Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Oleme saatesarjaga 75 aastat rahvusringhäälingut jõudnud alles 1950.-tesse aastatesse. Selja taha on jäänud vähem kui pooled ajaloo verstapostid. Aga mis teha, kui põnevatele, sünniaegadele ja dramaatilistele sõja aastatele järgnesid hallid surutise aastad ja kuidas raadiorahvas püüdis ridade vahelt tõtt rääkida? See oli pagana raske. Ometi nagu kinnitab elupõline teadustaja, liigoik ei maetud rahvuslust ja traditsioone maha. Minu poolt küsimus, kas elu muutus raadiomajas järsult pärast Jossif Stalini surma? Meil diktoritel ei olnud mingit probleemi jõulude pühitsemisega, meile oli padrik ja Lepik olid partei liikmed, nemad olid sõjaväest tulnud, nemad tõid alati meile kuuse ja küünlad ja meie istusime, ilma et oleks neil mingi villane kardin või jumal teab mis akna ees olnud. Istusime stuudio või tähendab oma puhketoas ja põletasime küünlaid, seemned, piparkooke ja jõululaule me just ei laulnud, aga selles suhtes küll need jutud, et pidi olema ei tea, mis suured tekid akna ees isegi raadiomajas olid jõulud, seda on küll tore kuulata. Kas traditsioon jätkus edaspidi ka, tulid ju noored hakkajad mehed, mõtlen siin Valdo Pant ja Lembit Lauri tulid 953, samal aastal, kui Stalin suri, valdastan nii palju mul meelest küll üks huvitav lugu, et kui ta tuli meile, siis tehti, kui talle ettepanek, et teeme toast reportaaž. Ja ma mäletan, et üks keefiri pudel oli meil nurgas, seal keegi oli jätnud selle ja ta luges köik üles, Heino müts oli talle selle ülesande andnud ja, ja ta sai väga hästi hakkama. Kirjeldas, mis meil seal ruumis oli. Väga hästi läks tal, see oli siis nagu katsetöö, enne kui päriselt lubati mikrofoni, et just ja tegelikult tegin mina taolist ka läbi, siis kui ilus esimese spordireportaaži tegin, siis Gunnar Hololei laskis korvpallijuttu mul kõik, kuidas öelda, tühjalt teha ja kuulas üle ja vaat siis ütles, mis on hästi, mis halvasti. Praegu pääseb väga kergelt mikrofoni, et oi, mul on sellest kahju, kui ma kuulan, vahetevahel neid küll, peamiselt kuulen vikerraadio ja kuku raadiot, kas oli veel inimesi, kes jätsid sügava mulje või kellega oli noh, kas meeldib või vastupidi ei meeldinud koos töötada, kui mina pean ütlema, et minu kolleegid olid kõik toredad, nii nagu mul üks kolleeg hiljuti Saaremaa lehes ütles, et, et elu ilusamad aastad ma ütleksin, et mul oli väga kena seal töötada, nii et kui nüüd oleksite noor tütarlapsi alustaksite jälle eluteed ikka valiksite raadio, raadio kindlasti, aga, aga ma võib-olla õpiksin rohkem kauem. Läheksin natukene hiljem tööle. Nüüd on aeg raadiokuulajal saada lähemalt tuttavaks mehega, kes 26 aastat mängis erakordset rolli Eesti raadios. Aados Lutsk. Tõsi, raadiomajas räägiti aastakümneid temast kui aadust alustas infosaadete peatoimetajana veel stalinismi õhkuvas ühiskonnas. Võib-olla sellega on ka osaliselt seletatav tema nõukogulik suhtumine mitmesse raadiožanri. Näiteks Valdo Panti heitis talle ette Felix moori tapmist ehk teisisõnu otsesaate improviseerimise surmamist eetris. Toivo Makk meenutab, kuis Slutsk täna 46 aastat tagasi sattus Eesti raadiosse. Enne seda oli ta ju pagendatud pealinnast Kunda tsemenditehase tsehhi juhatajaks. Raadiomaja tulek oli vist juba natukene nagu tõus, aga enne seda oli pagendamine olnud, sest tema oli vabariikliku ajalehe juures tööl ja oli valvetoimetaja ja siis, kui esimene kosmosesse läks tehiskaaslane ja siis oli vistriks Ameerika ikka tolleaegne president, öelnud, et no vot, see on nõukogude propaganda ja siis oli meie vastavates organites öeldud, et Ameerika president ei uskunud seda. Headus luts, kes juhib noorte ajalehte, ei uskunud, sest ta läks enne koju ja see, see telegramm nagu ja ei alluvate poolt tähtsaks tegemata sisse panemata, nii et ma ei tea, milles ta süüdi oli, aga noh, siis oli selline asi võrreldes tänasega, et juht vastutas kõigepealt ja tegelik süüdlane võis vahel isegi puhtaks jääda. Aga siis ta tuli ja peatoimetajaks ja temasugune organiseerimisvõimetega mees ja, ja niisugune uuest kinni haara ja ütleks, et ühelt poolt ta pidi kartmata vigu ei kordaks, aga teiselt poolt Ta riskis ka, ta tegi uusi saatesarju ja kui ta ise kuskil välismaal käis, tuli uute mõtetega ja kes midagi oskas nagu teistmoodi samast asjast välja pakkuda, siis tal oli selle vastu huvi ja siis määrati meeskond ja transpordiosakonna juhatusse. Selle saate jaoks tuleb anda nüüd transport ennekõike ja head raamatukogu, kui vaja, on hommikuni lahti ja, ja, ja fonoteegis, kui vaja on, need olid niisugused nagu õhtust hommikuni saated oli üks periood, kus seda tehti, noh, sa saad ennast ammendas, sest noh, on ööl öösel inimesed tööl ja haiglad ja miilits tollal nüüd politsei ja ja muudki linna elus ja rongid tulevad ja viimased lennukid ja, aga see ammendab ennast, aga ega ta mõte ei olnudki, et seda peab 10 aastat tegema, aga kuidagi seda elu vaadata öise poole peal või teistmoodi. Ja siis ta soosis seda ja hiljem kaadrite osakonnast tehti käskkirjad tänati seltskonda ja onuorgi oli tegijatel pisut kõrgem, mitte väga, sest see oli kõik raha, mis pidi, nagu öeldakse, summa summaarum ikkagi olema nii suur, nagu ta oli. Jälle jõudsime jutuga ajast ette järgmistesse aastakümnetesse. Andkem sõna härra Slutski endale ja aasta 1955. Ja mina, kes on elanud välismaale ja õppinud välismaal, sattusin kohe nende nimekirja, kes olid kahtlased ja esimesed muljed, mis raadius oli, olid tõesti noh, ma ütleks, vapustavad ja täis ootamata hoopis Dennis ütles ju mõned asjad hakkasid kuidagi väga reljeefselt silmas oli see, et raadio oli Ta oli nii kõvasti maha jäänud ja kõigepealt tuli hakata mõtlema looma uut uut struktuuri. Ja ma pean ütlema, et see oli sulamise aeg. See oli see aeg, kus juba tekkisid ja forsseeritud ütles, et niisugused tendentsid ja inimestes tekkisid lootused, et nüüd võiks midagi head ja ja ma kohtusin kohe nii palju häid kolleege, kes olid mitte ainult andekad, vaid olid Insiatiivsed ja julged ja kohe leidsin toetus. Oli vaja kõigepealt ajakirjanik, et koondada selle struktuuri välja töötlemiseks. Kelle nimi oli paar või kes oli siin töötanud juba tol ajal üle 30 aasta, vist 40 aasta ümber tuli paberikorviga, kus olid mõned kirjad, raputas need lauale ja siis hüüdis poisid päeva uudis tegema. Ja me võtsime kõigepealt kõik. Kuid meil oli ainus tartus, siis tuli juurde Pärnus, Võrus, Kohtla-Järvel. Kui ma tulin, siis oli üksainus auto esimehe auto. Aga aeg läks edasi ja nõukoguga kaasabil saime ikka autot, nii et kõik korrespondendi masinad. Siis oli vaja kõigepealt välja selgitada, mis ja kuidas tuleb töötada. See keskkomitee juhtimine oli ju nii, ütleme jäägitult. Mis ei kannatanud mitte mingit vastuvaidlemise, kusjuures võiksin ütelda, et totalitaarses ei ole mitte kohalik, ütleme leiutis, vaid see oli ka Moskva keskkomitee poolt kirjutatud ja sa pidid seda tegema ja kus sai teinud siis oli vaja leida niisugust mehhanismi niisus, instrumentaariumi, mis oleks andnud võimaluse teha seda, mis oli, rahva oli vaja teha, südameis. Ootas mis natukenegi võis nende meeleolu tõsta, leevenduda mõned teravad otsad. Ja üks väike grupp, ma arvan, see oli Hiioni eesotsast, püüdis esimesed küsitlused läbi viia, muidugi nad olid väga primitiivsed, aga nad olid see vaike algus, mis pärast lõi meil kogus seda ühistul arvamus uurimise struktuuri ja sellesse kassasse mõtte välja, et me peame ilmtingimata neid asju teaduslikult läbi töötama ja neid juhtivale organile vastu vaidlemiseks ette seada. Teatud mõttes ka neid toetada ei maksta nii mõtelda, seal istusid ainult inimest, kes nägid, ütleme kuidas saaks halvemini-sugused asjad ja väga paljud vallutussõda on ka sellepärast, et keeleprobleem, üks tähtsamaid probleeme oli keeleprobleem, sest tol ajal oli tendents selline tegelikult keelt välja suretada. Aga rahvas, Nalja, suurendatud keelega, seal rahva silma kultuurita. Umbes niisugune situatsioon, mõned aastad hiljem ma käisin Valgevenes Minskis, oli seal, kus enam keegi Valgevene keelt ei osanud. Toimetuses istus paar tõlki ja kogu juhtkond, kõik rääkis ainult vene keelt. Nii et see oli ka keele päästmise probleem. Sellal tulid raadiosse tööle need, kes jäid sinna aastakümneteks. Juhukülalisi oli vähe. Varasemate kogemustega inimesi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks neist oli Linda tuimad. Mäletate, temast oli juttu juba seoses 1940. aasta ja tagalasaadetega pärast sõda sai temast kooli, raadioelushoidja aga pidas nii teadustaja reporteri, toimetaja, isegi raadiokomitee esimehe asetäitja ametit. Kõige esimeseks ja kõige peamiseks õpetajaks suureks abiliseks, kui mul väga raskeks juba läks, et ma ei osanud enam kuidagi enam sellest edasi minna, sellest tööst rabelesin seal, et mis nüüd teha, see oli siis suurepärane pedagoog Jaan Rummo. Ta tegi nii oma tööd, oma tööd kui ka suunas ja õpetas meid noori, nõnda et inimesele jäi mulje, nagu oleks ta ise kõigele tulnud alaväärsust tundmata. Ja peale kõige muu oli Jaan Rummo veel see hea inimene, kelle juurde tuldi vahel nagu isa või vanema sõbra juurde ka isiklike muredega. Eriti kui asi puudutas tööd. Muide, meie toimetuses käis üldse väga palju inimesi. Tihti tuldi sinna just ainult juttu ajama, sest Jaan Rummo oli seal ülipopulaarne ja väga armastatud inimene. Ja kõigile meeldis temaga vestelda ja ta ise oli ka kaunis jutukas. Ta hoogu sattus, ta oli hästi pikalt ja laialt vestelda ja huvitav oli teda kuulatama vana pedagoog, tal oli ikka palju tähelepanekuid ja kirjandust hästi tundis ta, võis mõningaid asju tsiteerida pikalt, kusagil mingisugusest jutustusest või teosed ja, ja oma juttu ta tihtipealegi armastas niiviisi mahlakalt sedasi põimis sisse jälle mingisuguse ütlemise mõnelt autorilt ja nii edasi. Lubage ma meenutan kaht igavikku lahkunud, et need on olev madivere ja ott Samma kaks koolivenda nendega koostöö algas üleliidulise raadio eestikeelsete saadete toimetuses Moskvas, kuhu mind kutsuti 1942. aastal. Sealt peale algas mu nii-öelda teine raadio tööelu. Kuidas neid kahte meest iseloomustada? Ma ei oska kähku välja ütelda juhitäit, värvikaid sõnu. Nad olid töö, rügajad, targad, intelligentsed, egoismita, abivalmid nii töös kui isiklikus asjus ja huumori armastajad rikki lämmadi vere, kes võib mõnikord naerda nii, et tal pisarad silmist voolasid. Aga rahulikult ja tasakaalukalt tegid nad oma tööd. Olev madi verest sai Tallinnas pärastsõjaaegses Eesti ringhäälingus komitee esimehe asetäitja oli õige mees õiges kohas. Tema kindlat saategawa kujundavat ja suunavat kätt tuli iga päev tunda. Muude meie töös vajalike nõuete hulgas oli tema erilise tähelepanu all korrektne eesti keel. Maha ei saa aeg, kui palju vett ja vilet meist mõnigi toimetaja eriti alles need päris noored algajad tunda said ja Olev ise on ütelnud nii. See meie aeg on üks pagana tore aeg. Ta sunnib sind otsima ja leidma. Aga kui puudub hing ja tahe töötada nii, et kõik oleks kõige parem, siis ära hakkagi tegema. 50.-te aastate alguseks oli valmis saanud ka raadiomaja Kreutzwaldi tänaval. Eks seda ehitasid mitmerežiimi töömehed nüüd lõpuks saksa sõjavangid ja nagu meenutab Valter Ojakäär ka džässorkestrimuusik kandid lõid mitmeti käed külge. Peab ütlema seda, et estraadiorkester sel ajal ei olnud mitte ainult pillimeeste komando, vaid oli ka laadijate komando, seda vana raadiomaja ehitati. Me käisime näiteks Kopli kaubajaamas koos saksa sõjavangidega tühjendamas Soomest ratsiooni korrast tulnud pappi, millega on kaetud vana raadiomaja stuudiote seinad ja siis, kui töö oli lõppenud, siis keegi jooksis ümber nurga poodi, teisalt vorsti ja viina. Sel ajal oli viina igalt poolt saada ja siis istusime sinna vagunisse ja hakkasime siis koos sakslastega seda jooma ja vaene vang oli juba karisuude järgi nii purjus, et üks läks vaguni trepi peale ja imiteerides automaadi laskmist ja ja, ja suunas siis ava oletatava automaadisele vene soldati poole tegid võrr ja see oli ka juba maitsnud sealtsamast ja see hakkas selle peale naerma ja ütles ühe väga vänge sõna vene keeles. Või õigemini kolm ja tegelikult kõige esimene töö, mida orkester saadeti tegema, oli vana raadiomaja sanitaarsõlmede torud. Tulid meil laadida autodele ja siis siia tuua ja orkestri hulgas oli siis veidi niisugune süngevõitu ütelus, kui jälle kuskile meid saadeti tööle, siis öeldi. Nojah, peldikutorudega algas see peale ja ei tea, millega see lõpeb. Asso pala, mida me hirmus palju sel ajal mängisime, oli, oli Raudmäe kaerajaan. Ülo Raudmäe mängis ise orkestris trombooni ja oli sel ajal üks viljakamaid orkistreerijaid märkuulomi kõrval. Ja õieti tema innustusel hakkasin ka mina orgistreerima. Ja võib-olla, kui meenutada praegu seda seda koosseisu, mille hulka nüüd mina sattusin tegelikult niimoodi õieti üle üleöö või ehitatud asi oli selles, et minu eelkäija oli üks suurepärane saksofonist. Ma imetlen teda veel tagantjärele praegugi, ta puhkab mullas. Aga tal oli teine väga suurepärane omadus, talik, kõva nagu öeldakse, kärakavõtja. Ja lihtsalt meil kuulab, kannatas niikaua, kui kannatas. Ta mängis juba sakslaste ajal selles Landes tsenter tantscapelles ja seal tal oli pahandusi juba sakslastega. Ja nüüd ütles, et palun mine siit ära ja poole proovi pealt ta läks minema. Ja orusaar jooksis koju. Ma elasin orusaare juures sel ajal ja ütles, et võta nüüd pill ja tuleproovi ja ma tulin niimoodi poolest proovist jäin 25-ks aastaks. Oleme harjunud Päevakaja või selle sõsar, aga kus kõik kesksed päeva sündmused võetakse korraga kokku, aga tollal tuli alles jalgratast leiutada. Kõigepealt ilmus Ringvaade nädala sündmustest, kus info saates kasutati enneolematut sõnalise osa vaheldumist muusikaga. Aga ajalugu tegi reporteritund. Esimene saade läks eetrisse 12. jaanuaril 1957. Kui enne valitses saadetes rangus ühtset käsku järgi mõtte- ja ametnikku rikutud kõnepruuk, siis reporteritunnis lubati juba esinejal naerda, isegi naljatada ja inimlikkus ei läinud kääride alla. Reporterid leidsid põnevaid teemasid, millest varem räägitud. Sõnalises osas oli üks pikem kandvam helilõik aga selgitati ka nädalapopi, muusikapala ja nõnda edasi. Eetrisse jõudis 12 report neli tundi iga nädal. Üks. Seda, et kuulajad suudeti haarata, tõendab kirjade vool, millele veel terve aasta vastuseid kirjutati. Pikemalt sellest juba nädala pärast ja meenutame ka siis Felix Moore'i kes 1955. aastal lahkus meie seast niisiis kuulmiseni täpselt nädala pärast.