Kui küsida, kes on rahvusvaheliselt kõige tuntum Dome eesti verd kunstnik siis üks pretendente sellele tiitlile on eesti verd Ameerika kunstnik Mark Kostabi. Ja nüüd on eesti keeles ilmunud esimene tõlkeraamat sellest kunstnikust pealkirjaga Marcostabi ja eestrilitsi kunstielu. 1983 87. Autor Ameerika kunstiteadlane Emmbeerud Nichols. Tänase saate külaline on eesti kunstiteadlane heie Treier, kes on kõige järjekindlamalt Marcostabi tegevust uurinud ja on temaga pidevalt kontaktis. Aga kõigepealt esimene küsimus eetreerile, kes oli siis see raamat autor pöördJohns. Tal on tegelikult mitu kõrgharidust ja ta on väga nimekast või mainekas ajakirjanike perest pärit, sest tema isa asutas Piiplemega siini, mis on praegu väga kuulus levinud ajakiri. Ja siis b Johnson, töötanud siis New York Daily Newsi kolumnisti non kirjutanud raamatu seksuaalhuumori psühhoanalüüs, mis ilmus siis filosofical Library, New York, 1987 ja siin raamatus ta kirjutab mina-vormis iseendast ka, et kui ta oli noor kaheksakümnendatel ja kui koguse kunstiringkond oli aktiivne, siis ta ringles seal selles seltskonnas ja kureeris hästi palju näitusi. Ja noh, mul ongi jäänud mulje. Ta on väga palju õpetanud Markustabid, kuidas teha reklaami isendit. See väliseesti kunstnike, kui palju on näiteks teda praegu Eestis Tallinnas võimalik vaadata, temalt on pitsa hop-nimeline maal vist on kunstimuuseumis Estonias küll lava taga puhkeruumis on võimalik ka ühte tema pilti näha. Kas see kuskil. Jah, näiteks kunstiakadeemias raamatukogu sissepääsu ees ripub tema joonistus lõuendil, mille ta tegi siis Estonia kontsertsaalis, ta tegi seal kolm joonistust. Aga noh, need on tõesti sellised suured suureformaadilised siis minu teada on rahvusraamatukogus üks nendest joonistus lõuendil sarjast kindlasti veel siin ja seal. No see tema maal piitsahoop ja see on tegelikult ju ka suuresti all tähenduse ja ka niisuguse nihukese sõnumiga teos, mis on selle sõnum? Ta on selline iseenda vastu suunatud iroonia nimelt ta tegelikult ironiseerib gaasialist minimalistliku maalikunsti nimelt normaalkujutab endast nagu sellist orjalaeva, kus siis kaks orjapidajad Ühiste nagu punkaririietuses selliste ogadega ja siis keegi nagu viibutab piitsaga nende maalijate suunas, kes siis maalivad tõeliselt rügavad tööd teha ja tulemuseks on siis ühevärvilised lõuendit. Nii et noh, ühesõnaga see meeletu higivalamine, see meeletu töö ja siis tulemus on niivõrd tühine, eks ole, mõte on selles, aga neetud, parodeerib siis minimalistliku maalikunsti, mida kaheksakümnendatel peedi selliseks, eriti intellektuaalseks ja eriti rafineeritud kunstivormiks ja võib-olla meil Eestis on ka seda niimoodi ülehinnatud või või noh, seda peetud selliseks absoluutseks, pühaks maalikunstiks kuubis. Ja teiselt poolt parodeerib siis omaenda maalimisvabrikut, kus siis tema juhiste järgi töötavad teatud arv maalija. Kui ta oli 80.-te alguses New Yorki kunsti ja kunstielumekasse, eks ole, kui kiiresti ta omandas selle temale omase tehnikainimesed, kes ei ole tema pilte näinud, nendel on seda väga raske praegu meil siin kirjeldada, aga paljudel on ta meil silmade ees. Jah, tal on sellised nagu halod ja kunagi üheksakümnendatel aastatel käis kostabi voldis maalimas Eesti kunstiõpetaja Hillar Tatar, kes praegu minu teada on juba pensionil. Aga tema oli siis Haapsalu kunstiõpetaja ja tema jutu järgi ta on rääkinud sellest, kuidas Ta õppis küllalt kiiresti ära selle tehnika, et seal on mingid väga erilised pintslid, sellised liblikataolised pintslid, et noh, et kui sellega niimoodi pintseldada, siis värvid hajuvad üksteisesse, nii et noh, nad ei lähe mitte niisugune selge värvi üleminek, vaid ühe värvi üleminek teisest, see on nagu selline ratsioonis. Ja võib-olla ta õppis sellepärast 80 teist aastat, kui ta oli värskelt läinud, New York, nägi ta siis 82. aastal George'i kiriku varajase perioodi loomingu näitust ja need olid siis metafüüsiline maalikunst, see oli siis George kiiriga, kes on mõjutanud 20. Nende aastate sürrealist. Siis ta ise maalis esimese maailmasõja perioodil kuni 20.-te alguseni oli see tema kuulsusrikas metafüüsilise maaliperiood, milles ta hiljem pöördus ära sellisesse traditsioonilise masse maalilaadi. Aga just see varane periood mõjub nagu täiesti müstiliselt või salapäraselt või noh, selliselt kummaliselt tema kohta on, on öeldud, et ta nagu aimab ette tulevast selliseid kompuutrid ja siis kogu seda tehnoloogilist tulevikku, mis meil praegu on ju käes. Kui kiiresti läks kostabi üle sellele oma praegu tuntud-teatud metoodikale? Ta kuni 86. aastani maalis need maalid ise oma varajase perioodi looming. Ja siis mingil perioodil keegi andis talle nõu, et last teised maalivad, et sul on selline käekiri, mis ei ole nii unikaalne, et ainult sina võitsid teha. Et las teised maalivad ja asuta endale selline maalimistehas nagu Andy Warholi, nii et sellel Bergheonzi tõlkeraamatu kaanel ongi siis kostub ja Andy Warholi näod, et need mõnes mõttes ta jätkab Andy Warholi pärandit mingil hetkel teda süüdistati, et ta lihtsalt peerib seda või kordab seda, mis Andy Warholi oli suur ja legendaarne. Aga minu arust võib seda nimetada New Yorgi koolkonnaks. Et ma ei kujuta ette, et üheski teises linnas või riigis oleks saanud selline nähtus tekkinud nagu Markustabi kunstnikuna. Ega sa ei ole näinud seda vabrikut või faktorina. Konnad nimetavad seal No eks ma ikka olen, jah, sa oled käinud seal jah, kirjeldan natuke, seda ma hästi põgusalt olen, olen seda näinud, aga on ka teinud sellest mingeid teleshow sid ja, ja ja noh, see on väga lihtne ja siis ta muidugi maalinud seda, kus ta kujutab siis seda maalimise protsessi ja siis ta avaldanud terve raamatu, kus ta üksipulgi kirjeldab seda maali valmimise protsessi. Raamatu pealkiri on conversation selles, kas staabi ja mis mina nägin, see oli lihtsalt, et mingid maalijad istusid lõuendi taga ja maalisid ja ongi kogu lugu. Mondo siis tõesti mingisugune suur büroo või või on ta mingi endine vabrikuhoone või kuidas ta välja? No ta on kolinud üsna palju vahepeal, sest need rendi lepingud kestavad tavaliselt viis aastat ja ta püüab siis meid soodsamaid tingimusi saada. Ja kui viis aastat läbi, siis enamasti tõstetakse hindaja, siis ta ilmselt on see protsess, selline ta kolib. Ja niimoodi ta on üsna palju vahetanud neid kohti New Yorgis. Ma tahan ise öelnud, et see tööprotsess, selle võib jagada ka niimoodi etappideks ja, ja vahe astmeteks ja iga aste on müüdav ja ostetav need siis sa võid müüa talle idee, siis sa võid talle müüa mingisuguseid toorid põhimõtteliselt. Kas üks see tema tööde teostajad teeb selle pildi lõpuni valmis või kuidas tehnoloogia? Ilmselt küll jah, nii et põhimõtteliselt Ta muidugi sageli kõiki ideid ei pruugi osta, et noh, et ta on kogu aeg ideede jahil, ilmselt. Ta jahib ideid ja siis veel ja ja, ja osa muidugi ta ilmselt ka ostab sisse ja nüüd võib-olla kõige viimane atraktsioon, mida ta ajab, on siis igal kolmapäeva öösel toimuv show siis Manhattan network, selline kaabeltelevisioon, mis on nüüd kolinika internetti, nii et seda show'd võib vaadata ka Eestist, kes viitsib öösel kell pool neli üles tõusta. Ja võta lahti internet aadressil www, punkt MN n punkte org 56. kanal ja seal on siis pooletunnine show, kus istuvad ühe leti taga või ühel pika laua taga siis kolm kunstikriitikut ja siis teise pika laua taga on publik. Ja siis need kolm kriitikud võistlevad maalide pealkirjade panemise peale ja see tasu on enamasti 20 dollarit, mõnikord 50 dollarit. Ja siis publik hääletab iga pealkirja puhul, et kas see on hea pealkiri või halb pealkiri. See šõu on üsna atraktiivne, tähendab teda nagu üsna naljakas vaadata. Enamasti ta teeb ka mingeid selliseid kõrvalatraktsioone, näiteks mingi boonuspunktid, et, et kes arvab ära, millise kunstiajalooviitega tegemisse saab siis veel 20 dollarit ja siis lõpuks viimase seal on šõu lõpus, siis visatakse rahva hulka raha ohjeldamatult. Siis kõik püüavad sõnaga selline. Ehtne Ameerika. Nii et sa oled selle pool neli sisse hakanud, vaatama. Ei, ma ei, ma mõnikord vaatasin, ma kirjutasin sellest artikli kunst eesse seal lihtsalt midagi niivõrd pretsedenditut, midagi nii ei ole mitte kuskil näinud, et mingi niisugune asi on toimunud ja alguses ma nagu mõtlesin, et see käib nagu kunstiteadlaste au pihta, eks ole. Kunstiteadlased ju ikkagi arvavad, et kõik, mis nad välja ütlevad, et see on nagu kuldmuna. Aga nüüd, kui sinu välja öeldud selle maali pealkiri, mida sa pakud heas südames, see pannakse siis hääletusele, kusjuures hääletajateks on mingisugused üldse mitte intellektuaalsed inimesed või noh, nii-öelda lihtinimeseta tänavalt, et, et noh, et see käib nagu au pihta, eks ole. Aga no Ameerika on, ma ei kujuta ette, et mingeid väga kõrge enesehinnanguga Eesti kunstikriitikud julgeks minna sinna hääletama, noh kaasa arvatud ma ise, kas ma julgeks minna niimoodi võistlema sinna kahe kolleegi hulka? Noh, ühesõnaga, aga samas algusesse oligi väga tugev siukene, egode võitlus, show seal oli kohe näha, kuidas noh, ütleme, kostab Jego, võitles nende kriitikute egodega siis aeg-ajalt ikka pilluti solvanguid välja avalikult ja noh, kaamera kõik fikseeris nii, et see on mõnes mõttes nagu reality show, kuna tegevus toimub tõesti selles maalimisvabrikus. Ei, mitte stuudios, eks ole, ja, ja siis kaamera enamasti tsenseerib välja selliseid juhtumeid, kus midagi öeldakse, negatiivset võis olla lahangut, kuigi seda ka mitte alati, et kui keegi ütleb näiteks mingi solvav olgu kostati kohta järsku lipsab suust nelja ühel kunsti kriitikul siis sellele järgneb kohe vastu solvang ja paikapanemine ja noh, ühesõnaga siis on nagu rahu majas. Aga see on kohati üsna karm sõu, mida on, ongi üsna karm vaadata, aga samal ajal intellektuaalne meelelahutus. Sa pead pidevalt olema tähelepanu keskpunktis, sinus peab rääkima, sinus peab kirjutama, muidu ei ole sind olemas. Nojah, eks Ameerika on ju niivõrd suur ja lai maa ja seal on konkurents niivõrd tugev, et ilmselt sõna agressiivne on seal positiivse tähendusega, et võib-olla meil siin Eestis sõna agressiivne, aktiivse tähendusega noh, et see on nagu midagi eemaletõukavad, sul tekib kohe vastureaktsioon ja sa kohe nagu muutud vastumeelseks, kui keegi sulle agressiivselt midagi püüab pähe määrida. Aga ilmselt seal on see läbitungimine sellest konkurentsist nõuab niivõrd tugevat energiat ja sellist agressiivsust, et seal on nagu teised väärtushinnangud. Et me praegu rahast räägime, tuleb mulle meelde, et kunagi ammu juba vist kattis oma pintsaku vist sajadollarilist ega või 17000 dollarit oli tema ümber vöö ja selle peal oli vist midagi niisugust. Ta räägib sellest ka siin raamatus on siis Marcostab ja eestwilitsi kunstielu 1983 kuni 87 kus ta siis ütleb, et noh, see oli kõik tema enda teenitud raha ja siis ta kirjeldab siin raamatus, kuidas ülikonna katmine dollaritega käis kuskil katusel, nii et tuul viis osa rahatähti minema, siis kõik tema assistendid olid paanikas ja jooksid rahale ikkagi noh, ta on hästi palju kujutanud ka oma joonistustele piltides sellist stseeni, kus tuul viib raha ja siis inimesed jooksevad Bovnikas järgi. Ja samas on toodud küll väga lühidalt ühe teise kunstniku saatus, kes oli ka temaga konkureerinud, ilmselt siis ka tunnustatud kunstnik ja lõpetas sellega, et prügikastidest ka ise endale toitu otsimas. Jah, jah, see on täis igasuguseid lugusid, erinevad lood erinevatest kunstnikest, kes siis alustasid samuti ist Willitši piirkonnas Manhattanil noorena ja noh, see oli täis selliseid õnnepüüdjaid ja õnnekütte, kes siis võisid olla ka andekad, aga sealt iseloom vedas alt, nii et noh, kuigi sul on kunstniku anne, aga su iseloom on selline, et sa ei realiseeri oma annet piisavalt. No niisugused koha või linnaosa nimed nagu Sohhoiatšelsi tšillit ja nüüd siis Istyvillitš ja need on siis olnud kohad, kus on kord olnud niukene, kuum kunsti eelarve, siis nad on jälle taandunud või sain maitsta. Jah, jaa, jaa, peatsions kirjutab ka siin raamatus sellest taustast, nimelt süsteem on toiminud enamasti niimoodi, et on näiteks mingi väga põduras seisus linnaosa loogiline, et seal on üürihinnad väga madalad. Loogiline, et kunstnikud on vaesed ja siis nad lähevad elama noh, nii-öelda hõivavad sellise odava linnaosa ja siis, kui nad viivad selle piisavalt üles, noh, ütleme meedia, aga huvi tundma kunstnike vastu, siis meedia tule kunstnikele järele siis samuti võib-olla kunstiäri, eks ole. Ja siis avastavad selle kinnisvarahaid ja nüüd, kui kinnisvarahaid hakkavad selle linnaosa vastu huvi tundma, siis automaatselt tõusevad hinnad ja kunstnik peavad edasi kolima. Nii et et sellise skeemi järgi on New Yorgis need nii-öelda kuumad kohad kogu aeg liikunud ühest kohast teise. Ja praegu on võib-olla tõesti Jeltsise galeriide linnaosa, sest kunstigaleriid, kunstiäri võib olla purgist on, muidugi ei saa võrrelda meie eesti siin põdura kunstiäriga, aga New Yorgis on see hoopis teine tase. Kas see on ka küllalt ebakindel äri ja seetõttu siis on praegu galeriid Jeltsis, kus need üürihinnad ei ole nii kõrged, ilmselt. Kas nendel kohtadel, mida ma nimetasin haril ka mingisugused iseärasused või erijooned? Nad on Manhattani lõunaosa, siis näete nii päris lõunaosa, kus on sadam, see on nagu läbi aegade olnud selline võib-olla vaesemate inimeste piirkond. Ma kirjutasin järelsõnaraamatule ja siis lugesin internetti mingi turismiinfost, kus ta väidab, et ist Vilitši oli 19. sajandil siis ikka miljonäride miljardäride asukoht. Aga siis, kui hakkasid need immigrandid, Ma sealt sadamast liikuma ülespoole miljonärid kolisid eest ära, kolisid Manhattani ülaossa. Nii et noh, seal võib siis teha sellise üldistuse, et Manhattani lõunaosa on rohkem puheemlikke ülasaanud, siis rohkem. Selline rikaste paik. Pealkirjas on ära toodud aastat 1983 87. Mille poolest nad olid nii erilised, Sonia lühike periood neli aastat vaevalt ja miks siis, see on nii tähtis. 83 on siis see aasta, kui kostabi sisenes sellesse ist Vilitši liikumisse, kuigi ta ise väidab, et on kogu aeg olnud veidi kõrvale, et ta ei ole iial olnud selline kuum poiss nii-öelda instrilitši klubi ringkonnas, noh siin räägitakse väga palju klubidest, muide madonna tegevus sai alguse eestiilitsi klubidest, et kui ta hakkas laulma oma laule, sealt siis tõusma järjest edasi mööda seda redelit ja 87 küsimus, siis väga kiire krahh või allakäik. Et sind reaktsioon skasin raamatus imestab, et kuidas on võimalik, et kogu aeg, see oli niivõrd aktiivne kunstielu pulbitsev tegevus ja siis järsku 87 oli nagu noaga läbi lõigatud, siis oli järsku kõik läbi. Noh, võib-olla saab seda seostada ka panganduskrahhiga 87, nii-öelda must esmaspäev, mis Eestis kordus meie mastaapides väiksel kujul. 10 aastat hiljem võib-olla meil siin inimesed mäletavad, kes, et rohkem või vähem kõrvetada sellest panga krahhist, et see oli nagu niisugune mull tekkis börsimull, millest on kirjutanud irooniliselt Janalüüsivalt šanbodriaar, kes oli kaheksakümnendad taastatena selline meediateoreetik ja siis ta näitas, et tekkis selline mull, kus börsisüsteemides oli raha käibel numbrid täna rohkem kui reaalset raha katet oli, et seal see mull siis lõhkes mingil hetkel, noh, see oli nagu siuke isolatsioon, majanduslik simulatsioon. Pudrjaari raamat simulatsioonidest või simulacrumist on tõlgitud ka eesti keelde, nii et noh, ta oli just selle 80.-te situatsiooni analüüsija Ja kõige rohkem said muidugi kannatada ilmselt siis kale ristid ja vahendajad ja edasimüüjad. Osa kunstnikke ilmselt jäi pinnale osa siis kõrbes Gustabi sisepinnale. Ja, ja siiamaani on pinnal kui vaadata ikkagi, et tema vabrik töötab täie auruga ja ta on korraga New Yorgis ja Roomas, nii et kahe linnakunstnik praegu ja võib-olla sellepärast, et ma alguses rääkisin Georges kiirikust, kes on siis andnud talle nii-öelda stiili või noh, mõjutanud seda stiili. Et võib-olla siis itaallased armastavad kosta pid nii väga just George kiiriku sellise kuma pärast, mis, mis sealt läbi kumab tema maalidest. Tähendab siis Roomas on siis samamoodi vabrik töötab ja pildid tulevad. Roomas tegeleb maalimisega ka ilmselt väiksemas mastaabis. Siin raamatus on ka üks väike lühike stseen, kus seesama pöördostab tema käest 15 dollari eest pildi ära. Ja siis tuleb teine. Mesi maksab samasuguste piltidest 15000, mis see vajab ka seletust. Jah, ei, see raamat on üleni dokumentaalne, et siin ei ole midagi välja mõeldud ja, ja samuti on siin palju pilte selles mõttes huvitav, et need pildid on suhteliselt sõltu tõmmatud tekstist, et seda raamatut või noh, lapata läbi algusest lõpuni vaadates ainult pilte ja lugedes pildi allkirju ja siis järgmine kord võib teda kaanest kaaneni lugeda, nii et see pilt ja üldse ei vaata, loed ainult teksti ja see tekst on siis küllalt aus ja selles mõttes ka kohati julm, et, et siin ei ole välja jää, et ka selliseid traagilisi momente nii seoses ist, Willitši kunstnikega kui ka kostabi endaga. Ja noh, et kõik on nagu kirja pandud ja minu arust. Meie Eesti süsteemis võiks nagu võtta illusioone maha selle New Yorgi ihaluse suhtes. Meie siin vaatame neid seebioopereid, Hollywoodi filme, mis kõik nagu globivad üles sihukest ihalust või, või igatsust või samal ajal nad on ikkagi filmid, aga et kui lugeda need seda Marcostab eest Vilitši raamatut, siis seal natukene aimu sellest reaalsusest, et ta on selles mõttes minu ettekujutust ta iga noor inimene, kes ihaled New Yorki võiks selle raamatu läbi lugeda, et mis seal on toimunud või noh, et tegelikult tegemist on küllalt julma linnaga ja seal linnas tunneb ennast hästi kahel juhul siis kui sul on piisavalt raha ja siis, kui sul on piisavalt sõpru, aga ei ole raha ega sõpru, siis linn lihtsalt matab su enda alla ja sealt võib tagasi tulla väga suurte haavadega. Näiteks selline episood, kuidas käib julm olelusvõitluskunstnike vahel, tasin, mainib ühte New Yorgi või ist vilitsiina sihukest trendikad, kunstnikku, kelle näitus avati galeriis ma nüüd peast ei mäleta tema nime. Siis kui kosta pilaks ka. Me soovime, et sinu näitus avati siis see kunstnike salaja viskas oma veiniklaasi talle särgi peale, nii et ta siis üleni tilkus punasest veinist ja siis muidugi kostab oli läinud täiesti marru selle peale. Tähendab niisuguse salakavala rünnaku peale oli siis vastu rünnanud füüsiliselt siis ilmselt seda kunstnikku, aga siis see kunstnik tegi muidugi süütu näo pähe ja süüdi ei kostab või noh, umbes nii, et kõik vaatasid, mingi lollakas noh, ühesõnaga, et et on kade nagu selle kuulsa ja, ja tähtsa kunstniku peale. See on nagu üks seen või noh, milliseid Teid kasutati seal omavahelises konkurentsis. Mike piid lõu näiteks üks kunstnik, keda mina oma loengutes tavaliselt näitan slaide tema töödest on niisugune naljakas kunstnikke, ta kopeerib maailmakuulsate kunstiajaloos staaride maale ja kuulsaid maale esitleb näiteks oma nime all Picasso Winiooni neidude koopia. Keegi ei arva, et ta püüab nüüd siiralt müüa seda maali, aga noh, ta avalikult esitleb oma nime all noh, ühesõnaga selline see on pikk jutt. Aga siin raamatus räägitakse ka sellest, kuidas Mike piid lõu talle käis kostabi närvidele. Ja siis noh, see Gustabi ei joonud alkoholi, siis ta mingil hetkel oli siis nagu võtnud tal nagu lõuast kinni ja kallanud talle vägisi kurku siis mingi pitsitäie, ma ei tea, mis alkoholi. Et see on ka mingi selline egode võitlus, eks ole, või noh, siukene konkurents. Iseloomulik oli ka lugu, kui Andy Warholi matusetseremoonia oli toimunud ja see lõppes ja, ja mis siis edasi sai? Vaat, see on see asi, et, et meie loeme neid vingeid, kihvt käsitlusi, vaar holist ja kõik tundub nii vinge ja nii vahva ja noh, niisugune fantastiline. Aga noh, et kui lugeda seda raamatut, siis selgub, et Andy Warhol oli oma elule buss nagu niisugune luuser. Et need noored kunstnikud sugugi ei ihaldanud teda nagu noh, meil siin sageli ihaletakse vaid temast taheti lahti saada, ta oli juba ära tüüdanud kõike, noh, et millal ta juba ükskord ära sureb. Ja siis, et Varrol suri tegelikult nagu, nagu hüljaduses, noh mis on nagu ka absurd, aga siis, kui ta matused olid Patrick Cheutschis. Noh, mis on niisugune neovõi pseudogootika, suur üsna võimas kirik keset New Yorki et siis kõik ajasid ennast tema matustele niuksed, trendikad, matused, et kõik olid siis kaelad õieli, et milline kuulsus nüüd järgmisena tuleb, noh, niisugune küllalt silmakirjalik asi. Ja pärast see oli nagu auküsimus, et kes läheb siis Veiedele, eks ole, kes on kutsutud, kes ei ole. Nii seda nimetati, ühesõnaga oli peen pääseda sinna paartile saada, kõigepealt oli see kutse rabada ja siis minna sinna ennast. Ja siis saada sellele grupi fotole, mis kiriku ukse ees tehti. Nonii. Kostabi käis ka Eestis oma näitusega seoses millal teda jälle Eestisse nõudeta. Minu käest ei tasu küsida, sellist küsimust kirjutanud nojah, minu teooria on see, et vähemalt üks inimene siin Eestis võiks ju pihta saada, mis toimub, sest sest üldiselt on ta niivõrd vastuoluline kuju nii oma tegemistes kui ka oma kunstis ja ilmselt ta klopib seda vastuolulisust järjest rohkem üles mis, noh, jälle Ameerika süsteemides töötab nagu tema kasuks. Aga ma ütleksin, et võib-olla kunstimaailmasüsteemides ei ole sugugi alati nagu tema kasuks töötanud, et noh, et inimesed ühelt poolt, et nagu huvitatud temast, aga teiselt poolt siis ikkagi on skeptilised, et mida ta siis on nii väga väärt või noh, kui palju teda siis nüüd maailmas hinnatakse või küsida, kui tuntud ta siis või kui tuntud ta siis nüüd on või mina ka ei oska sellele vastata, aga no fakt on see, et et noh, ikkagi väga tuntud, et kui vaadata fakte, kui vaadata, millistes muuseumides pildid ja millistes telekanalitest on esinenud, millised kunstiteadlased enamasti sellised vanema põlvkonna korüfeed on temast väga positiivselt kirjutanud. Aga võib-olla Ta on ise teinud oma sellise vastuolulise usud ka endale palju karuteeneid ka, et kuna kaheksakümnendatel aastatel ta võttis endale sellise taktika, et nagu solvab inimesi teadlikult solvab inimesi, kui inimesed pole väärt, pole ära teeninud seda ja siis noh, võib 10 korda arvata, kuidas see on inimestele mõjunud, et võib-olla selles solvamise moetud too on teda ka noh, nii-öelda karistatud. Hiljem näiteks eelmisel aastal toimus New Yorgis ist Vilitši suur ülevaatenäitus, mis oli üldse esimene katse kunstiteaduslikult analüüsida, et mis asi see is vilisi kunstiliikumine siis oli? Seal jäeti siis kostabi näituselt välja ja mitte ainult ema, vaid paljud teised ja see tekitas hästi palju paksu verd New Yorgis nende kunstnike hulgas, nii et üksistilisi kunstnik, kes oli kohe välja jäetud rikk proldegi, siis nii-öelda välja jäetute näituse sõltumatu näituse täpselt nagu Impressionistid, eks ole, said alguse sellest, et nad tegid 19. sajandi kuskil seitsmekümnendatel nii-öelda sõltumatute näituse, nii et kõik kordub ajaloos, need on mingisugused sellised New Yorgi omavahelised arved kunstnike omavahelised arved, mida tuleb lihtsalt mõistusega võtta, et kunstiajalugu tehakse väga paljuski inimsuhet pinnal. Et osad inimsuhted on siis noh, nagu tunnevad kadedust ja kes ütlevad, et kostabi on nagu jama ja, ja teised jälle, kes ta heaks kiidavad. Mina siiralt usun seda, et Gustabi loomingut on praeguse hetkega üldse üsna raske hinnata kuna kõik need inimsuhted on niivõrd keerukad ja et võib-olla tulevikus toimuvad väga suured ümberhindamised. Ma olen täiesti siiralt veendunud selles, et miks ma olen püüdnud kõigi nende aastate jooksul silma peal hoida nagu faktidel ja, ja sellel, mis toimub seoses kostab iga, on see, et keegi Eestis peaks nagu jagama asja. Kuna ma olen kunstiteadlane, siis see on nagu üks huviala või huviliin mida ma täiesti teadlikult Aga siin on veel huvitav mõte, et pärast seda ei olegi enam niisuguseid suuri koolkondi või liikumisei olnud, et see nagu viimaseks või kas on siis nii, kui lühidalt. Jah, jah, tõepoolest, kui niimoodi ajus läbi lapata need viimased siit on juba 20 aastat lähedaseks naljakas. Ja nüüd, kui veel saate lõpus korraks Marcostabi juurde tagasi tulla, siis tsiteerin tema mõningaid mõtteid. Ta kirjutab, ärge jooge, ärge suitsetage, ärge võtke narkootikume. Olge alati positiivsed, ärge noppige prügi maha ega toetage eraisikute õigust relva kanda. Ostke kunsti. Nii lihtne see on. See oli siis saade Marcostabist, saate külaline oli kunstiteadlane heie Treier. Mina olen Martin Viirand ja me kordame seda saadet järgmisel reedel öösel kell üks.