Mõnikord on Eestis kuulda hääli, et Eesti ei olegi õige Baltima. Me peaksime Lätile ja Leedule selja pöörama ja kuulutama ennast hoopis Põhjamaade hulka kuuluvaks. Need põhjamaalased, kes Eesti olusid paremini tunnevad, löövad neid sõnu kuuldes silmad häbelikult maha. Nüüd algavas saates aga püüame võrrelda natukene mentaliteeti Lätis, Eestis ja Soomes. Ja saatekülaline on keeleteadlane Lembit Vaba, kes töötab Soomes õppejõuna. Kui te läksite Riiga, mis olid teie esimesed kogemused sealses ülikoolis, kuidas seal vastavaid. Tol ajal lühist vahetusüliõpilasi praktiliselt polnud. Ma oletan, seda selle järgi, et teine kui ma Riiga läksin, kutsuti mind Tartusse prorektori juurde, prorektori ilmselt jäin rahule, ma jäin sõelale. Siis läksin Riiga, Riias võttis mind, astub prorektor, seejärel rektor. Ma arvan, et kui tänapäeval rektorid ja prorektorid tegeleksid vahetusüliõpilaste vastuvõtmisega ja nendega vesteldes aega veedaksid, siis neil vist millekski muuks aega polekski. Aga tol ajal ilmselt see oli väga ebatavaline ja kui ma räägin sedasama praegustele Tampere üliõpilastele ja siis nad ei suuda üldse ära imestada, miks see nii oli, kuulusime me ühtsesse suurriiki ja nende meelest niisugune ühes ülikoolis teise minek oleks olnud loogiline, aga polnud, polnud nii. Siis ei olnud seda kommet ja traditsiooni. Aga nüüd niisugune asi, te olete ilmselt Eestis kõige parem Läti ja Leedu keele tundja nii teadlasi kui ka praktikuna. Kuidas te praegu näete meie suhtlust meie keelesuhtlust, meie kultuurisuhtlus? Ma tean, milliseid tõlketöid tõlkebüroodel oodatakse, siis oleks täiesti loogiline, et meil oleks ka häid kaasaja tasemel eesti, läti, läti, Eesti Leedu-eesti ja eesti-leedu sõnaraamatuid. Ehkki meil on, ma ei tea, üks pluss üks kirjastust. Ükski kirjastus ei ole nõus niisugust noh, neid on moesõnadega projekt, niisuguseid projekte rahastama. Olen selle asjaga tegelenud ja tean, mida ma räägin. See on selge, sina, majanduslikud põhjused, aga tegelikult siin on vist on niisugune suur tühi väli. Kas teile tundub, et eestlased vaatavad Lätist ja Leedust üle? Leedu ja Läti kultuuri kirjanduse harrastamine loomulikult pole mingi massinähtus, aga sama võib öelda ka praegusel hetkel Soome kohta. Ehkki me näeme või kohtame inimesi, kes kujutavad, et nad on, nad on suured sama asjatundjad, aga pealispinnast võib olla sügavamale, asi ei lähe. Aga nüüd see suhtumine Läti ja Leedu vanad naabrid, keda me teame ja ei tea on olemas inimesi, on olemas mõttelaadi, et me kuulume rohkem. Skandinaavias Läti ja Leedu ei olegi meie naabrid, sõbrad, vennad meile nii tähtsad üldse. Ja ma tean, on inimesi, kes püüavad väita Ta ja veenda meid selles, et Eesti kuulub Põhjamaade kultuuriruumi, aga ma arvan, et nii võib väita ainult see inimene, kes asjast väga vähe teab, või on see mingisugune mingisugune poliitiline mäng? Meie tuuri suhted ja keelesuhted? Lätlastega on väga ammused. On täiesti selge, et baltlased on nihkunud siia Baltikumi vähe hiljem, kui meie eelkäijad siin olid ja kohe algasid ka kokkupuuted õieti olukord on niisugune, mille jäljed ulatuvad tänada päeva suurtel aladel, lõunaeestlased on sulanud tänapäeva lätlasteks ja kogu Liivi rahvas on sulanud, et lastakse ja loomulikult see on jätnud oma jälje nii kommetes nihkultuuri nii tänapäeva Läti hala kohanimedes kui ka läti keelde. Või kui see Kolko võtta see keele poole ühte lausesse, siis on õieti niimoodi, et läti keel ei ole väga tüüpiline balti keel üle pea. Tänapäeva seisuga. Kui ma meenutan oma õpinguaastaid, siis meie poistega, kas siis ratastega või jala või juhuslike autodega, kolasime siin Põhja-Läti piirialal ja, ja seal. Ja siis oli tihti nii, et umbes 20 kilomeetri ulatuses valdasid talupered mõlemat keelt, olid sa siis Eesti poole või Läti poole, kas seda on vähemaks jäänud? Kas Läti poolel eesti keele oskus on jäänud vähemaks või pole, selle kohta mul ülevaade puudub, aga siis eestlaste poolel piirist põhja poolt kõige huvitavam nähtus on siin Kagu-Eesti missa piirkonna läti keelesaar mille kohta minu õpetaja Läti ülikoolis professor Marta Ludwig on öelnud, et missa lätlaste FC Istria lastekeel on nii huvitav. See sisaldab nii palju vanu kivistunud vorme, mis emamaalt on kadunud. No see asi on ikka niimoodi eesti keelega on samamoodi kui need keelesaared väljaspool Eestit. Aga ma tahaksin ikka tagasi tulla selle Skandinaavia ja Baltivendade juurde, et te olete töötanud kaheksa aastat Tampere ülikoolis õppejõuna. Teil on asjast pilt ka seestpoolt vaadatuna? Ikka see, et Eesti tahab, püüab kangesti olla põhjamaa, tahab olla Skandinaavia riik. Mis on teie tähelepanekud veel? Soomlus on arenenud natukene teistsugustes tingimustes. Soomlastel on teistsugune ajalugu ja ja seda võib märgata ka argielu tasandil. No mis on näiteks kui te seal elate, te vaatate, aa, need on soomlased, eestlased nii ei oleks, nii. Ei teeks, nii, ei mõtleks. Ma ei tahaks kiita kumbagi poolt, aga siiski ma pean ütlema, et sõnapidamises Soome üliõpilane annab küll Eesti üliõpilasele silmadeta, et aga see on paljude paljude tegurite kogusummas, nii võib olla. No üks asi on nüüd sõnapidamine, kellaaeg ja kuupäev võib-olla paremini meeles, aga no ütleme siis, kas töövõime, töötahe tööoskus. Siin küll ei ole mingeid mingeid vahed, nii Soome kui Eesti üliõpilased on minu arvates ja selle kogemuse alusel, mis minul on Soome ja Eesti üliõpilastest on see motiveeritus, on küll kõrge, nii Eesti kui Soome üliõpilastel. Nojaa, aga kui me räägime nüüd Põhjamaadest, Soome ei ole ainuke põhjamaa teised põhjamaalt erinevad Eestist hoopis rohkem. Kindlasti aga siin minu praktiline kogemus on suhteliselt põgus, ma olen väga vähe töötanud Rootsi üliõpilastega, see on kogemust, aga see on väga põgus kogemus. Aga mingi kogemus ikka on jah, jah, on küll. Aga kui te räägite euroslasele, et Eesti kuulub Põhjamaade hulka, mis on tema reageering? Ma ei lähe kunagi niisugust asja väitma neile. Aga ma tean, et see pole nii. Te olete andnud seal läti keelt Tampere. Õieti läti keel on, ütleme siis hakultatiivne aine, minu põhitegevus on seotud eesti keele ja kultuuri õpetamisega ja vepsa keel on aeg-ajalt kuulunud minu õpetus kohustuste hulka. Mis on see motiiv, mis paneb noore Soome inimese õppima läti keelt? Üliõpilased, kes minu rühmades läti keelt on õppinud, need on saanud innustust minu eesti keele tundidest, kus ma lakkamatult kordan neile, et kui me võrdleme eesti ja soome keelt ja eesti ja läti keelt ja ta on alati iseenda näiteks vaadake, ma räägin teiega soome keelt ja arvatavasti küllalt sujuvalt ja vähese interferentssiga, kui ma räägin soome keelt siis väheste eesti keele süntaktilise mõjudega. Kuid kui ma räägin läti keelt, siis mul on märksa kergem seda rääkida sel väga lihtsal põhjusel, et ma mõtlema, kuidas ma ehitan lause üles, millist rektsioonima kasutad, kuidas tegusõna, missuguse käände ta seob, sest süvastruktuurid on meil väga paljudes kümnetel tuhandetel juhtudel ühte langevad. Miks see nii on? Siin on väga palju põhjusime, rääkisime sellest, et kohe kui vanad balti hõimud jõudsid nendele aladele, kus nad praegu elavad, siis samal hetkel nad alustasid rinnutsi, elu meie eelkäijatega. Aga see on üks põhjus, vanad ühised sidemed. Kuid veelgi olulisem ja veelgi tõhusam. Meie keelte lähendaja on need suured, võimsad kultuurkeeled, domineerivad kultuurkeeled saksa ja mõnel määral ka vene keel mis on toonud eesti ja läti keele süvastruktuuride poolt teineteisele nii lähedale. See jutt on hämmastav, nii soomlasele ma arvan, aga ka eestlasele. See võib olla hämmastav. Aga lubage ma illustreerin ühe näitega, ma õpetan eesti keelt väga suurtes rühmades ja ma tean, et teil on õpetaja kogemus kui raske keelt õpetada. Ma naljatamisi kasutan sõna megarühmas harilikult eesti algkursuse rühmas, mul on 60 üliõpilase võimalik. See on nii. Soome ülikoolid säästavad, et ja see on see karm tõsiasi, millega kõik õpetajad seisavad rinnutsi. Ma arvan, nii, kui ma niisuguses, nüüd ma õpetan siis selleks, et jõuda mõnel määral nii-öelda iga üliõpilaseni peab kasutama mõningaid provokatiivseid võtteid, võib-olla emis äratavad tähelepanu ja keskustelu. Üks niisugune võte on, ma teatan kohe esimesel tunnil, et ma olen võtnud endale kohustuse õpetada teile selgeks üks õige eesti lause, õpetuslik konstruktsioon ja see on eesti keeles, peab ütlema, soome üliõpilane, mitte soomlane, üliõpilane, nii nagu soomlane, tahaks öelda, toetudes oma keeleehitusele. Kui ma oleksin Läti keskkonnas, siis ma peaksin valima mingisuguse teise ja see võtaks mult päris palju aega mõelda välja niisugune eluliselt tähtis lause, fraas, mis erineks eesti omas nii oluliselt, et seda peaks drillima. Et tema, nii nagu ma õpetan seda ära ütle, soomlane, üliõpilane, vaid ütle soome üliõpilane. Üks kolmandik omandab selle kursuse lõpul, kaks kolmandikku ei omandanud keele sisemisi sügavaid struktuuri, on väga raske õpetada. Te tahate öelda, et soome keel on mõnes mõttes eesti keelele kauge ja tõlkijale tülikas läti keelega võrreldes? Tülikas assotsieerub sõnaga ebameeldiv. Ma arvan, et kui inimene võtab mõne teksti ja hakkab seda tõlkima, räägime nüüd ilukirjandusest, siis tal peab olema kindlasti mingisugune suhe ega selle tekstiga selle kirjanikuga, selle maaga, selle ajastuga ja nii edasi, see on kasutamine, niisugust sõna väljakutse. No ma küsin siis teistpidi positiivselt, tähendab läti keel on mõnes mõttes omasem tõlkida eestlasele. Ja niimoodi ma julgen küll väita ja ka seda, ma olen püüdnud oma Tampere üliõpilastele ühe teksti najal ka selgitada, nimelt olen paaril korral kasutanud tõlkekursusel Oskar Lutsu kevadet. Esmalt muidugi tuleb väga palju rääkida, mis tekst see on ja mida see eestlastele tähendab. Ja kui üliõpilased elavad natukene sellesse sisse, siis nad väga hea meelega tulevad kaasa ja teevad niisugust tõlke võrdlust. See võib olla ka väga võimas lugemiskogemus, sest tõsi see on seegi, et nii Eesti kui Soome üliõpilane ei ole ju väga palju ilukirjandust lugenud. See võib olla juba seetõttu väga tugev lugemiselamus ja lutsukeel, mis on väga värvikas. Väga keeletundlik sisaldab tõepoolest soome keelde tõlkijale väga palju ja väga keerulisi väljakutseid. Sellega ma ei taha öelda, et kevade, kas soome tõlge oleks halb, selle on tõlkinud väga teenekas ja häid tulemusi saavutanud soome tõlkija vaarterauala. Aga siiski on see tekst nii keeruline, et paljud asjad võib-olla pole saavutanud niisugust kõlajõudu nagu ootaks. Ma võiksin seda ka illustreerida mõne näitega. Ja siin ma apelleerin nendele üliõpilastele ja ja tõepoolest kõik üliõpilased on väga innustunud niisugusest tööst. Nimelt üliõpilasi hämmastab Lutsu kevade teksti. Võrdluste maailm ja Lutsu tekstis on võrdlusi väga palju. Kahjuks meil eestlastel ei ole võrdluste sõnaraamatut, kuulsite õigesti võrdluste sõnaraamat. Niisuguse sõnaraamatu võrdluste sõnaraamat on teinud leedulased. Aga mis on siis tee tähelepanekut see soomlane, noor soomlane, ei pahvatoni tihti naerma, kui eestlane. Ta puhul või ei soomlasedasama huumorimeelsed kui eestlased, asi pole selles, aga neid neid hämmastab, milliseid võrdlus ei, tekstis on kasutatud. Ja ilmselt sama probleemi ees on olnud ka tõlkija. Näiteks siin on niisugune võrdlus Lutsu kevades, seal on öeldud, et poiste sõprus oli tugev nagu odrakarask, ma ei kahtle hetkekski selles. Tõlkija ei teadnud, et odrakarask on soome keeles Ohrariesca või midagi niimoodi, aga ta on tõlkinud selle võrdluse. Nii. Poiste sõprus on tugev nagu kalju. Kui ma olen seda üliõpilastele selgitanud, siis neil on väga kahju, et see on tõlgitud tõsimeelseks tajuvad kohe, et siin on niisugune teatav, mis on irooniline nüansi juures kuidas on läti keelega läti tõlge on tehtud nõukogude aegse tsenseeritud Väljaande järgi. Märksa kergem on seda tõlkide ja märksa vähem on probleemi, kõik on arusaadav, kõik on märksa lähedasem ja ma võiksid illustreerida ühe näitega. Lutsu kevades on vene keele kahesugune roll on moonutatud poiste suus venestamisaegse koolivili, niisugust vene keelt on siis Lutsu kevades ja on ka teistsugust vene keelt nii-öelda seda ametlikku veelgi, seda soome tõlkes ei ole seda tõlkija kas ei ole tajunud või ei ole ta leidnud võimalusi vahendit. Vaat niisuguse kahesuguse kahe erineva vene keele, millel on oma selge funktsioon ja mida eesti lugeja kindlasti tajub. No kuidas on läti keeles, läti keeles on niisugune mõõde olemas? Nüüd te nimetasite kevade tsenseeritud väljaannet, seal võib olla ka paljudele uudis, on jäetud osa teksti välja, kui palju ja mis põhjusel? Ka mina tahaksin vastuseid neid nendele küsimustele. Ma märkasin seda, et kevade tekst on tsenseeritud tänu rauale tõlkele tänu soome tõlkele. Nii ja ma ei tea, kui palju tekstis on kärbitud, aga kaks suurt kärbet on tehtud, üks on seotud jõuluõhtu meeleoluga. Sellest peatükist esimesest osast. Suur kärbe ja teine kärbe on tehtud peatükist, kus Arno Loeb Jeesuse ja tema jüngrite õhtusöömaajast Getsemani aias see peatükk on, on lühendatud, pooleteist leheküljelise, eks ma tundsin selle asja vastu huvi ja ma tean, et veneaegset tsensuuri on uurinud Piret Lotman, käinud ma käisin ka tema ühe artikli, aga Piret Lotman ei näe siin probleemi, ta isegi ütleb, et Lutsu väljaandmine oli igal ajal probleemitu ja isegi võib-olla natukene tüütu kogu aeg Lutsu, Lutsu Lutsu eks ole. Üks asi, mis eesti keelt iseloomustab, on need meie kolm väldet. Kellelegi tekitab see kindlasti peavalu. Kuidas saab sellest üle soomlane, kuidas saab sellest üle lätlane? Kui Soome üliõpilased teadvustavad selle, et suurem osa meie teise ja kolmanda vältejuhtudest on peidus nii-öelda peidus niisugust terminit pist lauri Kettunelist alates kasutatakse, et see on kirjas, mitte kuidagimoodi seda ei näe. Ja seda demonstreerin lausega, mille ma olen laenanud Matti Hendilt nimelt meelaime lugeda lause kirjutatult roogi lauda kandis või roogi lauda kandis siis Soome üliõpilaste lohutuseks ma alati ütlen, et meie ei räägi ja sõnahaaval meil on alati situatsioon või keeleline kontekst, mis toetab seda, et asi pole nii hirmus kommunikatiivse keele selgeks õppimisel, aga mul on üliõpilasi ja need on tulnud ka vahetusüliõpilaseks Eestisse. Nüüd juba rohkem ka Tallinnasse. Minu rõõmuks. Ma tean, need üliõpilased on nii auahnet, et nad tahaksid matkida teise ja kolmanda välte erinevus. Nüüd teoreetiliselt lätlane peaks paremini omandama teise ja kolmanda välteerinevusi, sest seda toetab Läti kolme intonatsiooni süsteem, aga hilise keele oskamise seisukohalt muidugi asi nii probleemitu pole. Teoreetiliselt küll. Kui eestlane vaatab Läti poole, siis ta õige varsti jõuab Liivi küsimuse juurde. Kuidas näeb, liiv lasi keskmine läbilõike, lätlane. Ma arvan, et keskmine läbilõige, lätlane ei tea, liiv lastest üldse mitte midagi. Tõsi, 80.-te aastate lõpust alates Liivi probleem on olnud lätikeelses ajakirjanduses küllalt oluliselt esil. Ja võib-olla kui nii nagu te ütlesite, tavaline lätlane, võib-olla tavaline lätlane, on sel määral asjast huvitatud, et ta teeb endale ka selgeks, miks siin nii palju liiv, lastest räägitakse ja kes nad õieti on õieti tänapäeva läti keeles on niisugune naljakas, kas probleem, et noh, nüüd ma pean natukene läti keelt kasutama? Liivi keel on läti keeles üks võimalus, on öelda Liivia show ja siis keel Lätige libi Šuva olla. Nii, aga Liibüa on k homonüümne liibiale. Nii et siin tekib niisugune imelik häiriv, teise sõna mõju, seda tuleb selgitada. Ja siis, nonii, te ütlesite, et ajakirjanduses on nüüd viimasel ajal see teema üleval, mis laadis, milles on probleem ajakirjanduse jaoks? Sel ajal kui passidesse märgiti rahvus, siis päris hulk inimesi Lätis oli selle arvamusel, et Peaksid saama passi rahvuseks liiblane, mitte lätlane ja seda tuli selgitada. Nii siis teine, niisugune aktuaalne teema on seotud Liivi endiste, nii peab ütlema juba endiste Liivi rannakülade ja selle alastaatusega Kuramaal. Võib-olla need ongi kaks olulisemat probleemi, aga kuna Lätimaal on no alati olnud väga palju erinevaid vähemusrahvusi ja ka nüüd siis liivi teema, ehkki liivlased, nii nagu Läti põhiseadus ka ütleb, on üks põlisrahvusi, siis selles väga paljude vähemusrahvuste mosaiigis Liivi teema on üks väike teema, palju olulisemal kohal on väga suur vähemuse teema siis vene teema Läti ajakirjanduses, Lätis, televisioonis. Ja see on küll vist nii. Aga te ütlesite Liivi külade probleem seal, rannakülade probleem, ma ei saa aru, mida te mõtlesite. Kuramaal sinna on loodud lihtere kaitseala, mille ülesandeks on elavdada ja kaitsta liivi külade vana arhitektuuri võimalust mööda elustada liivi keelt, liivi tavasid. Vana kalapüüki. Tuleb arvesse võtta seda, et tegemist on ja looduslikult erakordselt kauni atraktiivse piirkonnaga kuhu paljud rahamehed tahaksid rajada oma suvekodusid. No ja ala tuleb kaitsta. No ja nähtus, mida me siin hästi teame, mingeid asju saab kaitsta, mingeid asju ei saa keeles täna vist ei ole mõtet rääkida. Kellest ei ole mõtet rääkida, keelt ei ole võimalik elustada selles mõttes, et ta funktsioneeriks täisväärtuslikult ütleme mingisugustes sfäärides, mis haaraks väga palju inimesi, aga selge on see, et on väga hästi, kui liivi keel suudetaks säilitada rituaalse keelena mingil määral. Ja sellist türgi must on siis väga positiivset pürgimuste. Ma võiksin ühe hea näite tuua. Möödunud aastal ilmus väga huvitav lätikeelse pealkirjaga Liivi aabits autoriks soojasiile tõenäoliselt mõni noor läti inimene, kes on teadvustanud, et tema juured on liibluses. Võib-olla saab sellest hästi läbimõeldult koostatud aabitsast ennustust tutvuda lähemalt. Kes need liivlased on ja miskeelse liivi keel on? Lembit Vaba, kui te võtaksite nüüd kokku Eesti siin Läti ja Soome vahel, me niisugust teemat oleme püüdnud arendada, kas te oskaksite mingi lausega need kokku võtta? Kogu selle temaatika ja problemaatika. Ma vaataksin sellele asjale oma mätta otsast. Keele uurija mätta otsas ja keeleteaduses ja väga selgelt valitsevad ka moed. Mõned meetodid heidetakse nurka ja võetakse mingid uued meetodid või teevad, heidetakse nurka ja siis korjatakse nad taas üles. Praegu on väga paljude keeleuurijate suust tüpoloogia. Ja ma ütleksin niimoodi, see on huvitav teema, mille on väga selge praktilisi väljundeid. Aga selleks, et saada häid tulemusi selles valdkonnas, peaks keeleuurija oskama ka neid keeli. Ma olen lugenud ühte uurimust siis tüpoloogia alast uurimust, kus hinnatakse, kui suur on eksimuse protsent, kui keeleuurija, kes teeb otsustusi teatud ökoloogiliste nähtuste kohta teatud keelte osas, ilma et ta neid keeli tunneks siis veaprotsent on küllalt suur. Selle uurimuse järgi vähemalt 30, kui mitte rohkem. Panin nüüd te rääkisite erialainimesena, kui te räägite tavalise haritlasi keeles. No ma ütleksin siis nii, et praegu on kõik võimaluseks vabaks ringi vähendamiseks meie naabermaades ja nende lähemaks tundmaõppimiseks tuleks luua ka võimalusi nende rahvaste keelte ja kultuuride paremaks tundmaõppimiseks. Üks positiivne näide mul on. Ma olen tundnud huvi selle vastu, kui palju ja milliste Eesti- ja Liiviainest on läti noort slängis on selgunud, et just nüüd taasiseseisvumise ajajärgul eestlasi on hakatud kutsuma Eestini, siis pikka iga alles nüüd lätlased on teadvustanud, et et see maa, selle nimi ei ole mitte Eesti, vaid selle maa nimi on Eesti. Ja nende endi keeles on ta, see on vana ajalukku tagasi minev. See on muidugi lõunaeestlastelt laenatud ootuspärane vorm oleks uga Unija aga läti keeleseadused dikteerivad, et see peab olema iga Unia keeleseadus dikteerib ja niisugune, noh, nüüd ma pean terminit kasutama. Ma ei tea, kuidas see oleks teistmoodi fonotakti. Seadus ei luba, et esimeses ja sellele järgnevas silbis oleks U. See peab olema-i ja U. Niisiis on jälle eriala küsimas, meeletavaid kaugeks jääda. Aitäh, Lembit, Vaba stuudiosse tulemast. See oli maailmapildisaade. Mina olen Martin piiranud.