Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Milline oli Eesti ringhäälingu 75 aastases ajaloos kõige süngem aeg? Kaspaševistlik lammutamine, 1940 41 või pärastsõjaaegne stalinism, kui inimesi saadeti Siberi vangilaagrisse ainult selle eest. Ta oli teinud südamega tööd, nagu näiteks riigiringhäälingu direktor Fredo Albrei või teadustaja Irene, lebas Menning Lambert. Raadio pidi vaikima küüditamisest ja metsavendadest. Teadlastel seisab ees suur tööajaloolise tõe selgitamisel. Aga mainisin juba proua Irene nime, siis temaga alustangi järjekordselt mälestussaade. Seda Lembit Lauri abiga. Hakkame pihta kaugemalt, kui neljakümnendad aastad lebas Menning. Tollal ta veel polnud. Lambert leiab ainult kiidusõnu mehele, kelle vahakuju veel sel aastal peaks ehtima. Türil asuvat ringhäälingu muuseumi. Jutt on kolonel Holbrist. Peremeest süüdistada, meie ema jäi ikka nii ajakohasena hoida, kui vähegi võis, käis palju ringi ja paljudes välismaal palju õppis palju tõlgute võttis seda väga suureks hingeasjaks, mina rapoliitilineerile, mis mina teadsin, ma ei teadnudki mitte midagi kunagi poliitikaga tegelenud, kuigi ma poliitika pärast sai 25 pluss viis aastat aktiivne propaganda nõukogude liidu vastu ja peale päevauudiste lugemise Ma ei ole üldse midagi poliitikaga tegelastelt. 1944 olin mina juba ringhäälingust lahti. Siukseid, mina ei evakueerunud, Saksamaal lubati auto ema, tütar ja mina ja kaks kohvrit autodoleb järele ja tuleb teil sõita Saksamaal evakueeruda. Ja mina ütlesin, mina ei lähe. Tööstussõjas töötas, et Kadrioru optideltsingatsior apteegis käsimüügis umbes kolm aastat ja siis tuldi minule järele. Enne seda, tähendab, oli mul kogu aeg-ajalt saadaga, mida ma ei tea. Ei, ma ei märganud. Ja siis oli pagari, kelle koolivend veel pidasime kohut, laul Martin 25 pluss kus kohus oli? Kohtuotsus oli juba valmis tehtud? Selleks kähku. Ainukene viga, mis ma ise tegin, mida Vainule siis ütles, valvur, eestlasest vangivalvur ütles, nüüd tegin endale ise paela kaela. Et miks te läksite ringhäälingusse tagasi tööle ja mina ütlesin, mina läksin selle värstinud, hakkas tööle, ma armastasin seda tööd. Kohtunik ütles, et tööd ei tehta mitte armas töötajaksiidi pärast. Võtame ühe teise raadiomehe saatuse. Valter Horm. Kõik tahtsid tol ajal suure okupatsioonivõimud ikka meid kõvasti ümber kasvatada, sakslased nimetasid oma patareiga laagariks ja Savelistiderrori siis Praviitiline ja tuleb jälle ja mul oli siis olla ka üle kolme aasta Uraalis, enne seda veel siin. Kolmveerand aastat olin kolumaal, käisin Vasalemma keebi katlas ka ühe suve veel. Meie generatsioon oli nende võimuvahetus. Võtame tolleaegsed, need ringhäälingumehed, nad, nad kõik said pigistada. Ma, mul oli üks nii lähedam kontakt oli Jaan Rummoga ja ta ju ka väga hingestatud mees oli ja kõik pani selle noortel raadiotöö ja kooliraadio käima ja kõik ja niimoodi, aga aga küll ta sai ka pigistada, ta sai. Saksa ajal oli ta kaks kordagi siis ta oli juba kui ta nõukogude ajal, siis ta algul jäi tööle ja siis pärast ka jällegi uuesti, kui, siis tulid need suured pleenumilt ja siis tal oli ka minema. Kummaline oli see, et kui sa olid õigi eestlane, siis mõlemad režiimid, nii saksa kui vene otsustasid sind karistada, et sa ei müünud Eestimaad maha. Et sa jäid iseendaks, seda teemat jätkabki nüüd tollane päevauudiste toimetaja Valter Horm. Tulid kaks saksa mundris meest sisse ja arreteerisid meil revolvrid käes ja, ja viisid mind lähemasse, oma kaitse. Staap asus Estonias alumisel korrusel, samas majas oli ju ka ringhäälingu tulid sealt kolm inimest, üks oli, ma mäletan, oli Felix Moor. Siis oli tehniline insener Olev Kask ja nad olid kuulda saanud, et mind sinna toodud ja nõudeid seal, selle oma kaitseülemalt mind sinna enda juurde ja ütlesid, et nemad vajavad mind, võtavad oma vastutusele ja nõudsid mind nii-ütelda, sealt välja ja viidiumi korrus kõrgemale Ringhäälinguruumidesse. Seal seoti mulle valge lint ümber käe ja pandi valvuriks, sest tollal sõjaolukorras oli keegi valvaks seal ka ja ja pandi siis ukse Palamiinsena valvuriks, nii et iga võim kardab just nimelt sisulisi. Ringhääling palju kaotas oma koosseisust. Mulle Schihiarhist Stevens pakkus peavarju patareis. 1944 arreteeriti, suvi tuli veeta patareis. Ma mäletan, et sel ajal oli seal ka õige mitu ringhäälingumeest, minu naaberkongis oli Jaan Rummo tema juba teistkordselt. Temaga saime väga hea kontakti küll nimelt uudistasime väikese augu ahju kõrvalt traadijupiga ja kuidagi siis sai nii iga päev veidike temaga vestelda ja ta oli juba varem ka olnud seal ja oli nagu teenekas ahialune ja siis andis meile kasulikke näpunäiteid. Ja huvitav, teisel poolkambris oli jälle ka ringhäälingumees Eino pilliks oli temaga, pidasime morse abil ühendust ja tuli kiires korras seegaare pidama, aga siis sai seal kohapeal, teised abistasid, sai selgeks ja seal siis veetorude raali torude kaudu sai väga hästi suurepäraselt. Teistest vahialusest mäletan veel Jaan Krossi ka veel, ta oli ka sealsamas korrusel, kus mina olin ja oli ka Jaan Kitzberg. Uurinud. Uus põlvkond raadiotegijad kasvas peale ja mis sest, et aeg oli ränk, vaim oli tugev, valisin arhiivist ühe helilindi kirjutamata memuaarides ja raadiomaja keldriaegu meenutavad Elfriide Ilves Linda tuimad Heljo Miilen. Mina läksin muusikaosakonda tööle jaanuarikuus 45, enne seda ma olin natuke aega, diktor. No siis oli muusika, saadeteks oli umbes 80 heliplaati. See oli kogu meie materjal seal Estonia keldris. Need 80 heliplaati käisid siis kindlasti iga nädal kordi. Mis veel tehti? Noh, et kuidagi kavani kas mitmekesistada või midagi välja nuputada, nii, meil oli terve hulka purunenud heliplaate. Kas tükid väljas, poolikud tähendab niiviisi sisemised ringid järele jäänud ja siis tehti, oli üks niisugune saate pealkiri purunenud heliplaate, siis anti seal niukseid fragmente ja katkendeid ja alles fragmentide andmine oli tookord väga moes. Näiteks ma mäletan, Tšaikovski esimene klaverikontsert oli tookord juba raadiokuulajad. Väga suur lemmikpala, ta on ju tegelikult pikk see esimene osa siis anti soovikontserdis ainult see nii-ütelda, see esimene osa, see sissejuhatus, mis kõige populaarsem on, siis sai niiviisi tehtud, et plaat pandi jooksma ja siis selle noh, kuidas need laiali nimede, närvilise pliiatsiga märgid, märgidki tõmmati ring, ühesõnaga plaadi peal oli ring. Ja siis oli tehnikule märkused mängida kuni selle ringini ja siis hajutada. Ja niimoodi oli üks soovijale täidetud. Me kesistamiseks oli ju veel, meil olid sel ajal koosseisulise soriste palju ja palju rohkem läks muusikasaateid otse-eetris, oi, palju nad praegu näppude peal üles lugeda, kui palju otse restoranis on järjest mitu, mitu stuudiokontserti nädalase sümfooniaorkester andis stuudio, kontsert, Jarheoroonid laule, Artur Rinne oli meil solist, Uno Elts oli meil solist. Artur Rinne koos oma trio ka esimest näiteks seitse 15 hommikul otse ja lõppes võimlemine ja selles samas stuudios. Otsekohe hakkas laulma Artur Rinne ja tavaline vene läks, et see ja põimikuid tehtivatseni oi, kuidas eesti kolmi kumensine. Näitleja istus ühes stuudios mahamängimise paanikas nii-öelda, kui ta poolikaks nimetada olid siis need muusikalised palad ja siin peame tehnikalauad maha, mängiti väga hästi ja ajalooline on ju need saatekava vestlused, mis tehti igal laupäeva õhtul tuleva nädala saategi alasteks põimik esiti Ta oli 10 minutit. Ja ma mäletan, kõigepealt oli ta kuivvestlus. Ja siis ma mäletan nii selgesti, esimene kord me tegime katsed kolm muusikapala üksteise järel hajutada üksteise sisse, missugune töö, võit, see oli kümneminutilisest saates, me tulime niisuguse asjaga taime siis läks saatega vestlus 15-ni, selliseks siis 20 minutilise eks siis hakkasime andma igasugu lõike sisse kuuldemänge ja muusikat ja soliste ja kuulsaid häälia sümfoonia katkendeid. Kusjuures tuleb arvestada, et meil oli üks lind ja ei mingit ümbervõtmist pärast või aga see tähendas ka ei mingit lindilõikamist ja teate, kuidas me tegime 20 minutit saatekava, vestluse montaazi. See pidid täpselt kokku minema. Me võtsime endale kohustuseks, me tegime üks grupp oli Jens Veeber, Rizatlek, mina siis tekstiga. Ja nii me tegime seda niiviisi, et see 20 minutit montaaži õieti teksti oligi seal vähe, ta hakkas pärast meil koosnema peamiselt näidetest see pidi minema kõik õigesti otse sisse mängitud ja. Me otsustasime, et meil lõikame linti iial. Sest kuna mingit ümbervõtmist puhtale lindile ei saanud olla, siis juhtus sagedasti seda, et lindid katkesid saates. Aga meie ei tahtnud, et meie suur vaev katkeb saates ja me otsustasime kah vaid 20. minutil üks sõna valesti, kõik otsast peale kõik, kusjuures vee peal näiteks oli selline entusiast, ütleme Me andsime kuulsat tenorit. Üks tenor lõpetas kuskil A ta tahtis, et teine pidi algama sinna sisse sulatatud saamat täpselt selle noodi pealt. Ja kui see nii täpselt ei läinud, siis kõik otsast peale. Vaadake, kuidas tehti montaaž, mängitakse meil kroonikas kokku, ei tunne mitte mingisugust vaeva. Tunniajaline saade monteeritakse kokku lipsti, aga sel ajal sel ajal tuli seda teha. No milleks kolm kuni neli tundi selle mõttetegemise kindrallaudadel. Siis olid kõik entusiastid lihtsalt püssid, ei, me ikkagi olime, olime, olime lihtsalt, et kuidas tekkis kontakt. Kuule, aga millal te hakkasite saama kirju? Kas me nüüd Estonia keldrist kirju saime, ma ei tea. Niisugune tunne nagu, et sel ajal vist ei olnud veel. Aga igatahes siin majas me hakkasime küljest varsti saama. See oli kõige süngem Stalini aeg Akva nagu raadioveteranide rõõmsatest häältest juba kostus. Ega vaim sellepärast alla ei vandunud ja selle teesi tõestuseks mängin teile nüüd katkendi ühest raadiosaatest, mis kunagi pole eetrisse jõudnud ja ometi talletatakse heliarhiivis. Jutt on 1950. aasta paiku valmistatud majasisene estraadisaade, kui nii võib nimetada, arvan ära tundvat häältest Valdo Panti, Jüri Millerit. Naljade valik on muidugi selline, et mõelge ise, mis aastaga tegemist. Ohtlik oli ju suurte asjade üle naerda ja ikkagi taheti midagi teha sellist mis oleks vaba ja teistmoodi, kui ametlik tollane Eesti raadio pakkus. Tallinna algab raadiokõverpeegel välk ja pauk number üks, milles kuulete meie reporteri kümneosalist külaskäiku raadiomajja ja spordireportaaže. Kuulge, ma kinnitan teile veelkord, et panin oma mantli praegu siia just siiasamasse nagisse, täiesti uus, hall publid aga nüüd pakute mulle silla seal mingisugust rohelist kaabulodutsooni seal ma pean ütlema, et tõesti täielik korralagedus. Ega te ei võtnud minuga halasse? Eskalottidesbara kalossid mingi pisiasi maa künnisel juba kaks tundi kirjaga keegi taaslavastanud ja see on võib-olla vana, no need päevauudised pulgaga, mis force on, kui inimene kutsutakse välja, aga siis ei ole siin enam kedagi, ei tea enam keegi midagi, kes kutsus kuhu vennad ja venelased. Õnneluste. Kuulge, neljandat korda käinud me juba siin oma honorari järel, aga ikka ei saa kätte. Palun ärge karjuge minu peale, mina võin karjuda tee peale, nii palju, kui tahan. Maja on täis elurütmi, temperamenti ja pulbitsevast tegevust ja teine kasulik kogemus. Mantli jätame trepist üles minnes igaks juhuks selga ja kalossid jalga. Niisiis, rahvusringhääling oli juba siis võimeline pakkuma märksa enam kui nõudis seda aeg mitte üksnes kuiva ranged stalinistliku programmi. Ja rahvas oskas hinnata igat südamlikumad pöördumist. See 46. aasta esimese jaanuari see saade helisevad uue aasta kaardid. Me pidime selle raadios välja hõikama, kust nemad muidu teadsid need saata, sest me saime ikka tohutu hulga kirju selle selle aja kohta ja nagu ma arvan, meil oli üks 500 kirja või rohkem isegi. No ja ikka kuni viimase postini sai ära oodatud. Nii et siis muusikaosakond oli kah seesama vana-aasta õhtul sõime siis istusin, võtsin uue aasta seal vastu just neid kirju sorteerides, eks ole, materjale välja otsides siis tuli saade veel trükkida, tohutu hulk oli soove väga populaarne. Laul oli seekord see mind ära unusta, jana peab. Nii palju oli selline olu soovijaid ja me lugesime kõik taustal võimatu oli ära mahutada neid plaati kuni kuus korda läbi mängida, muide, sellise impordi tuligi vali tagasi kerida ja oli küll jah, nad järvedel liitori tagasi kerida, jälle hakkame otsast peale ikka tervitused kestel. Kuigi Eesti raadio heliarhiivis pole ma leidnud ühtki saadet, 40.-te aastate teisest poolest korravad seda raadioveteranide mälestus, et nii, et Stalini-aegsele Eesti ringhäälingule tõmbame joone alla alles nädala pärast. Kuulmiseni.