Juhtumite kohta. Näiteks lühivad lähevad ajalukku Marian kõik sellised, kellel on just inimestel Ilusti. Aga vaatame selle loo lihtsalt katsuda, rääkida ja kui, siis mõtlesin, et et no niukseid väikseid nalja asja on ikka ikka juhtunud, aga aga mis on selline küllaltki tüüpiline ütlemegi seal mingi mingi materjaliga tegeleda, siis hakkad ikka samu asju tähele panema kuidagi elus ja kõige markantsem lugu oli see, kui need määr meil oli juba hakkamegi välja tulnud ja, ja tuleb marja ühel rahal teatrisse ja alguses ei julge rääkidagi, siis räägi meile Kaiega, et mis juhtus. Hele lendas mulle rõdudele tohutu suur kajakas. Ja, aga ta on selline hästi muretseja, Marie muretseb kõikide asjade pärast. Ta muretseb kodus ja muretsemine kandubki teatris, ta, ta on, ta on see tüüp nagu, et et ta tahab, et kõik asjad oleksid nagu tema kontrolli aeg all ja ja, ja ütleme, tükkija ja rollidesse puutub ja ja pisiasjadeni, noh, ta tahab olla kindel, et et ta teab kõike. Ja et midagi ei jää nagu juhuse hoolde ja tänu sellele on ka kohati on niisugune Temase muretsemise kraad, ütleme teinekord isegi nagu liiast, et mõtled, et ta peaks kõiki nagu enda enda õlgadele võtma, aga noh, on inimene, tüüp, selline tüüp, eks. Aga siis seoses sellega oligi, et tulete teatrisse, ütleb, et käte mulle lenduse hilja, kajakas tohutu suur kajakas rõdu peale. Ja ära ei lähe. Ja, ja vaatan, et, et tal on kaks rõngast ja istub ja istub ja ja minul hakkas süda muretsema, et äkki temaga midagi. Noh, et, et miks ta ära ei lenda ja, ja ta on nii suur ja tal on kaks rõngast. Et äkki peaks kuhugile teatama. Siis helistas sinna üks, üks kaheksa kahte infoliini küsis, et noh, et ta tahaks. Et niukene lugunede tahaks kellegagi rääkida, kellelegi teatada, eks. Mis antidelase ornitoloogianumber? See ornitoloogiajaam, mis asub Tartus helistab siis sinna ja võtab üks meesterahvas vastu ja tema ütleb, et alati vabandab, ükskõik kui hea tuttav sedel oled alati, kui ta helistab, siis ta alati vabandan, vabandan, ma sind tülitasin ja ja on sul väga kiire. No ma, ma kujutan ette tõelistest sinna sama moodi, et et vabandage väga, et ma tülitan jaajaa, aga teate et selline asi on, et mul lendas suur kajakas rõdule. No ja siis sealt teiselt poolt nagu juhatanud midagi, nagu alguses öeldi, et ahah Aga noh, mis siis nagu mureksalvet teate, et noh, ma ei tea, Ta ei, ta siin on ja tal on kaks rõngast on tal ja ma mõtlesin, et äkki peaks teatama. Ahah, no ja mis värvi need rõngad on siis, küsib seal ees sealt vastu ja vot nüüd ma ei mäleta täpselt, kas oli, üks oli valge, teine must et aga siis ta ütles, et noh, et ütleme, et üks oli valge ja teine on must. Aga üks, ühe number jäi on mul küll meeles. Ja nüüd see number siis on noh, mingi 1680 Ja kus rõdu meil siis asub? Siin Haabersti ristis. Selge nurgas seal Haabersti ristis aadress kaan. No ütleb siis Marie aadressi ja ja siis mees ütleb, et magad. Kes meil siis sellel aadressil veel elab. Siis Maria ütles siis oma nime ja siis oli veel tükk aega nagu niisugust pausi ja siis mees ütleb. Nojah. Esimene aprill on meil nüüd möödas. Aga no mis ma teile ütlen, et kuid ele ja siis oli vist vahepeal niisugune Acieldid kuulgi ta nüüd nüüd lendas ära, et, et selle selle jutu ajal, mis seal sees, siis ta vist ise käinud passimas rõdul. Ta lendas nüüd ära ja siis mees oli öeldud. No kui teile veel mõni lind lendaks siia rõdule, et siis te võite meile jälle helistada. Ja oligi köik, aga see muidugi, kuidas ta seda rääkis ja ja, ja juba ettekujutus kuidasmoodi te selle telefoniga jooksis selle rõduvahet, et see oli iseenesest nii pööraselt naljakas. Et see oli nagu hästi tüüpiline temale. Et ta väga muretses, et aga no no kus sa seda tead, tõesti? Vaatad, et tal rõngad jalgade ümber ja neid märgistatakse ja et äkki on mingi haruldus või. Aga ilmselt teiselt poolt siis küllaltki tavaline. Kajakad tükk aega ja just täitsa kajakamäetükk oli olnud, eks ole, ja ja ilmselt siis nagu see tähele pannud ikka teravneb mingitele asjadele. See oli nüüd naljakas lugu, mis mulle nagu meelest temaga. Aga see on just nagu üle selle tema tüübiga, tema, tema, nende, mitte on alati toodud tähelepanelik ja, ja nii teiste suhtes kui enda ja lavaasjade suhtes, et et. Ei teagi, võib-olla tulebki tema geenidest. Et. Et ta võtab kõike kõike nagu enda peale. Et ta nagu ei usalda, noh, on on asju, ütleme. Mis, mis on nagu teiste teiste töö ja teiste Ridajani aga Maria, tema peab kõik ära, kontrollime ta ei saa nagu selles mõttes siis tal on süda rahul ja ja, ja võib-olla see on noh mingi teatud ebausk ka mingite asjade suhtes või või no mida ma veel olen pannud tähele, et ma pole näiteks küsinud küll ta käest aga just viimasel ajal või noh, nii palju, kui me oleme endaga koos teinud tükkides. Et Mul on selline tunne, et et tahab igasse tüki midagi isiklikult enda poolt kaasa võtta või kas ta ise teeb või näiteks ütleme, mingisuguste väikeste detailide noh, on ta endale väikseid mütsikese teinud või, või kindaid kudunud või või, või siis ta peab tingimata kuskilt midagi ostma, noh, ütleme just oma rolli jaoks. Et need võib-olla sa mõtled välja küll, et mul läheb seda, seda, seda asja vaja. Aga et noh, et rekvisiitor või keegi läheb ja ostab Toomale, see aga, aga Maria tahab tingimata ise ise nagu endale teatud asjad muretseda. Et ma polegi ta käest küsinud, et kas tal on terve eluaeg see asi noh, ütleme see olnud või või on see viimastel aegadel, aga, aga see tähelepanek omal küll. Eks meil kõikidel ole, tahame olla oma oma kas kostüümis või rekvisiitidest, kindlad aga aga see no sellisel määral, kuidas tema oma asjadesse suhtub, noh ma ei ole teiste puhul tähele pannud. Et sinna tõesti Ja noh, ta on, üleüldse on ta minu jaoks on ta olnud, ütleme see ongi naljakas, et ma ei ole kellegi kohta rääkinud kunagi midagi, aga et see oli nagu esimene. Ma ei tea, kas ta on esimene ettepanek millestki rääkida. Aga praegu tundub, et itta kohta ma mingisse lehte andsin mingi väikese lõigu, aga et Maria on minu jaoks seltsi kiidel näitleja nagu noh, noorest peale ongi olnud nagu see esimene ja selline ja, ja ta on siiamaani, et see on tõesti kummaline kokkusattumus praegu, et et ma nagu ma ütlesin, et ma ei saa nagu seda ettepanekut tagasi lükata. Esemetega rääkisime ka, et ise mõtlesin, et kuidas te ise sellesse suhtub, et. Et ta ju ta ju ise ei taha ju. Ka endast rääkida, ega siis ma mõtlesin ise, et alati nihukesed asjad kukuvad välja teatud mõttes sellised nagu ülistusliku laadi või, aga aga kuna ta nii sattunud, siis. Et et just nagu oma lemmiknäitlejast või oma iidulist et siis sa siis sa pead ikkagi pead nagu selle selle ettepaneku ka kaasa minema. Ei teagi, aga see lemming seal mõni niisugune kindel roll kamisest eredat. Ma mäletan, ütleme päris päris mingi esimesed muljed olid, oli, olid liugophierovaja kus nad olid Ulfsakiga koos ja siis ma nagu avastasin nüüd enda jaoks. Ja sealtpeale need on mõlemad olnud minu sellised lemmikud aastaid. Sealt ma hakkasin teda jälgima, tema puhul on noh mille ma panen tähele ja see on natuke see juba ise oled selle professiooniga nii palju tegeled ja sa tunned kõiki inimesi ja neid näitlejaid, nagu sa juba tunned. Et siis tekib alati see tükki vaadates ikka seal oma jal tuntud tasemel ja see on nii ja naa. Et Ta on väheseid näitlejaid, kes ikkagi suudavad, suudavad sind jälle üllatada või vot, ja Marie puhul on ka see alati, et ma vaatan alati põnevusega, et et ta paneb alati sinna mingisuguse oma asja, vähemalt vähemalt ta paneb vähemalt mingi oma asja. Tal on alati mingi oma asi ajada laval, et see on nagu selles mõttes. Ongi ta nagu põnev tüüp, et et ta ei lahustu mitte kunagi ära kuskil kuskil tükis, ükskõik, mis tasemel see tükk on tehtud või, või kas, kas see on, ütleme, võib-olla ei ole tal roll õnnestunud, aga ta nahk nähtamatuks kunagi minu jaoks vähemalt võib-olla seal minu teravdatud vaatamine, et aga aga nii on jah. Ja no muidugi nimelt on jube palju õppida selles mõttes tohutult vedanud, et ma olen temaga nagu veel ühte tuppa sattunud elama. Selles mõttes ega ma ei ütle, et meil on see roosiline see kooselu siin olnud kogu aeg. Aga aga mida ma pean ütlema, on see teater, on teater on küll, nagu on nagu mingisugune perekonna musternäidis. Et et me oleme siin isekeskis arutanud, et et need inimesed, kes sul on siin lähedased ja sa võid nendega kakelda ja vihastuda nende peale. Aga samas kui sa tead nende. Neid niivõrd häid. Boonuseid mis kaaluvad üles, ütleme igasuguse noh Jama, mis, mis võib tekkida mingisuguses situatsioonis siis sa andestad igal juhul neid asju palju kergemini. Ja on noh, teatud mingisugused omadused, mis nii väärtuslikud, et, et selle nimel sa igal juhul ta tahad seda, seda perekonna rahu taastada. Ja, ja tegelikult kummaline, et nad vahel vahel tundub niimoodi, et et see elu siin on, on veel rohkem rohkem elu kui mis, mis teatrist väljaspool toimub või, või kas siis sa oled nende mõtete ja, ja, ja ütleme, tükid tegemise aeg. Et on mingi teatud neli tundi proovi aeglasel, mis sa koos veedad. Aga siis sa oled ju ikkagi selle materjaliga, lähed, lähed edasi ja, ja. Ja ütleme, ülejäänud päevast võtab see kindlasti ka mingisuguse osa. Ja võib-olla ta tundubki selles mõttes nagu see maht tundub teinekord selle kodu ja teatri vahel nagu kaldub nagu teatri poole peal, et siin on nagu ütleme, see kvantiteet või see aeg või ütleme, siis mõtteta on suurem ja, ja, ja nende inimestega seal kooslused et neid õpib teinekord, noh. Õpid neid nagu kogu aeg ja kogu aeg tundma, et ääretult põnev küll selle selle töö juures, et et ta on ühel ja teisel on Albu ja paremaid aegu, aga aga nagu kogu aeg, see, see areng on nii, nii, nii põnev siin, et et sellest ei saa nagu mitte kunagi küll ei tüüta ära või et selles mõttes isegi aru, et tulevad mingisugused suured pikad pausid. Et sul ei ole tööd, et siis noh, inimesed tegelikult. Et need teatriinimesed, ega nad vist ei oskagi tahta mingisugust tohutult mingit totaalset vabadust ja käskis mujale minna. On ikka nii sügavalt nakatunud omasse eludesse. Ma ei tea, kas mõnest partnerlusest veel äkki midagi või Mis mõttes mõnest mõnest tööst konkreetselt midagi seika? Temaga seoses või keskrõõmudest, kas või noh, see nii mulaarne kui talitseda kõik teavad. Ja kehke rõõmudega muidugi saigi meie. Ütleme niisugune lähedasel lähedasem kontakt üldse alguse ja ja nemad on ju Kaiega on ühe kursuse pealt, mina olen neist küll noorem, aga aga kuna me oleme nüüd kogu aeg nagu koos olnud sellest ajast saadik, siis. Ma ei tunne mitte mingisugust vanusevahet absoluutselt, vahel ma tunnen ennast palju, paneme nagu nemad. Ja ja noh, see aeg oli muidugi täiesti roosiline, mis meelse keskea rõõmud seal meil need. Ma kujutan ette, et see on täiesti ära leierdatud teema, et et meie või noh, ütleme ka võib-olla kuulajate jaoks vaid sellest on nii palju räägitud ja sellest on alati nagu head räägitud ja ja kui tuleb jälle sellelt juttu, siis ja absoluutselt ei saa sellest mööda minna, sellepärast et see oligi selline. Jube jube kihvt aeg, mis lühikene, aga aga igas mõttes ta klappis nagu see koostöö meie vahel. Ja no lõpus oli, meil oli tohutud lõpuselina, mis oli lõbus, ütleme seal selle perioodil oli. Naljakas situatsioon oli see, et, et, et siis oli see Gorbatšovi viina viinakeeluaeg. Ja, ja siis. Ja me elasime Otepääl ja, ja siis me läksime. Seal olid pikad järjekorrad, alati mingi teatud kellast vist teatud kellani seal mingi ühe pudeli napsi võisid osta. Ja siis me panime endale kübarad pähe ja läksime sinna sappa. Ostame ühe šampuse, ma ei mäleta, kas meil oli mingisugune midagi midagi tähistada või millegi puuks. Ja ees ühe panime järjekorra lõppu ja siis oligi marja läks järjekorra lõppu. Me läksime Kaiega nagu, et et me oleme üldse vaatame, et kas me üldse on, et kas seda üldse müügil seal on. Muidugi ei lastud sealt uksest ukse vahelt sissegi, meiega. Me tahaksime lihtsalt noh, näha, et kas on või ei, ei saa. Üks mees oli eriti vihane. Noh, kes oli niimoodi käte-jalgadega mitte kedagi lasknud, vahel pärast tuli välja, üks kohalik ütles, et see on hull, see vana võmmed. Kui ta sealt poest välja tuli ja siis ma mäletan, et kui me siis lõpuks sinna sisse saime, siis oli nii, et pandi uks kinni, et inimesed enam sisse ei saatis tagant uksest lasti välja. Ja siis tagaukse taga oli, oli kari kari neid kohalikke, kes kõik teadsid müüja nime või, või selle 25 nime, kes siis kõik püüdsid näpuks. Kuule, mai kollegi oot-oot-oot-oot akule, Lida, kuule majja meid ja siis see kohalik võmm saatis meid poest välja niimoodi, et et me ikka püüdsime ka, et kuulge, et me oleme ikka normaalsed inimesed, me tahame näha ikka, mida meile müüakse, sisse lükkas litsid poest. Siis siis me siis me käisime siis me muidugi iga päev meil seal saunatasime ja käisime meil oli nagu järv oli, kust me läksime saunast, hüppasime järve ja siis ujusime. Siis me niimoodi kolmekesi mulistasimisel veel mõtlesin, et issand, kui see nüüd on töö tegemine, siis on see elu ikka tõelised. No ilmad olid tohutult ilusad, mis me olime seal vist kaks nädalat ja ma mäletan, Tallinnfilmi, teised asjad jäid ilmade pärast seisma. Mis mujal tehti, sest igal pool mujal 100., meil oli nagu roheline tee täiesti. Seal oli päike paistis ja, ja tegime ma võtta niimoodi, et pärast tuli välja, et me olime oma filmiga siis nagu täitnud ülejäänud noh, töötajate nagu, nagu plaanid, tänu sellele, et see sai niimoodi kutt hopsti tehtud, eks ole. Ja siis me seal küll kaifilme seal niimoodi ise ulistasime seal järves, ninad väljas ja naersime, lõkerdasime hommik polile, käisime tööl ja tegime oma võtted ära ja siis ma ütlesin, et issand jumal, et nad seal nüüd küll Et kui niisugune töö tegemine Selle lõpetamisega ta ikka muidugi nalja, kui me kolmekesi, see oli juba ära siis lõppenud kõik võtted. Ja kui me siis nagu lõpetasime, tegime nagu omal peod siin. Lõpetasime seda filmi, siis me otsustasime kolmekesi minna Piritale ujuma. Kaie Marie, mina tellisime takso taksoga sõitsime piiritele ja siis olid siis ei tohtinud ju siin igal pool jälle merre minna, siis oli, oli see, et käterätid rohkem ei olnud, kõik, ainult rahakoti käterätid olid üle õla, taksoga sõitsime siis hakkasime siis meie ei, jätsime takso sinna seisma, meelemik Corvet tulid piirivalvurid ja võtsid meid kinni. Siis taksojuht hakkas neid ära päästma. Meie jälle uid, hakkasime nagu õiglusest jälle võitlevad. Meil on õigus minna siit, meil oma meri ja oma vesi ja miks meie võisid minna, et et me lihtsalt läheme, katame jalgupidi, lähme vette ja need ei lähe ja ei tohi siit astuda vete ja lähete kordonisse, siis taksojuht ütles, et tulge, tulge peale, viid tatudki edasi. Võite minna. Käisime niimoodi taksol ujumas. Ja, ja siis oli, me tulime tagasi linna ja, aga kuna me olime nii kaua selle taksoga sõitnud, taksojuhil hakkas aeg otsa saama, siis me otsustasime veel teha, ühe peatas ja nagu minu juures, enne kui marja tagasi sõidab enda kodu. Ja siis taksojuht ütles tagasihoidlikult, kas võib niimoodi, et ma käin, ma käin taksopargis ära, et ma panin takso ära, võtan oma auto ja siis võtan varia peale. Õismäele ja nii ta tegigi. Et see oli nagu selle filmi lõpu lõpupidu, meil. Aga no siis, no mis meil nagu suuremat tööd, mis me koos oleme teinud, on üks sellise valentini sirelililla kleit ja teine oli need suured tüdrukud ei nuta, ütleme need niuksed viimased asjad. Et et selle suurte tüdrukute nutmisega seal on meil, kui meil esimene vaatus lõpeb, siis, siis läheb pimedaks ja siis iga kord kõnel Mariega kaheksandalt äratlejateldamised lava pealt, siis meie ütleb. Me oleme sinuga nikkumise, statiilikute Kaarselt, talje orgu, iga äkki herr vindule. Lahvat. Aga see, see, see, see tee oli nagu minu meelest hästi, hästi, hästi, seal nagu omavahel oli meil hästi. Kuidagi kuidagi ja klapp või või? Tähendab praegu praegu mängides on selline asi nagu sihuke niuke, hea kindlustunne on. Et noh, juhtum, mis meil seal juhtub etenduses aga aga kuidagi noh, etendus lõpeb, et siis on nagu selline ja. Ja kindluse tunne, vähemalt minul. Ma ei tea, kuidas temal on. Et mis. See. Ma ei oskagi öelda, ma ei tea, kas sellest ongi vaja rääkida. Aga jah, ei, ei, aitab küll. Ega jah, tegelikult on siin juba pool saadet. Ja et ma pean lühendav.