Te ilmselt ei usu, aga kevad on jõudnud ka raadiosse. Mikrofonid on lehte läinud, helipuldil kasvavat muru ja aknalaual hekk. Kõigi nende keeruliste looduslike tingimuste kiuste läheb kultuuriga ja ometi ka täna eetrisse. Juttu tuleb oma elu loolisusest seoses Andrežiidi autobiograafiaga. Stuudios on Leena kurvet. Käosaar. Sven Vabar intervjueerib kirjanik Ülo Matteus värske raamatu India armastus autorit. Kas Eesti popmuusikas on taas kätte jõudnud suur tõusuaeg? Kommentaar Margus kiisilt. Ja hooaja viimane jaapani kiri tuleb Tokyost, kus Kristel Nõlvak kohtub igal hommikul rongiga kooli sõites valuutat. Selline saade tuleb. Mina olen toimetaja Janek Kraavi head kuulamist. Kirjastuselt Varrak on ilmunud prantsuse kirjaniku André šiidi autobiograafia surra, et elada. Oma elu loolisust uurinud Leena kurved. Käosaar proovib sõlmida kirjanikuga autobiograafilise lepingu. Mis see on ja kuidas see käib. Kohe kuuleme. Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppejõude, Leena kurved, Käosaar üldiselt on kirjandusuurimises ennekõike tähelepanu pööratud sellistele kõrgetele ja üllastele žanritele nagu luule ja proosa. Aga autobiograafia on kuidagi nagu nende varju jäänud. Miks autobiograafia uuringud on võib-olla viimase paari aastakümne jooksul siis nii kultuuriloolaste kui kirjandusloolastel huviorbiiti sattunud? Siiamaani on veel vahest sellist alajaotust, kus autobiograafiale või autobiograafilistel tekstidele viidatakse, kui mitte efektsionaalsetele teostele ingliskeeles oleksid siis Non Fiction ja see refektsionaalne või mitte välja mallislik, on iseenesest koheline negatiivne määraja. Et üks põhjus, miks autobiograafiat on peetud näiteks romaanist mõnest luuled roostest vähem väärtuslikumaks, on see, et seal ei ole nii-öelda kujutlusvõime ei loo neid teoseid, vaid et see on nii-öelda autor on selle oma elust maha kirjutanud näiteks tihtipeale naiskirjanike teostest juhitakse tähelepanu nende üsna tugevale autobiograafilisele ja siis jällegi viidatakse sellele, et, et võib-olla paljud naiskirjanikud ei olegi võimelised kirjutama sellist ainult fantaasial põhinevat teost, et nad on, istuvad nagu kinni selles oma elu siis kui leiti, et see autobiograafiline mina on väljamõeldis, lik tegelikult, et siis ütleme, et see on üks selliseid pidev punkte, kust autobiograafia uuringud süstemaatilise malt nagu haakuvad vastavalt sellele, kuidas autobiograafiat kirjutav inimene, kuidasmoodi ta ennast näesel Hed kuidas ta autobiograafiat kirjutab, siis vastavalt sellele ta nagu loobuma elu ja selle mina sellesse elusa, siis seetõttu saabki vaadelda, seda on hea, kui väljamõeldis. Autobiograafia uuringutes kasutatakse sellist terminit või väljendit nagu autobiograafiline pakt, autobiograafiline leping, mis. See pärineb ühe üsna tuntud prantsuse autobiograafia teoreetiku Filipli sunni sulest ja ta lähtub lugeja vaatepunktist. Ei saa nagu autori Oudova krahvi autori pähe minna, et me, aga me saame vaadelda ja vaatepunktist, mis on ja mis ei ole autobiograafia. Ja siis ta ütleb, et autobiograafia autor sõlmib lugejaga nii-öelda autod vahelise pakti ja ta kinnitab siis seda pakti sellega, et siis autor ja siis teose minajutustaja ja siis ka teose aine peavad olema kattuvad ja see on selle rahalise pakti kinnitus. Ja see kohustab ka siis autorit, kui ta selle pakti lugejaga sõlmib, siis nagu rääkima enda kohta. Meie ees laual on, siin on režiidi autobiograafia pealkirjaga surra, et elada mis võiks selle siidiraamatu puhul olla see lepingu või pakti olemuse? Seda on selles mõttes raske välja tuua, et see autobiograafia koosneb kahest osast ja nende osad astuvad nagu teineteise vastu, et esimene osa kirjeldab tema lapsepõlve ja on üsna traditsiooniline nagu lapsepõlve autobiograafia ja siis teine osa, mis on tunduvalt lühem, kirjeldab tema seda äratundmist et ta on homoseksuaal ja selle äratundmise olulisust tema elust, nii et ikkagi tekib küsimus on vaatamata sellele, et selles Jonny autobiograafilise pakti mõiste oli nii pikki aastaid selline ülioluline autobiograafiline käsitlemise ja teatud määral siiamaani toimib, et kuidas meie lugejana ikkagi toimima, et kuidas meie nagu saame aru, et meiega see pakt sõlmitakse, osaliselt võib sellest aimu saada siin teoses selliste üsna paljudes autobiograafias sisalduv selliste märkuste või viidete kaudu, kus ütleme siin-seal, ta ütleb, et noh, ma usun, et ma nüüd mäletan seda õigesti või võimu näiteks mõne koha peal joonealused märkused, kui ta ütleb, et jaa, tõepoolest, siis ma vist seda sündmust siin kirjeldasin veidi valesti, et nagu hiljem selgus, siiski oli tegemist kas mingi teise Ühe aastaga või teise sündmusega või siis teise kohaga. Ja siis on ka selliseid kohti, kus ta annab väikesi mööndusi, ütleb, et nii, et ma kirjutan oma mälestus üles, nii nagu nad mulle meenuvad, et mul ei ole siin sellist ühtset süsteemi, et siis ta ühtepidi vabandab lugeja, et justkui see autobiograafia oleks puudulik, aga teistpidi see kindlasti ka mõjub usaldusväärsena jutustuse sees, nagu siis lugeja jällegi mõtleb sellele, et see, mis ta loeb, on ta käsitleb kirjaniku enda elu ja auto just autobiograafia formaadis, et tegemist ei ole romaaniga. Taagi kirjutab üsna sellises realistliku stiilis küllaltki suurtesse detailidesse laskudes oma lapsepõlve nooruspõlvemälestusi ja siis selles teises osas ka. Kuigi selle keskmes on just äratundmine oma seksuaalset identiteedist ja siis see otsus seda toetada, seda jaotada siis üsna palju sellest osast ka võtavad enda alla üsna detailsed reisikirjeldused. Üks selline võte, mis mulle sellest tekstist meelde jäi, oli see, et siid mitmel puhul kinnitab, et ta räägib asjadest nii, nagu nad meelde tulevad. Tal on tegelikult natuke vastakaid märkusi, ta osalt ütleb, et ta kirjutab nii, nagu need asjad talle meelde tulevad, aga siis teised näiteks mõnes teises kohas ta ütleb, et ta, et tal ei ole kunagi olnud head kronoloogilist mälu, aga Tal meenuvad asjad näiteks, mis seostuvad paikadega, ta püüab näiteks teatud mälestusi koondada paikade ümber siidil. Sellised mälumaastikud vahelduvad, et tema lapsepõlves on ka erinevaid periood. Küllaltki kirju on see lapse pile maastik, mida ta loob ja sealt ei tõuseb esile niukse läbiva joonena ühte noottimiseks kõlama, kuigi üks asi, mis on tegelikult huvitav, on, mida seejärel sõnadega mainitakse, see et ta justkui pidi selles lapsepõlve puudutavas osas, et ta ei ole ennast veel leidnud, et ta mitmes kohas räägib sellest kui Juhne, kui rumal talija kui pimedali. Loen ühe tsitaadi, et ütleb, et asjata otsisin neist aastatest mõnd valguskiirt, mis oleks saanud kasvõi mingit lootust sellele juhmile lapsele, kes ma olin minu ümber ja mu sees valitses pilkane pimedus ja selle raamatu tõlkija järelsõna kirjutaja on nagu, et tema on jäänud uskuma, süüdi selles osas, aga minul tekib kohe küsimus, et kas see ei toimi samal ajal ka selline sisese võttena, mis lugejat ka püüab nagu teistpidises veenda teks minule jäänud küll mulje, et selle eest, et kui ta püüab vaadata maailma selle poisi silme läbi, kes ta, kes ta tollal oli muidugi see küsimus, et kui ta ei saa tagasi minna oma lapsepõlve vaatab ikkagi maailma läbi, kas ta oli siis kuskil neljakümnendates aasaskusele, kirjutas läbi nende silmade, kui ta oli juba mainekas kirjanik. Aga ikkagi noh, siin või seal vilksatab tegelikult selliseid jooni, mis näitavad, et temast võiks saada kirjanik, et ta on sellist nagu, nagu natuke sellist kunstniku pilku maailmale sarnanev natukene selles mõttes väikest paralleeli tõmmata Aino Kallase autobiograafilise romaaniga Katinkaraabe. Aga siis noh, ainult veidisesed, kardin, karavan juba väga teadlik, selline kunstnikuromaan. Ja, ja teine võimalus on muidugi see, et ta tahab luua seda kontrasti nagu selle sellise pimeduses elava lapse ja siis hiljem nii-öelda nagu hilise sellest nukust koorunud liblikaid nagu vahel, et siis kui sähvatakse valgus ja kui ta saab aru, kes ta on ja, ja kuhu ta minna tahab ja mida ta teha tahab. Aga noh, üks selline, niisugune dramaatiline sündmus, mis siit jääb meelde, on see, kui teda tabab ükskord selline kontrollimatu nutuhooge. Su ema pärib tema käest ema, kes oli talle väga lähedal, mis on selle põhjuseks, siis ta ütleb, et ta ei oskand midagi muud vastata kui nuusutada, et ma olen teistsugune, ma olen teistsugune. Nii et ilmselt see ikkagi selline teistsugune olemise tunne ja ilmselt ka tõrjutuse tunne, et see on küllaltki läbivalt nagu selles teoses ja minu jaoks see tegi selle ka küllaltki haaravaks, selle lugemiseni on see väike peategelane, ma mõtlen siin just esimest osakaal on suurem osa raamatust, et väike peategelane on ikkagi lugejale sümpaatne, et kui need asjad niimoodi kokku panna, see nagu tõdeb, et ta elab sellises pilkases pimedas, et tegemist on ühe juhmi lapsega, kes samas nii traagiliselt teda tajub, et ta on teistsugune, siis, siis lugeja tunneb paratamatult sümpaatiat tema vastu, kuigi kirjanik rõhutab siin mitmel puhul, kui ta ütleb, et kas ma nüüd räägin ühest või teisest episoodist. Et kuigi see mind sugugi ilusta või kuigi sellest võib-olla ei olekski hea räägi ma ikkagi räägime, tegemist, autobiograafiline, ma olen otsustanud nii kõik asjad kirja panna, minul kohe tekib see küsimus, et loomulikult ta ei pane ju kõiki asju, et tegemist on ikka ja alati valikutega kada, jällegi juhib lugeja tähele. Eesti popmuusikas on head ajad. Muusikakriitik Margus Kiis näed mitmeid sarnasusi praeguse olukorra. Ja 90.-te alguse vahel. Aga kõiges selles peituvad ka omad. Ei ole ainuke, kes on väitnud, et lood eesti popi ja rockiga on viimasel paaril aastal olnud head. Siinmail tehakse jälle palju ja mitmekesist, väga heal tasemel muusikat. Ja mis isegi natuke olulisem, seda ostetakse. Raadioalbumimüügi edetabelis ei domineeri ammu enam tüütud projektipõhised, solgimuusikud või kommertsiaalsed rõvedikud vaid on täiesti toredaid indie metal artistid, hiphopparid, autori lauljad ja folkmuusikud. Pea, Fraus, Nuubiks aelenstaak, Liisi Koikson, A-Rühm, tõudaag, Matvere-Tätte, Vaiko Eplik, Ursula ja mitmed teised on viimastel kuudel tabelis domineerinud. Needsamad ja paljud teisedki bändid teevad edukaid kontserte ja kõik on justkui unustanud, et alles mõned aastad tagasi olid lood hoopis teisiti. Õhus on tunda ohtliku rahulolu enese ja situatsiooniga. Kõik oleks justkui tehtud, positsioonid, rämps muusikutelt tagasi võidetud konku ista teostatud. Selles mõttes on seis sarnane 90.-te algusega kui viljeleti samuti väga palju erinevat muusikat, seda lasteraadios ja anti välja kassette. Isegi peamiste suundadevalik, kui oli toona üsna sama, mis praegu tehti indid, punki, metalit, teatud algilisel tasemel, isegi elektroonilist tantsumuusikat. Valitses lootusrikas meeleolu. Kui iga algaja muusik või grupeering oli veendunud, et väike pingutus ja suur maailm vaid ootab kangeid eestlasi. Ja ehk me mäletame, millega see kõik lõppes. Kui oodatud edu kiiresti ei tulnud, siis tuli too quick start, tegi 92. aastal oma tümakaga naerata ja oligi selleks korraks käega. Sajandi lõpuni ja kauemgi jäid Eesti kohaliku raadioeetrit ja plaaditabeleid valitsema muusika selle halvimast tähenduses lükates ülejäänud kümnekesi lastaks pea täielikult põranda alla. Seesama võib juhtuda ka praegu, kui panduma jäsemeid, ajusid, kiiremini tööle. Ja eesmärgiks ei saa muu olla kui seesama maailma vallutamine. Täna päeval tuleb maailm ise meedia vastu, internet on, muusikakeskkond on muutunud nii superstaaride ja härrasrahvast aeg on läbi. Igaüks võib saada mingis mõttes edukaks, olgu ta mis tahes rahvusest või kohast. Samas elavat esitust ja suhtlust ei asenda isegi globaalvõrk. Tavaline kontsert on tänapäeval rohkem hinnas kui eales varem. Eestlased kipuvad seda teadmiseks võtma vaid tarbijatena. Esinejatel oleme hämmastavalt laisad, isegi Lätis-leedus esinemine käib enamikele eesti popmuusikutele täiesti üle jõu. Selles mõttes tuleb aga eeskujuks seada Eesti metal artiste, kellest aktiivsemad käivad alatasa Euroopas vaikselt tuuritamas. Aga teised eesti rokkmuusikud ei viitsi seda mitte. Rumal passiivsus olukorras, kus kontserdite korraldamine piiri taga on mitmetel põhjustel lihtsam kui eales varem. Selline uimasus võib rängalt kätte maksta, kui jälle tuleb mingi uus Two Quick Starti näitab, kuidas kõik lihtsalt oma kommertspasa sisse uputab. Nii et seltsimehed, Eesti hea muusika tegijad oma koha pärast tuleb võidelda ja selleks tuleb võita kogu maailm. Meie jaapani korrespondent Kristel Nõlvak teatab Tokyost, et kuldsel nädalal ei maksa muuseumitesse minna ja et sumo on küllalt tähtis, aga mitte kõige tähtsam. Kristjanile annab hääle Vanemuise näitleja Karin Tammaru. Suvised tervitused Tokyost. Sel ajal, kui Eesti spordisõbrad ja emotsionaalsed netikommentaatorid läheneva Tokyo sumoturniiri eel Baruto tarbeks pöidlaid soojendavad keskendub jaapanlane veel aasta ühele aktiivsemale puhkuseperioodile kuldsele nädalale mis mahub ajavahemikku 29 aprill kuni kuues mai. Gonsen viik, nagu seda siinmail moekalt nimetatakse, on uue aasta pidustuste ja augusti keskpaiga surnute pühaga võrreldes religiooniga üsna lõdvalt seotud. Koosnedes neljast lähest rikku sattunud riiklikust pühast, millest esimene 29. mail on viimase showa ajastu keisri sünnipäev. Keisri loodusearmastuse tõttu hakati seda päeva tema surma järel 1989. aastal nimetama roheliseks päevaks. Sellele järgnevalt tähistatakse kolmandal mail konstitutsioonipäeva ning viiendal mail laste päeva vahele jääv neljas mai on aga igati sobivalt kuulutatud vahepäeva nimeliseks pühaks. Vabade päevade arv on vastavalt kalendrile küll muutuv, kuid enamasti on inimestel siiski vähemalt viie päevane puhkus, mis tähendab pöörast Trallimist siseriiklike meelispaikade, peamiselt kuumaveeallika, spaade ja välismaiste meelelahutuslikud kultuurilinnade vahel. Transpordi- ja majutushinnad tõusevad lakke ja reisid reserveeritakse mõistagi kuude kaupa ette. Lootused Tokios sel ajal ehk lahedam ringi liikuda on siiski ennatlik. Kui varem võis vaid nädalavahetuse muuseumide ja pühakodade külastamise koha pealt vahele jätta, siis kuldse nädala ajal tuleb iga päev suuremates templites shinto pühamute altarile ligipääsemiseks järjekorras seista ja kunstinäitusele massidega, ühises riis sentimeetreid mõõtes isiklikke eelistusi arvestamata kõikidele maalidele võrdselt aega pühendada. Kurjad keeled räägivad, et paljud inimesed hiilivad siiski ka kuldse nädala ajal oma tööpostidele ega kavatsegi väärtuslikku aega puhkamisele raisata. Kuuldavasti ei võta paljud jaapanlased tihti kogu elu jooksul ühtegi päeva puhkust välja olgugi see neile 40 päeva ulatuses iga-aastaselt ette nähtud. Suvepuhkusest pole siinmail üldse keegi midagi kuulnud. Aga tagasi maikuu juurde. Spordifännide kurvastuseks pean ma ütlema, et Tokyo kuuendal mail alanud kahenädalasest sumoturniirist ei kiha. Siin toimub selleks liiga palju, et kogu rahvast ühe üritusega mobiliseerida. Fännid mõistagi on kohal ja piletid on osadeks päevadeks rohke raha eest veel saadaval. Sumo on Jaapani vanim rahvuslik spordiala ja seega lugupeetud ka nende inimeste hulgas, kes iial pole plaaninudki mõnda matši oma silmaga vaatama minna. Ma usun, et iga jaapanlane oskab nimetada võimul olevas sumomeistri Jako suuna nime ja mehed on üldiselt kuulnud ka Barutost ehkki ei tea alati, et ta on Eestist. Selleks tuleb ilmselt ühe aasta võrra veel kõrgemale tõusta, et kogu rahva hulgast tuntuks saada. Kuid meie mehe kohalolu on siiski juba silmaga nähtav. Näiteks igapäevaselt rongiga tööle ja kooli sõites on võimalik jälgida Baruto osalusel valminud reklaamiklippi ühele jaapani suuremale lennufirmale anale. Kuna välismaa mehed on siinmail populaarsed, siis võib ennustada, et Baruto näolapp hakkab peatselt figureerima veel nii mõneski avalikus kohas. Nagu me kõik postimehest lugesime, on poisil ka juba esimene filmiroll käes. Ilmselt mitte küll nii suured filmi kodulehel üles loetletud olla. Ent suure kurassava enda assistendina töötanud Massa Nobu teeme Baruto looga Queeni nimelises filmis kaasalöömine pole kindlasti tühiasi. Filmi valmimine on seotud tänavuse saksa aastaga Jaapanis ja käsitleb saksa sõjavangide elu siinmail esimese maailmasõja ajal. Peategelaseks humaanne jaapani kolonel Mats Uue kaasalevad mitmeid jaapani armastatud filminäitlejaid, ent ka hulgaliselt välismaalasi. Filmist olulisem on meile muidugi praegusel hetkel sumo. Selleks ajaks, kui sa mu kirja loed, on Baruto juba mitmed matšid loodetavasti võidukalt selja taga. Kel kohale minna või telekast vaadata pole võimalik, saab viimased andmed toimuva kohta aadressilt www punkt sumopunkt org punkt JB, kus info on kättesaadav ka inglise keeles. Minu senine vaataja kogemus piirdub paari aasta taguse Osaka turniiriga ja peab tunnistama, et see näide jaapani minimalismist maadluskunstis on põnevam jälgida, kui esialgu arvata võib. Miskipärast on jaapanlaste seas populaarseim spordiala siiski pesapall millele viimastel aastatel hakkab järgi rebima ei keegi muu kui isand jalgpalli ise. Ent kuuldavasti pidavat ikka veel nii mõnigi jaapani noormees endale püüdlikult muhku pähe taguma, et vastata 173 sentimeetrisele kasvunõudele ja pääseda tegelema valitud meeste rituaalse spordialaga millega kunagi veetsid oma aega ka jaapani muistsed jumalused. Kirjutamiseni. Christian. Eesti kirjaniku Ülo Matteuse loomingut hakati avaldama 1980.-te aastate alguses. Kuni 90.-te keskpaigani kiideti tema loomingut päris palju ja isegi nimetati eesti proosa üheks tulevikulootuseks. Tema viimane ilmunud raamat, romaan Läheb ega peatu pälvis iseäranis palju tunnustust. Aga siis jäi Matteus vähemalt kirjanikuna miskipärast hoopis vait. Ning järgneva 10 aasta jooksul võistlema häält kuulda peamiselt raadio Vaba-Euroopa saadetest. Nüüd on Ülo Matteus aga tagasi raamatuga India armastus mille Jüri Kaarma on õudselt ilusti kujundanud. Mis peitub aga nende kauniste kaante vahel, sellest rääkis Ülo Matteusega. Sven Vabar. Ülo Matteus, sina tulid Eesti kirjandus 80.-te aastate alguses, kui sa avaldasid esimese jutukogu ja natuke hiljem ta isegi ja siis noh, mitte küll üleliia tihedasti, aga siiski teatava regulaarsusega avaldasid uusi raamatuid. Hiljem kaks romaani, kui udukogud olid ilmunud ja need su viimasest romaanist, mille pealkiri oli Läheb ega peatu, on möödas juba 10 aastat, kuni nüüd su värske raamatu hundi armastuse ilmumiseni. Et mis tekistas nii pikka pausi Seda ongi raske öelda, ent raamatut kuidagi tekivad, iseenesest tekivad siis, kui on minu jaoks vähemasti on õige aeg et kirjanikud võib vist ka liigitada mitmesse erinevasse rühma. Kirjanikud, kes kirjutavad sellepärast, et nad on kirjanikud just nagu korralikud ametnikud, toodavad iga aasta ühe raamatu ja on teised niisugused loovamad, eksistentsiaalsed, mad, inimesed, kes kirjutas vaat siis, kui nad tunnevad selleks sügavat vajadust. Mina ilmselt kuulun nende hulka. Raamatut sünnivad siis, kui ma tunnen, et on õigeaegne kirjutada ja vahepeal nende 10 aasta jooksul siis ei olnud sellist tunnet, et võiks kirjutada. Mul ei olnud ja niisugust tunnet, et ma oleksin jõudnud sinna. Ma arvan, et võiks nagu raamatu kirjutada, sest minu arvates peab siiski loovisik ütlema seda, mis, kui tal on midagi uut öelda, et ei ole mõtet lihtsalt korrata seda, mida sa oled juba öelnud, et kui vaja. Võime ju teiste kirjanike kogemustest vaadata, et väga paljud on keegi kunagi üteldud, et väga paljud kirjanikud kirjutavad lihtsalt lõputult üht ja sama raamatut, et ma leian, et sellel pole ka mõtet tõesti leida selle 10 aasta jooksul midagi minus, nii oluliselt oleks muutunud, et ma oleks pidanud kirjutama. Kui su varasemaid asju lugeda, siis need olid küllalt erinevad küll, et seda tõesti süüks panna, et oleksid ühte ja sama asja oled kirjutanud, et alguses olid võib-olla nagu traditsioonilisem kirjanik ja siis mida edasi, seda filosoofilisemaks see asi läks või ütleme siis konkreetsemalt budistlikumaks, et viimase romaani Läheb ega peatu kohta sa ütlesidki, et tavakirjanduse lugejad ei suuda seda vastu võtta, Sa oled, kuna see on nagu liiga filosoofiline või filosoofilises mõttes religioosne ja samas sellised religiooni inimesed. Ilukirjanduslik moment hakkab neile kuidagi võõraks jääma. Et selline lõhe tekkis, et justkui nagu oleksid muutunud või nagu sellest tavakirjandusest järjest kaugemale läinud kogu aeg, kas sul sellepärast siis pikem paus tuli sisse, et, et selline nagu vastuolu tekkis. Et sa täiesti õigesti aru saanud, et see oli ka üks põhjusi miks paus tekkis, sellepärast et, et ma hakkasin vist ilmselt tunnetama maailma liiga keerulised, et tõepoolest see piir kirjanduse ja filosoofia vahelt kippus ära kaduma, et kadus nägu. Ilukirjanduse kirjutamise mõttefilosoofia kirjutamiseks ma võib-olla jälle ei ole ka valmis, eeldaks niisugust akadeemilist haridust, akadeemilist lähenemist, milleks Mullele valmidus puudub. Aga jah, üx episoode, sellesama Läheb ega peatu romaaniga, et see näiteks Rahva raamatupoest sattuski müüki filosoofia Lätis ja kui ma küsisin, et miks te teda siin müüt ilukirjandusteost siis, et oi, aga see on nii keeruline ja siis ma sain aru, et mul võib-olla ei olegi ilukirjanduse letis seda õiget kohta, eks see tekitas ka väikest segadust. Vähemalt poemüüjad olid su raamatu läbi lugenud? No keegi igal juhul oli jah. Aga siiski tuleb ka märkida, et seesama roma saiaga koosilvestiga kirjanduse aastapreemia tooname jagasime seda kahekesi koos, et siis ka kirjanduse vastuvõtjad või hindajad leidsid, et ta siiski on ilukirjandusteose väärib seda sedaviisi hindamist. Nüüd oled sa kirjutanud valmis ja avaldanud selle raamatu Undi armastus. Osalt nagu reisikiri. Mulle tundub, et võib-olla see oleks selline kohane žanri määratlus. Igatahes ei ole tegemist nagu selles mõttes ilukirjandusega, et ei ole mingi väljamõeldud lugu sealt jah, teda võib igat moodi žanrit määratleda võib-olla romaan kirjades või epistallaarne romaan, kuidas kellelegi meeldib, aga vähemalt sündis elust enesest reaalselt Indias oleku. Seal ma olin seal üle kolme kuu selle aja jooksul kirjutatud kirjadest oma elukaaslasele. Et kirjad on siis niimoodi kirju oli hästi palju, kõik ei ole seal raamatus, need kirjad on stiliseeritud, liiga isiklikud, et asjad välja võetud. Ja sellisena ta tõepoolest moodustab niisuguse kirjandusliku teksti, siiski ta on selgelt kirjanduslik teos. Ja kas nüüd tähendab, et sa selliseid lugusid enam ei mõtlegi välja nagu sellest tavalises mõttes ei olegi kirjanikena? Ei mõtlen, üks mõte on isegi praegu peas, aga, aga see on jälle seesama küsimus, et et oleks nagu keerulisuse juurest tulla tagasi lihtsuse juurde, et ei ole vist mõtet ilukirjanduse jaoks kirjutada väga keerulisi teoseid. Et selles mõttes Sindi armastus on, ma oletan vähemasti, ja nii palju, kui ma arvan, tagasisidet saanud, et on lihtne ja loetav inimlik ja ilmselt olekski nende parameeter ütleme, mõõdete juurde tagasi tulla. Ja see areng võttis võib-olla ka minus aega, et aru saada, et liiga keeruline tekst ei olegi võib-olla see kõige parem tekst, lihtsus on tegelikult ju teatud viisil teistsugune keerulisus või selle juurde ongi raskem tulla, lihtsust on kõige raskem õppida. No mis on mitte küll päris esimestest sinu juttudest su loomingus kohal olnud, aga siiski juba üsna algusest õige, mitmes teoses ja kuni selle viimaseni välja on seesama budismi teema. Et see ei ole küll kuskile kadunud, et budism on endiselt või võib isegi öelda Vistati järjest nagu kindlamalt kinnitanud kanda vähemasti loomingus küllap ka siis elus. Jah, ma olen leidnud nii sedasama filosoofia, mitte nüüd, budism ei ole see sõna, mis mulle väga meeldima kasutaksin, pigem sõna mahajaana filosoofiast, see on üks üks siis selle haru natukene kitsamate, see filosoofia on minu jaoks paljud asjad lahti seletanud, aitanud maailma olemust ja asju mõista. Ja ma olen kuidagi samastanud või selle filosoofiaga jah, ütlemisest samastanud. Et tõenäoliselt jah, et kui ma kirjutan järgmist teost, siis ikkagi see jääb kuskile vähemasti taustale. Kas selle uue raamatu India armastus, kontseptsioon või romaan kirjades, kuidas seda nimetada, kas oled rahul selle sünteesiga siis võib-olla selle kirjanduse ja filosoofia vahel või kui see mingisugune vahe oli või probleeme tekitas, et kas nagu see on nüüd nagu selles mõttes ilusti õnnestunud uus võimalus sinu jaoks? Seal, seda filosoofiat oli ju ikkagi suhteliselt vähem. Ta oli pigem siiski niisuguste hingeseisundite meeleseisundite ja kohaliku olustiku kirjeldus ja ma ise siis ma loodan, et see tekst on piisavalt intensiivne, et oleks ka loetav. Sa pisut mainisid, et sul mingeid mõtteid peas on tuleviku suhtes, et mida sa kirjutad. Et millised need võiksid siis täpsemalt olla? Noh, see, mille sa ära räägid, see, see asi kipub kätte ära surema, et parem on tulevikust mitte rääkida, endal läks vist teoks teha ja siis siis on jälle õige aeg rääkida väga kirjanikuna sõikas nagu ära kaduda. Ei praegu seda mõtet ei ole, vastupidi tahaks, tahaks ikkagi edasi kirjutada. Juba lähemal ajal midagi uuesti valmis saada. Kevade kiuste on siis seegi saade peaaegu lõpusirgel. Järgmisel nädalal on kaks suurt eestlaste osavõtul toimuvat glamuuriüritust. Kolmapäeval meistrite liiga suur finaal, kus ootame Mart Poomi koduklubi võitu. Ja muidugi neljapäeval ja laupäeval loodame Eurovisiooni lauluvõistluse võidukarikat taas tagasi kodumaale. Tänase saate tegijad Külliki Valdma ja Janek Kraavi hakkavad nüüd helipuldilt muru niitma. Et järgmise nädala suured sündmused ikka tavapärasel ajal teieni jõuaksid. Meil on väga hea meel, et te kuulasite ilusat nädalavahetust ja kena kevade jätku. Džauk.