Tere teatrisõbrad. Eetris on teatrijutud stuudios toimetaja Ivar Põllu. Täna on eriline saade, võib-olla esimene saade erisaadete sarjast südamelt ära. Esimene külaline. Teatrikriitik Andres Keil. Head kuulamist. Hea meel tervitada siin Andres keel teatrijuttude stuudios. Kas see on sinu jaoks suur tunnustus, et saad kutsutud teatrisaatesse rääkima sellest, mida sa tead täpselt seda, mida sa arvad? Tööl ei ole tunnustust. Ja see teeb mulle väga palju rõõmu. Ei tahagi mitte mingit tunnustust saada? Ei, muidugi tahan selles mõttes, et vot kui Von Krahli teater Meile antakse preemiaid siis me just nagu oleme etableerunud. Teatrisüsteemis sees, aga samas on väga hea tunne, kui saad ühe treener? Ei muidugi, me kõik tahame tunnustust, aga tunnustus on kuskil mujal. Kus on teatrikriitiku tunnustus, siis sinusuguse teatrikriitikud unustas, milline on minusugune teatrid? Noh, ütleme, kelle perekonnanimest saab moodustada omadussõnu nagu linnanimesid, et ütleme, et see asi on keelilik või et seal keelikult pealiskaudne või keevilikult ülbe või keelikult ideaalne. Kui see ei ole tunnustus, siis on vähemalt kindlaks kindlalt väljakujunenud kaubamärgi tunnustamine, võin panna käe südamele ja väita praegu raadio stuudios. Et keelelikult pealiskaudne on lause, mis ei kehti keelelikult värgelik keelelikult ülbe, keelikult enesekeskne võib olla küll mitte võib-olla küll täiesti kindlasti. Aga, aga pealiskaudne kindlasti mitte. Miks sa oled nii enesekeskne, kas teatrikriitika ei peaks pigem rääkima teatrist kirjeldama, seda pidada näed? Kindlasti mitte. Mida siis peab tegema? Teatrikriitika ei pea kirjeldama. Teatriga kriitika ei pea. Seletama vastupidi seletama veab, aga teatrikriitiku ei tohi mitte kunagi minu arust täiesti siiralt näidata. Mina arvan küll, et teatrikriitika Ta peab esiteks õpetama ja teiseks olema ülbe õpetama selles mõttes, et näitama igast teateid kest, millest kirjutatakse lugulaul paskvill või kuidas iganes me seda ei nimetaks, mingisuguse tükikese teatrikoodi teatrikriitika, ilmselgest ehk peab olema ülbe ja ennast täis. Tahaks teha oma tööd kui ei oleks peaaegu kindel, et ma tean, mis moodi need asjad käivad. Sestap peab ka Eesti teatrikriitik, kes üldse võtab endale mingisuguse õiguse kirjutada kuhugi päevalehte või nädalalehte lugulaulu. Oleme näinud ka mingisugust muud teatrit peale Eesti teatri, et ta peab olema võrdlusvõimeline, ütleme, et sa oled näinud Läti teatrite otsad, näinud läti parimaid tükke ja näinud Rootsi teatrit, Soome teatrit. Ja siis võrdled, et ei ole üldse sarnane. Mida sa teatrikriitika siis annab? Teatrikriitik üldse peaks, on jah, et, et kas, kas ta peaks andma kirjeldus see sellest lugulaulust, mida meile näidatakse kuskil püüne peal. Ja mida me võime minna vaatama, et meie ootushorisont oleks paigas. Või peaks teatrikriitiline artikkel või teater, kuidas hingan sisse andma mõtlemisvõimalused vaatamisvõimaluse mingi nägemused? Mina arvan, et peaks andma nägemuse aga need süüdistused, et teatrikriitika ei räägi asjast, et tead, aga mis on asi, asi on lavastusel asi teatrikriitika, Algne metatekst. Teatrikriitika ei ole absoluutselt mitte sekundaarne meetodeks. Hiired närvidele ausalt, ka käib mulle närvidele see, kui kui lahutatakse kriitik, lavastaja ja näitleja. Lollpäid on nagunii kõik kohad täis. Aga hea kriitik, hea lavastaja, hea näitleja. Kui ka hea on täiesti hõlmamatu kriteerium. Me oleme kõik teatriinimesed. Ehk laiemalt ja paksemalt ja meeldivamalt. Me oleme kõik inimesed kes ajavad ühte asja. Mis kuradi vahesel oled sa kriitik, lavastaja või näitleja? Stimuleerida kõik lavastajad on, on tüdinud näitlejad ja kõik kriitikutelt läbi kukkunud lavastajad. Jajah, Andres kirjutab teatrikriitikud sellepärast, et ta tahtis saada kõigepealt näitlejaks ja saada lavastajaks. Visati lavakast välja ja sellepärast kibestunud kirjutab? Jah, muidugi jah, kas pole nii, äkki õnne. Tavaliselt on sellisel seisukohalt on siluse teatrikriitiku kui iseseisva kunstiharu jutt vist ainuvõimalik variant, vise, teatri ühise teatrirahva jutt nagu ainuke võimalus ennast välja vabandada. Ma ei pea ennast vabandama. Või pean või? No ma ei tea. Ma pean ennast vabandama, aga kui ma pean ennast vabandama, siis on kurb lugu. Aga sa ise ise loetajate kriitikat võtad seda tõsiselt, võtad mingeid isikuid? Loen kõigepealt seda, kes on teatriga kirjutanud neid kahtlasena eesnimi ja perekonnanimi. Ja neid noh, neid on mitu, mulle ausalt ei meeldi noored ja rumalad inimesed. Mulle meeldivad noored ja targad inimesed. Aga paraku paljudes väljaannetes on kas etableerunud ja igavad inimesed või noored ja rumalad inimesed toimetajateks ja seeläbi loeme lehest koolikirjandeid isegi mitte kooli kirjeldatud klassikirjandeid mingisuguseid paskville, kõige halvemas tähenduses. Mitte mitte et ma ei taha öelda, et 21 aastane noor inimene ei võiks kirjutada teatrist, kui ta on teatriteaduse üliõpilane. Aga ta võiks teatrist kirjutada ja nii nagu ta seda näed ilmuma Ma tahtepüüde ihata, tõmmata paralleele, mida tal ei ole. Ma arvan, et minu 30 kaheaastase mehe suust on see hästi rumal jutt täiesti mõttetu. Sest ega minu teatrimelu ei ole ka pikem, kui ma arvan, et esimene asi, mida ma tõeliselt nägin, oli vaikuse, vallamaja Vanemuise teatrisse 87. aastal. See on üüratult lühike aeg, aga samas pikem kui kolm aastat. Nagu ma aru saan, siis räägib noortest 21 aastastest tüdrukutest, kelle peale sa oled lihtsalt isiklikud, kade sugu ja vanus on kardinaalselt erinevalt sinust. Ei ole. Tõesti ei ole, muidugi ma tahaks olla noorem ja ma tahaks olla ilusam ja ma tahaks olla kõhnem. Ja ma tahaks olla üldse lahedam mees. Aga rumalat juttu ei jõua kaua kannatada, noh ma käisin kunagi teatrikoolis, Martin Veinmann oli minul lavakõne õppejõud. Me lugesime luuletusi ja tekste, Shakespeare'i sonett näiteks tühjaks puterdab ütles Veinmann kuldse lause. Ükski mõtlev organism lollusi kaua soravalt ei räägi. Et, et kui seal on midagi öelda, siis palun tee seda, kui sul on midagi öelda nii et midagi tähendab. Sest ees on neli korda kõvema häälega. Aga kui sa tunned, et sinu eesmärk on midagi öelda siis jumala eest jätta ütlemata, et küsitleda kui eesmärk, et kui, kui inimene tabab ära, et tema eesmärk on midagi öelda, et siis peaks jätma ütlemata? Ta kirjutas luuletuse sahtlisse. Kirjutanud oma päevikusse või omabloogi. Et käisin vaatamas seda etendust ja see tähendas mulle seda. Aga lahe, see on tegelikult vist natukene selline olukord, millegipärast ei ole neid kirjutajaid nii palju. On isegi täitsa kohanud need üleskutsed, et inimesed peaksid hakkama kirjutama teatriteaduse üliõpilast. Nüüd on teil see võimalus kirjutada sinna lehte sinna lehte. Jah, mina vihastasin enda kolleegide peale, kui see tuli sellesse samasse meilboksi, kus me koos oleme. Teatriteaduse üliõpilastel oshi meilbaks. Margit Tõnson, minu kallis kolleeg. Minu kallis kolleeg Andres Laasik, Ekspress Eesti Päevaleht saatsid koos üleskutset. Enam tõesti ei jõua, nii palju tuleb, noored, kirjutage, see on ju väga hea, ei ole, väga hea. See on, on väga halb, kritiseerin oma kolleege praegu. See on väga halb sellepärast, et see sinna realiseerib ainult üht, et need inimesed, kes toimetavad, kes organiseerivad teatriteksti tarbeajakirjandusse muud ajakirjandusest ikka saab olla, kui Tarba ajakirjandus kes organiseerivad teatriteksti ajakirjandusse ei huvitu mitte sellest, et see ala, mida me katame, milleni praegu on teater oleks adekvaatselt mõistlikult kaetud vaid huvituvad sellest, et lehe nagu oleks täidetud. Ja see on põhimõtteline vahe ei tohi, aga äkki pigem ikka see, et kuna nii palju esietendusi on lihtsalt võimatu ühel kahel inimesel ära vaadata, siis et seda teatripilti katta, on vaja pioneere, kes selle asja üle vaataksid. Teisest küljest on siis nii väga mõistlik lahendus kultuurikülgi. Kirjandus on niivõrd kvantitatiivselt niivõrd vähe seda kultuuri, mida meil kogu aeg tehtakse, olgu see teater, kirjandustants. Mis iganes on jube palju kunsti, jube palju. Alati tehakse mingisuguseid sellektsioonid ja see, kui, kui mingisuguse asja arvustus jõuab juba Päevaleheveergudele, on Ma iseenesest ülestõstmine tähenduses, et see on juba Barnassile tõstetud, sa nagu ideaalvariant. Ja kui ta jõuab kultuurilehte või kultuuriajakirja, et siis on ta tegelikult juba nagu kultuuriväärtuskest. Sa räägid idealist praegu ma räägin sellest, mismoodi mina püüan oma tööd teha. Eks see kindlasti on ei tooli, ega mina ka ei õnnestunud, võib-olla kellelegi ei õnnestunud kunagi ei õnnestu, aga aga nii võiks. Kes seda teksti loeb? Vaadatakse ju, et pilte kirjutatakse, järelikult on asi on esile tõstetud ja siis polegi vahet, kes seda kirjutab. Kuidas. Ja. Sa. Siis oled. Aitäh ansamblile koer. Stuudios on toimetaja Ivar Põllu ning külaliseks on teatrikriitik Andres Keil. Ma olen aru saanud, ühesõnaga et sul on väga kindlad kriteeriumid ja teatri, mis halb teater. Et ütleme, et mis on teater, mis elus ja mis seal, mis ei ole elu, sul on väga kindlad kriteeriumid ja siis on hea teater ja mis on halb teater? Palun hea teate, on see, millega tahetakse midagi öelda. Halb teater on see, mis lihtsalt ära tehakse. Aga kas seda saab mõõta veel kuidagi teistmoodi ka professionaalsuse skaalal? Kindlasti saab, või mis sa mõtled, professionaalsuse, skaalad? Vaata, näitlejakoolitus eeldab mingisugust Ammati kuulut. Mingisugust näitleja laval töötaks selleks peatuma ka tegema päris vastikut, päris nõmedat, aga mitte küll nii nõmedalt, aga meie teatrikoolis tehakse professionaalset tööd. Kui professionaalne käsitööoskused eraõppinud näitleja laval siis on professionaalne käsitöö. Klouni, kui annab professionaalne oskused kätte õppinud näitleja laval kes tahab midagi öelda ja kui issanda õnnistusena tuleb sinna kõrvale ka lavastaja, kes tahab sellega midagi öelda ja kõik, kõik kokkuvõttes tuleb asi, millega tahetakse midagi öelda, siis see juba on juba näha juba ja teater see on nagu laste kasvatamisega või või see on nagu iga isiku iga enda elu elamisega. Et kui sinu eesmärk on osta endale 20 Seitsmetonni eest plasmatelekas ja siis lapsele 14 tonni eest dressid siis anna tuld. Aga noh, see ei ole huvitav näha ka sinu eesmärk on 27 tonni eest minna koos lastega mööda Euroopat tiirutama suvel kaheks nädalaks. Juba hoopis midagi muud, aga kui on näiteks mõned lavastuse tegemise eesmärgiks, et sellest saadud raha eest minna Euroopasse lastega tiirutama? Vot see on demagoogia. Puhas demagoogia. Sa ütlesid, et Eestis on selline teatrikool, kus tehakse väga palju asju, mida võib-olla ei peaks üldse õpetama või mida ei peaks üldse tegema? Kindlasti mitte ei tehta seal asju, mida ei peaks õpetama, mida ei peaks tegema. Aga paigutise intensioon on natukene üle pingutatud. Aga miks peaksid sinimere sinna kooli astuma armastuse pärast, ma arvan, ma arvan, et vaata, teatrikooli astumine on act mingisugune asi, mille sa teed või sa kirjutad, luuletused, lihtsalt kirjutata ja seda avaldama hakkad, siis on see juba akt. Kui sa kirjutad, panete oma sahtlisse ja see on väga hästi või jutu või, või kui sa teed oma täditütrele Bay nelja aastasele tüdrukule Lihtsalt pai, aga mitte akt. Teatrikooli astudes lavale astudes, mis ilmselgelt on täpselt samamoodi akt, peaks inimene endale ikka väga täpselt selgeks tegema, et kas anne või intelligents on privileeg või kohustus. Kui ta saab aru, et Anne ja tema intelligents on kohustus siis ta kuulub sinna aktide tegijate maailma kuid arvab, et see on privileeg, eks siis saab temast halb ja ilus näitleja. Neid on palju või? No ma ei tahaks näitlejate kohta halvasti ütelda, sest näitlejad, vaesekesed ei, olen küll mitte milleski süüdi. Päris siiralt kohe neid liigutatakse nagu papa Carlo marionettnukke. Tegelikult okei, ma utreerin, ma lihtsustan, aga tegelikult teater niimoodi toimib, aga, ja kui seal ikka mitte midagi öelda ei ole. Peale selle, et sa oled nii lahe, ei ole väga mõtet. Aga siis peaks kool seda selektsiooni tegema kuidagi karmimini realisignalt või? Meil lõpetaks iga kahe aasta tagant kolm näitlejat, aga kas teatri täkki ka muudavad neid seisukohti näitlejakutse suhtes ja kas see näitlejakutsest välja paistab? Ajakirjanduse vahendusel, eks suures osas ongi see ometi, aga samas on tal lahe. Vaata, me oleme hästi õnnelik teatrirahvas selles mõttes, et noh, ükskõik mis saasta teatris ei näidata. Ja terve riigiteater süsteem on jube hea. Seepärast, et et mass, märatsed töödel põhimõtteliselt veetakse teatrisse, teatris käimine on harjumuspärane mõistlik kord kuus õhtu veetmise vorm. Ja tänu sellele, et on teatris käimise harjumus tänu sellele ka õpetada. Tänu sellele saab ka tarku, lahedaid ja mõistlikke asju öelda riigi teatav süsteem võib-olla hästi kivinenud testi mõttetu, hästi küll tohutu raha raiskamine, mida ta ilmselgelt ei on. Aga seda ainult ühelt poolt, kuivõrd meil on väga palju professionaalset tööjõudu, noh, nii-öelda vabaturul. Ja meil on suvi, kus saab moodustada vabatrupp, mis seisavad ideo loogilistel selle sõna kõige paremas tähenduses alustel. Siis needsamad riigiteatri püsirepertuaari vaatajad tulevad kas suvel vaatama, lähevad sügisel kuhugi mujale vaatama asja, mis neile lõppkokkuvõttes midagi ütleb, ka Jaak Allik lööks maha praegu selle jutu eest. Aga, ja minule küll tundub, et nii see on ja, ja see on väga. Eetris on teatrijutud saatekülaliseks teatrikriitik Andres Keili. Kuidas sulle tundub, mispärast see Eestisse teatritegijate, et kriitikute vaheline läbisaamine nii kahtlane on ja mispärast näiteks sirbi Pauli kolumnist on saanud teatritegijate delfi? See on jabur, metsikult jabur. Ma ei tea, kuidas on Lätis-Leedus aga ma tean, kuidas see on Venemaal, kui ta šampiit päris 10-sse Moskvas teatrikriitika ja teatritegija seal ei ole lahutatud, mõneti on pigem nagu näiteks Mihhail ungaarov, kes on kriitik läbi selle. On hea kriitik, on temast saanud Panther amatöör. Ta on hakanud lavastama täitsa head teatrit oma nägemusega asja, mis kellelegi meeldib, kellelegi või mitte, aga aga mis on professionaalsel tasemel ja samamoodi kirjutavad Venemaal näitlejad seda, mida meie nimetame teatrikriitikaks ajalehtedes. Teised lavastajad, seda, mida meie nimetame teatrikriitikaks ajalehtedes. Miks on meil nii ei ole, kurat, mina ei tea. Kirjanikud kirjutavad kirjanduskriitikat, kirjanikest, kunstnikud kirjutavad kunstikriitikat näitustest, kolleegide näitustest, sedapidi on täiesti normaalne, tavaline aktsepteeritav. Aga see on mingi täiesti kindlaks väljakujunenud arusaamine, et ta on ebaeetiline. Arvame, et ma arvan, et see arusaamine on, on sellest olen igal pool väga mitu korda öelnud. Jube palju peksa saanud selle eest, et teatri näitlejad, lavastajad võiksid aru saada, vaata ükskord ometi sellest, et et nad võiksid oma eebenipuust tornist ülevalt alla tulla. Noh, nad ei ole pühad lehmad, teater kui meedium ei ole see, mille läbi saab elada. Täisväärtuslik inimene. Et ma olen kokku puutunud, no väga palju kunstnikke, kirjanikke ja muude loovate distsipliinide esindajatega näitlejad, teatrimaailm, õigemini vabandust, näitlejatest on ilmselgelt kõige umbsem kõige enesekesksem, kõige enese sees legeteerivam Ma arvan, et põhjus on üks ja väga lihtne näitleja lavastaja teatriinimene olija on loomingulistest aladest meie maal ja mujal ka võib-olla ainukene, mis alal omandatud kõrgharidus garanteerib piisavalt olemasoleva sissetuleku. Oma leib ja näpi vorst on laual, kunstnik maalikunstnikke lõpetab aastas sama palju kui kahe aasta peale näitlejaid ükski neist isegi minimaalset, noh, sellist 6000 kroonilist näitleja palka kuus, terve maailm siin, meil on nii umbne ja nii ennast täis. Aga mis on ka loogiline, millel on ka minul, on täiesti loogilised põhjused, kuivõrd riik on väike koolitatute Arv tegelikult. Aastas on ka väiketeatreid, on otsatu hulk vabatrupp veel rohkem käid ikka neli aastat koolis ära? Tead seda, et, et kui sa lähed laval publikult paremale, siis sa oled rohkem mees, kui sa oled laval publiku poolt vasakule rahu majas. Lihtne. No samas kõikidest nendest ei saagi näitlejad, paljud ju õpivad teatrikoolis neli aastat ja pärast töötavat võib-olla kuskil teatris üks, kaks aastat ja siis põhimõtteliselt lähevad uuesti kooli. Et õppida tahad, sa õpid kunstiakadeemias neli aastat maali ja siis lähed sekretäride kooli, et saada mingisugune sissetulek, see normaalne on absoluutselt ja täiesti normaalne. Ja samas räägitakse ikkagi, et tegelikult on teatriinimestel kaelas head ja organisatsioonid, mida nad peavad oma tegevusega üleval pidama. Ja noh, tegelikult loomistingimused on ikkagi väga ahtad, nüüd me läheme hästi libedale teele, kriitik hakkab mölisema. Minu arust on, siin on üks väga lihtne lahendus, mida, mida siiamaani tehtud ei ole, püütakse hoida mingisugust nii-öelda ühte levelit. Püütakse hoida mingisugust taset, et meie komöödiaid ei ole ka päris komöödiad ja ja ega meie kunstile aga ikka päris kunst, kui õnne ja ei olnud vaja üleval pidada. Kui, kui on see hulk raha vaja teenida, nagu meil praegu siin antud oludes on. Õigemini, intelligents on kohanemisvõime, nagu me kõik teame miks, miks ei anta endale aru sellest komöödia ja massiproduktsioon, On on komöödia ja massiproduktsioon, intellektuaalne massiproduktsioon, mida Hollywood tõesti suurepäraselt valdab, on intellektuaalne massiproduktsioon. Ja kunsti tehakse siis nii, et tehakse kõik kunsti, et, et ei teha mööndusi mitte ühegi koha peal. Mälisi seal Mäli, kui On huvitav, siis on huvitav ja kui on mõte, siis ongi mõte, siis peaks teatrikriitika kirjutamisel samu parameetreid arvestama, ma ei arva, võib-olla ma räägin endale vastu, aga ja aga ma ei arva, et teater, kriitika peaks arvestama samu parameetreid. Nagu ma enne ütlesin, ma arvan, et iga teater kriitiline artikkel peaks õpetama tükikese teatrikoodi, aga resultaat, Lõpptulem, teatrikriitikuna ja kui, kui ma tean, et ma kirjutan teatri kriitilise artikli ma ei hakka rääkima sellest, et et ma ei saa valida või, või noh, et, et kui kui ka ei ole midagi öelda, siis Walden ütlemata jätma. Siis ma võin ütlemata jätma, ma ei või seda lehes on planeeritud ette üks auk seal on veel täitma. Aga kui ma hakkan kirjutama artiklit mulle žanr on arvustus vastama enne. Ja kui ma vajutan esimesele klahvile väga mitmetele küsimustele ja need küsimused ilmselgelt rippu, aga ära sellest ühest konkreetsest lavastusest, mille etendust käisin vaatamas, reeglina esietendust, et mida ma nüüd teen, kas ma kirjutan selle artikli näiteseltskonnale, kas ma kirjutan selle artikli lavastajale, kas ma kirjutan selle artikli potentsiaal reaalsele vajalikule publikule, kas ma kirjutan selle artikli lihtsalt ära, on põhiküsimus, et olgem ausad. Mida parem teater, mida olulisem teater, pigem seda väiksemale hulgale inimestele. Artikli positsioneerinud ja laiahaardelisem lavastus seda suurematele hulkadele, selle provotseerin, mida mõttetum lavastus, seda lühemalt ma kirjutan, mida mõttekam lavastust nagu te kõik juba arvate. Pikemalt ma kirjutan, mida huvitavam lavastus, seda huvitavamalt ma püüan kirjutada. Loo, mida lamedam lavastus ja kui mul ei õnnestu sellest ära vingerdada. Sest see on äkki mingisugune muusikal, millest kõik nagunii räägivad asjadest, me peame lehes kirjutama seda Lomedama halvema mõttetuma. Artikli ma sellest ka kirjutati, päris ausalt. Need olid tänased teatri jõutud aitäh kuulamast. Taaskohtumiseni kahe nädala pärast, kui on hoopis teised teemad ja teistmoodi käsitlus. Stuudios oli toimetaja Ivar Põllu ning saatekülaliseks teatrikriitik Andres Keil.