Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. 18 aastat oli Estonia teatrimaja, täpsemalt kontserdi- ja teatrimaja vaheline ühendav osa olnud raadiorahvale koduks. Nüüd 56 aastat tagasi saadi ometi kolida juba oma majja, mis sest, et keldrikorrusele see lahkumine Estoniast üheksandal juulil 1945 polnudki lihtne, nagu meenutab hilisem peainsener Aleksander sillalt. Tehnikale seorjanemadki ütelda eksproov tehnikaproov. Meil tuli viieses saate tehniline sisustus ühe ööga panna ülesse siia raadiomaja keldrisse õhtulate tsaari ära, muidugi tehti saade natukene veel. Ja hommikul kell seitse algas, ikka ei ole saada ja seal sai maha võetud ja ühe autokoormaga ära toodud siia üles monteeritud ja kõik mehed viimaseni, kui tehnikaosakonnas oli abijõud ja valve. Nüüd ütleb sõna sekka ka Linda tuiman, kes reporteri ja toimetajana oli ringhäälingus 36 aastat, alustas juba 1940 ja lõpetas 76. Autod hakkasid juba kolima siis toimetuse mööblit nii ja nii, et see on üks suur Kalimised. Päevakaja saade käis ka kohe-kohe, kui me tulime fuajees sisse, mida me nimetame fuajees, aga siis ta oli lihtsalt üks koda või rool või niisugune. Läksime trepist alla kahe käänuga keldrisse, siis meil jäi paremat kätt diktoristuudio pisikene ruum, sellel kohe vastas pisike kitsas koridor vahepeal, selle vastas oli tehniline keskus ja seal oli veel kaks väikest ruumi, siis niukene mehaaniliste mahamängimiseks. Muuseas, vahelae vahel oli parajasti nii kõrge, et väiksemad käsumees ja naised käisid vabalt pikemakasvulised letid pead ära. Külastajatele venelase oli aga teada või sealt ülestõus. Küll ja siis alla, siis oli esimene ruum, paremat kätt oli laste raadiumi, tol ajal nimetati noorte raadiuse, oli meie. Nonii, ruumi kasutajate poolest kõige jõukam, nendel oli kolm tuba. Järgmin oli kirjandussaadete tuba, paremat kätt edasi veel oli ühiskondlik-poliitiline, vasakul pool oli siis muusika koos fonoteediga siis esimehe asetäitja kabinet, millest hiljem 48.-st aastast või nii umbes seitsmendast aastast sai saatesektor. Ja siis oli veel pääl uudistetoimetus. Ja kõik oli meil niisugune tunne, et me elame neljakesi, jõukas Lässina. Ja praegu on põhilist keskelt Canitsioneerimise seadnud, need ei mahu ära. Nii et seal, kus oli tol ajal diktoristuudio ja üldse kõik esinejad ainus stuudio meil, siis seal oli Salanni kõnestuudial Ani saanud nüüd praegu keskkütteahju, ühtegi last. Ehitus käis ja klopsiti ja. Mäletan ide raadiokuulajakirja nii hirmsasti pahandas, küsis, mis teil on seal, kas teil on seal avatud kingsepatöökoda või seal kogu häirituna kloppimine. 38 aastat oli Elfriide Ilves otsekui Eesti raadios sümbral oma kauni ja autoriteetse häälega ja peab olema tänulik Lembit Laurile, kes oma sarjas kirjutamata memuaare leidis koha ka Elfriede Ilves mälestustele, kes just sellel 1945. aastal tuli raadioperre, mismoodi sellest kohe kuulata? Sügis on 45. aasta märtsikuus. Noh, oleksin ma teadnud, et nii pikaks kujuneb, siis oleks muidugi kuldtähtedega raiunud meelde selle päeva. Aga nii ma võin ainult siis umbes öelda kõrvalruumis. Kõrged kohtunikud kuulasid seda esimest korda mind eetri kaudu ka. Ja kuna ma olin võrdlemisi kahtlane pärast konkurssi mul ei olnud just kõige paremad näitajad siis kõik jälgisid seda huviga, miks, kahtlane? Sellepärast, et konkursil selgus, et mul oli kohutavalt terav hääl. Eriti S-täht oli nii et ükski ei kannata seda välja näiteks poolt tundi järjest, ta lõhub lihtsalt kõrvatrumme. Aga see tuli pärast selgus sellest, et kui me tegime viimast katset, et see oli niisugune, et meile anti teemad me valisime sealt ühe, kirjutasime kirjandi, kandsime selle ise mikrofoni ees, et mida ma mitte ei teadnud, oli see, et kõrvalruumis tehnik lõikas selle heliplaadile. Muidugi see tehnika oli ära, rääkimata, algeline. Samuti selgus, et need valjuhääldit seal seintel, mille kaudu mäe pärast kuulasime, olid omakorda särtsusid ja nii et mulle öeldi pärast seda esimest katset siis et nii kahju kui sellest ka on, aga teaduste teist küll ei saa. Aga tehke ettepanek tulla toimetajaks, see kirjanditeema oli mul valitud, kui saabuks rahu. No ma ei teadnud, mis asi see raadiokasutaja andmed, mis ta peab tegema, kujutasin ette, et mul oleks lihtsalt üks töölaud tuttav vahetada teise võõra vastu ja ma tänasin ja ütlesin, et ei, ma ei ole sellest huvitatud ja sellega minu meelest oli see lugu lõppenud. Aga siis pisut aega hiljem. Siiski olin ma kuidagi jäänud sihikule ja mulle teatati, et raadio korraldab kursused raadiotöötajate leidmiseks ja, ja paluti sellest osa võtta. Pisike huvi oli juba selle konkursi ajal siis tekkinud ja esimene kokkupuude mikrofonidega olnud. Ja kuna see millekski ei kohusta seadnud, siis ma mõtlesin, et miks ka mitte. Siis olid meil need kursused ja need olid siis 45. aasta algul nii jaanuarist kuni märtsikuuni. Mis meile seal siis tutvustati, esimene loeng, ma mäletan, oli andsasperiga raadiotehnikast üldse saatesüsteemist ja kuidas see hääl tekib ja kust ta läbi läheb ja kuidas ta saatest väljub? Sosparalile tollal tehnikaosakonna juht. No siis olid meil eesti keeles, Kress luges meile ühiskondlik-poliitilistel teemadel, vestles Joosep Saat kõnetehnikast Felix Moor. Huvitav oli, päris palju meid ei olnud, neid võis olla esialgu paarikümne ümber seal kokku kutsutud, nendest hajusid või langesid mingil määral välja, siis veel pooled ja siis otsustati nii, et me läheme nüüd praktilisele tööle. Igaüks on, ütleme nädalapäevad ühes toimetuses, mis aja jooksul siis inimene ise otsustab, kas talle meeldiks see töö ja raadio otsustab, kas ta sobib sellele tööle? Mis teistest hiljem sai, ma ei tea seda sellepärast, et mind siiski suunati esimeseks stuudiosse. Siiski, kui palju konkurente, konkurente, nagu pärast kuulsin, oli üle 100 ja Neist jäi siis järele. Kaks tükki veel peale minu, kellest küll ei saanud teadustajat üks kah kuidagi hälbis ära. Aga teine üks noormees, Voldemar sool temaga koos me siis töötasime veel mitu aastat tema küll rohkem toimetustes päevauudistes ja spordis ja propagandas ja kus aga vaja oli noor inimene ja üsna elavalt tegutses. Ja kuna ta siiski võimeline oli ka lugema ja rääkima, siis vahetevahel. Ta tegi mehe häält meie kaaslasest meest, Victorit meil ei olnud esialgu üldse vint. Töötavad tee mobiliseeritud sõjamehed tagasi kodulinnadesse ja küladesse rahuliku töö ja oma perekondade juurde. Kuidas ringhääling elas siis, kui teie seal oma esimesi teadustusi tegid? Ja seal katsetel käisite. Ringhääling elas siis alles Estonia teatri varemete all, olustiku võib ette kujutada, mõnes kohas oli lagi ja mõnes kohas ei olnud, hüppasime üle veelõikude ja palju meid siis seal oligi muusikatoimetus. Üks tehnikaruum, üks stuudio ja veel oli siis üks niisugune, kus inimesed said istuda väljaspool saadet. Need olid siis Estonia varemete all keldri ja all keldris küllaltki sügavas taastajat kopsuste kolksu, tuleval neid oli hoiatatud küll, et nad Ärguvus väga sügavalt, küll aga juhtus ikkagi varisemisi ja, ja ma mäletan, et ühe saate ajal isegi üks suur seal saabas, jalg ilmus meile stuudiosse ravila läbi lae. Nemad ju ka ei võinud aimata, kui ligidal meie lööve siis isegi saate ajal juhtus niisuguseid asju, ütleme et me saime kasutada praeguse merekooli saali võidu väljakul. Seal laulis Ženni Siimon ja, ja ma jõudsin vaevalt ära teadvustada, et järgmine laul on vaikselt veereb pisar. Kui suure kolinaga ühest nurgast, kus krohvija lagi alla need niisuguseid asju juhtus siis. Aga ma arvan, et keegi ei pannud pahaks siis, sest olukord oli juba kord niisugune, nagu ta oli. Meil näiteks ei olnudki täpset kella stuudios ei olnud kella. Üks seinakell oli tehnikaruumis, nii et me orienteerusin ja siis selle järele, et meil läheb umbes 20 sekundit, kui me vaatame niiviisi kella ja läheme siis läbi koridori oma ruumi, stuudio oli täiesti omaette neljaseenega ukse auguga keeratud. Läheme sinna, istume maha ja, ja kuulutame siis gongi löögile. Kell on 16, kell 16 algas siis pärastlõunane periood sündmusele saatodehnikuga. Ei mingit, kui tahtsid midagi rääkida või küsida, siis tuli läbi koridori joosta teise üksi robot üksi omaette, et oli hea, nii et näiteks päevauudistesaade, ta oli kaunis pikk selle aja sees, toimetaja tuli rahumeeli uksest sisse ja sokutas selles lauale ette veel mõned tekstid ja ja eks elu käis, lugemine jätkus ja lugemine jätkus. Muidugi tõmbasid selle lehekese endale ette ja, ja lasid edasi. Raadios kell 12 lõpetasin. Oleme jällegi muusika poolele liiga teinud, räägime ikka sõnaliste saadete tegijatest. Aga seetõttu on õige aeg jällegi sõna anda. Valter Ojakäär Ale, kes tuli viimasel sõja aastal ringhäälingusse tööle, täpsemalt tollasesse estraadiorkestrisse. Kui mina tulin 45. aasta lõpul Eesti raadio džässorkestrisse siis oli meil üsna repertuaar, seal olid kaks ploomimarssi, õhusangarid ja ja edasi võidule olid pidevalt repertuaaris ja need siis kogu selle muu niisuguse džässi kõrval. Sümboliseerisid siis seda, seda suurt võitu, mida Nõukogude liit oli äsja saanud, kuigi oli teada, et proov oli kirjutanud need hoopis saksa okupatsiooni ajal ja hoopis teiste pealkirjadega Afteemsiiges v käiga, luht heldelt. Aga nii, et noh, muusika kannatab kõike, kui tal teksti ei ole. No mina tahaks rääkida võib-olla tõepoolest sellest kollektiivist, kuhu ma sattusin 1945. aasta sügisel Eesti Raadio alguses džäss orkestrist ja siis hiljem Eesti raadio estraadiorkestris ja siis Eesti televisiooni ja raadio estraadiorkestrist ja siis ma tulin sealt ära, nii et Eesti raadio kontsertorkestris ma ei ole mänginud. Raadio orkester, jah, see elas üle kõik vapustused liigub kameeleon, kui oli pärast sõda oli vaja mängida. Või lubati mängida džässi, siis mängisime džässi ja kui see ära keelati, siis hakkasime mängima tuva fantaasiaid ja muud taolist ja ja muidugi siis tuli ka hästi palju Eesti muusikat, sellepärast. Merkuur käis kogu aeg heliloojate juures ja rääkis ikat. Kuulge, poisid, kirjutage nüüd midagi ja meil on nüüd niisugune koosseis, et enam saksofonihelid ei ole ja noh, elasime kõik need üle kuni 50 oli see nüüd 55 või 56 vabam aeg uuesti tagasi. Mida me siis õieti mängisime? 45 46 ja need esimesed sõjajärgsed aastad, sest see oli väga liberaalne aeg selles mõttes, et see suur prus Ameerikaga kehtis veel. Mina sain Ameerikast pidevalt tantsumuusika noote, mida me raadios mängisime. Kuna tol ajal oli veel lindistamine väga haruldane asi, siis töötasime merekoolis ja suurem osa muusikat läks eetrisse otse. Seal juhtus ka igasugu viperusi ja see oli väga huvitav aeg ja meestele omamoodi ka pingeline aegsest pidid kogu aeg olema noh, nagu nagu sõrm päästikul, kui vaja, siis jälle kohe mängida ega proovida seal iga kord palju ei saanudki. Tegelikult oli niimoodi, et selle orkestri päris esimese proovi lõi minu teada lahti Boba Vladimir Sappoosninud. Ja siis, kui moodustati filharmoonia džässorkester, tema läks seda juhatama, siis tuli umbes pooleks aastaks Leo Tauts, Evat Leo Tauts. Sel ajal, mis ta oli seal, ta käis muidugi hiljem pidevalt meid juhatamas, kui kuuluv tal oli diisiku seada, iga kevade tundis ennast halvasti peaaegu igal kevadel, siis Tauts käis asendamas, aga nii sel perioodil kui Tauts oli nii-ütelda, Eesti raadio džässorkestri ametlik dirigent palgal sel ajal ma ei mänginud veel. Ja Tautsil olid seal mõned mõned palad, noh, mida hästi palju mängisime, oli Paso toobri. Tautsi paladest jah, sel ajal oli meie kavas üks väga uhke kontsert number kirglik serenaad. Ja muidugi muidugi hirmus palju mängiti ju teatud põhjusel taastajate marssi, minu arust ta kirjutas vist isegi teksti sellele ise. Ja kuna sel ajal oli, oli see taastamise. Tallinn oli sõbraliku käe poolt 40 protsendi ulatuses maatasa tehtud Viru tänavast ja müüri vahest ei saanud alguses üldse läbi, kui ainult tuli üle varemete ronida. Ja siis muidugi me kõik väga tarmukad läksime Tallinna taastama ja see laul sümboliseeris seda perioodi siis. Et. Ta. Ja ka kodu välja nägema. Hakkab ja pilti teha. Ela.