Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. 1944. aasta septembris rääkis Tallinna raadijaama ehk Landesse Revali teadustaja Parema kuuldavus huvides juba poolamalt poosnanist. Aga langes tsentrist, me jõuame hiljem rääkida. Meenutagem, et ka nõukogude tagalas stanti eestikeelseid raadiosaateid kõigil kolmel lainel. Neid oli kümmekond saadet ööpäevas ja mikrofoni ees käisid kõik, kes suutsid end väljendada kunstnikest, teatri rahvani. Erisaated olid naistele, talupoegadele isegi Ameerika eestlastele. Kõige raskemad tingimused olid muidugi neil, kes töötasid Neeva linnas. Astoria hotellis, kus Eesti ajakirjanikud vastu pidasid, anti elektrivoolu vait öösel ja paariks tunniks siis panti elektrikeetjat sooja vee hankimiseks üles. Mürsukillud lõid aknaruute puruks blokeeritud Leningradis võimutses külm nälg ja pimedus. Ebainimlikult rasketele töötingimustele vaatamata toimusid saated korrapärased ühtki päeva jäetud vahele. Ehkki nii Paul kui Heliine Uusman jäitis troofiasse, võiks öelda, et nälja ja surma vahele ja pealikuks pandud haaralt Haabermann viimases hädas läks Ždanovi juurde. Nii palju reserv ikka oli. Kui Haaderman jõudis jalgsi raadiokomiteesse tagasi, ootas seal juba veoauto niinimetatud partisanipakkidega, seadusid soojad pullover, šokolaad ja muud toiduained. Kutsuti siis kõik raadiotöötajad ja ühtlasi rahvale toimetus kokku, pakid ära jagada. Skelett kõhnad mehed, hilisem ülikooli õppejõud Karl Taev, Anton Vaarandi, Max Laosson, Lembit Remmelgas ja teised ronisid niiviisi mööda treppi üles, et ühe käega hoiti käsipuust kinni. Teisega tõsteti jalgamise jõudnud enamastuda, aga vaim oli kange. Kord lendas läbi stuudio kaheksatolline mürsk. Haavermon, panin mikrofoni hetkeks kinni, lükkas paberilehelt maha laest varisenud krohvi ja luges siis informbüroo teateid edasi. Laeng jäi õnneks lõhkemata. Kui Landessender Revalis esines Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe siis Habermani kirjutas vastuseks loo reetur mäe hädakisa, kus tegi selgeks hädade allikas, on hoopis Saksamaa alustatud sõda. Landes Endel Reval väitis, et, et nõukogude tagalas fantaseeritakse, et neil polevat aimugi tõelisest elust sünnimaal. Aga vastuseks astus mikrofoni ette Evald Mägi Taali mobiliseeritud, et sõjaväkke ja nüüd anti käsk paljastada oma vend Hjalmar Mäe. Ivar Mägi oli küll tehnikamees, kuid see pöördumine oli tal meisterlikult kirja pandud. Eks ta meenutas lapsepõlve noorust. Jalmari liitumist vapsidega ja lihase venna esinemine lõi Eestimaal sellised lained. Mäe olevat läinud okupatsioonivõimude peamehe kindralkomissar Litzmann juurde lahkumispalvega. SA Obergruppenführer olevat tükk aega mõelnud ja jõudnud siis järeldus, et ega parimat meest ikka ei leia. Teeme näo, et seal lihtsalt punaste propaganda. Aga evalt mäe esinemine plaadistati mängiti Moskvastelt korduvalt ette. Kui Vene väed olid võtnud Narva ja Võru, siis hakati saateid tegema juba Eestist. Saatejaam viidi korru, organiseeriti saateid sealt, aga samal ajal jätkusid need ka Leningradist. Eesti raadio diktor ja tõlk 44. aastal Silvia kalpus meenutas hiljem, et võrus antisaateid kaks korda päevas. Raadio asus mitu kilomeetrit linnast väljas ja Seema tuli jalgsi maha käia. Tegemist oli väljaaparatuuriga. Elektrijaam asus rongis vildiga vooderdatud pisikeses helikindlas kabiinis pandi saated kokku. Sealsamas kirjutati lugusid, et neid siis kohe eetrisse anda ja sõna otseses mõttes kirjutuslauaks olid tavalised kännud. Muidugi ei töötatud Võrus kaua, kui vallutati Tallinn, sõitsid sinna raadiotöötajad. Läänemereäärne saatejaam oli purustatud, toodi pealinna sama saatja, millega oli töötatud Võrus ja 29. oktoobril 1944 läks Tallinnast esimene saade eetrisse. Tollal võisid küll vaid 20 aastased ringhäälingus töötada. Eakamatele oleks sellist üle jõu käinud, sest Estoniast läkitati sõnalist osa merekoolist muusikat teaduste ja muudkui lippas mitme kohe vahel. Kõik läks ju otse-eetrisse. Aga tuleme tagasi veel kord raadiojaama juurde, mille kutsung kõlas nii. Kolleeg Lembit Lauri soovitas üles otsida arhiivist TEMA usutluse sarjast kirjutamata memuaare Landesse, Revali ja ka riigiringhäälinguteadustaja Irene lebas meeninguga, hiljem lisage veel kolmas nimi Lambert enne seda, aga kui kõlab see usutlus kuulakem, mismoodi töötas Irene Menning, Landes tsenter Revalis üks lõik päevauudistest. Selles rindelõigus rakendatud saksa diviisid saavutasid uue tõrje edu hävitanud mitu ründavat jõugruppi. Suurtükivägi purustas koondatud tulega vaenlase rünnaku reservid juba lähtekoht, et ainuüksi ilmjärvest kagu pool hävitati 43 soomusmasinate. Kokku kaotasid nõukogud teisipäeval 101 soomusmasinad. Rünnaku ürituste raames. Tuneesia rindel hävitati eile ära lõigatud vaenlase jõud ja purustati või saadi saagiks rohkesti sõjamaterjali. Saksa kiired võitluslennukid teostasid üllatuslikke madal rünnakuid Briti motoriseeritud kolonidele. Tulid sakslased, head olid sakslased. Ja siis oli meil teie tunnetega Aseda Emilie Kuutma, nii väga hästi, keda mäletan, mäletan, mingi kurnanud oli natukene pärast Win ringhäälingus kaua aastaid töötasime koos ja sõprustasime ja tuleb ühel ilusal päeval minuni Orgehtedel mitt saadeti tekkerle kutsele, kes saatis sander füüreri majja, siis mina läksin jälle tööle. Saksa ajal oli hea töötada saksa Alt, loodi meile diktoreid, juuremaid oli neli, diktorid, mina siis vanem diktor. Hansa ees peamise ajakirjandus langes Enders Treial. Parkali korralik. Saksa keelt eriti ei nõutud, nii et lasti elada. Mul on öelnud 1944. aastal trükitud ringhäälingu värskelt eemaldanud mõõtmalejale teadvustati pilte, seal olete tõi ja siis on Saarepera saare veransisal Sõer Rooris, Sõerd, Felix Moor tegi kaasa Felix Moor ligi 200, ikka saksa ajal saksa ajal. Siis Holm tegi kaasa diktaride, Jarno jälle minu rohkem Andres pirtegi kaasa. Kas te mäletate midagi sõjaaegsest saatekavast, missugune see oli, kuidas oli eesti ja saksa keele vahekord ikka rohkemal eesti keelt, saksa keeli saated olid saksa sõdurisaated olid iga nädal seal mitu korda, seda ma mäletan, oli selline saade nagu Eesti sõdurid on ja, ja siis tunded solda. See oli sõna ja muusika põõna ja muusikapõimik isegi vähest Estonia kontserdisaalis. Kõige suuremad saated olid lõbusad saated, üldiselt mitte minaarsed saated, mitte nutta saate. Püüdes erapooletult seda perioodi hinnata, siis tundub, et kõige väärtuslikum osa Landes Ender Revali programmis oli muusika. Tänu sakslastest juhtidele said Eesti muusikud käia 43. 44. aasta suvel kontserdireisidel ja Berliinis. Seal lindistati eesti heliloomingut näiteks Tiit Kuusik, Elsa awesson, Aumere Rootsis, teised tuntud nimed ja mitmed tollased perspektiivikad. Muusika, inimesed said viibida ka enesetäiendusel Salzburgis, olgu seal Roman Toi, Olav Roots, kala ja teised interpreedid okupatsiooniaja alguse esimeseks muusikajuhiks Landesse. Nendele määrati doktorit Ronald Schneider, hariduselt helilooja, kellel oli kalduvus küll kergemasse suunda ja temal pandigi käima iganädalased sõduritunnid ja mille tunnusmuusika fanfaari kirjutas ta ise ja mis lõppes tema loodud löök lauluga Revaler posti. Hans niisiis Tallinna posti teada kuulamised esitavad Tiit Kuusik ja Mari Kamp. Vabandan heliplaadi pärast, mil praod sees, aga mõelge ise. Salvestusest on ju peaaegu 60 aastat tagasi ja pealegi see aeg Curry ja. Järgmine muusikajuht oli doktor Helmut Virt haritud muusikateadlane ja helilooja ja temal kujunesid eesti muusikutega töised suhted. Ja kui nüüd tema kirjavahetust lehitseda, see on tänaseni säilinud, siis leiab väga huvitavaid repliik. Raadiotegemist Eestis juhiti Berliini ja Königsbergi kaudu. Ja see tähendas, et Tallinnas mängitav muusika meie orkestri poolt jõudis ka suuremale kuulajaskonnale. Üks kiri südasuvest 43 kõlab nii. Esimest korda läks eetrisse ilus muusika pärastlõunaks Deutschland tsentri kaudu, homme Riiajaks. Järgmine kiri on juba pärast Estonia pommitamist. Laename igalt poolt instrumente ja noorte. Homme sõidab härra Holm Riiga, et tuua heliplaat päev hiljem tänannane Kert helbemäe korterist eetrisse, tantsumuusikat homme Kontsert Kadrioru lossist. Niisiis elu läks edasi. Aga 44. aasta kevad just praegu katkestas oma saated, sender Tallinn ilmselt jälle uue Eyre. Eile istusime poolteist tundi keldris. Mis sai, edasi, tuleb appi võtta teatrikriitiku, dramaturgi ja näitejuhi Voldemar metuse mälestusteraamat, soovimata külalised, mis ilmus Rootsis 1971. Sel ajal oli meeste siseelanud juba 22 aastat Argentiinas. Eesti entsüklopeedias on metuse kohta öeldud, et ta üksnes esines loengutega ringhäälingus. Tegelikult aga oli endine tartlane Landesse Endel Revalis koosseisuline raadiomees ja minu andmetel on just tema välja mõelnud eestikeelse sõna kuuldemäng. Niisiis ringhäälingu pere lahkus Tallinnast 1000 94. aasta septembris kahel laeval. Üks neist, mille pardal olid ringhäälinguseadmed ja osa arhiivilassid Vene lennukid Põhja-Lätist lõuna poole. Teine laev, Phartaland jõudis aga pärale. Mayer koldestad, kes oli juhtinud Landes tsenter Revalit Tallinnas sõitis taansygisse tänane Poola lind. Kedansk. Mettus kirjutab. Hakkame tornis tegema uut eestikeelset ringhäälingut. Liina nimi on poola keeles torunud, siin on sündinud kopernikus. Mettus meenutab, et tema viimane raadioettekanne Eestis oli kandnud teemat keel ja meel. Asi läks nii kiireks, et tekst ei saadud enam tõlkida. Pange tähele, kombeks oli, et kõik eestikeelsed saated tõlgiti saksa keelt. Aga lainepikkus Poolamaal metusel täpselt 345,6 meetrit. Toruni kohta on ka meile tuntud saksa muusikamees vilt kirjutanud. Niiviisi raadio töötab juba kaks nädalat piiratud mahus. Arvan, et seda saab kuulata üle Königsbergis. Kohtasin ära Pirkki, pange tähele, see oli diktor, teadustaja, kes pühkis ka Eestimaa tolmu jalgadelt. Endel Kalam panti pokri sellepärast, et ta kuulas sender Tallinnat nimelt sakslastele tekitas paanikat, et üks põgenik kuulab, võõras keeles saab, ei taibatud, et tegemist oli laantesse Hender Re valiga. Kolmas veebruar 945 lehitsen jällegi härra metuse mälestusteraamatut. Kirjas on. Oleme Rostakis, aga Ringhäälingu tehniline sisseseade. Sellega jätsime jumalaga. Pikapeale saame uue tehnika oma Landesse nende relvade jaoks ja ka uue lainepikkuse 1339 meetrit, niisiis kesklaine asemel juba pikk laine. 22. aprill 1945 meie Landesse nende relvade rühm läheb Lensburgi. Ütlen vahele, see on saksa linn otse Taani piiri ääres. Teekond kestab sõja tõttu seitse päeva. Uus ülemus ütles, nüüd oleme vabad ja võime minna, kuhu soovime. Nüüd oli siis Landesse rivaliga, päris lapp oli tollal tuntud tegelastest jäänud, alles siis peale metuse veel Heino Rebane oma abikaasaga. Viimasega kohtusin vahtralehemaal, kus ta toimetas ajalehte meie elu. Ja siis ta meenutas mulle nii, loen oma märkmete blokist. Mind kutsus 42. aasta lõpus või 43. aasta algusest August Kitzbergi poeg Jaan sakslastest sõdima rindel ma ei tahtnud minna. Seetõttu asusingi tööle Estonia teatrimaja kolmandal korrusel reporterina noppisin infot linnast. Käisin lennuväe poistel külas. Felix Moor oli just löönud Landesse nende Reevalist lahku, kuid temast räägiti pea iga päev. Siiamaani mäletan seda, kuidas reediks oli kord maganud sisse ning jalgsi poleks kuidagi õigeks ajaks stuudiosse jõudnud. Viimases hädas helistas ta kiirabijaama. Tere hommikust, Felix Moor helistab, palun saatke kohe auto. Tohter küsis kohkunud, mis on lahti? Mul on tedretähed raskel kujul kiirabi stardi, kuid auto saadeti ja Mauri jõudis õigeks ajaks eetrisse. Eks Landesse relval oli muidugi saksa ringhäälingu, olgugi, et asus Tallinnas. Kogu kava pandi kokku saksa keeles, enamasti vaid tõlkisin ja lugesin ette. Kuid sedagi eestikeelset materjali. Sageli kärbiti kogu tekst, iga sõna pidi olema kirjas, ei ühtki oma mõtet. Kiiruga juhtus sedagi, et rüütliristi kavaleri asemel ütlesin eetrisse ristirüütliorden. Mäletan siiamaani mitmekümne sentimeetri kõrguseid, telefunkteni, mikrofone ega loominguliselt poolel peale muusiku Roman Toi polegi paguluses olevaid raadioveterane enam elus. Saatekava üldjuht Hanno Kompus suri Montrealis. Jaan Kitzberg lahkus meie seast 90.-te aastate keskel päevauudistemeistrilt Karl kesa veel varem. Need olid siis Heino Rebase mälestused oma tööst ja tegemistest, Landesse nendel Revali päevid võimegi joone alla tõmmata. Rahvusringhäälingu kõige põnevamal aga ühtlasid traagilisemad perioodile, kus eestikeelsed saated kõlasid peale koduma veel Moskvast ja Rostakist Leningradist ja Toroonist, Poolamaal, Kuiboshevis ja Königsbergist. End juba 44. aasta sügisest hakati Tallinnast Loomakutselise raadiokollektiive. Ühest neist pajatab Valter Ojakäär. 25. septembril 1944. aastal see on kolm päeva peale Tallinna vabastamist kirjutas tolleaegne raadiokomitee esimees Paul Uusman alla käskkirjale moodustada Eesti raadio juurde estraadiorkester. Kontakt oli juba võetud estraadiorkestri esimese inspektori trummimängija Elmar Kruusiga, kelle hooleks jäi pillimeeste otsimine ja kokkukutsumine. Niisiis algas kohe ka töö, alustati proovide tegemisega ja peagi võis diktor raadiosaates esmakordselt öelda. Mängib Eesti raadio estraadiorkester. Teemegi algust muusikaga. Herbert kulm, kes on samuti orkestris juba asutamisest peale mängib klarnetit nelsoni ballaadi. Kuidas see algus siis oli, kes oli esimeses proovis, panin Guido neemel ja kuidas siis käituda. Mehed olid kokku kutsutud, kruusad siis kõik üles siit ja säält muidugi ei saanud. Kas seal esimeses proovis juba pilliga mängiti võidud niisama kokku mängiti tuha mängitatel veel neid noote, mis, mis oli? Neid meenutusi sõjaaegsest ja vahetult sõjajärgsest raadio tegemisest jätkub meil veel mitmeks saateks. Kohtumiseni nädala pärast.