Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Mida kujutas ringhääling viimase sajandi keskpaika, kas ta oli üksnes kompartei käsi ja vastu vaidlemata täitis viimast kui käsku või püüdistaga midagi omapäitsi teha, nagu ütles Jossif Fischer Jonalist Stalin, kaadrid otsustavad kõik. Kes siis olid need raadiotegijad. Küsimus Lembit koigile mehele, kes tuli 1952 raadiomajja näiteks, mismoodi tus dema kolleegiks trammijuht akuses. Üks oli selge, et, et tagalast tulnud mehed olid siiski nii-öelda puhtama ankeediga kui saksa okupatsiooni ajal siin olnud minu arvates aku, seal oli ka üks sõjaveterane, seal oli seal teisigi. Aga neil polnud haridust ja Paul Uusman oli minu arvates küll koos pahe sellega. See inimene, kes võttis kursi, et raadius tõsta ikkagi kvalifikatsiooni tase kõrgema haridusega inimestega kõrgemaks, niiviisi hakkaski minema, inimesed oleksid targemat, avarama silmaringiga, haritumad. Olenemata sellest, et kabinettides istusid ja koridoris käisid ringi mehed, kes olid noh, tõeliselt punased, nüüd, nagu tänapäeval öeldakse, aga see tähendab läbi teinud parteikooli uskusid Stalinit edasi. Kõigele vaatamata ometi ringhääling jäi Eesti Raadjaks, vaat seda on isegi mõnele raske mõista. Näiteks minugi generatsioon saiu, eestikasvatuse sõjaväelise kasvatuse eestlasi ja, ja eesti austamine Eesti eest seismine ükskõik mis tasemel see oli meil peres, no mina olin ennem seda olin noorkotkas, ainuke sõjavägi, kus ma siiani võin öelda olen teeninud, oli siis 44. aasta vabatahtlik saksa teenistus kolme Tartu poistega hüppasime õigel ajal sõjaväest minekut, sest me keeldusime Lätti taganema. Tähendab, see vaim oli meil ikkagi eesti vaim oli raudselt sees, lepp oli ka sellel Stalinismil 53. aastal ikkagi inimesed vabanesid mingisugust pingest siis terror ja meil endal läbi elatud, me ei saanud vahustada korda, mida me olime ise näinud ja kogenud 49. aastal küüditamist, 41. aasta küüditamist, minugi sugulasi ja mismoodi me pidime elama, siis me pidime tööd tegema, me ei saanud ju kõik metsa minna, aga eesti vaim oli vaikselt meil kogu aeg ikkagi kaasas. Ja sellepärast ma muidugi oli, ütlemisi ja jamasid oli palju, aga võtame näiteks meie Valdoga, tegime üks kord ülekannet soli suurel munamäel olime Valdoga hõbehalliga, seal õhtul rääkisime vaikselt järve ääres, kui me võrr tagasi sõitsime ööseks Valdoga, rääkisime nendest asjadest ja kuiva tagantjärgi olen kuulanud siis Valdo reportaaži tehes ja kogu saatesarjades, mis tal oli, imbus läbi see eestlase arvamus, mitte nõukogulik, vaid eestlase Arra, sest temagi oli saanud oma kasvatuse ju enne sõda Eesti vabariigis ei tema teeninud ühtegi päeva Nõukogude sõjaväes. Ja mina ei ole olnud ühtegi päeva nõukogude armees. Valdo Pant varjas seda, aga tegelikult ka tema oli kandnud Saksa mundrit. Sellest vaikselt kokkuleppel me juttu ei teinud, ei teadnud tema, et mina olin ja ei teadnud mina, et tema oli, aga üks oli selge, et tõendusmaterjali oli ka vastuluurel raske hankida, sellepärast et dokumendiga. 1958. aasta sügisel kirjutati ajalehes raadio ja televisiooni saatekava. Niiviisi teoks saab üks ammune mõte asendada keskne päev uudistesaade igaõhtuse päeva ringvaatega elavamas raadio pärasemas vormis. Päevakaja toob teile uudiseid kodunurgast ja laiast maailmast, kommenteerib päevasündmusi sise- ja välispoliitikas, majanduses, kultuuris, spordis ja erinevalt päev uudistesaates teeb seda reportaaži intervjuu spetsialistide, esinemiste, kommentaatorite, vestluste ja lühiinformatsiooni vormis. Igal hommikul käivitatakse raadio, hõbelid ja telegraafiaparaadid IGA PÄEV. Heli lindistatakse stuudiotes asjatundjate vestlusi ja igal õhtul kell 21 välja arvatud pühapäev ilmub Päevakaja. Kohe kõlab siis Päevakaja signatuur aastast 1958 aga pärast seda kuulame asjaosalisi nimelt kui oli kätte jõudnud 2000 viiesajas- Päevakaja number. Usutles Jüri Hansen tegijaid. Ristiisa oli Valdo Pant, aga temalgi oli kõhklusi nii revolutsioonilise sammu puhul. Siin olid veel Lauri Kaasik ja Kivilo sel päeval otseselt seotud samuti Albert käär kuuendal oktoobril 58. Ta oli seotud isegi nii suurte kõhklustega, et alguses tuli kolm päeva vist teha proovisaateid. Kas me suudame ühe päeva jooksul ettevalmistada kõik palad, mis on olulised teostada ja eetrisse anda ja tõepoolest juhtuski nii, et oli helilinte, mille üks otseetris, teine magnetofonilt, kolmas paberikorvis, millist osa sinu kui reporteri kui raadio ja televisiooni ajakirjanik arengus on ütelda Päevakaja, eks ta ole sellist halle juukseid põhjustanud osa etendanud. Sellepärast et selle saate töörütm on väga närviline, tuletõrje komandot meenutav, selline ooteasend, pidev aktiivne ooteasend Sealse kõige väsitavam töö juures. Õhtul loomulikult tekib siis teatud kuhjumine, kuni kuni jälle pärast saate lõppu niisugune kergenduse ja vabanemistunne, ma usun, see on vist säilinud siiamaani. Varem mõtlesime nädala ajaraamides, siis nüüd tuli paratamatult lülituda IGA PÄEV uuele temaatikale ja kõik otsused, kogu töö teostus teha ühe päeva jooksul. See arendas ta kiirabi tööstiili päris kõvasti. Väliskogemused on näidanud, et kes seal rataste vahelt tervelt läbi on käinud, seal terveks jäänud. Ei. Andesta, ma sind segan, ma tean, et sul on väga kiire saada käsil, kui tubadma tülitasin töö juures samade sõnadega, mida sa vist oled öelnud sadu ja sadu kordi. Päevakaja palub mõneks minutiks intervjuud ja mina siis püüan vastata, nagu tavaliselt vastatakse. Palun, palun. Mis on kõigi nende Päevakaja ka koos töötatud aastate jooksul olnud kõige üllatavam minul isiklikult kõige üllatavam on see suur usaldus, mille Päevakaja on kuulajate sõitnud. Teinekord ahistatakse päeva käele lausa üleloomulikke jõude. Näiteks kord ma olin Päevakaja kokku seadekse, oli laupäeva õhtu, kell oli umbes kaheksa, oli kõige kibekiirem tööaegsest tunni pärast pidi saade minema, eetrisse heliseb toimetuses telefon. Kostab karvane mehe hääl, kaugesõidu kapten, nii. Ja niisugune räägib. Tulge kohe ja aidake. Ma sain täna puhkuse. Homne pidin sõitma sõpradega Kaukaasiasse, hotellid on kinni pandud, sõpradega on kokku lepitud. Ja nüüd päeval on garaažiukse ette tõstetud rasked raudbetoondetailid. Tulge aidake. No kuidas abistada? Päevakaja Liu kraanat ei ole, kui te kohe ei tule ja ei abista, ma lähen kas või Moskvani välja, te peate tulema aitama. Päevakaja vanemtoimetaja. Feliks Kaasik oli üks neist, kes võttis osa päevaga esimese numbri padjalaskmisest olles seekord reporterina Helsingis. Kui nüüd teha pisut statistikat, kus kohas käinud oled. Selliseks suuremaks asetatud punktiks, kust ma lugu pole teinud, on millegipärast Mõisaküla, igalt poolt, mujalt, aga küll kogu liidu ulatuses, aga Riia kaudu. Kas Vilnius-Minsk, Kiiev, Fodeist sakišinjov? Loomulikult Moskva, Leningrad, Novgorod, Velikije Luki. Kõige kaugem oli tänavu Irkutski. Kuhu sa veel tahaksid rännata? Oleksin valmis sõitma ükskõik millal ja üks kõiku. Neljas mees, keda Päevakaja tana intervjueerib, on Hans Kivilo tööstusaadete toimetaja. Ma olin nii hästi teaduste kui ka samal ajal. Algussignaali tegi Heino Jüri salu ja see motiiv kõlas eetris kuni 31. detsembrini 1990 niisiis 32 aastat. Ja muidugi päevaga ja mõtte taga oli tolleaegne informatsiooni saadete peatoimetaja Aadu Slutsk. See tähendas uut kvaliteeti üldse Eesti raadiole ja algas nii, et me umbes kakli järjest iga päev proovisime, nagu tegime kuiva drillid, kas me saame üldse päevaga, kas Eesti raadiomikrofonide ulatuses on nii palju sündmusi ja kas või ulatab igale poole, et tervet pool tundi või rohkem lahendada Meie kuulajaskonnale ja selgus, et võis siis ta algas, teine etapp ja see oli tol ajal võib-olla liialdatud, ütleme jutumärkides skandaalne taeva käe korraga nõudis kõik reporterid oma toimetuse koosseisu ja tänu tõestanud reporteritele niisuguse suure huvi-Jaanis solidaarsusele sai see teoks ja kõik pant Lauri, kes siin on? Trikk? Paras, Ene Hiion. Andke andeks, kui mõni nimi jääb nimetamata. Need hakkasidki päevakkajad tegema. Mõistagi ka provintsi mehed, tartlane Uudo Ugaste, pärnakas Felix Leet. Aga endamisi mõtlen, et üks raadioinimene oleks võinud vabalt olla ka tippreporterite hulgas. Tollal kui kuulan Elfriide Ilves meenutusi, eriti tema mälestusi, millised ta jagas Lembit Lauriga sarjas kirjutamata memuaare, siis võinuks ta olla väga värvikas reporter. Kuulakem tema kirjeldusoskust, kui nägi maatasa tehtud Narvat. Pistsin pea välja presendi alt, siis ma arvasin esiteks, et minuga tehakse nalja, sellepärast et ei olnudki mingit linna, seal oli mügerik maastik. Mehe kõrguste Maltsadega eile kasvanud. Üks meie hulgast Linda Mõttus leedunud, oli Narvast pärit ja ta tahtis üles otsida oma koduase. Ja tal oli sellega tublisti tegemist, aga nii vaatevälja järgi otsustades lõpuks ta pani jala maha ja arvas, et see on seal. Ja kinnituse ta sai siis sellest, et sealt prahi hulgast tuli välja üks sinisekirjaline pesukausi roostetanud poolik. Ja siis ta rõõm oli suur seali kodu. Siis me sõitsime edasi Narva-Jõesuhu, kus pilt oli täpselt sama troostitu. Seal olid ehitused veel kergemad ja, ja seal ei olnud isegi võimalik mingisuguste tänavate vahel vahet teha. Varesväljad olid piiratud okastraadiga, sest nad olid mürskudest üles küntud, nagu mutimullahunnikud. Seal võis hõlju miinivälju seal oligi, sest meile öeldi, et kui mõni loom satub siia peale, siis ikkagi veel tekib laskumisi ja ja plahvatusi, Ada, kõige süngem ana on mulle meelde jäänud metsad. Siis oli juba õhtu punetavad taeva taustal need söestunud tüved ja need kõndistunud oksaharud. Need mõjusid nagu ahastades taeva poole tõstetud käed. See oli niisugune. Kaevandus töötas ja, ja maalt me tegime reportaaži tagasi tulema, jäime me öö peale ja midagi juhtus kas meie masinaga või oli pilves võrdlemisi pime öö. Me ei saanud seda kohendada, nii et me tõmbasime oma tõlla sinna tee äärde murule. Panime vaibad maha ühe künka seal ja vaatasime taevasse ja ootasime koitu. Tulin. Romantiline hotell ei maksnud midagi. See oli üks niisugune esimene kaugemale väljuv sõita, aga me käisime selle sama veoautoga küll mõningatel päevadel nagu pühade ajal ja valimiste päev hotell ja me käisime siin rohkem linna ümbruses ja Harju ja Järvamaa piirides ja ja vaatasime, kuidas maarahvas valimas käis ja pidusid pidas, mis tunne oli teha reporteritööd? Neil aegadel? Vastik. Reporteritöö on mulle absoluutselt vastunäidustatud. Minu meelest, reporteri ideaal on niisugune, et kui ta uksest välja visatakse, siis ronib aknast sisse ja saab oma. Mul ei ole seda, seda pealehakkamist, ma tunnen, et ma segan teisi inimesi, näiteks ma olen ühe juhtiva tööd teeb kabinetis ja selle aja sees, kui ma temaga räägin, pistab 10 inimest pea ukse vahelt sisse, tahab nõu küsida või, või mingit otsust saada. Muidugi inimene on viisakas ja ütleb kohe kohe kohe ma vabanen ja mina tunnen, et ma olen siin neile liigne partneril. Niisugust tunnet ei tohi olla mateegin reportaaže muidugi sellepärast, et meil ei olnud algul reportereid, näiteks juba 46. aastal, kui meil polnudki kedagi. Me tegime laulupäeva reportaaži. Ma pidin lihtsalt tegema, sellepärast et ma sain aru, et ma pean. Aga see oli rohkem niiviisi vajadusest sunnitud ja, ja tänapäevani oleme harjunud nende fantaasiate tegemisega ja avaliku esinemisega kuidagi ei harju ära. Esimene avalik raadioõhtu oli meil juba 46. aasta lõpul seal Tombi klubi saalis pikal tänaval ja minule kui naisele ta küll eriline probleem, sellepärast et Erki sellesse küsimus. Ta oli ju veel kaardisüsteem. Ja ta loeb, tolmeldavad nimetatud poed polnud avatud, riiet polnud, meie sõja ajal oli kõik antud, mis kanda andis. Ma sain sellest probleemist üle lõpuks niimoodi, et ma panin kaks kleiti otsakutisevida. Ühel lõikasin maha, ülemise otsa lasin ta alavale, sain pika seeliku teise suvekleidi roosa lillata, panin siia peale, see ulatus põlvini. Moodustas siis Kadak in pluusi, krookiat olid tal siin keskel ja ühe illustuse panin veel vöökohta ja ja pärast kõik olid imestunud, et kust küll sellest tualettpotist muidugi üksikasjad kauguses ei paistnud välja. Meie mälestuste saade rahvusringhäälingu 75. aasta veel on minu poolt jõudnud lõpule, kuid sõna saab veel Valter Ojakäär. Kui neljakümnendatel aastatel pidi Eesti raadio džäss ehk nüüd uue nimega estraadiorkester eetris enamasti otse üles astuma siis viiekümnendatel tõenäoliselt tegi magnetofon muusikute elu kergemaks. Lindistasime ju merekoolis ka Gurjev ja Ots ja kes seal käisid ja Ellialajas jäi Uudelepp ja, ja Heino Otto ja kes seal merekoolis käisid meiega neid kõiki juba seal väga primitiivselt küll aga ikkagi lindistasime. Ja muidugi kahju on näiteks, et et otsa esimesed merekooli lindistused kõik ei ole alles seepärast, et minu arust ta oleks väga huvitav praegu kuulata, kuidas ta oli sel ajal üliõpilane alles ja noh, polnud ju veel see Georg. Aga noh, tore inimene, oli ta juba siis ja üldse kõik, kes seal käisid, see oli niisugune noh, Tegova seltskonda rinne oli meil isegi enne Siberisse minekut oli raadio orkestripalgaline laulja, koosseisuline laulja Uno Elts oli koosseisuline akordionisolist. Kahju jah, tõepoolest, et helliale see tol ajal oli ta Eli Sau põldvõtet ei ole olemas, sellest aga on olemas midagi muud. Temaga oli muide niisugune huvitav asi, et ta õppis muusikakoolis ja muusikakooli, ei lubanud õpilasi kusagil esineda garaadismite, siis ta võttis varjunimeks Vaike Toomik. Küsimust sellest ei tulnud. Ja sel ajal olid moes avalikud raadiõhtut. See oli õieti niisugune eestiaegne saatevorm ja Ma mäletan, Felix Moor konfineeris seal ja samuti nagu ta oli vanu, neid avalikke raadioõhtuid konsulteerinud ja need olid tollal Estonia teatril tuli olnud, kontsertsaalis ei olnud, need olid nendes varemetes. Sakslased ehitasid hoolega ja siis tehti selles Mustamäe maja suures saalis, neid ei tohtinud tulla lavale, kuna noh, siis oleks tema anonüümsus paljastunud ja siis oli see pala meie hange isi meie tornides, teine asi, kusjuures orkester laulis kõik meie karvane käsi, aga sellest mõned laulsid ka karastunud noot ja siis oli niisugune lugu tellis saanud lavale tulla, siis oli toodud see suur igivana kõige vanem Moskva, kuidas te nimetate neid magnetofoni, mis no vot, see oli toodud ja siis oli niimoodi kuidagi kombineeritud. Mängisime orkestriga laval ja siis helihääl tuli saali läbi selle, nii et see oli tol ajal tehnika ime.