Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Oleme nii harjunud sellega, et elu läheb penikoorma sammudega edasi. Nüüdisajasõiduriistad on jõudsamalt kui eelmise sajandi omad. Et helisalvestatakse loomutruu puhtusega, et inimesed kasvavad pikemaks ja tervemad. Aga kui kuulasin Lembit Lauri peaaegu veerand sajanditagust Saadet Valdo pandist, siis jäin külmates. Kas raadioringhääling on ikka edenenud? Võib-olla oleme astunud hoopis mitu sammu tagasi, sest nüüdisaja reporterid aina küsivad ja ei kirjelda enam midagi, kui sport kõrvale jätta. Raadiomees või raadionaine on enamasti pelgalt statiiv, mis hoiab mikrofoni peos. Ta ei loomile pilti ümbritsevast ega viitsi otsida ja kasutada helitaust. Sellepärast mängingi ette jupi helilinti aastast 1978, keda Valdo Pant usutles. Lõpmatu rida intervjueerituid, baleriin, kraanajuhte skulptor, vetelpäästja, sõjaveteran, kosmeetik, kosmonaut, öövaht, minister, leiutaja, heinaline, helilooja ja töö, mis ikka sama iga kord aga mänglev, uue otsimine. Täna on meie kohtumist tunni teemaks interpreedi tööpäev. Seda võõrsõnade muidugi tunnete interpreet tähendab, ettekandjad, tõlgitseja Loovi esitaja. Niisiis kõige sagedamini esinevas tähenduses kunstnik, kes kannab ette teise loova inimese helilooja-kirjaniku, luuletaja loomingut. Kes aga on see interpreet, kelle tööpäevast täna kõneleme? Seda tunnet muidugi veel paremini. Eesti ta oma Ikkest. Aga muidugi arvasite kõik õigesti ja sedasama oleksid teinud paljud paljud muusikasõbrad ka Moskvas, Leningradis, Riias, Helsingis, Ukrainas, Jakuutias, Kaukaasias ja kaugemalgi. Laulab ju Georg Ots. Laul ise on ehk pisut võõram, kuid seda ainult teie põlvkonnale. Rumbergi operetiga kõrbe laul tol ajal veel kõrvelaul alustaski oma interpreedi teed laval ja estraadil Georg Ots. Ja meie kooliraadiosaadet tema tööpäevast. Kui tööpäev ei ole veel alanud, on varahommik ja interpreet alles magab. Ainult raadiojaamad ei maga ja kümnetel lainepikkustel kõlab juba eetris Georg Otsa laul. Oo sa. Eks venes? Kas sageli on äratuskella abi vaja jagamist sageli sellepärast? Tööpäev algab võrdlemisi varakult, muidugi suhteliselt varakult, sest tööpäeva lõpp on kaunis hiline. Selle mõttega ei ole vist noormehe päris harjunud. Võib jääda mulje, et olla lava lilli vastu võtta, laulda vahetevahel pisut, aga Etsega väga raske töö on. Seda tuleb meil vist eraldi öelda? Jah, kahjuks on nii kuulajaskonnale, kuulajaskonna enamusele on väär arvamine näitlejatööst ja näitleja elukutsest üldse arvatakse, et see on väga kerge, väga lõbus ja üldse nii üks kergemaid elukutseid tegelikult olukord on hoopiski teine ja näitlejaid ei ole sugugi kergem, kui ütleme põllumehe tööpõllul. Ja mõlemal põllul on seadus number üks Virkus. Hommikul kõlab see väga lihtsalt maast lahti. Siis, kui mõnigi teist alles vaibal vaikselt varbaid liigutab, on rahvakunstnik juba hoolega ametis. Pole juhus, et tema nimi on olnud kirjas isegi vabariigi rekordite tabelis. Ma olin enne sõda, ma olin isegi Eesti rekordiomanik korra, see oli 1500 meetri ujumise sees, ma võisin 800. Kui oleme kuulnud, et sõja ajal Georg Ots ujus hukkuvalt laevalt lõpeb ehtandiliku punktiga see jutt. Üks tubli krool päästis tookord 1000 aariat ja nii juhatab see saade kuulaja läbi interpreedi tööpäevatund-tunnilt. Kell on 11 Estonia laval ja proovisaalides seatakse kella inspitsient järgi. Tähelepanu esimese vaatuse esimeseks pildiks palun tegelased lavale ja orkester kohale. Kas te mäletate, seltsimees Ots esimesi lavale astumisi ja kuidas oli kurikuulsa rambipalaviku või lavapalavikuga? See käib kaasas peaaegu iga esinemisega mitte peaaegu, vaid isegi iga esinemisega. Mõnikord on ta suurem, mõnikord väiksem. Ma mäletan, mul oli üks esimene suurem ooperiosa. Ma tahan patriarh, laulsin konsoli osa. See oli, käis mulle üle jõu ja siis, kui ma tulin välja, siis mul isegi põlv värises niitma. Mul tekkis mõte, et ei tea, kas publik märkab püksid, püksisääred värisevad, täiesti vabanemist, ükski näitleja sellest. Ma mäletan mu kadunud isa veel. 75 aastasena lavale minnes ikkagi oli näha, et elas üle. Tekkis mingisugune eriline närviline olukord. Aga aastatega ja esinemistega see hirmutunne muidugi väheneb. Normaalne närveldamine, sellest tuleb nii aru saada, see on see igavesti säili tahe teha. Hästi. See on igavesti säiliv tahe teha hästi lause, mis sundis korraks peatama lindi, sest öeldud on see läbi, pandi jänese. Talle oligi omane teha alati kõike hästi, otsida võimalikult tabavat sõna süüvida sügavamalt ja sügavamalt võimalikult palju endast anda. Jääb vaid lisada, et Valdo Pant varjas oma teenistust Saksa sõjaväes raadiosse tulles 1948 ütles lahti ajada õpetajaametist. 1966 meelitasid kolleegid tööle Eesti televisiooni ja kurvastavalt vara. Vaid 49 aastaselt sai temast manalamees muide täpselt samas vanuses jäime ilma Juhan Smuul ist. Laskem ka Ivar Trikkel il avaldatava arvamist Valdo pandist. Oli eesmärgiks ringhäälingu uuesti rahvaga sõbraks rääkida. Ja see ka õnnestus. Õnnestus tänu inimlikkusele, mis ei Valdo Pandi puhul aastate jooksul kasvab tema loomejuhtmotiiviks sest kõik kõike, mida ta nägi, millest rääkis, mida kirjeldas sellel on juures selline soe inimlik, mõistev suhtumine. 12 aastat pärast esimest reporteritundi on peale kasvanud uus noorem reporterite põlvkond mari tarand. Kui üteldakse ammu välja nagu muinasjutus ja see oli ka mammu hallil ajal, kui kaaren oli väike, nii väita nagu kassipoeg, eks väga alli laiali kirikingi kloor Riki-Tiki on, kas jah, aga see Kaarel, kes ammu-ammu hallil ajal sinu meelest väike, oli kaheaastane. Kas te panite tähele, kellest räägitakse nüüd hästi tuntud avaliku elu tegelased Indrek ja Kaarel Tarand. See põlveajad saavad mööda. Paratamatult tuleb spetsialiseeruda. Ühed hakkavad tegelema kirjandussaadetega kunsti, reportaaži tega. Teised lähevad põllumehe juurde tööstusprobleemidest aru küsima ja sünnipäevaga ja mis on täiesti omalaadne reporteritöö vorm, nõuab operatiivsust kiiret reaktsiooni. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Tänan Päevakaja jaoks. Eriti ilmub juubelinumber 2500. Kõigepealt mängime ette avakujunduse. Päevakaja valmistas ette reporter, konda võiks öelda kõigi Eesti Raadio praktikas hiljem eetrisse läinud suurte saadete tegijat. Eks otsesaadete tegijateks avalike õhtut Ta juhtijateks, see on päevakaja rolli siis meie raadio sisemises töö analüüsis päevaga ja tütar saadetena jõudsid õige pea eetrisse liikluskeerises, mis hiljem kasvas iseseisvaks liiklussaateks. Küsimuste-vastuste veerandtund, teiste teile eelkäija koos juristide nõuannetega. Ja ühel perioodil oli päevaga pikkuseks koguni terve tund. Sure elavnemist kodustel raadiolainetel toob kaasa teise programmi. Vikerraadio loomine. Esmakordselt kõlas eetris kolmandal aprillil 1967. Vikerraadio lainel said pikkadeks aastateks. Täna võime öelda aastakümneteks eluõiguse sellised populaarsed saated nagu Venemaaturniir 1967 mikrofoorum 1968. Ja suure populaarsuse võitnud matkamängud. Veel enne vikerraadiot tuli saatekava tänaseni suurt kuulaja menuhoidev. Põllumeeste saade. See oli 19. aprillil 1964 meenutab Kalju Jaagura saatesarja 1000. saak pidulikul juubeliaktusel raadiomaja valges saalis. Esimese saate esimeseks muusikapalaks oli meil valitud Rein Bloomi seatud kukepolka. Kokk on põllumeeste vapilinnuks jäänud tänini ja ta oli juba seda ka mõningal määral enne saadet. Tere hommikust, põllumehed siis, kui meil kaks aastat varem, 1000 962. teisel aastal hakkas eetes käima põllumehe kuukiri. Uue saate tegemisel muidugi tuli leida algus kujundus. Pikale tuli nüüd juurde liitorkester. Eesti Raadio meeskvartett. Viisi kirjutas Aarne Oit, sõnad tegi sellele muusikalisele alguskujundusele meie kauaaegne helikujundaja Eero Sepling. Kõige esimene variant kõlas nii. Helibussis. Tere hommikust, põllumehed. Tere hommikust. Hommik on hommikut, me soovisime. Kuulsad mehed ei kuula. Korda pilkad künnist lõikudes välja. Ajus muusika alla ja tuli saatetekst peale sisaldus seda, mis siis tänases saates alati on olnud. Kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad olid rikkad otsingute poolest, kummalisel kombel lisandus hiljem ruut märksa vähem. Olgu jutt loomingulisest või tehnilisest poolest. Näiteks meenutan, et 30 aastat tagasi sai Nõukogude liidus teoks esmakordselt stereoprogramm ühest linnast teise ja need linnad olid Tallinn ning Tartu 1974 jällegi esimestena Nõukogude liidus stereofooniline muusikasaade välismaale, mis tähendas, et Kirovi kalurikolhoosist jõudis kontsert Helsingis. Niisuguseid näiteid võib palju tuua ja üheks neist oli ka meelelahutussaadete oma toimetuse ehk rameeto sünd. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Meil on hea meel teile teatada, et Eesti raadios astub täna eetrisse uus toimimine, tus. Kuulsike see oli vastsündinu esimene häälitsus. Meie vapilind ronk Jaagup ütles teile. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Ronk Jaagup kannab sisi musta kuube. Tal on pikk kõver Adenaueri nina meenutav nokk ja võitmata uudishimu kõikidel läikivate asjade vastu. Praegu takseerib ta teraselt mikrofoni, nähtavasti allaneelamise seisma. Viga oli siis, kus Jaagup Sa jõuad veel täna kõnet pidada küll. Nii uus laps, uus toimetus on sündinud. Aga igal lapsel, nii heal kui ka halval, on oma nimi. Õigus, Jaagup, räägime raadio kuulajatel ära, kuidas asi algas ja kuidas uus toimetus endale nime sai? Selleks peame lindirulli, kerime mõned päevad tagasi, kui meie stuudios peeti sündimise pidu. Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi. Või sa ei lähe garaaže, targem ikka peavad teised sulle nimesid välja mõtlema. Tead, mida nüüd ma teen? Ma ma teen sulle välja. Ma tean, tuli välja 100 vot 200 grammide. Oi-oi, kuule, sa oled, kas sa said nüüd ikka aru, et oleneks olemist, aga kas sa tead? Madin tuli välja 200 grammi õunaveini, mis? 200 grammi õunamahla. See. Mis see on? Nagu vintis lible hääl või? Sai tule ronga hääl. Ronk, paks. Kuule, sa asendad nii, nagu oleksid nõelapadja alla neelanud. Toots võtab sinuga kaasa, pudel maksab ära. Too on Raadio meelelahutuse toimetus on meile ja, ja mina olen nüüd tema ristiisa, mis aparaat? Sa näed selle nimel praegu rongad. Joosep. Tead, Sahaara sellest kellelegi patraks ole, jäägu see meie omavahele. Elu peab elama ja tuli peab põlema ja nalja peab olema. Lograasid rameeto raami eto. Kord kõndis pargis tundi paar üks väga noor ja armunud paar pois neiul küüsis sosinal. Kas sind see hetk jäi siiski pooleli, sest reprodub, tar, laulis nii. No. Mis? See siis. Ära. Läks vaevalt mööda tund riba saamas abielupaar, et muutuks grega, on seis. Veel kord neid. See hetk jäi siiski pooleli, sest jälle kastis tuttav. Aga kuna me Ma ta.