Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Aeg teeb oma töö. Vahetult pärast sõda tuletas päeva uudistetoimetus meelde informatsioonitalitust vaid pigem tehase raadiosõlme. Eks valitses kaadripuudus ja paratamatult olid saated ning reporterid ühte nägu. Nüüdisaja isikupära ja eksperimendid poleks siis tulnud kõne allagi. Muidugi tuleb mõista, et aeg oli teine. Kui sul on ikka kõht tühi ja katuses pommiaugud varnas ripub üksainus kuu, siis ei tule mõttessegi diskuteerida uutest tantsudest karskusliikumisest vaba värsist. Probleemid olid ajastule vastavad. Viiekümnendatel aastatel oli raadiokomitee juhtkond juba nii tark, et organiseeris Tartu Ülikoolilõpetajate suunamist raadiomajja tööl. Lembit Kolgi puhul oli küll tegemist niisuguse noore mehega, kes kaugel truudusest stalinistlikud režiimile. Mina tulin raadiosse ülikoolist suunamisega, kuivõrd mul ankeet ei olnud puhas. Ma lõpetasin õigusteaduskonna siiski statsionaarselt lubati sellepärast, et need kolm kaebust olid anonüümsed, mis minu peale olid tulnud. Et ma olen ju vabatahtlikult Saksa sõjaväes. Ma olin ja olin õhutõrjes Ulila jõujaama kaitsel. Flaki peal andsin kas ette. Sest jõujaama ümbruses ei tohtinud mitte ükski lennuk lennata, ka saksa omad 10 kilomeetri raadiuses kõikest tulid tulistati alla. Ja asi oli selles, et Tartus oli tarvis varustada energiaga. Ja meie ülesanne oli siis selles väeüksuses kaitsta jõujaama Tartut säilitada valgena. Ja seda mõni ikkagi ikkagi ei saanud keelt hammaste taga hoida. Ta ei saanud, see langes kolmekordse ülekuulamise järel ära, sellepärast et tõendeid polnud ja keegi ei tunne, ei tulnud tunnistama, et ma olin saksa vormis laevas. Aga no teine oli see, et mul isa oli vangilaagris surnud Venemaal ühesõnaga juura aidaa. Aga siis ilmus ühtäkki see oli 1952. Ma olin Stalini-aegne viimane len ülikoolist, ilmus sinna ülikooli kaadriosakonda Eesti raadio kaadrit. Osakonna juhataja Paesüld, sümpaatne naine oli Taali kuulda saanud, et 1952. aasta isetegevusolümpiaadil ülikoolis mina võitsin, kõnevõistlused, hääleproov nähtavasti istus sellepärast, et mul sihukene madal hääl ja ta küsis, et kas ma olen laulnud ka nomaa, laulsin akadeemilises meeskond, nii nagu minagi, mee. Ühesõnaga me oleme mõlemad akadeemilise meeskoori liikmed ka olnud ja nii mind suunati Ki raadiosse. Esimesel septembril 1952 pidin olema tööl kaks päeva hiljem Rein 23 aastat vanaks ja Paul Uusman tookordne raadio juht kutsus mind enda juurde ja ütles, et mul on ettepanek, kas te võtate korrespondendi või toimetaja koha, et mina pakuksin toimetaja kohtadele päevauudistesse ja meil oli siis toimetuses, oli päevauudistes tookord minu mäletamist järgi oli selline seis vanem, toimetajad olid aku sääs. Kes oli Tallinnas enne seda trammijuhina töötanud. Teine vanemtoimetaja oli tippi. Silvia Kaltus sky endine krunt, on siis tema naine? Ja siis olid kolm toimetajad Tipi haridusega mehed Simon Joffe ja Alfred Uibu ja mina ja siis olid meil korrespondendid Valdo Pant ja Bernard Lunden huumorimees ja kogu meie päevauudiste toimetus oli propagandatoimetuse osa. Kus oli peatoimetaja Vladimir Peterson, tema oli küll tõeline vankumatu marksist, nagu võib öelda, tõlkis seal minu mäletamist järgi Lenini teoseid ja õiendas alati meie. Kui me libastasime millegiga päeva uudistetoimetuses iga toimetuse üldkoosolekul, siis tema suunas jälle õigetesse rööbastesse kevadel Stalini valimisringkonna asjus. Mul tekkiski konflikt personiga, sellepärast et mina noore juristina arvasin, et toimetuse koosolek on niukene, sisemine töökoosolek, kus kõik võivad rääkida ja ettepanekuid teha ja mina sain ülesandeks järsku personi käest, et ma pean ilmuma veebruaris hoidmist. Ülemnõukogu valimised ja Stalini valimisringkond oli ja käseb mul minna mikrofoniga poole kuue kummikul valimisringkonda. Tõusin püsti, ütlesin, et seltsimees person. Mis me hakkame lolli mängima, keda me seal siis lindistame, poole kuue tulevad purjus, venelased tulevad Stalini valimisringkonda ja ma pean nendega juttu ajama või sellest ja see jäi mulle nii mustaks plekiks kohe. Ta ei reageerinud. Aga Paul Uusman kutsus mind välja Stahli Uusmannile ka rääkinud seda juttu. Ja see oli siis 53. aasta sel perioodil, kui Stalin oli juba enam-vähem küpse, ma mäletan seda Stalini surma päeval, tulin tööle meie Valdo pandiga, läksime alla sööklasse. Valdo ütles, et lähme siit raju majast minema, teeme nagu tol korral öeldi 100 ja seened. Ja läksimegi, Valdo ka Venemaa, aga mõned Vene toimetusest eriti nutsid nagu mahlakased. Noh, asi oli selge, et nüüd peab midagi muutuma hakkama. Nendele, kes ringhäälingusse tulid, tööle oli toeks Elfriide Ilves ja paljud teised olid abiks noorele kolleegile. Ja nüüd koos Lembit Lauriga, Elfriide Ilves, keda pean kõige kaunima häälega teadvustajaks läbi aegade Eestimaal. Meenutabki aegu, tõsi, isegi enne viiekümnendaid. Ma vaatasin näitlejaid, kes ometi peaksid olema harjunud laval esinema, kui ainult meenutan näiteks Liilasmerit. Niikaua kui mikrofon oli suletud, ta oli täiesti normaalne inimene, istus minu juures stuudios, ajas juttu maast ja ilmast, aga nii kuma asetasin ta oma kohale. Ja ütlesin, et nüüd on paar minutit aega ja pange mind neid tähele. See oli pöörane. Ta, ta haaras abi otsivalt mul niimoodi käevartest kinni, et ma olin alati sinine pärast seda pärast tema meeldivat külaskäiku. Ei tea millele ma küsisin, kuidas teil siis, kuidas te laval siis hakkama saate? Täitsa laval on vastupidi. Lava taga on paanika ja nii kui ta tuleb välja ette lavale on kõik normaalne, kõik rahulik. Aga meil oli tagurpidi kaader, oli ka, kõik olid algajad, välja arvatud nüüd mõned, kes, kes olid juba tagalast tegeldud raadiotööga. No minu esimene õpetaja ja kaasränne oli Silvia krunt, praegune Silvia kalpus meetodit. Ja temaga kahekesi me siis hiljem hakkasime neid asju ajama tema ennelõunal ja kuna mina ennelõunal olin teise tööga seotud, siis mina õhtupoole näiteks niisugust asja nagu praegu on, me teame täpselt, palju meil nädalas tohib olla töötunde ja nii edasi see nüüd küsimus ei kerkinud nõelu, võõras täitsa elu, aga ma usun, et ma olin siin olnud paar aastat, kuni ma teada sain, et teaduste ja tööpäev tohib kõigi seaduste ja määruste järgi olla ainult kuus tundi. Sel ajal me olime umbes 18 tundi oli meid vaja. Hommikul kell kuus, Me alustasime ETA teadete dikteerimisega rajooni ajalehtedele, siis seal vahepeal olid oma saated üks väike saatepaus ja siis jälle õhtused saated, kuni kell 12 öösel soovisime head ööd. Noh, see oli tsirka 18 tundi, Me lõime selle päeva pooleks üheksa tundi ja üheksa tundi. Kaks häält ja ainult kaks häält rohkem. Meid. Ja meeshääl puudus üldse Tallinna lainerit. Kui siis hiljem see samane mees, kes konkursil jäi peale Voldemar sool ja tema käis meid vahest aitas ja esimehe asetäitja Olev madivereise tuli, vahest kui hädasti oli vaja kahte häält. Aga siis hiljem, 46. aastal tuli meile Einari Koppel tuli meile Linda Rummo, Heino müts, kellest hiljem sai meie esimene tudelan reporter sõjajärgne sõjajärgne. Ja niiviisi hakkas siis asi arenema kapell ja Linda Rummo läksid teatrikooli, kui see avati. Õnneks muidugi oleks nad siis pidama jäänud, oleks Eestis teater vaesem kahe suurepärase kunstniku võrra. Ja siis pikkamööda me tegime konkursse ja otsisime inimesi, mida siiski väga ja väga raske oli leida sel ajal konkursid olid suured, me tegime neid, Tallinnas tegime Tartus ikka nii 60 80 kuni 100 inimest. Aga Leida oli millegipärast väga vähe. Ma ei tea, kas me olime siis nii, tahtsime nii hirmus valmis inimest saada või nõuded olid, ma ütleksin, et nad olid tõesti, latt oli kõrgemal. Vähemalt see esialgne lattali kõrgemal, kui ta praegu on. Katsed olid kah rangemad. Kas sellel mikrofon käis juba ka kaugemal käidi juba reportaaž. Tegevus esimene niisugune suurem väljumine oma nelja seina vahelt, see oli. Me sõitsime Narva, mis meil siis oli kasutada, meil oli veomasina sinna peale laoti siis kõik see oli, mis oli räppartaažiks vajalik võimendajad ja üks niisugune süles kantav heliaparatuur ja kaablid ja mikrofonijalad ja saali magnetofon sinnasamasse ronisime ise sinna masinaga hästi, mõned tekid mugavuseks alla present peale, kui vihma sajab. Ja nii me sõitsime, siis. Kogu see sõjajärgne periood oli ehitatud õigemini jätkatud raadiomajaga. Sinna oli sõnalisteks saadeteks planeeritud kaks stuudio heliplaadimuusika jaoks veel üks, tõsi, seda hakkas siis välja tõrjuma magnetofon, teisel korrusel toimetajat, kolmandal fonoteeki, neljandal tehnika keldrikorrusel töökojad ja garaažid n lohk, mees, kes õigel ajal põgenes. Rootsimaale oli projekti teinud nii, et stuudiotasusid peamiselt kolmandal korrusel. Läbi kahe korrusse pidi ulatuma suur stuudio 330 ruutmeetrite ehk raadioteater, kuhu mahtus 300 istekohta ja poodium 100-le inimesele. Kolmandal korrusel veel 131 ruutmeetrine orkestristuudio. Muusika päralt oli veel kolm, stuudiod niisiis kokku viis. Aga ei maksa arvata, et nüüd see kõik korraga valmis sai. Kuidas asi käis, sellest pajatab Hubert Heltermaa, kes kutsus selleks kokku veteranide rints. Mina arvan nii, et me olime siis muusikatoimetus oli juba selle maja teisel korrusel ja fonoteeki oli vastas meil, eks ole. No see tähendab seda, et see maja valmis järk-järgult järk-järgult kuni üles välja ja vastavalt nagu üks korrus valmis sai, siis koli tehnika, toimetus kolisid kaasa järgi. No ja siis oli ju teine stuudio ka juba vist olemas. Teine korrus, jah, jahimeeste ehitati seda suurt raadioteatri tehtedki veel kaua-kaua, aga teine stuudio olemas ja juba sealt siis lindistati ja sealt tulid otsesaated. Kolmandal korrusel oli siis kammerstuudio nii-öelda sealt läksid, kaotsisaated on säilinud läbi aegade üks heliülesvõtte kunagisest popansamblist kuldne seitse. See võte on tehtud 1946. aastal. Kuulakem, kuidas laulis ja mängis kuldne seitse. Tollaseid pikemaid saateid meenutades tasub veel kord kuulata reporteritundi, mis sillutas teed tänaseni kestvale päeva kajal. Antodelli lõigus kuulate Valdo Panti, Lembit Lauritelfiide ilvest. Ja õpetlik on jälgida, kuidas juba siis muusika täiendas sõna. Tulime nüüd 113 astet ülespoole. Näete, missugune tore järg. Kolm teistki lõpus ülespoole mööda kitsast paekivi keerdtreppi ja nüüd oleme siin, kus kivitorn lõpeb ja algab torni teravnev osa. Ruumi on siin kolmele mehele ja aparaatidelegi üsna napilt seest aga väljavaade linnale merele kuni ülemisteni välja. Niisugune, mis maksab kuhjaga kinni nähtud ronimisvaeva ja hingeldamise. Nii, ja siin vägevalt alal, mille sepistatud raud klambrid on näinud küllatu oma nelja-viit sajandit. Ripubki Tallinna vanaaja kuulutaja pronkskell. Tema on valmistatud 1586. aastal. Kese meister oli suurtükivalaja Hartman, teda vanade ürikut järele. Andmed on, et teda on kasutatud just nii tulekahju kordadel. Küllap sellepärast manitseb kivist see muistne Norrist alamsaksakeelne kiri mis on siin ümber kella Reeveli püriereid ettevaatlikult tulega ringi käima, mis võib suurt pahandust linnale tekitada. Kui teda nii leiti, esmakordselt peale neid sõjakoledusi, siis ta oli siin vist kolm, neli korrust madalamal, siin torni sees põrandal. Kas kostab alla ka, kui natuke seda kõlasin? Proovime? Kas nüüd läks linlastel ajamõõtjaga sassi või natuke kõvasti jah, sedakorda. Aga kolm. Aga ja tulin ja ma pidin ju kell kolm olema, kes teab, kus. Nii juhtub, harilikult kui oled õigel ajal unustanud, esitamata meie elu kõige sagedasema küsimuse, mis kell on? Vanast esiisade aegu olid muidugi hoopis teised lood ja laulud. Seegel ütles, millal hommik käes ja kõlbas hiljem hommikueineks Felbatagi panna. Seda ei saa ka öelda selle tantsupala kohta, mis meil vägisi kipub aja mõõtjatega ühte ritta astuma. Sest mängime näiteks 50 meetrit helilil teie luike kellaga aega, nõus, läks. Üks minut see muide ongi meie kõige tavalisem reporteri kell 20 minutit on kilomeeter helilinti. Et juba muusikal oleks jutt, siis jätka mehega, kes alustas lõõtspillimänguga juba riigi ringhäälingus. Seejärel kõlasid tema lustakad lood Landesse Revalis kuid Richard Reimo kandis sõja lõpus piirikaitse rügemendi mundrit ja püssi, siis oli mikrofon tema eest suletud kuni 1955. aastani. Nüüd leiti populaarne rahvapillimees jälle otsekui juhuslikult üles. Kindlasti oli üks põhjus selles, et rahvapill sobist dollastele võimukandjatele polnud tegu ju lääne muusikaga, mille levikut üritati piirata. Niisiis saate lõpetuseks kuulame, kuidas mängib Richard Reino. Sellega ongi käesolev meenutuste saade läbi ja kui mõnele lõõtspillimuusika ei meeldi, siis võite rahumeeli raadioga teisele lainele keerata. Aga muidu kohtume teiega nagu ikka nädala pärast.