Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Jätkame meenutustesarja rahvusringhäälingu 75. aastapäeva veel ikka 50.-test aastatest. Alustan nukramaa poole pealt. 52 aastasena. Nõnda noorelt varises manalasse legendaarne Felix Moor. Raadioonu suri Moskvas, kus ta õpetas meie tulevastele teatritähtedele diktsiooni ja õiget eesti keelt. Muide, akadeemik Paul Ariste hindas teda kui parimat eesti keele valdajat. Kuid moor maeti siiski metsakalmistule. Üks tema õpilastest oli Voldemar Panso. HeliSmuuli pärand on siiamaani veel lõpuni läbi uurimata, aga me võime võtta või kas tema, need, tema viimase aasta tööd kasvõi seesama tööprotsess, mida ta tegi Moskvas? Me praegu kõik õpime 850 leheküljelise Stanislavski raamat, näitleja töö endaga olemuselt mitte asjaga, käsikirjas, mis moor tõlkis tihti tõlkis ise endale selleks, et materjali valitsema hakata, seda hiigeltööd, rääkimata kõik, millest siin juba räägitud, veel mitmed tema näitlejate osa taga terve raadio, raadio, kunstile aluse panin panemine. Mulle tundub, et see on võrdlemisi aukartust äratav töö, osa, mille jõudis üks inimene ära teha 50 52 aas kuigi siis taielda mulle õpetaja ja me kõndisime koos, kui mitte õpilane, õpetaja, vaid kui kaks võrdset meest koos arutasime, muretsesin teatri homsest päevast, siis ja kuidas koos unistasime? Need on võib-olla pühamat hetked mu minevikust, mis on väga puhtalt helisevalt seotud Felsboriisiga väljas, meie ühiselamu lähedal ja siis, kui lõppesid tal, ta lõpetas, pole suure artikli me suured filmid tõlkimisse võimeline raamatu tõlkimise. Ja kui tal siis rahalaev saabus taotlikel mulk, aga väga helde inimene, Suure-Jaani mees ja seetõttu ta väga-väga vastoksuslik, väga huvitav, väga kontrastne inimene seltskonnas, üllatusterikas nagu ta üldse elusa üllatusterikas. Ja kui ta siis tuli ühiselamusse posti pandud, tähendas, räägiti. Jäädia, Moorbrišov, sul terve sündmus? Ja tellige, mida tahate, mina maksan täitsa poiste keskele, siin taliga kogu aeg ikkagi õpetaja. Teatrimehed Karl Ader ja Aksel Küngas olid mõlemad mikrofoniga sinasõbrad, neist viimane teenis koguni leiba teadustajana. Seetõttu õiged mehed nägema Felix moori suust. Ta töötas endaga väga visalt, sai niisuguse heliseva hääle. Missugust peaaegu meediaatritest teist olnud ei olegi meeste hulgas kindlasti mitte tema kaasa Liilasler. Temal oli ka haruldaselt kaunis hääl. Morgalmime korduvalt arutanud sõnagunsti puutuvaid küsimusi, ma olen seal tema juures istunud ja Tartus käies kord minu juures olnud, kui nüüd tänase mõõdupuuga võtta. Võib-olla ta natuke oli hääl paatuslikum ja võib-olla pisut tipp pilvetesse minevam, kui sa praegu kombeks on. Aga kui me mäletame neid reportaaže, mis ta laulupidudest on andnud ja need on ka väga hästi antud on ikka toredad on kõik meie näitlejad. Kuni 50.-te aastate alguseni on saanud kõnelisel koolituse Felix Moore'ilt. Ent aeg läheb edasi. Uus põlvkond kasvas peale selline kes polnud Felix moori näinud isegi mitte kuulnud. 50.-te keskpaiku pärast Stalini surma võis ka pisut vabamalt hingata, nagu arvas Ivar Trikkel. Kuid Venemaal oli see dogma, et kõik pidi olema paberile kirjutatud, siis Glavliti poolt fikseeritud ja siis täpselt eetrisse loetud ja siis kontroll kuulevalt, mäletad, siin meil oli veel üle kuulatud, et kas kõik on ikka nii nagu paberi peal, kus temp peale ja seetõttu noh, Valdo Pant on muidugi siin suureks teerajajaks. Kui meie hakkasime vaba vestlust kasutama ja paberi kõrvale jätsime. See oli nende jaoks noh, tõepoolest nii nagu revolutsioon. Uue hingamise ja otsingute jaoks näiteks oli reporteritund kogu raadiomaja laps kuid põhitegijaid oli pool tosinat. Mängin avasaate alguse delete Sintallil. Ei, see ei ole raamatukauplus suurte sõnameistrite sarja ettetellimise päeval. Siin ei jää keegi millestki ilma. Need on meie reporterid, kes enne väljasõitu sõjanõu peavad kuhu minna, millest alustada oma esimest reporteritundi. Kuid kas te ei arva, kallid sõbrad vastuvõtjate juures, et kõige mõistlikum oleks alustada just nendest endist, kelle tund see on, kas tasub? Ja teiseks, kas see on üldse huvitav? Aga muidugi teeme nii, et iga reporter ütleb ühe lause. Eks palun tähestiku järjekorras ameti siis alustatud pihta ja Silver Anniko? Ei, ei, seekord jääb mikrofon minu kätte. Te olete ju esineja? See polegi nii lihtne asi, tahame loota, seltsimehed raadiokuulajad, et meie hea kontakt, millele kaheksa aasta eest pühapäevaste Ringvaadetega aluse panime, kestma jääb ja süveneb, jätkad Erni järvsoo, mida lisada vahest seda, et kui senised ringvaated kujutasid endast nii-öelda nädalalehti siis reporteritund on eeskätt pühapäevaleht. Fanš Kiviloo püüame edaspidi tööpäevateemade kõrval senisest sagedamini sirvida ka meie elu puhkepäevaseid lehekülgi. Lembit Lauri, palun. Ja võiks veel lisada, et kuulete senisest enam populaarteaduslikke killukesi muidugi mõnusamat muusikat, pisut peamurdmist ja muud, mis on ühtaegu päeva ja puhkepäevakohane. Valdo Pant selle puhkepäevase tunni täpse maine valik aga oleneb juba täiel määral teie nõust abist retseptidest, mida me ootame teilt aadressil. Tallinn, Eesti Raadio 402 Reporteritund, Ivar Trikkel sõbrad nii küll ei lähe, me anname juba aadresse siin kirjade saamiseks ise, aga ei teagi veel millele pühenduda meie esimese saate avapala, mis arvab Uudo Ugaste sildadel. Mina arvan, et võiks pühendada sellele palale, kust on pärit kellale, mis kuulutab meie reporteritunni algust ja lõppu, eks ole? Nõus muidugi. Nii, nii siis lähemegi vaatama kella, mida üles keeratakse auto vändaga, kuid see-eest käib ka 10 päeva järjest. On aeg aed, mikrofonid nende peremeestele tagasi anda. Oleme kohal majas, mis juba 600 aastat on olnud vana Tallina meie muuseumi linna kaunimaid ehteid. Ja siin veeretabki ajaratast Tallinna raekoja vana kell mis pärast pikka vaheaega tänavu uuesti tööd alustas. Õieti on seda masinavärki raekoja pööningukorrusel esimesel pilgul üsna raske kellaks pidada. Ja kui te, seltsimehed kuulajad veel seda pommi näeksite, mis siin nagu ähvardus neil praegu pea kohal ripub, arvatavasti üks viis-kuuskümmend kilu kindlasti ära. Noh, kõik see annab küllap juba ettekujutuse tallinlase ajanäitaja aukartust äratavate mõõdetest. Aga nüüd tema east peaksid olema valmistatud vana tallinna kellassepp meistri Haase poolt 1843. aastal, nagu vanad kirjad seda näitavad. Et üle 100 aasta juba turjal. Kuivõrd oli eesmärgiks ringhäälingu uuesti rahvaga sõbraks rääkida ja see ka õnnestus, õnnestus tänu inimlikkusele, mis ei, Valdo Pandi puhul aastate jooksul kasvab tema loomejuhtmotiiviks. Sest kõike, mida ta nägi, millest rääkis, mida kirjeldas sellel on juures kohe kuulete selline soe inimlik mõiste suhtumine isegi siis, kui tegu on metsloomaga. Jutt on kahest väikesest rebasekutsikast, kes siin ilves on just nagu, nagu koerakutsika ketis, kuidas neli kui sõelal. See on siin nurga all ja ja kõik on kohe varjule pugenud, nagu mikrofoniga õue tuleni esinejad läinud, kõik end saba, otsad väljas. Kuidas nemad seda teavad, peljata ja on teada juba näinud, kui vanad nad on? Nad on umbes kaks, pool kuud on minu käes olnud, nadolid, räägib oma metsast, nad sain sellised. Võib-olla 15 sentimehed, sest või sedasi kõik, aga kuidas selliseid iluasju metsast saadakse meie ka siin süstlaga metsa vahel juba mitu päeva kevade jäinoetasima, siin köin on läpa lohu peal ja läksin sealt heinu otsima, märkasin, et üks rebane läheb, on jänes temal või midagi, oli see uus, märkasin. Ja hiljem läksin seda jälgima muidugi, ja siis tema oli kärmas ära matma, oma saagi joosta ja vaatasin, et oli jänes talle hammaste vahel ja siis kolm eest oli, need mattis kähku lumehange sisse ära või sa tühi ja siis hakkasin märkima, et siin peaks olema üks perekond kuskil ja siis hakkasin mööda metsa käima ja viimati avastasin, et on olemas rebasepera ja senna oli veetud. Teatresid muidugi emasid, peamiselt part, laane pöisid oli. Ja siis jänesejäänused oli näha seal ja iiresid oli ja siis lõpptulemus oli see, sain pojad, tõsis, urgus, halli seapea, umbes seapea ja see on täitsa tõejutt. Kas rebane saab siis põrsast väiksest peast, kas oli see hea, sest tõesti ära varastad kuskilt, et nii nagu öeldes, et rebane on varas ja paistab, et ta ikkagi on. Aga see oli pessa sisseviik. Ühest küljest muidugi hea perekonnaisa neli poega toob koju terve gastronoomia kaupluse lao hoolitseb hoolega oma perekonna eest Barblist kuni sealiha, nii, palun väga. Võtke poisid, mis vaja on. Mainitud saatesari tõi nii palju kirju kokku, et veel 60.-te aastate keskpaiku olevat osa olnud neist vastamata. Muusikaliselt kujundas seda saadet Leo Tauts ja helilooja nimele vääriliselt. Kuigi õhkkond oli vabam ja raadiotegijad julgemad, ei pääsenud kõik siiski, mis tehti veel eetrisse, eriti kui tegu oli umbkeelsete venelaste ilmumisega raadiomajja või mis veel hullem Venemaa eestlastega, nagu näiteks 49. aastal raadiokomitee muusikajuhiks määratud liidi auster kes oli sündinud Petropavloskis ja koolis käinud Moskvas. Seetõttu kuulas raadiorahvas omatehtud paroodiat suure rõõmuga. Oleme nüüd teisel korrusel, astun sisse muusikaosakonda ja siin on parajasti ettevalmistav alleel arutelul üle tuleva nädala estraadikontserdikava. Palun väga, miks mitte? Seda paati pole tehtud linnuluust. Sellest täielikult. Olgu tõsine ja asjalik. Mikrofonid on ära seltsimees Jakovlev, kaks tükki on Lundeniga zoopargis, ta teeb seal nädala ringvaatesse reportaaži ahvide hambaravist. Neli mikrofone Nolsterdi käes. Oxford võtab nendega Lasnamäel suveõhtuvaikuse tausta. Kas seda tausta ei oleks saanud siis teha ühe mikrofonid, ei saa teid tunne kuuldemängude valmistamise tehnikat. Õhtuvaikuse taust on nii nõrk, et seda saab ainult paljude mikrofonidega korraga. Teised on üles seatud, metsakalmistule kuuldi mänguosakonnal oli juba möödunud suvest alates tarvis väikese vihmasagara tausta okaspuudele. Mehed olid suvel Saaremaal aga teisi, aga seal tuli ainult suuris avaraid ja rikki. Lehtpuudele. Pidime ehitama metsakalmistule ülekandepunkti metsakalmistu punkt Naadas troid. Ja nüüd ootame esimene. Ja nüüd me, ah, Jakov löör kuidagi ka praegu me Jakovlev Me ehitasime metsakalmistule punkt. No nüüd ootamegi esimest kevadist väikest Sakarotokas Et juba muusikast oli jutt, siis loogiline on jätkata koos Valter Ojakääru ka kes meenutab aegu, kui ta mängis veel populaarses ansamblis kuldne seitse. Muide, selle esinemisi kant riigi ringhäälingus korduvalt enne sõda üle ja üllatuslikult samad mehed andsid hiljem tooni Eesti raadio muusikakollektiivides. Kuldne seitse oli just koostatud Eesti raadio, džäss, orkestrist ja sümfooniaorkestrist. Kõik olid professionaalsed muusikud. Vot koosseis oligi niimoodi, et kui nüüd Ülo Raudmäelt edasi võtta. Teine tromboon oli Guido Neeme, kes mängis ühtlasi ka väga hästi akordioni ja hiljem, kui kui saksofoni ära keelati ja ära ka suurt midagi teha, siis ta hakkaski põhiliselt akordioni mängima. Trompetit mängisid Erich kitse mets, vana John poriorkestrimängija. Siis oli teine trompet oli Helmut Orusaar ja kolmas oli Enno lehis, kes praegu on tuntud maalikunstnik akva realist, tema noodid olid kõik täis joonistatud orkestri meeste portreesid, sest nii kui tal oli mingi vaba moment, siis ta pööras noodil teise külje ja noodi tagumisele poolele hakkas kedagi parajasti endale kas küljega või vaid kuklaga või ükskõik, kuidagi ta kogu aeg harjutada. Ja ma ei tea, kui palju neid vanu nooti veel enam järel on ahju minemata, aga need on kõik tema omaaegseid joonistusi täis, need olid noodikogu noodid ja, ja suuremalt jaolt endale peale löödud tempel, landis tsenter Reval sest me mängisime seal kogu aeg jalandesse, Revali noodikogu noote. Meie oma originaal fonoteeki oli sel ajal ju nii väike, et Altraadiomaja keldrist lasti helifilmilt muusikat, kuna ei olnud plaatija linte nii palju, no sellest, kas siis need otsesaated ja mängisime üht ja sedasama pala seal võib-olla üle nädala, nii et tõepoolest muusikat oli vähe, aga olid ka lõunakontserdid, õhtu, kontserdid, mina kukkusin esimese valuga kohe esimest saksofoni mängima, kuna minu eelkäija mängis esimest saksofoni ja varsti oli niimoodi, et kuskilt otsiti välja mingi igivana vene baritonsaksofon, mis ei häälestunud ja oli kogu aeg korrast ära. Ja siis vahepeal oli ka Sagan meil Jossif Sagan, kes viiuldaja ameti kõrval pidas ka saksofonist ametit. Kontrabassi mängis Kaarel Marand, kelle poeg on ka tuntud skulptor, nii et kunstiga me olime väga tihedalt seotud, kusjuures viiulite hulgas oli ju ka Friedrich Kaasik ja endine son pore, orkestri laulja, keda kõik mäletavad postipoisi ja Mulgimaa lauljana. No vot ja tema vend Ferdinand oli meil noodikoguhoidja ja Ferdinandi vend väga tuntud kuju, nii et meil olid tihedad sidemed, olid kunstiga nendest naistest Elmar, gruusia, Ülo Raudmäe ja kitsemets ja Lembit Raudmäe ja ärbert kulm ja need mängisid kõik kuldses seitsmes. Nii et huvitaval kombel sattusin mina siin niisuguste inimestega kokku, keda ma omal ajal olin ainult raadiost kuulnud ja ei võinud arvatagi, et ma kunagi nendega koos mänginud näiteks huugosid, kes omale seal oli riigi ringhäälingutrio viiuldaja ja samuti Felix Moor, kellega mul oli au teadvustajana koos kõrvuti istuda, teda välja teadvustada. Ma olin mõned nädalad ja võib-olla üks kuu aega või niimoodi teadustaja ka ja võib-olla ma oleks jäänudki sinna ametisse, aga siis pinud minu ankeet väga, vist selle kohaga ja see tuli hiljem välja proovitööl hästi lugeda, muide otse-eetrisse. Nii et kui me räägime seda, et, et valvsus oli üle kõige, siis ma ei tea, kus sel momendil valvsus oli. Me lugesime kahekesi ühe neiuga, kes läks nii segamini, et akna tagant läbi klaasakna koridorist näitas mulle tollane raadiokomitee aseesimees madivere. Et ma loeksin päevauudised edasi üksinda lõpuni. Vot ma mina ei tea, mis asi see mikrofoni palavik on, aga aga nähtavasti temal tuli seepeale mikrofoni ees juhtus tragikoomilisi lugusid teisigi, neist kuulete juba täpselt nädala pärast, kohtumiseni.