Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Tänane saade on pühendatud kuuekümnendatel aastatel, kui te enne seda jätame hüvasti 50.-tega. Just see aastakümme tõi raadiomajja väärt mehi. Üks neist oli õigusteaduskonna tudeng Lembit Lauri. Ta on ise meenutanud, kuidas 53. aasta kevadel saadeti kogenud reporter triga kaasa, õpiks loomingulist poolt. Hõbe sõitis Ilmarise tehasesse, kus õieti paika pikkade ühendusjuhtmed. Vanem kolleeg köhis hääle puhtaks võttis, siis taskust kaks kodus valmis kirjutatud paberilehte neid eetris ette lugeda. Ühel olid tema küsimused, teisel intervjueeritava vastused ja mõlemad tsensori poolt läbi vaadatud. Ka niisugused ajad olid raadiomajas. Lembit Lauri on oma õpipoisiaastatest olnud kitsi, meenutame. Kahjuks pole ma Eesti raadio heliarhiivist leidnud midagi sellest, kuidas Lembit Lauri tuli ringhäälingusse tööle küll õnneks minuti jagu isikliku. Nimelt mismoodi näeb Lembit Lauri ajakirjaniku rolli meie ühiskonnas peaks eeskätt. Tulema informeerija, tegelikkuse kajastaja ja mõtestaja aus, usaldusväärne vahendaja, mitte prohvet, mitte Fanda, söör, mitte õhulosside ehitaja. See on olnud püsiv muutumatu arvamus ajakirjaniku tööst, enne kui küsida, missugused arvamused on kõige rohkem muutunud, tuleks küsida, kas ja kuidas on muutunud ajakirjandus ise. Võtame viimased 20 30 aastat. Kas ei ole oluliselt muutunud probleemide ring? Lähenemine käsitletavale ja ajakirjanduse üldine toon? Tõeline katsumus dollastele tipptegijatele oli kuuesse ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival Moskvas. Eesti raadiot esindasid Valdo Pant, Lembit Lauri, Ene Hiion ja Ivar Trikkel. Ette oli nähtud reportaaž rongkäigust, kuid suurlinna värk, asi hilines tund-poolteist. Mikrofon käis ringi nagu kuum kartul, keegi ei osanud enam millestki rääkida. Pandile oli ettenägelikult kaasas niinimetatud rosinate raamatuke igasuguste huvitavate kildudega, aga seegi kuivas kokku. Tõsi, nii päästeti üle poole tunni saateajast, jutt ei jäänud seisma, tegemist oli ju otseülekandega. Ometi oli tegu reporteritega, kes oskasid lindistada isegi vaikust, kui vaja, ehk nagu Valdo ütles. Eetrisse peab minema seegi, kui mees ei ütle sõnakestki, vaid sülitab. Aga samal festivalil oli lõpp nii kaasakiskuv, et reporterid lausa rabasid üksteisel mikrofoni käest. Kõik tahtsid rääkida. Üks moodus, mismoodi uut kaadrit otsiti ja koolitati, hooli Noorte reporterite Klubi Valdur Tamming, kellest hiljem sai ajakirjanik nii elektroonilise kui kirjutava pressimaadel. Tema meenutab 50 üheksandat aasta esimene Noorte reporterite Klubi sündis Eesti raadios 58. aastal. Aga eks uut kaadrit püüti leida ka kõikvõimalike reporterite konkurssidega. Meid oli üks kuus-seitsekümmend meest. Ma ei mäletagi, et seal mõni naine võis olla, aga seegi oli meil teha üks pooletunnine niuke stsenaarium ja siin me siis stuudiosse ja küsijaks oli siis või tervjueeriaks oli siis tolleaegne tippreporter Valdo Pant, kes oli ka tollal juba minule suureks eeskujuks ja siis klaasi taga, seal olid kuulajad. No üks oli Gunnar Hololei, tundsin teda, kui korvpalli mänginud, läks paar nädalat mööda, siis öeldi, et te olete 16 hulka saanud. Ja et teid arvestatakse, sel ajal oli ka siis Rein Karemäe oli juba raadios nagu tööle ja eks see Rein oli siis ka sinna 16 hulka saanud ja tema siis võeti tööle. Kurvastab, ei olnud, no arvestada, et 60 parimaks tulla noh, väga raskeks ja läks siis pool aastat mööda ja Gunnar Hololei helistas mulle ja sa tahad tulla raadiosse spordis ja noh, siis läksingi sinna ja ja tegi, mulle väga meeldis ja see raadiomehe karjäär kestis ümmarguselt aasta. Miks ta lõppes? See lõppes mulle täiesti ootamatult, mingisugused komsomolid olid seal Kadrioru noortepargis või seal mere Reval-Spordikooli ujulas seda rüvetanud midagi ja tervelt Rahmanni kirus ja, ja ma ei tea nagu noor emotsionaalne mees, läksin sellega kaasa paar päeva mööda, mind kutsuti välja komsomoli keskkomiteesse, mina isal komsomoli ei ole olnud, pioneer ka ei olnud. Ja seal oli sisse Klaara Pantelejev, noh nüüd tunnen klaar, hallikuna sekretär mitte esimene sekretär vestles pikalt minuga ja küsis, et kas kom saab olema, ei olnud komsomol ja siis palju sul õpilased komsomolitunnid ka ei olnud ja ja lõpes sõbralikud jutu ära ja, ja paar päeva hiljem läksin siis raadiost öeldi, et Gunnar Hololei ütles, et sinu teeneid õlale. Et Aado Slutsk ütles, sellist inimest meil vaja ei ole. Mul on väga kahju. Talla käis käsi, nii et ega sul ei seletatud midagi, ega sinu käest ei küsitudki, lihtsalt selja taga langetati otsus. See oli ajastu stiil vist küll jah, komsomoli keskkomiteest helistati Aados, Lutsk oli siis olnud selle selle käsu Gunnar Hololeile, kuna ma ei olnud koosseisuline, noh, 25 aastane noormees väga spordist huvitatud ja hiljem siis, kui ma lõpetasin ülikooli ja tähendab ajakirjanduse alal ja vahepeal töötasin televisioonis ja nii siis tolleaegne karjäär oli. Ado Slutski ka niisugune lugu, et teda võib kritiseerida, aga tema rolli 26 aasta jooksul raadiomajas ei saa kuidagi maha vaikida. Meenutagem Taali Päevakaja ämmaemand. Tõsi, esimesed tosin aastat jõudis eetrisse ilma saatejuhita, alles siis omandas tänasena kogu Eesti raadio juhina. Kiigutas luts krameeto hälli asutas pressibüroo, aga oma väliskommentaarid olid nõukogude liidus ju ennekuulmatu asi lausa kontrrevolutsioon mida vaid tänu Slutski headele sidemetele võtmeisikutega Moskvas õnnestus vaigistada. Ta lõi kogu vabariigiga stereofonilise saate süsteemi, katsetati isegi Kvatro fooniaga. No sellest kõigest jõuame lähemalt rääkida. NSV liidus oli Eesti Raadio kahtlemata lipulaev alates oma olümpiasaadetest väikesele vabariigile ja lõpetades kuulajaskonna sotsioloogiliste uurimuste ka mainimata on veel üks väga oluline 60.-te aastate laps. Vikerraadio. Ta etendas tõesti auditooriumi hõivamise seisukohas leviku seisukohast väga suurt tähtsust, ma arvan, me alustasime raadio reorganiseerimist tegelikult 64. aastal, aga vikerraadio Nadia parve tema oligi võib-olla selle informatsiooni ema, sest tema tuli ummikuti lõuna paiku, ta tuli paberikoi, kas seal oli üks 30 40 kirja, raputas lauale poisid, nüüd võime päevauudise teha. Nüüd on kirjad, mis posti teel tulid, kolm-neli päeva ja telefoniarve oli päeva uudisest räppar, sõda, rubla, mitte rohkem. Ja meie ümber, et kõik oli operatiivne, igal poole. Me saatsime oma reporterid, ühiskondlikud, professionaalsed tähendab palgalised. Teiselt poolt olin ikka nii, et päeva käe oli pealesunnitud. Kas situatsioonis, kui me vaatame programmi, ütleme, ulatus 64. aastal oli kaks tundi aga 67. aastal oli juba kuus tundi rohkem üks tund raadius juurde saada, see on suur tegu. Raha, see on, tehnilised vahendid, on inimesed ja nii edasi, nii et see oli kõik nagu öeldakse, et inimeste omavaheliste jõudude või jõupingutuste jaotamine selles etendusegi suurt osa vikerraadio. Muidugi üks suur probleem, Olitma tehniline garanteerimine kindlustamine. Ja siin peab häid sõnu ütlema sideministeeriumi tolla sidemees kes tõesti lühilaine teatega lõi niisuguse situatsiooni, et me võisime katta peaaegu tervet vabariiki. Ja see oli muidugi väga tähtis. Nüüd, miks just vikerraadio, ma räägin, nimetas nisu sisuga ärad? No kõigepealt tollases võis, sel ajal eksisteeris niisugune üldtunnustatud roopas tunnustatud süsteem kolme programmi süsteem, üks oli see üldrahvalik, teine oli niisugune ajaviite ja kolmas oli juba ütleme, intellektuaalne suurte nõudmiste auditooriumi jaoks, seal ütleme, sümfooniline muusika ja üldiselt tõsised kirjanduslikud teosed ja me hakkasime seda siis organiseerima. Meil tekkisid need programmi tunnid, mis veda, võimelda, sest meile anti kaadrit, töötajate arv tunduvalt suurenes. Ja vot nii kasvas välja. Kas noorest mehest? Saabki üldse raadio tegi ja see oli seltsimees Slutski rida, kui nii võib öelda ja käsi võis käia üpris erinevalt, näiteks Mulgimaa kirjanik Vello Lattik teenist leiba Päevakaja toimetuses. Noor kirjanik kurtis hiljem pidin omal käel ametit õppima pima, kellelgi polnud aega minuga tegeleda, saadeti Ivar Trikkeliga nii-öelda lugu lõikama. Nägin kuusi, mida ta teeb, aga vana kala ei suvatsenud sõnakestki köögipoolelt pajatada ehk õpipoissi koolitada. Aga Vello Lattiku karjäär raadiomehena oli küll lühike, nimelt Viljandis ilmus noorte kirjanduskogumik rahutus. Kohalik parteikomitee ja KGB sattusid sabinasse. Osaliste vastu alustati klaperjahti, et üks kirjutaja oli Vello Lätiksist, luts kutsus vaibale ja noormees oli sunnitud lahkuma. Muide, rahutas eestvedajaks oli hilisem Rahva hääle peatoimetaja Toomas Leito, ajakirjanik, kes lõi kaasa veel Sirje Kiin tuntud nimed. Nende karjääri see halvanud, kuid raadiomajas sattus Vello Lattik musta nimekirja, sest seal olid hirmul suured silmad. Aga Toivo, Makne pass aga teise kandi pealt. Udugast ütles, et Aado Slutsk tunneb sinu vastu huvi. Mina küsisin, kes ta täpselt on? Ei tea, ma mõtlesin, et ei tea, Nathan seal raadiomajas küll infot peatoimetaja, aga ta on kõige kõvem mees seal. Tulin siis kokkulepitud päeval Tallinnasse, avalin juba Tartust oma Neid kaastöid saatnud ja ja noh, teadsin valve toimetajaid ja kui tema oli õhtul veel valves ühe nädala, siis oli peatoimetajad olid ühe nädala valves, kuulasid ja kõik sinu kraami üle. Ega see ei olnud nii, et mina tegin ja läks eetrisse. Ei, ei, kuigi ma pean kohe ütlema, et ega nende lugudega väga harva, kui midagi ära lõigati ja see lõigati ära hoopis niisugustel teistel põhjustel, millega tegeles klaverit. Riiklik tsensor olid vahel mõned asjad, millest ei tohtinud just niisuguse nurgal rääkida või ei tohtinud mingeid koondandmeid avaldada või. Aga ma ei mäletaks, et oleks nüüd nii olnud midagi hullu selle asjaga, aga kuulama pidi all kirjandit ja siis ta eetrisse läks. Nii et ma teadsin, kuhu ma tulen ja ja ma olin raadiomajas juba käinud, aga mitte Ado Slutski juures. Lähen siis ruumitan tere, aga täpselt läksin ja paluti istuda ja ja siis ta esitas küsimuse, mis me naiste raadiosaatjatest arvamatest ütlesin, et ega ma kõike ei kuulajaga kuulajaga. Et mis mind huvitavad ja mis teid huvitab, ma ütlesin, et sport huvitab ja uudistega kursis olla ja loodusasjad, kuna ma seda õpin, et siis ma leian aega kuulata ja mis te nende kohta ütleb ta siin kat uudiste kohta, et need ei ole nagu Eesti uudised, et nad on nagu kuskilt kõrgelt-kaugelt ja mujalt ja ja, ja ei öelnud, et noormees poliitiliselt nõrk või seda ta ei öelnud. Ja siis veel midagi küsis ja mina rääkisin ja tahtsin nagu veel rääkida, siis ta küsis juurde ja ja, ja siis ütles, et aga kui ta oli lõpetatud, kas te hakkate siis bioloogiks ja mõtlesin, et ei tea veel, et sinna veel aega mitu aastat ja läksin tagasi Tartus ja ei pööranud sellele jutuajamisele nagu mingit erilist tähtsust ja uduvaste. Kuidagi, kui ma tulen stuudiosse, niukene naerune natukene tõmbab ennast kõverasse, tahab nagu itsitama, et aja ja ütleb, et kartsin natuke sinu pärast, et sa oled jutukas ja mine tea, mis sa seal räägid, kuidas see start ju Tartu stuudio Mann ja noh, eks seal Tartu stuudios vahel ka peeti pidusid ja vahel mõni esineja tulija oli midagi kaasas ja ja mina kui õpilane pinnin, siis mitte ainult nüüd linti lõikama või magnetofoni kandma, eks ma käisin poes ka vahel ja, aga see oli kõik õpetlik, ma nägin, kuidas käib ja kuidas keegi ja ja ega see olnud igal päeval ja kuidagi soliidne oli, see ütleks, see, mis seal veel tehti. Ma kartsin, et sa kukud äkki seal Aadu juures. Ma ütlesin, ei jäta seda üldse ei küsinudki ja ma ei oleks ju hakanud ja mis siin siis nii ikka väga rääkida ja siis hakkab naerma, ütleb ja teadmissaadu helistas, enne kui sa tagasi saad, audides niimoodi, et üks noormees tuleb kabinetti, seisab jalad, harki hakkab seletama. Ei lase mul üldse kõnelda, ma tahtsin ikka üht-teist küsida, täpsustada ei lase. Muudkui seletab. Mina leidsin, et Haadus luts ei lasknud mul kõneldaga Aados, Lutsk leidis, et mina ei lasknud temal kõnelda, aga hiljem, kui Maardus suhteliselt tuttavaks sain ja ikkagi koos tuli soolaga süüa siis ma ütleks, et tal oli vahe hüperboliseerimise, et aga see ei seganud meil pikki aastaid küllalt paralleelselt, aga siiski ühe katuse all ja üht raadiot tegemas. Mingil määral oli Aados Lutsk õnnetus positsioonis. Ta oli nagu puhver, ühelt poolt valge maja, kes nõudis seda ja teist, aga teisipidi kui intelligentne inimene ei tahtnud ju ka kõiki tobedad nüüd robustselt teha. Aga seal oli üks lugu vist sellest, kui ta kontrollis, et kas Leonid Iljitši nimi on saates sees või ole Aados. Lutsk on väga hea sõber, Arnold Greeniga ja Nad olid siis nooremad mehed ja kui Kääriku spordibaas oli väga popp ja kõigile seal kohti jätkunud, siis nemad alati leidsid võimaluse talvel minna suusatama. Ja Aado Slutsk oli ju, ütleks, et oma vanuseklassis ikka päris hea slaalomisõitja. Ja siis neil oli vist jälle plaanis minna ja nagu ta vaatas, et vahel kõrval tuli, kuuldame armuga, lähme suusatama. Käärikule igal pühapäeval, vanasti oli ju mingisugune päev, päevakaja peal tuli olla reporter ja toimetaja ja tegemist oli ja siis niisugused erisaated, need said tehtud, aga nagu aega jäi napiks ja ja kus metallurgia siis nii Eestis väga on, sai valumehaanikatehases käidud ja otsitud siis poolajast, mis ma seal olin, neid, kes eesti keeles seda oskaks rääkida. Omad raskused olid, aga sai tehtud midagi ja, ja lõpuks metallist asjad, ega nad on ikka vajalikud olnud ja inimesed teavad, milleks see hea on ja ja nii, et ega see lugu kõige hullem ei tulnudki. Aga ma ei saanud teda valmis ja siis oli komme, et kõik pikemad saated tuleb Masina kirjutavalt trükkida täht-tähelt paberile. Aados Lutsk siis lugesin diagonaalis läbi, mitte sõna-sõnalt, küll ta oskas juba seal midagi karta või näha ja ja noh, see veni seal oli juba pahane ja peatoimetaja ütles, et Ta sööb su ära ja kui sa nüüd kohe vii saade, saade ammu valmis, aga trükkimine läks nagu hilja peale ja no lõpuks siis läksin siis lint näpu vahel ja paberit ka ja. Võttis pani laua peale ja. Paar lehte ütleb, et pensionärid ei olegi. Ma ütlesin, tule, keerab veel paar lehte. Ei olegi, ma ütlesin, tule, keerab veel paar lehte, ei tulegi, ma ütlesin tule-tule, ma ise tegin ja siis jõudis viimase lehe peale ja seal oli siis mul mingi pleenumi mõte toodud, aga mul ei olnudki sõna- Brežnev, ma ütlesin, et noh, keskkomitee tööstuspleenumil, kuskil tööstusjuhid, meil ütlesite, et midagi niisugust ja põimisin selle oma sõnadega selle mõte, aga see oli ikkagi seal pleenumi mõttes, aga see mõte ei olnudki paha, ma ei mäleta enam seda. Ja siis ajas silmad suureks, vaatas mulle otsa, võttis, suleb ja tal on niisugune eriline allkiri saada, taaduse tegi hästi, suurelt-s oli suur, edasi läks asi väiksemaks. Vastavalt tiitelleht oli saadetel, pani sinna peale ja siis vaatas veelkord otseselt ärge seda lugu teistele rääkige. Kui kõik hakkavad nii tegema, seega ei ole hea. Aga ma sain aru, et mina võisin nii jätkata, nii et ta oli ikkagi peenajakirjanik ja väga kõva juht ja ta tunnetas. Hea on, kui niimoodi teatud asjadega, mida pidi palju olema, kui seda on saada, kes vähem ja ta jagas seda ja veel varasemast ajast kolid. Pärast Ungari sündmusi tõsised Tšehhi sündmused, siis ta kutsus peatoimetajat kokku ja mõned saatetegijad, kes rohkem saateid tegid ja ütles, et ma ei tea. Asi on väga arusaamatu. Ta võib nii teravaks minna Euroopasse terves maailmas. Ja sellepärast ma ütlen, et tänasest peale mitte mingisuguseid kahemõttelisi disaadetes olla ei tohi. Siis me vaatasime üksteisele otsa seal nagu ja seal oli veel natuke juttu ja ja siis saime aru, et küll ta vahelgi märkas, et alltekstiga sai vahel öeldud rohkem kui teksti endaga või selle jutuga, mis saates oli. Aga kui see oli nii targalt tehtud ja, ja soliidselt, siis ta laskis selle läbi, kuigi arvati, et Slovski käest ei lähe midagi läbi ja see oli sellepärast, et ta tahtis, et tema firma on võrreldes näiteks part, Teie ajalehega, Rahva hääl siiski rahvalikku vähem poliitiline. Ja ta saavutas selle. Jälle olen muusika poole ära unustanud, annan ausõna, et järgmisel korral teen sellest pikemalt juttu. Aga sedapuhku püüan lünka heaks teha lauluga möödunud sajandi keskpaigast ja sellega Vello lääne poolt kokku pandud mälestusse saadega lõppenud. Kohtumiseni nädala pärast. Mul ka ka ja ju. Mida ta. Aeg. Laulude.