Tere Me tusameele talve muutnud on nüüd hiilgus rikkaks suveks jooki, väike Shakespeare, William näidendi kuningas Richard, kolmas avaread. Ma olen peaaegu kaheksa kuud oodanud, et erinevate asjaolude kokkulangemisel avaneks võimalus just neid värsse saate alguses tsiteerida. Nüüd on seegi soov täitunud. Täna saates Berk Vaher räägib sellest, miks kirjandusfestivali formaati riietatakse vaal galeriis avatud näitus tõstseks kureeris Andres Lao intervjuu Ö-ülikooli rektori Jaan Tootsaniga ja Kristiina Ehin saadab kirja kodukandist. Mina olen toimetaja Janek Kraavi. Suvist kuulamist. Tartus algas neljapäeval ja kestab veel ka täna kirjandusfestival Prima Vista festivali ühelt korraldajalt Berk Vaherilt, uurisin, miks kevadine kirjanduspidu taas kirjanikud ja raamatuhuvilised tänavatele ja parkidesse toob. Kas Kirjanike Liidu kongressist siis tõesti enam ei piisa? Berk Vaher. Eestis. On kirjandusfestivalide saanud peaaegu et iga-aastasteks sündmusteks. Möödunud nädalal lõppes Tallinnas sotsia festival, praegu käib Tartus Prima Vista. Aga kust ja miks need kirjandusfestivalid üldse alguse said? Noh, eks nad nähtavasti sellest on alguse saanud, et ühelt poolt autojuhid ise tahavad ennast inimestele näidata, teiselt poolt lugejad ise tahavad näha, kes nende haavatute taga on Eestis käima läinud kirjandusfestivalid ju suuresti ka just seda eesmärki teenivad, et lugejaid ja autojuhid omavahel kokku viia. Inglismaal, kui ma õieti olen aru saanud on kirjandusfestivalid samuti üks kirjanduskultuuri lahutamatu osa. Noh, seda kindlasti ja selles mõttes on Eestil ikka väga pikk tee veel minna, et et kui me räägiksime, mitte mitte inglismaastaga näiteks tablini, pluus, teist, siis on festival, mis teinekord kestab pool aastat järjest ja, ja ikkagi on, on publikut on, millega seda festivali ära täita, on küllalt meedia huvi ja ja on küllalt rahastust, nii et kui me võtame kasvõi Soomes Turu kirjandusfestivali, siis seal on eelarve kaheksa miljonit eurot. Et meil on need numbrid ikkagi veel mitu ja mitu ja mitu korda väiksemad ja ja selles mõttes on igas plaanis võimalik veel veel suuremalt ja võimsamalt oma aplombiga neid asju teha. Kas näiteks sedasama Inglismaa kuulsalt, Hei, kirjandusfestivali võiks mõnes mõttes nimetada ka kirjandusmaailma rovskildekse, kus ühelt poolt on sellised külalisteks klassikud, aga teiselt poolt ka siis noored trendikad, autorid. Jah, aga eks neid samas laadis märksa väiksemaid segu üritusi toimub ju Eestis ka, ega teistmoodi nähtavasti ei saakski, et kui need mastaabid on niivõrd palju suuremad oma Inglismaal, siis peab ka selle kohe rohkem pingutama, et erinevatele lugejagruppidele meeldida, et neid inimesi sinna kokku saada. Ja selle asja suur tulemus on kindlasti see, et et need lugejad ise omavahel suhtlevad. Kui kellelgi oligi mingisuguse kihendus laadi suhtes või auto suhtes enne mingisugune eelarvamus, siis äkki just lugejate omavahelise suhtluse kaudu see eelarvamus kuidagi väheneb. Aga need festivalid ei ole ka ju puhtalt kirjandusüritused, seal räägitakse ka mingitel suurtel ühiskondlikel teemadel, seal võtavad sõna poliitikud, seal esinevad muusikud ja nii edasi. Jah, ja eks see tendents on Eesti festivalidel ka üha sinnapoole, et võtta sisse muid kunsti, arasid leida neid ühenduspunkt, et tegelikult on see ju loomulik selles mõttes, et ega kirjandus ei ole mingisugune vaakumis eksisteeriv üksiknähtus. Ta seostub muu eluga pidevalt, ta kasvab sellest välja. Ta mõjutab neid muid kultuurivaldkondi. Ja viimane aeg on sellest aru saada. Inglise kirjanik David lootše mainis kunagi ühes artiklis, et küll tänapäeval on see kirjaniku amet ikka raskeks muutunud muudkui esinenud, kui esine tule vastu, kirjastajate nõudmistele ja nii edasi. Kuidas see performatiivne külg üle pea on näiteks kirjaniku ametit või kirjanikustaatust muutmas? Eks ta ole ikka mingil määral oleme ju kõik meediaühiskonna liikmed, tahame seda või mitte ja ja eks see, kas kirjanik tahab avalikkuses üles astuda või kas ta on piisavalt fotovi, tele või, või meediageeniline, mõjutab natukene ka tema teoste vastuvõtu ja ja ma ütleksin, et et Eesti on selles mõttes isegi heas seisus veel. Et siin on need lugejate numbreid täpselt nii suured või väiksed, nagu nad on. Mingisugusest teatud punktist nad tavaliselt üle ei lähe ja ja selleks, et siin meedia võiks inimeste eelistusi väga märkimisväärselt mõjutada. Võimalik, et läheb veel aega. Aga samas jällegi kindlasti mingisugused pöördumatud muutused on toimunud ja see, kas inimene viitsib või tahab või oskab kuidagi kas siis vahendatult või vahendamata avalikkuses esineda, see kindlasti mõjutab ja samamoodi ka need luule slämmid või, või avalikud lugemised. Kindlasti see, kuidas inimene ise oma teksti oskab esitleda või, või tahab esitada, mõjutab ka seda, kuidas lugejas lugeja aknasse suhtuma. Tänavuaastane Prima Vista oli paljuski pühendatud või selle festivali üks rõhke oli ka soome kirjandus, elik siis tänapäeval noor Soome Kirjanduse. Kas sa oskad võrrelda näiteks tänapäeva noor soome kirjandust ja tänapäeva eesti kirjandust? Kui vaadata juba kas või seda, mis on plaanis nendel Soome raudteeäärsetel ja, ja kuidas nad üldse kavatsevad oma tekste esitada, siis ma küll ei julgeks öelda, et neil on mingisugused võimalused tunduvalt laiemalt teha kasutatud erakonna ja Soome rühmituste ette ostes on nii puhtalt digitaalseid poeeme, mis ainult toimuvad ekraani peal kui siis ka häälutusi, kui veel mingisuguseid kummastavaid vahevorme, nii et et avalikkuses tamise diapasoon tundub olevat meil märksa tihkamat läbi katsutud. Aga mis toimub tänaõhtusel üritusel, kus üles astuvad siis aastate lõikes Betti Alveri debüüdipreemia saanud kirjanikud toimub. Kindlasti üks hea muidugi väga lapitine, aga samas ikkagi väga representatiivne ülevaade sellest, mis viimase 15 aasta kirjanduses on juhtunud, mis uuendused on tulnud, kes on sinna tulnud, millised on olnud need stiilid või kihutamis laadid, mida üldse selles aja lõikes on Eedeeveedina hinnatud, sest ka see on olnud väga erinev ja samas jällegi mingisuguse teatava kontinuiteet ideoloog, kuhu Eesti kirjandus on viimase 15 aastaga arenenud, kui me mõtleme seda, et et seal 90. aastal, kui seda auhinda hakati andma, siis seda aega esindab seal ju suhteliselt ka hilja debüteerinud Hannes Varblane. Ja, ja samas jällegi on tulemas päris viimatised saajad siis vastavalt Tatu kontseptualism, ehkki luuki ja Tallinnast Mart Kangur, Jaak anud ja Ivar ravi, kes esindavad ikkagi mingit pidi täiesti radikaalselt teistsugust kirjutamislaadi, siis on juba näha, milline segama hakkab olema. Ja siia lõppu hetke eilsest festivalipäevaste ürituselt laulvad kirjanikud Lauri Sommer. Ei mäleta, mida tõused ja äratab merekuuskede laat. Vadele. Küünitad valguse krooni, sest uus on, kõik. Saab piir Janeli Leone järve ja otse kui torni, kelles on paljaste õlgadega ja nõnda Kerttibsuri ja tõuse taevasse koda mille all hingetu ja kummarduma poole ruumi, aga viimati kivide peale vaeste liivane üle variseb korporia kol Su. Mis oli asena, tule aga enne kui ütelda, jõua, vari su endasse, sule, valisu endasse, sule. Vahel tundub tõepoolest, et elame taas kuuekümnendates. Näiteks on ootamatult aktualiseerinud põletav teema noored ning seks nende ümber. Tallinnas vaal galeriis avati näitus, mille pealkirja seks nimetab kuraator Andres loo ise hoopis labaseks. Seega noored labasus, seks, kaasaegne kunst. Eero Epner käis vaatamas ja Andres lõoga rääkimas. Andres Klaulgas näituse seksteema ja pealkiri olid selged juba enne, kui sa hakkasid autoreid ja kunstnikke ja tõid otsima või, või tulenes nendest töödest autoritest, kelle peale sa olid juba varem mõelnud. Kõik tööd on originaalselt selle näituse jaoks produtseeritud, selles mõttes kõik on täpselt selle profiili järgi paika seotud. Kuidas sa kirjeldaksid täpsemalt seda näitused, kontseptsiooni tegelikult näitusel sellist kirjeldatud paika pandud kontseptsiooni ei olegi ainult teema, ehk siis näituse nimi see oligi kõik, mille ma põhimõtteliselt kunstnikele ette andsin. Lisasin sinna ka selle Meediatehnika ja kõik, kõik see on samuti vaba. Ma läksin sinna isegi oodanud ka mingisugust tegevuskunstivormi, perfomance või, või muud taolist midagi taolist. Näituse avamisel toimus Tartu noorte anarhistide rühmitus nulliks null null tuli välja omamoodi diletantliku avangardiga. Aga jah, et võib-olla nagu sellise Performatiivse kunstiga vallast Katrine seal oli nagu ainukene esindaja, kes seekord siiski mingitel Foomantsid või mingisuguse koreograafiaga välja ei tulnud, tuli hoopis praeguseks vaata et hitt-teoseks kujunenud gara Okega välja, siis installatsiooni vormis interaktiivse installatsiooni vormis. Tänases Postimehes kirjutati, et olevat näituse avamisel öelnud, et see näitus ei oleks saanud toimuda kunstihoones. Ja sa ütlesid, et see tsitaat oli vale, et kunstihoones oleks saanud toimuda käte sobist lihtsalt sinna eragaleriisse või sisuaal galeriisse rohkem. Eks ma arvan, et ma olen kindlasti väikse galerii on operatiivsem ja tegelikult pidasin silmas seda, et kuna vaal galeriis tegime ettepaneku korraldada noorte kunstnike näitus siis noh, nii see teemavalik kõik see sättumus, kõik see nagu kuidas see asi nagu lõpuks vormus, ma arvan, et see nagu nime all seks, midagi sobis vaala kuidagi ma ütleks, et valatult, kunstihoone on sellised pikema vinnaga ja, ja võib-olla nagunii odavat, nii pseudoprovokatiivset, nii lihtsat teemat nad võib-olla ei paneks, et noh, selles mõttes isegi eelmine näitus, vägivald, propaganda tunduvalt. Noh, pealkiri on nagu krüpteeritum võib olla mitmetähenduslikum. Seks on peaaegu et labane teemana. Aga ma arvan, et selle näituse mängisidki välja kunstnikud ise siis sulgudes kunstnike valik, ehk siis minu valik. Autorite seas ringi vaadates torkab kohe silma, et, et see näitus eemaldub sellisest klassikalisest kunstinäituse põhimõttest autoripositsioonide mõttes, et vist isegi enamik näitusel osalevatest autoritest ei ole varem kujutava kunsti vallas midagi teinud või, või nad ei oma vastavat haridust, vähemalt. Kas nende kaasamine oli lihtne ja kuidas sulle tundub, kas just noorema kunsti puhul võidki rääkida, seda puuduvad sellised spetsiifilised kunstniku oskused või omadused, et põhimõtteliselt igaüks võib seda kunstnik. Kuu kesta täita just nii pole mingit vajadust otseselt kunstihariduse järele, samas nagu näiteks Marianne Kõrver puhul nagu vaieldav see, et kas teil siis nagu puudub kunstiline haridus, tegemist on režissööri käes, on kujutav kunst. Taavi Eelmaa, ma arvan, näitlejana on kindlasti väga erinevates valdkondades minagi kodus, et ma arvan, et idee ja see loominguline sisemine vajadus on oluline nende inimeste puhul, kes otsustavad kunsti teha. Loomulikult ma püüdsingi ületada neid, neid selliseid kunstniku piira või näitlejana mitmes mõttes täitma. Esiteks ta rõhutab noore kunsti toetamise vajadust, noore kunsti olulisust ja elujõulisust. Sama tähendab ka seda, et, et kunstil pole otseselt piire, kunsti ei saa galeriiseinte vahele või kontseptsioonidest raiuda, et ta on nagu täiesti laialivalguv, voolav, isenesest arenenud ja, ja selle võrdlemisi hoomamatu kultuurivorm. Ma ei näe vahet mitte mingisugust. Ma usun, et ma väga palju ei eksi, kui oletan, et noore kunsti sotsiaalne portree on aegade jooksul olnud ikkagi see, et, et see on selline skandaalne, provokatiivne provotseeriv ja alati oponeeriv suhtes ühiskonnaga või suhtes oma vaatajaga. Kas sinu arvates antud näitus tõestab seda sotsiaalset portreed või pigem lükkab ümber? Ma ei arva küll, et provokatiivsus iseenesest oleks nagu mingi oluline tegur, lihtsalt provokatiivsuste ei saa lähtuda, see on, see on selline null lähenemine, kui sa püüad puhtalt aktiivne olla, šokeerida, noh, see on nagu see nii vanamoodne ettekujutus kunstist, et saad naerma. Ma usun küll, et kuna esimesi on erinevaid, siis, siis mõned tööd võivad mõnele inimesele tunduda üllatavad. Lähenemisviis võib tunduda üllatav, see johtub kunsti lugemisoskusest. Eelkõige. Kui ma räägin nüüd konkreetselt sellest näitusest, siis ma arvan, et iga töö juures on mõtet peatuda ja mõelda, kui asi esimesel pilgul tundub arusaamatu või suisa rumal või šokeeriv või, või ma ei tea kuidagi mingis mõttes ebameeldiv, siis ma arvan, see on täpselt see moment, kus võiks peatada mõelda. Sest ma olen veendunud, et mitte ükski töö sellel näitusel ei ole põhimõtteliselt sisu poolest mage või, või kuidagi nõme. Hiljaaegu oli kultuurikajas juttu teemal öös on asju. Kui hästi otsida, siis leiab Eestimaa vööst ja eetrist juba kuuendat aastat ka ööülikooli. Nüüd pakub mainitud õppeasutus ka päevast õppevormi, sest Eesti Raadio, Eesti Päevalehe ja kirjastuse väike vanker koostöös on raamatupoodides saadaval viis esimest ööülikooli loengutega, audioraamatut, CDd, kultuurikaja haridustoimetusest astus läbi selle umma muudu õppeasutuse rektor ja kõige usinam tudeng Jaan Tootsen. Järgneva lõigu sissejuhatus ja lõppsõna ööülikooli õppejõududelt Lembit Petersonile ja Peeter Laurits Alt viivad akadeemia viivad professoreid. Ülikool. Väikses anekdoodis, kus ateistlik kasvatus oli veel koolis õpetajate lapsed, kuna jumalatel olemas, näitame kõik taeva poole põrgukeelt. Kõik näitavad keelt, üks väike, näiteks väike poiss, mis sina ju siia keelte näite. Kui seda pole olemas, siis pole nagu mõtet. Aga et kui on, milleks siis suhteid rikkuda? Ool. Jaan Toots on, mina olen ka mitut laule koolis käinud ja, ja aru saanud, et erinevates koolides on erinev vaimsus. Ülikoolis on ühtemoodi vaimsus, Viljandis on teistmoodi vaimses. Milline on ööülikooli vaimsus? Tead, ma arvan, et tööliga oleme mingis mõttes ülikool inimeseks olemisest noh, ütleme, et ühtepidi, ta on ju nagu läbi ja lõhki humanitaarne, nüüd on lipsanud sisse ka mõningaid loodusteaduslikke asju. Aga minu jaoks ikkagi need saated, mis mind ennast kõige rohkem huvitanud on on ikkagi taandatavad mingisugustele väga lihtsatele põhiküsimustele. Kas sa oled siis kirjanik, sa oled muusik, kas sa oled näitleja teatrimees laiemalt? Et see on ikkagi seesama asi, et, et miks sa midagi teed. Et miks sa oled oma elus pühendanud ja süvitsi läinud mingisuguse väga kindlasse lõiku. Peeter Laurits räägib Austraalia aborigeeni test muinasunest, eks ole, see on tema valik tema üks tema paljudest teemadest aga ikkagi ka selles ühesainsas saates sealt heas mõttes peaks ju läbi kumama see noh, see nagu suurem soov ja tahe, et miks üks või teine inimene tegutseb just sama Lauritsega oli juttu sellest, et kui ma kunagi küsisin, et kas et ka ööülikoolis on, on väga palju selliseid lihtsaid küsimusi ka sellesama elu mõtte kohta, siis Laurits ütles, et, et sellist küsimustega mitte iialgi häbenema, et see on üks väheseid küsimusi, mis üldse võiks inimest nagu nagu hommikul käima tõmmata, et jah, see on see ööülikool, siis. Ma võib-olla kasutan hästi suurt või väga lennukat, on sõna selle sarja iseloomustamiseks, aga minu meelest võiks tinglikult seda nimetada ka tänapäeva Eesti mõtteloo oksa, et seal on mingisugused praegu toimivate kultuuriprotsesside analüüsida, selgitused ja nii edasi täitsa olemas. Mis sa sellest arvad vä? Ja eks need loengud, teemade inimesed on ka valitud selle järgi, et et neil oleks mingisugune selline ajatu mõõde ka juures, et kasvõi samad kui rääkida nendest plaatidest, mis on nüüd välja antud, need audioraamatud algatuseks siis Fred Jüssi vaikus kui loodusvara Andres Ehini, eestlaste identiteedist ja naaberrahvastest. Et need on need asjad, mida tegelikult ma kujutan ette, et neid võiks vabalt kuulata ka 50 aasta pärast. Et igasugused, et noh, paradigmad tulevad ja lähevad, aga, aga see ainukordne mõte see ikkagi võiks nagu kesta üle aja. Ja näiteks kas või seesama Fred Jüssi vaikus kui loodusvara on salvestatud kuus aastat tagasi. Ja need asjad, millest ta kõneleb alles nüüd ma saan aru, et need on nagu tõeliselt aktuaalseks muutunud. Aga millised on need mingisugused läbivat ideed või murduvad noodid selle sarja vältel? Et iga sari on ju natukene ka tegijate nägu, mind ennast näiteks hästi palju huvitanud igasugused tunnetus, küsimused, et see, kuidas me maailma tajume, kuidas me selles sõnade ja mõistete maailmas nagu hakkama saama, et kuidas mingisuguseid asju väljendame ühtepidi ja teistpidi, et noh, kuidas me üldse maailma tunnetada saame, neid viise on niivõrd palju erinevaid, kes, kes elab muusikas, kes elab kirjanduses, kes mingil muul moel Mulle endale paistab ühe läbiva teemana teatud pealisülesandena loomingulisuse küsimus. See tähendab seda, et et see looming on väga lai mõiste, me iga päev loome uuesti ja uuesti iseenda eestlase identiteeti. Me vaadates mingisugust pilti või kuulates mingisugust muusikat. Tõlgendades seda loome taas kord midagi. Lauritsa loengus on hästi ilusti sellest Austraalia aborigeenide maailma pidevast taasloomisest, et noh, mis see loomingulisus siis on, eks ta ole noh, mingis mõttes ju ka teatud nihe nagu mingisugusest põhi, poolusest või Juri Lotman on rääkinud sellest kasulikust vigasusest, et kuskohast need hüppavad, need anded välja, et ongi ju need kohad, kus kus on tehtud mingisugune sammu nihe, eks, et keegi on astunud libeda kivi pealt kuskile prakku ja siis karjatades on avastanud mingisuguse uue asja. Et ka nende loengute puhul mulle eriti meeldivad ka need inimesed, kes on julgenud nagu sellistest sisse sörgitud radadest kõrvale astuda, et siis just see ööülikool võikski olla ka see koht, kus räägitakse nagu nendest asjadest, mida kuskil ütleme, teaduskonverentsikõnepuldist ei julgeta veel välja hõigata. See on just seesama koht, kui tunnid on juba läbi ja füüsikaõpetaja istub laua peale. Et kui koristaja tädil on juba märg, kalts käes, kõnnib ringi ja füüsikaõpetaja on ennastunustavalt, räägib kuust, tähtedest jumalast ja ma ei tea mitmendast reaalsusest. Et see ongi see loomingulisus, et see võiks olla selline punkt, mis tekitab Ta nagu eluvaimustust ma mäletan, ülikooli ajal olid nädalas kaks kolm sellist loengut, mida ma vajasin nagu õhku. Et kui need jäid ära, siis, siis oli mingisugune selline pidetuse tunne, tekkis, et ma loodan, et tööülikool oma parimatel hetkedel on ka see, et kui ma nädalavahetusel kuulan selle saate või selle mõtte ära noh, kui ära, et see, kas tekitumus, mingisuguseid uusi küsimusi või siis sõnastab mingisuguse väga naksaka vastuse minu küsimusele, mis aitab mul rõõmsalt edasi elada. Ja see on tegelikult selline ajakäsitlus kus ei olegi loomisaeg kunagi otsa saanud, vaid see pidevalt kestab. Austraallaste jaoks me elamegi maailmas, mida kogu aeg luuakse, kogu aeg, loome. Kultuurikaja on jõudnud rubriigini kiri kodukandist täna Kristiina Ehini mõtted. Tere. Kest aitäh kirjutamast. Seal kirjas oli minu jaoks palju olulist. Ainult loodetavasti oota sa minu arvamust. Tunnen, et olen tüdinud 100 eri asja suhtes oma arvamust väljamõtlemisest. See käib suhtlemise kohta ka. Enamasti inimesed suhtlevad küsimuste vormis. Ja peamine küsimus on. Mida sina siis sellest arvad? Kui kõik arvavad ühtemoodi? On enamasti igav. Kui kõik arvavad, eri moodi on enamasti hirmus väsitav. Tead ju küll. Hiljuti sõitsin bussiga Tartes, Tallinn, see saatis olema selline kiirbuss, mis on tegelikult super aeglane. Kevadpäevade elitartisist lõppenud. Minu taga magasid suud lahti, kaks väsinud tudengit. Ma sattusin, oleme vist ainus ärkvel noor, kellel polnud play eriti kõrvaklappe. Vaatasin aknast välja, hämarduvad kevadist Eestimaad. Ja oleks olnud päris kena omaette unistada. Aga üks sell bussi tagapingil kogu aeg lõugas. See oli keegi vintis kaugsõidu autojuht kellel parasjagu puhkus ja kes lausa röökis telefoniga rääkida. Ta tahtis kangesti esineda, mulle tundis ta karjus oma sõittidest Belgiasse ja Portugali teeröövlitest ja kiirteemaksudest bensiinihindadest ja oma arvamustest. Iga asja kohta oli tal asjatundlik arvamus, mis esitati enesekindlal arvamusliidri toonil. Õigupoolest kui ma poleks teadnud, et see inimene seal taga on päris, kui poleks näinud teda Põltsamaal bussist välja trügivad ja prügikasti juures suitsu tegemas, korjaks põõsaste taha kadumas siis võinuksin arvata, et tegu polegi luust ja lihast inimesega. Väidet seal tagapingil istubki arv on sise ja muudkui pasundab, praalib meie kõigi eest. Et maailm tunduks lihtsam, selgem ja turvalisem. Tallinna jõudes selgus, et rahakott oli kuhugi Põldsemad põõsaste vahele pudenenud. Mees jäi väga vaikseks. Mis alaniiti pidi küll raha ja arvamus, et seotud on. Kas sina tead? Sa kirjutad soojusest et otsid inimeste seltsi, kellega on soe ja hea olla. Et viimasel ajal pole seda leidnud. Ja et siis hakkad nii-öelda tõmblema paaniliselt seda soojust otsima. Ja kui sa ei leia, siis link siidi ühe joogi teise järel. Mingid piirid kaovad ja näib, et nii kerge on leida seda kaduvat ja kauaotsitud soojust kellegi käte vahelt. Kuigi tead, et siis võib hakata ka veelgi ilmen ja tabada võib halvav tunne et kadunud on midagi palju olulisemat kui rahakott. Üks tuntud näit ütleja ütles oma hiljutises intervjuus et põnevasse ilusas elus on puudu jäänud hellusest. Tema on juba elatanud naine. Tundsin, kuidas mul võpatas midagi sees. Ja olen millegipärast kindel, et tuhandetel teda kuulanud tal ühes minuga. Selles lihtsas kriipiv tõdemuses oli palju siirast tunnet. Ja just nii vähe arvamust, nagu mulle meeldib. Mulle tundub, et soojust ja helgust otsides otsime tunnet, et midagi meis võib-olla hing on olulisem kui kõik muu väline. Et tahame ise ja tahame, et ka teised väärtustaks meid eelkõige hingest lähtuvalt. Aga siis tulevad mängu need igivanad meeste ja naiste rollid milles nii meelitavat lihtne mängida oma välimusega. Jah, milleks üldse hing? Kuni on tunne, et hinge polegi, on süüa, juua, magada, liikuda tahtmine, aga ei midagi muud. Muutume iseenesele tüütavaks ette arvatavaks, seest tühjaks. Sina kirjutasid, et mees või naine olemine on olulised just selleks, et osata neid iid vanasid, rolle läbi näha ja soolisuse alt endas inimene üles leida. Sa kirjutad ka nii meeste kui ka naiste jaoks on kõige atraktiivsem just see kes julgeb inimene olla. Selles naiselikkuse mehelikkuse virvarris on inimene olemine väljakutse. Suurim luksus ja tõmbenumber. Kui oskaksin, siis vaidleksin vastu. Küsid, kas jää juba kannab ja kas saad mulle saarele külla tulla? Ei ma armas sõbranna, seal mind enam pole ja see jää, mille kohta sa küsid, on juba kaks korda kevadeks saanud nagu ka see jääsupp, mis mul vahepeal sulle kirjutada ei lasknud. Aga nüüd on juba jälle hoopis teised ajad ja tuuled. Ja tegelikult teame me mõlemad küll, et kõige paremini aitab külmumise vastu see, kui ootad ära oma kevade, mis tuleb alati äkki üle maa ja meremeeste, naiste ja inimeste üle maanteekraavide ja põõsasse pudenenud rahakoti mille leiad tavaliselt just see, kes seda kõige vähem ootad. Kõike kaunist. Kristiina. Suusailmad on läbi, sõbrad. Aknast välja vaadates soovitaks kõigepealt maha suruda see eestlaslik skeptiline mõte. Et no ilmselt nädalalõpu kuumad suvised ilmad siis jäävadki järgmise kolme kuu kõige ilusamate ekspäevadeks. See ei pruugi üldse nii minna. Aga kes tahab, võib iga kell alpidesse suusatama sõita ja kas või kogu suveks Ramdousse laagrisse jääda. Meil pole jõudu ega õigust neid inimesi kinni hoida. Külliki Valdma, Janek Kraavi tänavat tähelepanu eest soovivad kena nädalavahetust ja ootavad kõiki kultuuriga ja huvilisi ka järgmisel laupäeval. Kuulmiseni.