Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Läbi aegade on Eesti raadio reporteritele kuulsust toonud sport. Eks algus oli sunnitud tegema ikka Felix Moor ise 30. aasta suvel, sest teisi tegijaid lihtsalt polnud. Küllap oleks võinud spordisaadetega varemgi alustada, nagu mäletab Eino pilliks kui asi poleks olnud neutraaž ehk teisisõnu. Osaühisus Raadio Ringhääling oli ikkagi kommertsettevõte ja kõvasti. Raadioveteran ajab sassi spordi keskliidu ja spordile. Bordelli toimetus tykki ringhäälingule ettepaneku, et võiks hakata andma ka spordireportaaž. Osaühisus oli muidugi sellega päri, aga küsiti juba ka paljude maksab selle eest. Ringhäälingule harjunud kõik, kes seal tema saatega mahtu kasutasid, maksid selle eest minu vend Eerik Laitse ratas ka tööd tegema 32. aastal. Tema nimelt esimene raadio spordireporter, aga muidugi see reportaaž tollal on midagi muud kui praegu. Sealt kõigepealt. Tema tegi peamiselt kergejõustik, emissioon lugejaid, Ja muidugi rahvas ootas reportaaže, säärasel teatas, et ajalehes alati olnud kõik tao kujuneski Eesti rahvusmeeskonda isegi kergejõustikus ja ta oli väga mitmekülgne ja muidugi ta eriti paguluses veel Eesti mängudel juurdegi kaasa kõrges vanuses. Põhjus, miks me just täna sel teemal räägime, peitub ühes telefonikõnes. Nimelt helistas meie esimese olümpiareporteri Oskar Lõvi tütar. Enne kui talle külla läheme. Toon teieni jutuajamise sisu, teisel veterani Heinomykiniga, kes pidas Oskar Lõvi üldses spordialal teerajajaks Eestis. Näiteks kui Soome ähvardas 40. aasta olümpiamängudelt korvpalli välja jätta, hakas lõvi ilma Eesti spordijuhtide teadmata asja ajama, et see turniir üle tuua Eestisse. Vahepeal andsid mehed kahekesi välja isegi väikest spordilehte. Sellega püstitati rekord, mis jääbki vist ületamata. Ja kui Leningradi dünamo mängis 40. aastal tallinlastega null null viiki siis vaevalt jõudsid jalgpallurid autoga sööma, kui pisteti igaühele trükivärvist lõhnav lehkav pihku ja kõik olid üllatunud. Kuidas te ometi jõudsite, muide, tol ajal üritasid Raadios kanda kinnitada paljud tuntud sporditegelased ajakirjanikud näiteks Joll Kägu kuid ei tulnud midagi välja. 37. aasta suvel kirjutas Päevaleht. Spordireporterite ai tähendab seda, et reporteeritavaine on temast üle ja teeb talle valu ka, aga Kask oli kutseline raadiomees, kuid niisugune võhik, et alustas kergejõustikureportaaži selliselt. 400 meetri distantsil anti välisrajal jooksjale edumaa kätte. No mis neil viga võita, aga nüüd oleme külas Oskar Lõvi tütrele. Maie Lõvi Kalinin. Mida te mäletate teate isast, kui spordireporterist mõtlen just ringhäälingus, sest teil on siin väike väljalõigete kogu. Kõige rohkem teda huvitas jalgpall, oli suur jalgpalli fänn. Jalgpallivõistlustel me käisime ja kui olid Berliini olümpiamängud 36. aastal siis tema oli üks esimesi siin, kes edestas Palusalu võidu olümpiavõidu teistkordse võidu. Jalgpallimängu kommenteeris Oskar Lõvi esmakordselt 1935, niisiis teda võib lugeda Eesti ringhäälingu esimeseks spordireporteriks üldse. Kuna ta viimati isaga koos olite. 41. aastal 13. juunil ja vastu 14 kümnendat kui meid ära viidi, kui meid küüditati saatusest vangilaagris 42. aastal teisel septembril. Ta lasti maha Sverdlovski vangilaagris. Murda stalinistliku režiimil, siis teda ei õnnestunud, nii et lihtsalt jõuga likvideerida. Peale tema ka veel terve rida isikuid, kes olid rohkem nimekamad ja tuntud neid hukati ja oleks siis põhjendus olnud siis seal seda motiveeriti, nagu olevat mingi vangide vandenõu olnud. Tema kalmu metsakalmistul. Jah, kahjuks see on sümboolne, sest pole teada, kuhu tema põrm on sängitatud, arvatavasti siis on kusagil ühishauas ja seda on praegu võimalik mitu leida aga tema mälestus jäädvustada selleks meil siis otsustasime püstitada väikese mälestuskivi metsakalmistul, kuna ta enamuse oma teadlikust elust ja tegevelust töötas ja elas Tallinnas siis me leidsime, et see on kõige otstarbekam koht. See on mõeldud avada teisel novembril hingedepäeval. 30.-te aastate teisel poolel tõusis Heino Mikkin hinnatud spordireporteriks riigi ringhäälingus. Kui algas näiteks Paul Kerese tähetund basmiki, need tuleb kiiresti ära õppida venekeelsest Moskva malesaated olid ju parimad maailmas. Afroturniiri ajal, mille teatavasti keeles võitis, õnnestus tänu sellele anda verivärskeid uudiseid eetrisse vaid mõni minut hiljem, kui komiteed. Ja mismoodi enne teist maailmasõda ikkagi reportaaži tehti. Sellest näide Heino Mikkin, kui reporter Eesti Leedu maavõistlusel. Heino Mikkin oli pärit tapalt ja suur jalgpalli fänn, 35. aastal tuli ta raadiosse nii-öelda vaikivaks ja tasuta kaastööliseks ja aasta hiljem siis õnnestus esmakordselt mikrofoni ette astuda ja jäi sinna aastakümneteks, kui mitte arvestada sõjaaegseid tagalapäevi, teen teid nüüd tuttavaks veel ühe raadiokuulajaga, kes üllatuslikult mullegi tegi selgeks, et päris ringhäälingu alguspäevade tegijate ja spordi vahel oli ka side. Niisiis aitäh nendele, kes meile helistavad ja endast märku annavad. Proua Vanamölder. Aga teie perekonnaga on seotud veel ühe raadiotegija lugu ja see on härra Paul pute kellest pajatasime päris esimeses saates katsesaadetest 1925 Tallinnas ja tuleb välja, et see on teie perekonnaliige ja see portaal Buddha on minu mehe onu, aga seda ma võin ütelda, et tema oli purjesport lane. Enne sõda oli tal purjejaht. Enne sõda käisid isegi Soomes jahiga rahvusvaheline purjespordikohtunik mitte nõukogude, vaid rahvusvaheline. Sest ta oli enne sõda juba. Ja siis tal oli ka jääpurjekas, millega sõideti Ülemiste järvel. Ja Ülemiste järvel olen mina ka jääpurjekaga temaga koos sõitnud. Niisugune mälestus kah on olemas. Enne kui sõjaeelse perioodiga hüvasti jätame, meenutame ära jäänud olümpiamänge Helsingis 1940. Sel ajal oli Eesti sport vaated kõigi aegade tipus ja mõistagi läkitati ka raadiomehed tulevasse olümpialinna reportaaži tegema. Foosun häälest ära tundvat Jaan Roomat. Kohtume olümpiamängude korralduskomitee esimehe, Soome panga direktor rangeli kabinetti ja palume tema jutustaks meile olümpiamängude ettevalmistusest. Enne Wooda 1930. kuusi Suomi oli rüütatud, valmistuksin olümpia järjestamista silme läbi. Radcastiilberlinil olümpial kongressis paikasid loendajadelt lindil ETK-le nende olümpiaringisad toime panna Tokiosse. Reinsalu Arni ütles järgedest ootame-raadioreportereid 35-st kuni 40-st riigist. Me ehitame reportaaži kabiinid kõikidesse võistluspaikadesse. Neist staadionile umbes 20. Anname reporterile kasutada heliplaatide lõikamise autod. Lõike. Kasutame erilise helilõikekeskuse reporterite teenistusbüroo ja anname iga reporteri käsutusse keeli valdava inimese. Praegusel silmapilgul näib meile, et tööd ja ülesandeid on väga palju, kuid meie loodame kõigiga toime tulla. Meie tervitame Eesti raadioreporter ja nende kaudu kogu Eesti raadiokuulajad, kes saavad praadi abil elada kaasa olümpiamängudele, vaimustusele ja võistluspingutustele. Kui riigiringhäälingupäevil olid ikkagi üksikud reporterid ja ebaregulaarsed spordisaated, siis pärast sõda 50.-test aastatest alates on tegemist juba sporditoimetusega, aga mismoodi see sündis, seda meenutab Lembit Koik. Ütleme, et kui mainitakse Uusmani nine, siis tegemist oli raadiokomitee esimehega. Aeg 52. aasta sügis. Wayne Uusman kutsus mind enda juurde ja ütles, et kuule, sina oled Eesti koondise mehes veepallis ja oled spordimees. Meil ei ole sporditoimetuse, ma teen sulle ettepaneku, hakka selle asjaga pihta, seda enam, et esimest korda tol sügisel oli Eesti Balti spartakiaad ei korralda ja balti spartakiaad oli muidugi niisugune suursündmus mitte üksinda meie spordiliikumises. Et ikkagi Eesti on alati olnud ju spordilembene ja, ja üks oli selge, et raadiopidi seda soliidselt kajastama. Hololei tegi enne, kui mina raadiomajja tulin. Päävustel kaastajad, halbus ütleb mulle, et kuule võta oluliga, ah ja Jüri Miller oli teinud kaastööd päevauudistele ja tema oli umbes nagu sakslane, ütleb, meetriferalles oskas reportaaže teha igalt poolt, kus tarvis oli, jätavad ajad, millel on ka spordilembene ja tunneb sortija. Võta kampa, tellisin neile load siis ega raadiomajja ei pääsenud. See oli spetsiaalne relvastatud laugudeli seal all. Ja sinna pidi load tellima. Ja mina sain asja nii kaugele, et sain Hololeile ja Jüri millerile alalised lohud. Kui me olime otsustanud, et teeme sporditoimetuse väiks, mina värbasin siis veel kaastöölisteks Kalevist ja spordikomiteest ja lehtedest näiteks noortele spordiosakond oli tol korral kõige tugevam. Mikkin oli seal juhataja, aga Mikkin ütles ära sellepärast, et ta ütles, et maa saab iga päev ühe leheküljelehes, et tal on sellega nii palju tegemist, et ta ei jõua. Aga trummar Jarno meie võrkpallimees, kes oli ka noorteadlaste ööl trummeri Arno, kas ei olnud ka mitte Vello Volt ja ühesõnaga noorte seltskond oli, kellega me vahetasime pidevalt informatsiooni, me panime selle asja käima, meie meeskond töötas, ma arvan küll, päevas üks, 18 tundi, mina olen koordinaator ja käisin ka reportaaže tegemas, ujumisest ja veepallist. Kõigepealt pesasi vahvalt Estonia kontserdisaalis poksiringi üles pandud ja mina olin raadio stuudios ja leppisin Milleri Jüriga kokku. Jüri läks Estoniasse, et kui meie 12-ks ei lõpeta öösel, siis oli. Ja siis tuli eri spordisaade nisukene. Meeletu torm oli, et ma ei kuulnud millervjueerid. Aga ma olin veendunud, et poolraskekaalus tee võitis. Ja siis oli minu mäletamist järgi viis, neli Eesti kasuks. Ja kuivõrd neid boksist ja sellest resultaadid olenes spartakiaad, üldvõit nagu hümn kõlas. Mul oli selge pilt, et Eesti saavutab niigi sotsikas, Maurereid võidab, selles ei pruukinud nähtavasti kahelda ja et riik me saime nii palju punkte, et me suutsime tulla spartakiaadil üldvõitjaks. Ühesõnaga enne poksimatšile puu. Eesti raadio kuulutas juba välja, et Eesti võitis spartakiaadil. See oli operatiivsus ja siis ma mäletan, et ma üleni higisena sealt välja sain. Valdo Pant ootas mind ees koridoris ja siis läksime klooriasse õhtust sööma. Ilmset, ega isegi spordisaates ei saanud ikka kõike välja öelda, mida tahtsid. Sellepärast on majasiseses eetrisse mitte mõeldud paroodiasaates ka spordikommentaar, usun ära tundvad Jüri Milleri hääle, aga see, et see on kakskeelne, tegemist on ajastupeegliga ja iroonia nii venestamise kui selle suhtes, et mitte millesti, saab ka saadet teha. Kõigepealt on kavas tuntud talispordiala kiirlaskumine või nagu seda nimetatakse slaalom. Kombineeritud võistluste teisel poolel on aga oodata tulist jalgpallilahingud värava ees. Jadas nõuab kiirlaskumine võitlejal esmajärjekorras julgust ja head füüsilist ettevalmistust. Ta muidugi peab. Hea kiirlaskja saame hästi läbi kohtunike ja eriti lähetaja Nadjaga. Praegu on kõigi ees pill koos Paulusega tuntud kiirlasku ja simmer on suurte kogemustega võistleja oskuslikult hoidu paraja servale, just välimisele servale, jala, nüüd nüüd, no nüüd peaks ta mööduma pilist, kuid Iisrael möödub võistluste liidritest pea ees laamade taiendis mööda käsipuud hoopiski lootustandev noorsportlane. Seal on Lembit Koigi väikenel. Kahjuks on taga surutud tagumikule ridadesse. Valdeku Paulson on nimel takerdunud ühel kurvel möldri ultralõikega Rolangidesse. Keegi on jäänud Vanama trepile. Kohe vaatame, kas see on. See on vaene oja ära tallatud, ausas võitluses. Oja on toonud oma suurima ohvri. On veel vara märkida võitlustes. Praegu lülitus tohutu hooga võistlejate sekka toon meistrite kollektiivi. Konkurentsitult on viimase poole sajandi tuntum spordireporter olnud raadios ikkagi Gunnar Hololei. Uurisin Eesti raadio arhiivist, kas on temast kui inimesest portreelugu? Võta näpust, pole kolleeg Enn Kask on siiski ühe pikema saatma Hololei ka teinud ja jutt algab sellest, et peategelane on koolitanud välja enam kui tosin hästi tuntud reporterit. Olgu need Tiit Rääk või Harrimat, skin ka mina ise kuulun ikkagi spordireporterina Hololei õpilaste sekka. Toomas Uba on suusatamise maailmameistrivõistlustel igal juhul jõua ise olla ka täiesti loomulik. Nii et ma usun, et ei ole karta enam sellist momenti nagu oli meil sõjajärgsetel aastatel, kus mul tuli kahjuks alustada tühja koha pealt, ei olnud ees kedagi veteranidest, välja arvatud Heino Mikkin, seda raskem muidugi oli, ei olnud nõuandjaid ja ma loodan, et praegu Meie noorema generatsiooni esindajatel on siiski selles osas kergem, kuna püüan oma teadmisi ja kogemusi nii palju, kui see võimalik on neile edasi anda. Miks sa raadium, eks üldse hakkasid? Olukord oli nimelt selline, et spordi vastu ma olen tundnud maast madalast lapsena väga suurt huvi, alustasin nagu kõik poisid jalgpallist siis lemmikalaks kujunes hiljem korvpall huvi tundsin aga kõikide spordialade vastu ning alati, kui oli vähegi võimalusi aega, käisin staadionil võistlusi vaatamas ja ühel jalgpallivõistlusel minu Instituudi kolleegidest, kes tol ajal oli ühenduses juba raadiotööga. Vello kalpus kutsus mind hõbehalli juurde, midagi lindistasid, seal andis mulle kohe siis mikrofoni kätte, ütles, et noh, et sa oled spordimees ja räägi midagi, et püüasid teha mingeid reportaažid, kirjutame sinu jutuga siia lindi peale ja nii siis täiesti ootamatult. Ma haarasin mikrofoni kätte ja siiski, olles kuulnud varem reportaaže juba poisikesena, oli mul mingisugune väike ülevaade sellest, et kuidas seda kuulata, aga kuidas ise teha, seda ma küll esialgu ei osanud, aga püüdsin siiski nii palju teha, nagu see minu arust õige oli. Reportaaž lindistati ja ma ei uskunudki. Raadiomajas anti kohe kuulata ja tolleaegsete raadiokomitee esimehele Paul Uusman-ile ja aseesimehele Miranda bratsile. Hiljem miraldab rääts, kutsus mind raadiosse. Ansin nõusoleku, lõpetasin instituudi ja oligi nii, et kuigi olen elukutselt majandusteadlane, olen jäänud tänaseni spordi külge. Minu esimene töökoht pärast instituudi lõpetamist ongi Eesti Raadio, kus töötan tänaseni. Õigupoolest lõpes Gunnar Hololei tööleping Eesti raadioga 1990 kuid tema hääl on kõlanud vabakutselise reporterina nii televisiooni kui raadiolainel tänase päevani. Kohtumiseni nädala pärast, mil esmakordselt jõuan ehk 60.-tesse aastatesse.