Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Nagu eelmises saates lubasin, jätkame rahvusringhäälingu 75. aastapäeva meenutusi Stalini ajast mil jumala rõhumisel vaatamata püüdsid raadiotegijad säilitada eetris eesti keelt ja varjatult ka eesti vaimulöögi alla sattusid kõik need, kes olid enne teist maailmasõda või hoidku taevas sõja ajal Landessenderis kas või tehnikuna kaasa löönud meenutavat veteranidele kavira Aleksander Sillart jäinobiliks. Nende mälestusi salvestas Hubert Velterman. Kuraditosin aastaid tagasi. Patune tähendab hilisemad aastad pärast sõjaaastat suvel enne üleandmist või ennesõja üle käimist ilming olevat olnud niisugune asi, et Panso oli ringhäälinguteadlaste asjaõigus. Mäletan küll, oligi see on toimunud mitu teadust, ta oli lihtsalt niimoodi, see oli viimasel lõpul just enne sakslase välja minekut datat ja mina olin ka juhtum, kus olen teilt ammu tahtnud seda küsida Elioni Castroli teaduste sõna, mingit ka mingit programmi olnud. Pans mandri kaheksa pantsutasid seal mikrofoni ees mängijaid. Oot mängisid, aga nüüd olevat Panso siis ütelnud nii et see oli saksakeelne saade olnud, ta mängis Draamateatris saksakeelsetest pisuhänd oli see piibeleht, ma olen seda näidis ja ja tean ka, kes need teised olid. No ja siis tema olevat teadvustanud, et heeristel andestasin ree põlu all andis lossilise Endel Ortwatunturgel, mis pääle mingi saksa valitud hoone, hoone turg ja tema korranud valikrofoni hoonettur. Kas see on õige või on see ilus? Ega ta võimatu, aga need tüdrukud läksid vist kõik, kas nad läksid mind, ma tahtsingi küsida, kas paljud läksid koos sakslastega ringhäälinguga minema? Läkski, läks, ütles proua Saar ja Virgo ja läksite nendega? Menning vajalikele siia. Ega ta siis nii-öelda selle eest, aga ta oli siin suuri pahandusi ja jumal teab, mis temaga üldse oli. Tähendab, ma mõtlen, Olev Kask Seda võib mitmeti seletada mikspärastsõja aegu toob meieni just õrnem sugu. Enne kui sõna saavad kaks kõige kuulsamat meest, teadustajad ikkagi korraks veel sõna daamile, see on Liidia ehk liig kôik, kes teatavasti kolm tosinat aastat oli ringhäälingule truu. Tema meenutab, kuidas üldse teadustajat raadiomajja pääsesid. Kategooriad määrati ja ega meil ei olnud niimoodi, et ilma kategooriate, mis kategooriad, mis praktikant oli esimene või tähendab praktikant, kolmas kategooria, teine, esimene ja kõrgem kategooria. Ja kolmandat pidi olema selle ühe kategooriaga, siis siis taotleda kõrgemat sõjaväes ja, ja siis olid meil hääleseadetunnid hääleseadet oi, meil oli Ott Raukas ja kõnetehnikatunnid. Kus tahan öelda, et teil olid väga head õpetajad, no selge ka, et Eesti raadiodiktoreid sellest ajast on minu arust ületamatuks jäänud ja teil oli omavahel ka väike konkurss selles mõttes, et kes, kes näiteks kõige tähtsamat sõnumit pidi lugema või kuidas, või see määrati kuskilt ülevalt ära. Pikad kõned, riigijuhtide kõned, neid lugesid ikkagi mehed. Rein Lepik ja Heino Irjas. Naised ei lugenud neid. Mulle on räägitud legendi, ma ei tea, kas see on õige, et kui Jossif Stalin viimaseid päevi elased, siis lepikut ei lubatudki nagu koju minna, ta pidi olema nagu püssimees valvas mikrofoni juures. Võib-olla küll see oli, nii et ma seda ei tea, aga ma mäletan, et meie Glavlit nimetati Klewletiks, tähendab poliitkontroll või kuidas ta oli tegelikult? Sellel oli rosett musta lindiga rinnas käik sel päeval, kui Stalin suri ja tallel pisarad silmis. Ja, ja nii see oli, ajalehed olid ju ka mustas raamis klike. Minu teada oli Rein lepiks kellest pärast sõda sai esimene mees, teadustaja, tõsi, alustas ta raadiomajas uudistetoimetajana. Üks ja teine, kes kuulas Jutajas, ütles, et hääl peaks olema raadiopärane sobiv ja soovitas katsetada. Ma olin üks poolteist kuud töötanud, see oli 22. septembril, öeldi, et kirjuta üks väike lugu ja loe ise aitäh. Ja ma pean ütlema, et ma olin väga tugevalt närvis. Ükskord oli lindistamine võeti lindile sõnalis muusikaline saade. Ja siis kuulasin ma esmakordselt oma häält ja ma pean ütlema, ma olin täitsa kohkunud, ma ei tundnud seda ära. Meil oli sel ajal väga vähe magnetofo hoone kaks tükki oli, neid ainult räägitakse, diktoril peab olema sobiv hääletämber selge diktsioon. Ja loomulikult ka küllaldaselt silmaringi, teadmisi, keelteoskust või vähemalt oskust orienteeruda nendes. Aga ma rõhutaksin, et kutselise diktori töös, nagu meie raadios praegu on, on töö täpsus. Ma mõtlen, aegadest kinnipidamine ja ajaarvestamine võib-olla isegi suurema tähtsusega ka paarkümmend sekundit. Võib-olla juba küllalt suur saate praak. Teine tuntud teadustaja Heino Irjas võib oma tööstaažiringhäälingus arvestada ümmarguselt poole sajandiga ja tema sattus raadiomajja konkursiga. Esimene konkurss oli 1949. aastal, mina pääsesin seal teise vooru kaugemale ei pääsenud ja järgmine aasta siis proovisin uuesti, on, jõudsin siis teadustajaks ta, ma olen seda mõtelnud, et mis siis tõmbas, huvitav on, võib-olla see alati värsked uudised. Mõnes mõttes vaheldusrikas töö, tähendab see, et ühte uudist tuleb päeva jooksul küll paar-kolm korda lugeda, aga uudised on alati uued. Kui teadus, tänan tööle, siis on tal kogu aeg üks silm mõtteliselt kella peal. Ta teab, millal tal on järgmine saade ja ikka vilksamisi vaatame kella peale, kas see aeg on tulemas. Teinekord tuleb materjal tõesti nii tulipalavalt, et toimetaja jõuab mõne materjaliga stuudiosse just pool minutit enne saate algust, ka see uudis tuleb kuulajale teatavaks teha. Ilmad, kuulaja arusaam, meie töö on selline, et hilisööl saated lõpevad alles kella ühe ajal hommikul algab pool kuus. Ja see tingib ka seda, et teadustaja peab sel ajal kohal olema. Me oleme öösiti siin lama, puhketuba on selleks, et mikrofon ei tohi kunagi tühjaks jääda, teadustaja on alati majas, võrreldes nendega, kes käivad tööl kindla graafiku alusel hommikul kella kaheksast kella neljani, siis nendega võrreldes on tõesti meil näiteks tänane päev oli mul niimoodi, et mul oli terve päev vaba oma toimingute jaoks ja tööpäev algab alles õhtul. Pidupäevad on meil alati tööpäevad. Jätkame nüüd kolme raadioveterani mälestustega, need on tehnikamees, Aleksander Sillart pärastsõjaaegne, küllap kõige tuntum teadustaja saatejuht Elfriide Ilves ja Linda tuimad teadvustajate töö on meile nüüd tuttav, aga kuidas tehti reportaaže ja saateid ette valmistada? Arvan, et just see plaat, Greeniski, see aeg võimegi kohustas reportereid väga korrektselt ja väga täpselt. Plaadi peal oli juba veidi vaieldud, ega seal enam kustutada ei saa. Tseerid tuli võtta uus plaat, yks esimesi reportaažiretki väljaspoole Tallinna. See pidi olema kevadel 46. aasta kevadel natsiali sirelite õitseaegu päradest. Narvas käisime meigiga Arno Ventsel ja ja Linda Mõttus ja me ise sõitsime veomasinasse, meil oli üks present üle tõmmatud, eilsel me sõitsime, aga siis me siiski käisime, käisime Narvas, me käisime Kohtla kaevanduses ja me tegime suure asja ära selle tee peal. Korraks katkestama meenutused ja annan sõna Linda mõtlust leebinile, kes sündis ja kasvas Narvas. Ja kui ta nägi, mis sellest iidsest eesti linnast on saanud, siis. Mul läksid silmad nii vett täis, et ma ei saanud paberit kasutada ja see oli siis minu esimene saade ilma tekstita mikrofoni ees. Aga oli ka, millest kõnelda, sest Narva oli sootuks midagi muud kui siis, kui ma ta olin 41. aasta augustis maha jätnud, evakueeruda Narvast 1940 siis. Et aasta üldlaulupidu oli aasta tippsündmus paljudele eestlastele ja ka Ringhäälingu rahvale. Ülekande ettevalmistustöö algas juba küla aris veebruaris ja selle noh nii kuidas nimetada üldnuhiks või, või peatoimetajaks vastutavaks sai, selleks määrati jaanuarini. Ja niisuguse tohutu vastutustundega, nagu tema oli ja, ja kui tema võttis ühe asja kätte systet tegi seda hirmus põhjalikult, püüdis teha ja süvenenud ja ja siis tema sukeldus ülepeakaela täies sellesse töösse, sest tal oli koostatud tohutud suured tabelid kõik lineeritud, seal grafaadesse pandud ja kui talle nii üksikasjadeni kõik läbi mõeldud seal olid koosseisud, seal olid need punktid, kus miski asi peab sündima ja mitte ainult laulupeoülekanne, vaid kõigi nende päevade saatekava. Sellest kõigest oli tal ülevaade, kõik, mis sünnib stuudios, mida lindistatakse ette juba selle laulupeo jaoks seal sõnavõtud ja, ja siis niuksed intervjuud ja nii edasi. Ja siis ta hankis kaadrit väljaspoolt meie maja teatriinstituudist. Sellest ajast oli meie maine siis Endel Padrik Silver Anniko ja terve hulk veel teisi inimesi sai nii väljaspool koosseisu. Igale tema nägi oma ülesande ette. Ja kui siis see laulupeoülekandepäevi laulupeo päev käsitesse üks kord siis kätte oli jõudnud, siis oli temal täielik nagu vägede ülemjuhataja, temale täielik ülevaade lahingu väljas, siis siis algas see võidu väljakult, kus siis rongilt liikuma hakkas. See oli üks punkt, järgmine punkt oli Narva maantee Narva maantee Kreutzwaldi tänava nurk, esimene reporter saab võidu väljakul. Olmits. Heino müts. Üle mere. Hiiumaal Läänemerd on tulnud pealinnaosa võtma üldrahvalikku pidupäevalt hiiglased. Nagu nad ise laulavad vapramad. Seal oli, kui ma nüüd ma võib-olla eksi oli Vello rul nurist elasel Tre Ülo Saldri, siis see oli nii mõeldud, et nii kui võidu väljakult hakkas rongkäik liikumalt, sealt anti siis esimene reportaaž. Ja noh, see orkestri mürtsumine täikse veel kostis niiviisi hajuvalt sisse ja see pea oli jõudnud juba Kreutzwaldi otsa ja sealt võttis reporter vastu ja saatis edasi. Ja siis lauluväljakul võttis vastu Felix Moor ja tema oli juba seal. Rongkäik ja laululavad juurde. Nad suunduvad tere poolses tiivas. Feisse mööduvad laululava ees ja siirduvad Narva Paalne kuldse liivapinna uuesti tagasi näituseväljakul. Seda laulupidu anti edasi ka lühilainesaatjate kaudu. Tehnikaga seoses on mul meeles üks selline lugu Aliks valimiste päevselge abil keldriperioodilt. Kui me kõik tehnikateni väga lähestikku vastakuti aine, seal ma olin töötanud hommikul kella kuuest, siis oli juba õhtu pärast kella kümmet teate seda stuudiot, siis ta ei saa neli või viis ruutmeetrit. Ma olin tõeliselt uimane. Ja siis läks meil õhtul üks jooksva lindisaade, nii et ma võisin astuda stuudiost välja esimest korda. Ja nad lõikusid mudelile tehnika toa ukse ja läksin sinna puldi juurde, mis oli tegelikult kõik eetrisse andmine. Plaati mängiti sealsamas peal. Toetusin sinna puldi juurde ja ütlesin tehnikule, oi kui väsinud ma olen, mu pean täitsa uimane ja vaatasin, ketas käis. Ja heliplaat mängis ja täiesti mõtlematult sirutasin välja käe. Võtsin selle membraani ja pistsin hargile. Vaikus tekkis järsku ümberringi ja ma vaatasin tehniku nägu, see oli lihtsalt kivinenud ehmatusest. Ja siis ma korraga taipasin, see üleüldine vaikus tekkis majas. Võtsin Selementannia, panin plõksti plaadi peale tagasi. Kas minema jälle muusikeseli Kuupaiste sonaat, midagist ysna vaikset Tilk, Tilk läks muusika edasi ja me mõlemad alles me ei saanud sõna suust välja kungi, kui helistas seltsimeesaster ja ütles, et seltsimees Rehesaar, tehke märkus aruandesse, plaat krabisse. Seda ma ei võinud nii jätta, sellepärast et sel ajal meil oli plaate väga-väga vähe ja korraldus oli kujuks, plaat juba väga rabiseb, siis tuleb ta käigust kõrvaldada. Aga see oli, meil oli üks eksemplar, ma teadsin väga hästi seda kuupaistesonaati. Ja siis ma ütlesin, et räägime ikka õigust, kirjutame ikka sisse, et ma praegu tõstsin lihtsalt membraani ära ja flaattal korras. Järgmisel päeval ilmus tehnikaosakonna ukse peale silt ilmaasjata tehnikaosakonda vene või keelatud. Ühel vanemal diktoril, vastan see väga vastutusrikas moment, kui noor praktikant tema kõrval läheb esimest korda eetrisse ühe niisuguse ka väga enesekindla inimesega oli minul ükskord üks väga täbar lugu. See inimene ütles, et ta on väga palju esinenud. Sõja ajal tagalas väga palju ringi käinud inimesi publikut ei karda, seda vähem stuudios, kus publikut ei ole, tavaliselt me hoidsime nii kuu aega, inimest kaadri taga, ei lasknud teda eetrisse. Aga ma mõtlesin pärast üht nädalat, et tõepoolest, milleks ma hoian need inimesed niimoodi, et ta tõepoolest paistab olevat täiesti võimeline minema otse-eetrisse sel ajal me lõimekongiga mina siis vabastan ta sellest kohustusest, et ta tähelepanu ei pruugiks olla pööratud kangi peale, tema ütleb, mis kell on ja et see saade algab ja mina hakkan lugema. Ma avasin mikrofoni, ta ütles, kell on. Ja rohkem mitte midagi. Ma sirutasin käed sulgeda mikrofoni, siis ta korraga ruttu-ruttu ütles, et kell on midagi ja ütles tunda ette. Ma raputasin pead. Siis ta ütles tund aega tahapoole. Ja siis ta ütles kolmandat korda veel ühe kella. Ja siis ma näitasin talle ta jää, külid, vahitleja, ütlesin külge. Kella pärast seda. Helistas esimees, küsis minu käest, kas teie saite lõpuks aru, kui palju on, kes? Nädala pärast oleme juba viiekümnendates aastates, seepärast tõmmake joon alla neljakümnendatel, mis lõpetasid ühe ajastu rahvusringhäälingus. Eesti kõigi aegade populaarsemaid mikrofoni mehi Felix Moor pidi teatavasti pärast üldlaulupeo reportaaži ka raadiomaja ukse kinni panema. 49. aasta märtsis lahkus mow Estonia Ostki omal soovil. Ilmselt ennetades niinimetatud kodanlikust natsionalistist kuulutamist. Teatriinstituudist sunniti teda lahkuma kaks aastat hiljem. Raadiomajas teda siiski vahepeal nähti pisteliselt, sest parteikomitee protokollidest võib välja lugeda rahulolematust. Miks see kahtlane mees tunneb end siin nii koduselt? Vabakutseline amet nimelt konverentsi ka tõlkimine päästab hullemast. Niiet peatne Moskvasse minek oli Feliks moorile sisuliselt pagemine. 40. aastal oli free Dolbri veel riigi ringhäälingu direktor, aga nüüd vang Siberis. Just sattus mulle kätte Elmar Valpi mälestusteraamat, mõned tulid tagasi ja löön lahti. Leheküljel, kus räägitakse Krasnojarski vanglajaotus punktist. Härra Walti kirjutab. Leidsin siin oma saatust ootamas ka tuntud raadiomehe kolonel Friedrich Polbrei kellel samuti nagu minulgi kaheksa laagriaastad selja taga. Eluaegne asumine ja 15 aastat kestva sunnitöö ähvardamine. Meid ei kohutanud. Kui jõudsime viletsasse lagunenud katustega ja luitunud vene külla, kus meie elu pidi selle lõpuni kulgema, ütles volbri Elmar. Nüüd oleme küll omadega pees. Meid majutati laiali kahekaupa kolhoosnikute juurde, sattusime Albreega Kahenäljase vanainimese juurde toanurgas põrandal, võisime magada. Ja siis ütles Olbri oma teise ajaloolise lause. Elmar. Nüüd oleme teiselt poolt peed. Õhtuti pärast tööd, aga metsatöö eest anti kilo leiba päevas. Istusime väljas, tule ääres, sööki keetes oli aega vestelda ja tollest ajast jäi sellest kõrge intelligentsiga ja erudeeritud inimesest parimad mälestused. Kõikes reedolbreid tundsid, kirjutasid temast ka parimate sõnadega. Aga mis siis ikkagi oli saanud teistest raadiotegijatest 30.-te aastate lõpust 40.-te algusest enamik puhkab kaugete maade mullas. Andres Birk, Buenos Airese lähedal. Alfred sagar, Endel Kalam, Hermann Malvete, Karmen prii USA eestlaste kalmistutel. Eugen Miller ja Gert helbena Londoni lähistel, Olav Roots koguni Ladina-Ameerikas, Bogotas Neil kõigil oli oma osa sõja-aastate Eesti raadio, kandku ta mis tahes nime Landesse Revalist raadiokomiteeni selle näo kujundamisel. Ja sellepärast lõpetame saate Georg Otsa lauluga, mis kindlasti läks hinge tollal nii siin kui sealpool raudset eesriiet. Kohtumiseni nädala pärast. Saabunud aga see Aasta. Möödunud. Ja nüüd. Toda Vello. Kuidas on nii üle, siinjuures? Ja saabun tagasi. Astume koos. Sa ei saa liiga. Õnn meie, ma ei. Oo SMS-e siis ei. Jää. On sulle seda, mida ta on. Aga sisu jõuludes. Sissi.