Kooliraadiol on valmis saanud 10 küsimust, Heli Lääts selle. Ja praegu olemegi siin kõne stuudios meie vabariigi tuntud laulusolist Heli Lääts ja lasteraadio noorteansambli liikmed, kes kohe hakkavad küsima helile tset 10 küsimust, palun. Millal te üldse hakkasite laulma? Ega sellele küsimuse eest nii väga kerge vastata ei olegi, sest ma ei mäleta seda, kunas ma laulma hakkasin. Ma mäletan ainult seda, et ma olen laulnud nii kaua ma olen elanud. Aga kas te mäletate oma esimest esinemist lapsepõlves või kunstnikuna? Minu esimene esinemine ei olnud sugugi mitte lauluga vaid see oli üks lastenäidend, kus ma mängisin väikese naiivse tütarlapse osa, kes tahtis emale õuest põllega päikest kingiks tuua sünnipäevaks. Esimene esinemine lauluga, mida ma mäletan, see on pärit kaheksandast klassist ja jällegi seotud emaga. Ma laulsin siis klassiõhtul laulu emast. See laul oli kaua aega minu lemmiklauluks. No nüüd tuleb välja, et neid esimesi esinemisi on olnud üsna mitu, sest et oma päris esimeseks esinemiseks kunstnikuna estraadilauljana ma loeksin 1957. aasta jaanuari, kus ma tegin oma esimese esinemise kontsertsaalis Emil Laansoo ansambliga. Kas te mäletate, mis laul see õlg Kaks laulu. CCC ja päike, rõõm. Kes te olite lapsepõlve mängukaaslased? Meid oli viis, kuus tüdrukut. Me käisime koos ujumas, laulsime, tantsisime, korraldasime kontserte või niinimetatud kirevaid õhtuid, nagu neid meil Kuressaare teatris tookord väga tihti korraldati. Siis matkasime neid õhtuid ja kutsusime isegi oma isad ja emad neid kontserte jälgima. Eks nemad siis tegid kriitikat, meie võtsime selle siis omaks ja ja hiljem siis tegime sellest lähtudes. Parandus, isegi näidendi katkendeid oli meil kavas. Antomiimid. Meil oli oma niinimetatud ühing mida me kutsusime kuldse ankruühinguks sinna ühingusse sisse pääsemiseks oli tarvis esitada kas mõni luuletus või, või laul või midagi hästi huvitavad kaasa tuua sinna ühingusse, et siis saada selle ühingu märgi embleemi omanikuks. See oli nimelt kuldne ankur mustal somet põhjal. No need olid muidugi laste mängud, nüüd on nad ammu unustatud juba, aga meeldiv mälestus nendest on siiski jäänud. Kas te olete ka päevikut pidanud? Kahjuks, päevikut ma ei ole pidanud, sest et. Ei oska isegi õieti põhjendada seda, miks võibolla mul lihtsalt oli liiga vähe aega selleks, sest et mul oli väga palju huvialasid. Laulmine, tantsimine, sport, ujumine. Ja sellepärast ma lihtsalt ilmselt ei saanud aega selle keerulise töö tegemiseks, see võtab küllaltki palju aega. Kust on pärit teie huvi muusika vastu? Küllap see huvi muusika vastu vist on minusse jäänud. Sellest peale, kui minu ema oli külakooli õpetaja, ühtlasi küla noortekoorijuht. Laulsin seal juba viieaastase becakesena kaasa. Ja ma arvan, et sealt peale see huvi ongi jäänud minusse süvendanud veel minu keskkooli lauluõpetaja Joosep paarik kes oligi selleks heaks hingeks, kes andis mulle tõuke muusikakooli astumiseks. Tema tõi mind 1950. aastal laulupeo ajal siia noorte solistide ülevaatusele. Ja sealtpeale siis tekkiski minus mõte, et ma võiksin ehk oma eluteed jätkata elukutselise muusikuna. Ja nii ma siis seal 50. aasta sügisel üritasingi astuda muusikakooli. Aga see ei õnnestunud mul seal, sest et dokumendid tegelikult Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas juba sees ja ilmselt mind ei võetud tõsiselt muusikakooli astumisel. Ja nii ta siis läkski, ma esimesel aastal ei saanudki muusikakooli sisse. Aga tahe ja soov muusikat edasi pedaali jäänud, ma tegin, installib kõvasti tööd. Esinesin isetegevuses meie koolinoorte õpetajate ansamblis ja toitkina. 51. aastal käisin siin Tallinnas ametiühingu isetegevus ülevaatusel, mis just väga halvasti läinud ja mõte saada kutseliseks muusikuks küpses minus üha enam ning ma tulin 51. aasta sügisel tagasi Tallinna, et astuda muusikakooli uuesti, sooritada muusikakooli sisseastumiseksamit. Noh, seekord õnnestus ja nii ma siis asusin 51. aastal õppima Tallinna muusikakooli. Millist spordialade harrastajaid peamiselt kergejõustikku? Kõrgushüpet kergejõustikus oli minu nii kõige paremate tagajärgedega ala kergejõustikus. Aga peale selle veel ujumist, kunstilist sportlikku võimlemist, korv- ja võrkpalli. See oli see kõik kes on teie lemmikkirjanike lemmikhelilooja, minu lemmikkirjanik, keda me ikka jälle võin lugeda uuesti, on Tammsaare. Ma olen tema beer kündist olnud juba kaua aastaid vaimustuses ja vaimustun kastika üha uuesti. Kuidas te volitama repertuaari valmistute kontserdiks? Kõigepealt, minu repertuaariallikateks on meie oma heliloojate laulud, mis nad on kirjutanud nimelt just minule. Neid laule on muidugi kõige parem laulda, sest helilooja kirjutab tavaliselt, arvestades lauljavõimeid, tema hääle omapära. Ja enamasti need laulud, mis on just minule kirjutatud õnnestuvat selle tõttu ka kõige paremini. Kindlasti laps, et te olete kõik tuttavad Ülo Vinteri laste estraadikontserdiga. Ma pean ütlema, et see on üks muusikateos, mis mind ikka ja jälle kutsub laulma ja milles ma leian jälle uusi uusi nüansse. Ja väga palju seda, mis just lastele meeldib. Aga missugune laudile selles korteris kõige rohkem meeldib? Minule sellest kontserdist meeldib endale kõige rohkem vihmalugu. See on äärmiselt nappide ja lihtsate vahenditega kirjutatud laul aga väga südamlikult imega soojalt ääretult puhtalt. Minu arvates ei ole ükski helilooja seda puhastanud, juust vihmapiisa karguste selgust oma heliteoses paremini tabanud kui Ülo Vinter just selles laulus. No muidugi lastele sellest süüdist. Sellest kontserdist meeldib kõige rohkem luuletus, mida nad ise lohelauluks kutsuvad. See on väga tore laul ja kontserditel ma olen teda väga palju laulnud. Ta on alati jõudnud kuulajateni ja ta isegi vaimustab täiskasvanud kuulajat. See on jälle väga lihtsate vahenditega kirjutatud laul ja heas mõttes naiivne mida laste jaoks ongi tarvis. Kui kaua te õpite ühte straadi laulu? See oleneb laulust, mõni laul tuleb kohe seisuga on vaja teha väga tugevasti tööd, enne kui ta hakkab kõlama. Ja enamasti suurt tööd tuleb teha just lauludega mis on sisukamad. Sest nendest lauludest kõik see välja võtta ja edasi anda, mida nad sisaldavad, ei ole mitte väga lihtne töö. Selleks tuleb väga põhjalikult süveneda teksti. Kõigepealt. Ma leian, et tekst on estraadilaulus täiesti samaväärne. Meloodiaga tuleb teha endale selgeks, mida on tahtnud autor öelda selle tekstiga. Ja kuidas on helilooja vastavalt sellele tekstile loonud meeleolu ja leidnud lahenduse, sellele tuleb selgeks õppida. Muidugi meloodia ja tekst, nii et oleks korralikult peas. Ja noh, see on kõik pärast seda niisugust süvenemist protsessi juba ja siis peab laul lihtsalt natukene aega seedima natukene sättima, et ta jõuaks välja kujuneda. Ja ma pean ütlema, et laul alguses esimesel esinemisel tavaliselt ei ole see, mis ta on, näiteks 10. esinemisel 10. esinemisel on ta juba palju küpsem ja palju, valmin palju, palju põhjalikum, kui siis esiettekandes minu arvates meedik peaks, ütles väga õieti. No ma ei taha muidugi siin mingeid paralleele tõmmata, peamiselt laul kujuneb välja just loominguprotsessis esinemise käigus. Ja peamised jooned sellest ja peamised värvid ja nüansid tulevad just ilmsiks esinemise jooksul on mõni laul, mida võib ikka ja jälle uuesti ja teistmoodi laulda ja ikka paremini leida temale lahendust. Laulude õppimise ajad on väga erinevad. Oma pikkuselt on laule, mida on võimalik näiteks laulda juba kaks või kolm päeva pärast tema saamist. Aga on laule, mida tuleb õppida kaks nädalat ja isegi rohkem. Te kirjutasite raadiolehes epeedia, lastest toredamaid ja talulikumaid kuulajaid. Kas täiskasvanutele ja lastele esinemises on siis suur erinevus? Küllaltki suur, kui täiskasvanutele lähed mõnikord laulma väsinuna ja võib-olla lihtsalt nii-öelda harjumuspäraselt esitad oma laulud juba väljakujunenud plaani järele siis lastele tuleb alati minna esinema väga värskelt, väga lahtise südamega ja mis peaasi väga väga siiralt. Sest lapsi minu arvates ei ole võimalik petta laval. Nad tunnevad seda kohe, kui sa laulad nendele kuidagimoodi aga see-eest ka, kui sa tõesti suudad lastel esineda nii, et sa ise oled sellest kõigest kaasa haaratud ja ise oled lõpuni siiras siis on laste kaasaelamine kontserdil ääretult puhas ja vaimustav. Ja minu suurimad õnnehetked laval on just seotud nende säravate siirate silmade, jahedate talgetega, mis mulle saalist vastu vaatavad. Jastele lauldes ma tunnen end peaaegu samasuguse lapsena ja see teeb südame väga soojaks ja hinge tõesti nooreks ma ei unusta vist kunagi kohtumiskontserti oma vanas koolis Kingissepas Viktor Kingissepa nimelises keskkoolis kus oli saalitäis säravaid silmi ja siiraid naeratusi. See on minu arvates kunstnikule kõige suurem kasu tema teest. Millal te vabal ajal teete? Vaba aega? Mul tõtt-öelda on ääretult vähe. Kunstniku töö kõrval veel töötan riiklikus filharmoonias estraadistuudio õppejõuna. Seal olen ma neli õhtut nädalas kinni. Seal on mul 14 õpilast kes kõik tahavad omajagu energiat ja osakest minust. Peale selle muidugi perekond mul on kaks poega, paneminist läks sügisel esimest aastat kooli väiksemal kolme aastane. Ma armastan keeta muidugi nagu te isegi aru saate, kontserdid, teater ja kena kõik peale selle need mingisuguseks hobiks, mul nagu ei jäägi aega üle, on teil praegu mõni eriti suursoo? Ma arvan, et see minu eriti suur soov on vist väga paljude inimeste soov Ma tahaksin, et ühelgi inimesel maailmas ei oleks vaja tunda hirmu homse päeva ees.