Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Eesti Ringhäälingul pole vedanud selles mõttes, et tosina aasta töö vili, mõtlen heliplaatidele ja makilintidele talletatud saated hävisid 1944 koos Estonia teatrimajaga. Seejärel alanud stalinism ei tahtnud ega suutnud pärastsõjaaegsest perioodist samuti midagi meie päeviks jätta. Kolleeg Hubert Heltermaa on selle ajastu kohta öelnud nii. Alates 1945.-st aastast valitseb meie helisemas kultuuriloos vaikus, sõda ja sõjajärgsed aastad, keelud, käsud, halvaks peetud mõtted ja inimesed, ametnike hoolas käsu täitmine, aga lihtsalt ka harimatus ja kultuuritus. Mis perioodid Dion kestnud viimaste aastateni on ära viinud suure tüki meie ajaloost ja kuigi sõna ja mõte kõlab eetris vaid hetke on ka selles hetkes, kas tõe väiksus või vale suurus, kas mõttetihedus või mõttetus, mis reedab aeda ja inimesi. Ja ometi oli see enam kui poole sajandi tagune aeg kordumatut põnev ning ainus võimalus minevikku uksi avada peitub veteranide uisutamises. Liige koike ehk nagu raadiorahvas ütles, lee tuli Eesti raadiosse tööle 1947 ja lahkus lillesülemite saatel 1983, seega 36 aastat hiljem. Et tallinlanna veedab nüüd kõik oma suved Saaremaal, siis sõitsin minagi Orissaares 17 kilomeetrit Leisi poole ja esitasin küsimusi, et kus ikkagi neljakümnendatel keskpaiku saateid tehti keldris praeguse niinimetatud vana raadiomaja keldris, sest seda alles hakati ehitama. 40. aastal oli selle vundamendiga pihta hakatud, aga sõjata seisis. Siis, kui mina läksin, siis juba ehitus käis üleval, tellingud olid ümber ja ja Saksa sõdurid ja ohvitserid olid seal ehitusel ka, ma mäletan seda, et meie andsime neile võimeid, sõjavangid ja keldris ja nii palju, kui ma mäletan, oli igal toimetusel ikkagi väike toakene. Meil oli üks ainuke tuba, stuudio oli üksainukene, saatejuhiruum oli ka üksainukene ja muusikat mängiti plaatide pealt ja helifilmi pealt. Magnetofoni ma ei mäleta, vist ei olnud, jah, aga saatejuht Meile öeldi niimoodi, et nagu kapten laevas Liiduimanal esimene asetäitja hiljem tulise miraldab, rääts pärast uimane oli tagalas juba seda tööd teinud. Tal oli ikkagi mingi kogemus, ka. Tema oli ja Silvia krunt taliga tagalas, keda ma veel mäletan. Iko Maran oli kirjandussaadete toimetaja. Ikoomara vapustavad nime, Kunstnike Liidu esimees Ilmar Torn ja Iko Maran. Inimesed, kes said eestimaal tuntuks kist teise kandi pealt, aga alustasid raadioga lusikasaadetest olid väga kaua aastaid hiljem kaalite miilenid. Heljo Miilen ja Jörgen Miilen. Ja muidugi Asta Kuivjõgi, tema oli vist rekordoja, pidas raadios osta, mismoodi see teie töö välja nägi, mõtlen, et kas käis vahetuste kaupa või oli see saateaeg nii lühike, et päev läkski sellel õhtul või päeval oli paus, hommikused saated olid õhtuse sealhulgas. Seda ma ei mäleta, ma arvan, et ikka kuue, seitsme neist oli hommiku, siis olid lõuna siesta, siis peeti vahel võib-olla küll, jah, jah, ja õhtu läks siis nagu see kõige kuulatavam osa ja ülekanded, mitte kommertskoolist ja Vistalise Tombi nimeline, seal oli segakoor. No kuidas tundus nüüd pärastsõjaaegne raadiorahvas päevauudistes ma olin nii vähe aega. Ma ei tea, kuidas sinna inimesed tulid, aga hiljem hakkas ülikoolist tulema, aga diktarid valiti konkursil, ega muidu isand Hubert Altermann alustas reporterina, 1958 lõpetas 92. aastal auväärt korrespondendina niisiis 34 aastat raadiumistaaži. 13 aastat tagasi kutsus ta kokku need, kes olid raadiot teinud just 1944 45. Seal mäletad, oli ka tükkidega katkiseid, plaate oli meil isegi kavas niisugune saade muusikat, purunenud heliplaati ja siis pandi kuskilt, kus juba võis hakata nõela panema, sealt pandi ta käima ja siis niipalju kui seal oli, nii palju tulime juba sõja-aastail Tallinna ringhäälingusse tulnud muusikatoimetaja algul ka teadustajatööd teinud ja muusika vastutav toimetaja Heljo Miilen plaatide kohta veel nii palju üksainus plaadi mahamängimist hädas oli. Aga kui teos oli nii pikk, et ta ulatus plaadi teisele küljele ka siis lihtsalt tekkis pisikene paus, plaat keerati ümber ja siis läks heli, teosedas. Sel samal ajal 44. aastal kartoteegi ja plaadi koguhoidjana tööle võetud hilisem kõigile tuntud helirežissöör Asta Kuivjõgi. Seal fonoteegis ei olnud mitte mingisugust kütet, ma tean, et ma istusin mantlis seal ja tegin tööd. Paul Härm oli siis muusikatoimetaja, kahekesime seal ruumis olime ja tihti oli nii, et vaat saatesse tegid pausid ja mis teha siis üle koridori, öeldakse, et pane nüüd üks saade kokku, siis otsin kas ooperit, ooperit või midagi muud. Plaadid kokku, vaatad enam-vähem, kas ta tavaliselt järjekorrast sobib, siis kirjutasin siis lihtsalt paberi peale ja andsid siis üle diktorile ja plaadid üle sinna tehnilisse keskusesse ja nii läks siis jälle saad edasi. 1939. aastal ringhäälingusse tööle võetud helilõiketehnik, hilisem toonmeister ehk helirežissöör raadiomaja tehnilise projekti ja pärastsõjaaegse esimese reportaaži auto ehk hõbehalli projekti üks autoreid, loojaid, ehitajaid. Ja hilisemalt kaua aastaid olnud Eesti Raadio peainsener Aleksander sillalt. Üks ainukene inimene mängis maha, tähendab plaati ja ja siis filmi. Ja see film oli teises toas. Ja siis paneme sinna peale selle ja siis tuleme mikseri peale, lükkame jälle ja, ja ükskord ma juhtisin pühapäev olema valves ja panin filmi peale, tulin ruttu, oleks mikseri peale ja kuulanud lüks. Ponts on nagu kass hüppas kuskilt maha. Ma lähen vaatama, tagases lindikera tulid mulle vastu. See filmikära oli kukkunud maha, ma unustasin selle kaane peale lükkamata ja tuli mul vastu, aga seal on igasugust kontaktid, oleks võinud saada sädeme kuskilt seal püssirohi ja noore poisina 44. aastal tehnikuna tööle võetud praegune raadiodele keskuse remonditsehhijuhataja arvudelt plaadi kvaliteet tol ajal nüüd sellaki alusel tehtud plaadid terasnõelaga. Ega ta suurem asi ei olnud need alalisvoolu magnetofoni kaks tükki, mis esimesed olid, need on juba tunduvalt parema kvaliteediga. Poisikesena mõned aastad hiljem samuti tehnikuna tööle tulnud nüüdne raadiotelekeskuse helisalvestustsehhijuhataja asetäitja Wilhart pilvisto. Pakunangitad vaheldumisi magnetofonilinti ja vahele grammofoniplaat ja siis filmi peale jälle ja ja plaadikogu oli minu mälu järgi pidi olema vähemalt so plaat oli iga päev väga palju, saates kasutati järelikult need videole. Pärastsõjaaegse rahvusringhäälingu eredamaid tegelasi on kahtlemata Feliks Leet. Pean endamisi aru, et peaks ühe saatja ristima isiksused ja Felix leedi tuleb seal kindlasti juttu. Aga nüüd anname talle sõna ikkagi seoses sellega, kuidas ta sattus vahetult pärast teist maailmasõda raadiosse tööle. Õigupoolest küll kiindumusest raadiosse juba päris varastest eluaastatest. Detektoraparaate mina olin siis kuue või seitsme maa pois Ma mäletan, väikese kingakarbi suurune väike kristall, kuulikene Friaal ja priimus ja nõela Taulise konsultiga tuli see õige ja meeles võida. Väikejaam oli, oli Tallinnas Lasnamäel, asus punašeff majakas selle järgi, mis praegu Lasnamäel kutsutakse seda tänavat punane ja see maja on praegu alles, aga meie mänguväljak oli seal, kus praegu on raadiomaja, aga mina ise sinna majja sattusin pärast sõda 46. aasta sügisel. Ja siin on peal tollane Lanimetleppi propaganda saadeti või ühiskondlik-poliitiliste fraadete osakonna või toimetuse peatoimetuse juhataja Linda Mõttus selle trammiga näed siin mikrofoni ees on mikrofon, igavene suur nagu kilukarp, aga daamise ilus noor. Jah, ta oli tõesti toredam minuga üheealine, aga temaga ma olin juba tuttav, sõjab temma, käis nõudval sõjaväeosas siis ja pöördus minu poole, kui, kui noor hakkaja poisi poole, et p kaast. No mis ma oskasin teha? Siin on üks selle mulle alles jäänud, see on tõeline reliikvia, 1942, august ja ja see paneb tähele, on geenilisi pliiatsisi lahustatud pingiga kirjutatud paber. On päevi näinud aa film on mul mõned parandused peale tema ja sellepärast on mul ongi säilinud tema jaoks mantinkis kaasa see hõigati siis maha joon siis minu esimene kaastöö ja otsene kontakt selle raadioga, raadioga, kus mulgi hiljem tuli ligi 40 aastat tollel ajal mäletan, oli päevauudistetoimetajad aku sääs keda ma ka teadsin sõja päevilt. Ja raadiokomiteed kamandav ka endine sõjameff, kahurväelane kaik. Millest tollane saatekava koosnes mõistagi päevauudised, igasugused üleskutsed ja muusika. 1000 948. aastal proovis Heinomits luua juba keskset infosaadet, noh nagu tänane Päevakaja, aga ühe mehe jõust ei piisanud. Muusika teemal jätkabki juba Valter Ojakäär, sest 1944. aastal oli alustanud tegevust Eesti raadio estraadiorkester. Noh, uues majas muidugi, siin hakkasin süstemaatiliselt ikka juba lindistamine. Ja vist juba üsna varsti kadusid otsesaated siin ära. 55. aastal tegime otsesaateid ja tegime hiljem tegime hiljem tegime heaks. Nojah, need olid need lõunakontserdid, mis kunagi olid veel jah. Merekoolis oli ühtelugu lihtsalt lõunamuusika ja pärast Regolisele koormus kaua. Nii et hommikul läksime, õhtu tulime. No ja raadio fonoteeki oli sel ajal veel väga väike, 78 kiiruseplaate veel mängiti. Vahelduseks kuulsite ühte uuemat lugu, see oli vorst, käippeli õhtu, meeleolu, mida juhatas Peeter Saul. Kui võrrelda seda näiteks Moskva brigaadid, hakkasid käima Moskva heli lindistamise majast. Alguses kui kerge oli mängida ühte pala linti ja kui raske on seda nüüd teha, järeldanud, mida valedele üks naiskoormeister Moskvast oli? Veidi veidi selle Dolly Louise Tautsis detailile Varssavi esimese korra käis peale tegime prooviks ja jäiga, ühtlasi nii vendi võiks olla üks autor. Ja tegelikult see on minu meelest raske. No näiteks seal, kui teinekord on Riias, siis me andsime kahe päevaga 48 minutit linti viie raadius ja väljaspool vabariiki, esimene kord oligi vist. Riia, kus me käisime, siis olid vist Moskva ja Leningrad oli üks ja 18 päeva. Üks ringreis. Läki nüüd tagasi raadiomaja keldrisse. Hubert välterman jätkab juttu raadioveteranidega. Tööd oli küll nii palju, sest meil koosseis oli siiski suhteliselt väike ja noh, varahommikul tulime tööle töötava pikkust üldse ei arvestatud haapsalu otsas. Aga ikkagi huvitav, Eestimaa, Eestimaa rahvas ja inimene on ikkagi oma ringhäälingut armastama pinud. Jaanuari võtta tollal räägitud päris puhta kullana, tähendab seda propagantistliku külge vaid nendesse on säilinud see inimlik, mida Eesti Raadio on surnud nendele anda, jätame seal 38 ja seitse ja 39, kui ülekannetel käisid või kuskile rahvaga kokku vaid ülekandeseadmed kaasa ja viidi kohale ja toodi ära, muidugi taksoga viid, aga sealt ära tulid, iga inimene püüdis aidata tahtvat, ta võtab ka ühe asja kaasa, et raske noh, seal oli kas võimendaja ja mikrofon ja kolleri asja. Nii et selle aeg oli ringhäälingusse, olid kõik armunud? Väga-väga meeldis. Aga oleks arhiiv olevat, oleks sees, arhiivi peale ei mõelnud sõjajärgsel ajal mitte keegi. Ja see, mis sai lindistatud, see läks lihtsalt fonoteeki ja siis nii kaua ta seal käis, kuni ta ära kulus. Isegi ümber võtetist Te ei tehtud hiljem põhimõtteliselt ei, mõtlen mõelnud keegi. Ja see säilitamise asi tuli alles kuskil kuuekümnendatel aastatel, kus tehti fonoteegi jaoks oma linti arhiivi jaoks oma lint. Et selle tõttu kuni 60.-te aastateni mõned üksikud, mis siis niimoodi on alles jäänud. Eks randist Undoris tol ajal vaesus ka ikka. Sest ega seda rendikest värinat käes ikka väga vähe ja märgistad teda ei olnud, midagi ei ole teha. See on kimbutanud hiljem ka. Ei saa ikka nii kaua, tahaksime. Tööd tehti vaimustusega ja kõik olid siin minu meelest keldripäevil enamik rahvast olid ju alles noh, nii-öelda värsked, värskelt tunni raadiotreeneriga noored inimesed ja siis see oli kõik uudne, see raadiotöö oli niisugune uudne ja huvipakkuv ja. Vanadest heliplaatidest näiteks alati muusika tegemist, aga aga siis juba, kui tulid siia, siis oli sulle helifilmiaparaat juba magnetofoniaparaadid hakkasid tööle. Lindistada sai juba ja kogu aeg oli nagu mingi edasiminek, aga praegu kest, noored inimesed majja tulevad juba ees valmis nii-ütelda küll õnnelikud, selle äärsed saime äral külma käes. Sest jääkülmast Estonia keldrist, kus leinad sätendasid härmatisest ja pealae peal kopsiti, lammutati varemeid ja, ja augud olid lae seal kusagil laes ja mäletan lastesaated päeval seal 11 või selle ringis oli niisiis käsikiri kaenlasse võtvaid võtile, turuväljaku, säält nende müüjate muttide vahelt läbi Estonia keldrisse tegid sealt saateärast otse läksid ju saated, tegid saate ära ja jälle toimetuse ruumi laua taha tagasi ja palitus muuseas seljast ära ei võetudki. Sest et need toimetuse ruumid olid ka talv läbi kütmata, et basstoonid ümber, mitte Estonia metalse ruumid Pärnumaal Pärnu maanteega, head, need olid ka talv läbi kütmata, nii et me istusime lausa panitutes igalt poolt kindlad kindad käes. Nii palju, kui sai. Ja seal oli rohkem rahvast ja ka mujal, panime valjuhääldajad ajutisest ülesse ja esines nii-ütelda, stuudioproovid läksid kõik palju võrku. Nimelt et miks me just Estonia keldrist ninaga kinni pidasin, sellelt teatud tehniline põhjus? Seal kõik meie liinid jooksid Estoniasse ikka täitsa maja põlema see, kellel järele ja sealt oli võimalik saada liinisi ühendust mujale, näiteks kommertskoolis või merekoolis, oli see aeg üks väike stuudio sai tehtud estraadiorkestrile. Ja siis toobri klubis samad sümfooniaorkestri jaoks stuudio.