enne kui sa niimoodi hapniku olulise Ahjad ära seisaatamisest Tartu saatejaam asus Raadil, kui ma ei eksi ka sellise kohvilaua taga, aga stuudio oli Vanemuises, eks koli, Amber aga säärilisikeks riietega, trapeeritud ruum ja ükseemigraphana. Ja siis keda siis saadi, tiriti sinna stuudiosse aitäh ja kohapeal käinud, ega see mikrofonid õlledega muld tollal ei olnud, meenub minu esimene tuttes mikrofoni koolike seal, kui jälle sealtsamast Vanemuise stuudiost viiendalt korruselt pidi üks omavalitsustegelane esinema mingisuguse ettekandega ja teadust ja ei jõudnud lihtsalt kohale, ei olnud autot. Kuna kellaaeg oli käes, siis saime asjad niimoodi ära korraldatud, et helistasin saatja või öelda, niiet teades ta ise. Mina saingi esinejalt mikrofoni. Ristsed sain just ülikooli juubeli ajal. Meie Tartu raadiojaama juhataja oli Evald Mägi. Landersti hektar saun, marmäe venda. Ja kui ma pärast Evald Mattides küsisin, muidugi, nii. Väikene hirm oli südames. Kes, kuidas läks? See ei ole viga, mõnel veel hullemini läinud. Tartu saatjal oli soliidne staaž ka keelte õpetamisel, juba esimesel tegevusaastal hakati edastama esperanto keele tunde. Kirjanik Richard Janno õpetas 10 aastat soome keelt. Hilisematest ülikooli õppejõududest oli Johannes Silvet seotud inglise keele õpetamisega. Kallista kann andis prantsuse keele tund. Kuulajate huvipuuduse tõttu katkestati saksa keele raadiotunnid, aga huvi tuntud ka eesti keele õpetamise vastu vene keeleni jõuti alles 40. aasta septembris. 30. aasta lõpul pakkus Tartu saatja päevas vähemalt veerandtunnise kava. Seda aitasid sisustada teadlased ja kirjanikud. Loengutega esinesid ülikooli õppejõud, Eesti Rahva muuseumi ja ajaloo keskarhiivitöötajad. Kirjandussaadetes esinesid Luts, alle Lailid, Semper ja teised tuntud nimed. Muide, Oskar Luts on ka esimese Eesti ringhäälingule pühendatud pala auto Tallinna saatejaama. Avamise puhul kirjutas ta peljatoni Karl-Martin Uhuu ja raadio. 1940 sai Riia mäel valmis kaitseliidu maja ja esmakordselt projekteeriti Tartu ajaloos sinnaga stuudio. Meenutagem, et Eesti Raadio oli seal kuni 90 aastate lõpuni. Pööningukorrusel olid ruumid erakorraliste olukordade lahendamiseks, kuid sõda kommunistidega jäi 40. aasta suvel ära. Niisiis 50 aastat hiljem, 91. aasta sügisel kolis sinna Tartu raad, vaatame veel ajas tagasi. 1940 läks start Tartu saatja ja väike stuudio Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu juures asuva raadiokomitee alluvusse teise maailmasõja alguses. Kommunistid purustasid saatja, seadmed Landesse nendel Revali käsul remonditi need ja sellest me juba teame, kuidas siis ringhääling sõja, et Eestimaal tegutses. 1942 tuli ringhäälingus tööle tartlane Leo Tauts ja juhatas nii suurt orkestrit, kuid tantsuq apelli. Aga vaatame nüüd pärastsõjaaegsesse perioodi, ega siis kohe Eesti raadio ei pannud jalga. Tartus maha, vait. Tööd tegid kohalikud raadiosõlmed. Vaike nõugis jäi mikrofonile truuks 32-ks aastaks meenut tap pärastsõjaaegset Tartut. Ja peamine ülesanne oli mul käia Klavalitis, seal tähendab tsensori juures sellepärast et iga materjal pidi sealt läbi käima, kehtib tsensuur oli ja kas ta võttis oma tööd nüüd tõsiselt või laskis üle nurga, oi ei, üle nurga ei läinud, ma mäletan, ükskord oli niisugune juhus, kuskil seal Lõuna-Eestis oli kaevatud üks sügav ja lai kraav poed lühendada või mille pärast oli tehtud siis Sillakene ka üle selle kraavi, see tõmmati maha ja vaadati mulle väga etteheitvalt otsa, et sildadest meil ei tohi rääkida, keda muidu me lihtsalt naersime pärast seda, aga no nii ta oli, ei tohtinud, tõmmati maha. Aga see käis kogu aeg ikka iga päev materjalidega sinna jälle all kirjatud templid ja ja siis sai materjali kasutada, töökoht oli seal, noh, Riia mäel Riia 12 ja siis seisis ukse peal vene soldat relvaga ja majja sisse ei lasknud. Ja siis selgus, et vahepeal oli eestimaast tehtud kolm oblastid ja sinna majja, siis võttis endale peatuspaiga pesitsemiskoha, siis see Lõuna-Eesti oblastikomitee siis ei olnudki midagi, läksin siis edasi, toimetasin uuesti ja kuna see kohalik saade allus toimetusele ja siis võeti mind selle koha pealt maha ja pandi toimetelisel tööle ja siis tuli 53. aastal uuesti kuskil parteikomiteest kesket peavad olema kohalikud raadiosaated ja koht, näidati postimaja õue peal. Raadiosõlm edasi, toimetuses oli tööl üks noor kena meesterahvas, ilusa häälega ka. Ja nimi Kalmer Tennosaar ja anti seisis mulle diktoriks. Läksime siis võrriga, sinna tulid kaks nihukest võrdlemisi räämas ruumi, Kalmer oli siis mikrofoni juures ja ja mina olin teises ruumis Jaskmaselt käega andsin sellisest august märku, kuna ta pidi alustama ja kuna ta pidi lõppema, võtame jah, ja mina, siis õppisin kõik need nupud ja vidinad selgeks ja nii et hakkasime sealt siis andma. Kas te tegite ainult nii saadete, lugesite nüüd tekste või oli teil ka esinejaid või millestki saade koos? Muidugi, ma kasutasin neid edasi juures neid tekste, mis läksid järgmise päeva lehte, tookord ei tohtinud niimoodi olla, et mis oli juba kuskil avaldatud, et siis raadius seda lugeda, see oli täiesti välistatud. Ja siis kutsusime esinejaid ka, keda me leidsime nihukesi, huvitavaid inimesi ja siis oli veel tehtud. Ülikooli aulaga oli otseliin, nii et me saime ülikooli aulast lindistada. Ma mäletan Heino Kaljuste lastekoori ellerheina, lindistasime säält. Ja nooruke Margarita Voites, tookord oli Tabist veel lombakas see selle esinemisi seal üliõpilaste üritustel ja. Kohalikud võimud eraldasid edaspidiseks raadio tegemiseks Vaike nõule ruumid Riia 12, praegune balti sõjakolledž. Siis oli juba ametisse võetud eesti raadiossegi noor tulevikumees Uudo Ugaste pudeli plaan teda lindistada sel suvel paraku onu toogaste nüüdsest manalamees, lepime temaga kolleegide meenutustega. Alustame Felix leediga. Minul ja ta rääkis ka niiviisi, tema oli, et ma metsatööstuse mitte. Ta sai, võin metsatööstuse lüli õpile viimasel kursusel lõma semuga, tule bründmi tänavat mööda ja ülikooli vahvas majas on pankrot hilp välja. Raadioreporterite konkur. Mis pull see on sõbraga, et ma lähen vaatan, ootanud niisugune ja läks bee proovile sinna ja ainukene, kes tollel ajal siis sõelale jäi, oli tema naljas sai kauaaegne töö ja leib ja Monty Python oli väga õnnelik inimene. Mind rabas tema juures huvitavalt, see Päevakaja oli juba ilmunud kusagil tausta. Neil oli järjekordne korrespondentide nõupidamine. Läksime Tallinnast lahku, mina pärnupoolne dema Tartusse. Jätin head aega, aga tollel päeval varsti pärast seda algab tohutu puiski libedus nagu vahel valminud pika on. Ja libisesin nii-öelda koju, kuskil kolm tundi, kui ma sain, jõudsin koju, tegin hääle lahti. Mugavasti on teinud juba reportaaži bensiinijaamas, kui libe kõik on mind tollel ajal noor tegija, hämmastas operatiivsus vaid ta ja, ja see, et päevastas seda kohe ära kasutada, oli juba jõudnud loo teha ja eetris olla, need oli seda hakkamist ja tahtmist. Valdur leebenil läheb praegu Eesti raadius 43. tööaasta aga alustas ta just Uudo Ugaste. Ka siiamaani on meeles tartlase erakordne põhjalikkus saadete ettevalmistamise. Kellega ta intervjuud tegi, sellega valmistas kõvasti, see tähendab, ettevalmistus käis nii, et enne räägiti läbi sellest asjast, millest hakati rääkima. Siis kirjutati sissejuhatus, tema keeldus, sissejuhatuse kirjutas ka mõningad küsimused, mis vahepeal tulid minu minu arusaamade järgi. See ettevalmistus oli üsna põhjalik, alati intervjuudega. Tollal kui hõbeajal sõitis Riia mäelt välja, ei tähendanud sugugi, et teisel pool Emajõge ja kohe tagasi, vaid isegi päevaga jaoks võisid komandeeringuid kesta mitu päeva. Oli küll. Läksime välja kuni nädala lõpuni põhiliselt Lõuna-Eesti oli päevade ajalugude tegemist alates noh ütleme Jõgeva Põltsamaa sealtpoolt lõuna poolele kuni põlveni ja võruni välja Valga ja kõik need kant ja siis oli komandeeringu, olime autojuht, siis mina tehnikuna ja oli reporter kolmekesi. Iga päev pidi kindlasti andma ühe päevaga, ajaloo tehti ära linti, muidugi seal olid lindi peal kõik käis see asi ja siis õhtupoole või mitte õhtupoole peale lõunat pidi olema juba üle antud, enam-vähem enne veel võimalikult. Ta oli ka autost natuke monteeriti, puhastati seda linti ja siis andsime ta üle ja üleandmine toimus muidugi kuskil sidejaoskonnas sõitsime lähemasse sidejaoskonda, seal vedasime siis juhtmed, traadid muidugi, niisiis ühenduseks sinna sidejaoskonda ühendati sideliinide peale siis telefoni kanna läbirääkimised raadiomajakeskusega ja siis mängisime selle lindi siia maha, siin võeti uuesti linti ainult siis selle toimetaja siis vaatas veel üle. Muidugi lõikas oma oma jao veel ära. Nii et selleks, et helilõik jõuaks raadiomajja noh, kõik Eestimaa telefonikeskused sidekeskused olid telliva pea sees, kust üldse saab lugu edasi anda, sest otse ei tulnud kõne allagi, otse ei tulnud kõne alla, muidugi, sidejaoskonnad olid juba kõik tuntava tuttavad, meil mehed, tuttavad ja nii see käis meil üsna kiiresti sisse, mis kõige pikemad otsad sai Tartu pealiga tehtud. No Eestimaal ütleme nii, Narvast kuni Saaremaani välja ja teisipidi. Tallinnas käisime ka laulupidu, laulupeod olid ka meil kindlasti kunagi taheti müüa olime kohal siin ja siis muidugi Võru ja sealt siis edasi ka veel Pihkva, Petseri, Pihkva käisime ka, isegi ära. Vello Lään kutsub teid kuulama järjekordset saadet rahvusringhäälingu 75. aastapäeva puhul täpselt nädala pärast, siis on kõne all 40.-te aastate lõpp raadiomajas, täpsemalt selle keldris. Kohtumiseni.