Äi wind oli tema nimi ja ta nuttis, kui sündis. Aga kui ema teda juba oma süles upatas, siis ta naeris. Ja kui õhtul tuli süüdati, siis naeris ta niiet rõkkas, kuid nuttis, kui teda tule juurde ei lastud. Sellest poisist saab küll midagi, mis imestama paneb, ütles ema. Seal, kus ta sündis, kerkis järsk ja paljas kaljumägi. Kuid see ei olnud kõrge. Mänd ja kask vaatasid ülalt alla ning toomingas puistas õisi tarekkatusele. Ent ülal katusel kõndis väike kits, kes oli, mindi oma kits pidi seal olema sellepärast, et ta kaduma ei läheks ning röövinud viis talle sinna lehti ja rohtu. Ühel ilusal päeval hüppas kits katuselt kaljule. Ta ronis otse ülesse, jõudis sinna, kus ta kunagi varem polnud käinud. Kui röövinud pärast lõunat välja tuli, ei näinud ta kitsi ja mõtles kohe rebasele. Ta kohkus nii ära, et läks üle kogu keha kuumaks vaatus ümberringi ja hüüdis udu, udu, toodüke. Vastast kitseke pani pea viltu ja vaatas alla. Kuid kitse kõrval oli põlvili väike tütarlaps. On see sinu kits? Küsis tüdruk. Ööbinud seisis suu ja silmad pärani ning pistis mõlemad käed oma kittel pükste tasku. Kes sina oled, tühista mina, olen Marit ema, silmatera, isa, väike piripill. Meie pere metsapiiga, nõmme talude põhja, pere Oola tütretütar sügisel 104 aastaseks, kaks päeva pärast pärtlipäeva. Või siis sa oled ütles ravinud ja hingas sügavalt, sest seni, kui tüdruk rääkis, polnud julgenud hingata. On sessi nukid, küsis tüdruk taas. Ja vastas poiss ja vaatas üles. Mul on kange tahtmine seda kitse endale saada. Kas sa ei tahaks teda mulle anda? Ei taha. Tüdruk oli kõhuli kaljuserval, siputas jalgu, vaatas alla poisi poole ja ütles siis. Aga kui ma sulle kitse eest või kringli annan, kas siis võin ta endale saada? Wind oli vaese rahvalaps või kringlit olid ainult ühe korra oma elus söönud. See oli siis, kui vanaisa neile tuli. Ja midagi säärast polnud ta ei enne ega pärast seda kunagi maitsta saanud. Ta vaatas üles tüdruku poole. Näita mulle enne seda kringlit, ütles ta. Tüdruk näitas kohe suurt kringlit, mida ta peos hoides siin ta on, ütles ta ja viskas kringli alla. Ai, ta läks katki, karjatas pois. Ta korjas hoolega kõik tükid üles, kõige pisemat neist pidid maitsma ja see oli nii hea, et ta pidi maitsma veel ühte. Ja enne, kui ta seda isegi märkas, oli ta kogu kringli ära söönud. Nüüd on kits minu oma, sõnas tüdruk. Poiss peatus, viimane tükk suus. Tüdruk lamas kaljuserval ja naeris. Kitsetall seisis ta kõrval rinna alt valge mujalt aga pruunikasmust ning vaatas pea viltu, hoides alla. Kas võiks mõnda aega oodata? Küsis pois. Süda hakkas tal peksma, siis naeris tüdruk veel rohkem ja tõusis ruttu põlvili. Ei kitsekesi nüüd minu oma. Ütles ta ja haaras kitsel kaelast kinni. Siis võttis ta sukapaela ja sidus selle loomale kaela ümber. Räivinud, vaatas Pealttüdruk, tõusis püsti, hakkas kitse enda järel tirima. See ei tahtnud kaasa minna ja sirutas kaela vindi poole. Ütles ta. Kuid tüdruk võttis tal ühe käega kõrvust kinni, teisega tõmbas ohelikust ja ütles armsalt. Tulebki tseki meil võitsed toas käia ja siia ema kausist ja minu põlvest ning siis ta laulis. Tule kitseptid, kallis. Tule, kasukas hallis, pisi kiisuke ka, tulge siia, kõik haned teile siia, ma panen, tulge, tipp tipp, tippkanad, kõik, nii noored kui vanad, tule lennates, tuvi, nüüd on käes Milius, suvi. Paistab päike soojalt ja kiidame siis loojat. Poiss seisis paigast liikumata. Kitse eest oli ta hoolt kandnud juba talvest saadik, kui talleke sündis. Ja kunagi polnud tal mõttessegi tulnud, et ta võiks tema kaotada. Nüüd oli seal ka lühikese ajaga teoks saanud ja enam ei saada teda näha. Laulu lõõritades tuli Emajõe äärest vasknõudega, mida ta liivaga likvideerinud. Ta nägi poega rohus kükakil mass ja läks tema juurde. Mispärast sa nutad? Kitsekesed kitsekesed ja Gusson kits? Küsis ema üles katuse poole vaadates. Ta ei tule enam iialgi tagasi, ütles pois kallik. Kuidas see siis juhtus? Poiss ei tahtnud mitte kohe üles tunnistada. Kas rebane riista ära ja annaks jumal, et see oleks Rebane olnud, oled sa arust ära, kuhu kits on jäänud? Mul juhtus see õnnetus, et müüsin ta kringli eest ära. Samal hetkel, kui ta seda ütles, mõistis ta, mis see tähendab, kui sealt kitse kringli eest maha müüdi. Varem ei olnud ta sellele mõelnud. Tema küsis. Mis su arvates kitsegi nüüd sinust mõtleb, et saada kringli eest ära müüsid. Ka poiss ise mõtles sellele ja mõistis väga hästi, et enam iialgi saada rõõmus olla siin maailmas. Sealsamas, kus ta lamas, uinus ta magama ja nägi unes oma kitse. Siis puudutas miski niiske tema kõrva ja ta võpatas unest. See oli kits, kes oli tagasi tulnud. Oi, sa tulid tagasi. Öininud, kargas püsti, võttis kitse mõlemast esijalast kinni ja tantsis temaga nagu vennaga. Ta kiskus kitsehabemest ja tahtis temagi just ema juurde minema hakata, kui kuulis kedagi enese taga ja nägi tüdrukut päris enda kõrval murul istumas. Nüüd mõistis ta kõik ja laskis kitse lahti. Kas sina töita siia? Tüdruk istus, kitkus käega rohtu, lausus mul ei lubatud teda endale jätta. Vanaisa istub seal üleval ja ootab. Seistes. Ja tüdrukule otsa vaadates kuulis poiss ülalt teelt teravalt hääd püüdvat. Noh. Siis meenus tüdrukule, mis ta peab tegema. Ta tõusis ja läks raiewindi juurde, pistis talle oma mullase käe pihku, vaatas kõrvale ja sõnas. Palun vabandust. Aga siis oli tema jõudkaa otsas. Ta haaras kitse ümbert kinni ja hakkas nutma. Ma arvan, et kits võib sulle jääda, ütles reivinud ja vaatas kõrvale. Tule nüüd ruttu. Hüüdis vanaisa ülalt mäenõlvalt ning marid tõusis ja hakkas jalgu järele vedades mäest üles minema. Sa unustasid oma sukapaela maha, hüüdis Reilintale järele. Siis pöördus tüdruk ümber, vaatas enne paela ja siis poissi. Viimaks tegi ta raske otsuse ja ütles, nutt kurgus. See võib sulle jääda. Öivinud, läks tema juurde ja võttis tal käest kinni. Tänan väga sõnasta. Oh, pole tänu väärt, vastas Marit, ohkas südamepõhjast ja hakkas edasi minema. Ööbinud istus jälle rahunema. Kits käis tema kõrval. Kuid ta ei armastanud teda enam nii nagu varem. Oli kesklõunapuhkust suurte nõmme, talude rahvas tegi uinakut Loogoli niidul laiali ja rehad maasse püsti löödud geeni. Mademete ees seisid heinareed. Rakmed vedelesid nende kõrval maas ja hobused olid tükk maad eemal köiees. Peale nende ja mõne kana, kes olid põllule tulnud, polnud lagendikul näha ühtki elavat olendit. Talude kohal mäes oli kuru ja sealt läks tee nõmme talude mägikarjamaadele, suurtele rohurikastele, tasandikel, mägede vahel. Ülalkurus seisis täna keegi mees ja vaatas alla lagendikule, otsekui kedagi oodates. Tema taga oli väike mägijärv, kust voolas välja oja, mis oli kuru uuristanud mõlemalt poolt. Järve läksid karjade üles mägikarjamaade poole, mis paistsid eemalt kaugelt. Eestpoolt kostis hõikeid ja haukumist. Lehmakellad helisesid voorte vahel, sest lehmad jooksid vett otsides laiali. Koerad ja karjased püüdsid neid kokku koguda, kuid asjata. Lehmad tulid karates sooritades kõige kummalisemaid hüppeid ning tehes vihaseid liigutusi. Nad jooksid lühidalt ja vihaselt ammudes saba püsti, otse vette, kuhu jäid seisma. Iga kord, kui nad pead liigutasid, tilisesid Grapid üleri. Koerad jõid pisut, aga jäid kuivale maale. Karjased tulid järele ja istusid kuumale siledale kaljule. Seal võtsid nad oma leivakotid välja, vahetasid üksteisega toidumoona hooplased üksteise võidu oma koerte pullide ja pererahvaga. Võtsid seejärel riidest lahti, jooksid loomade kõrvale vete. Koerad ei tahtnud vette minna, vaid lonkisin uimaselt ringi, pea longus, silmad õetamas ja keel ühele poole väljas. Ümberringi nõlvakul polnud näha ühtegi lindu. Ühtegi häält polnud kuulda peale laste vadistame siia appide tilina. Kanarbik oli nagu põlenud ning kõrbenud ja päike kuumutas mäe külge, nii et kõik koli kuumusest lämbumas. Ent see oli vend, kes istus seal ülallõunapäikeses ja ootas Taistus särgi väel oja ääres, mis järvest välja voolas. Kedagi polnud nõmme talude lagendikul veel näha ja ta hakkas juba pisut kartma, kui äkki suur koer tuli raskelt loivates ühest põhjapere uksest ja selle järel pluusi väelt. Tüdruk. See hakkas üle niidu üles mäe poole jooksma. Ei, vindile oli kange tahtmine alla hõigata, kuid ta ei julgenud. Ta vaatas tähelepanelikult talu poole, kas keegi ilmus juhuslikult väljaga, märkan Maarit tabel. Tüdruk oli varjus ja öivinud, tõusis mitu korda kärsitust püsti. Siis ilmus maalid viinaks nähtavale rühkides mööda ojakallast ülespoole, koer natuke maad ees vedada õhku. Tüdruk ise põõsastest kinni haarates ja üha väsin omal sammul öivinud pistis Allapoli jooksukoer urises ja teda keelati. Aga kui Maarit nägid lindid, tulevad istuste suurele kivile näost punane kui vähk. Kuumusest väsinud ja kurnatud õi Win sööstis kivile tema kõrvale. Aitäh, et sa tulid. Ja kui vaevaline tee, ootasid sa kaua? Ei. Kuna meid õhtuti valvatakse, peame kasutama lõunaaega. Aga ma arvan, et nüüdsest peale ei tee me seda enam nii salaja ja nii suurt vaeva nähes. Just sellest tahangi sinuga rääkida. Mitte salaja. Ma tean küll, et sulle meeldib kõige rohkem kõik see, mis toimub salaja. Aga sulle meeldib, kas julgust üles näidata? Taan täna sinuga pikalt rääkida ja nüüd kuulan. On see tõsi, et sa jaoskonna agronoomiks tahad saada ja ja selleks ma saangi. Sellega tahan saavutada kahte eesmärki. Esiteks seda, et võidan endale seisukoha ja teiseks ning peaasjalikult seda, et teostan midagi, mida sinu vanaisa võib näha ja millest aru saada. Õnneks on nõnda, et enamike nõmme talude peremehi on noored mehed, kes tahavad uuendusi ja vajavad abiraha, on neil ka sellepärast alustangi sealt massean seal neil kõik korda, alates nende lahutades ja lõpetades nende veevärgiga. Pean loenguid ja teen tööd. Hakkan valamast, heade tegudega on nii-öelda piirama. Aa. See on neline jutt jätkaleerinud ja nüüd tahan rääkida meist kahest sai pea ära sõitma. Aga kui ta käsib. Ja ära hoia midagi salajas, mis puutub meisse kahesse. Aga kui ta mind piinab, me saavutame rohkem, kaitseme end paremini, kui teeme kõik avalikult. Me peame just nii palju inimeste silme all olema, et nad alati räägiksid, kuidas me teineteist hoiame. Seda varem hakkavad nad soovima, et meil hästi läheks, sai pea ära sõitma. Need, kes lahus on, satuvad ohtu. Nende vahele võivad tulla tühjad jutud. Ei usu neid esimestel aastatel, aga teisel aastal võime neid vähehaaval uskuma hakata. Me peame kord nädalast kokku saama ja naeruga kogu kurja eemale peletama, mida meie vahele tahetakse külvata. Meil peab võimalust olema kokku saada, tantsupidudel ja tantsu juhtuda. Nii mürtsub, kuna need, kes neid taga räägivad, istuvad ümberringi. Me saame kokku kiriku juures ja teretame teineteist, nii et seda näevad pealt kõik, kes tahaksid etne sadu miile teineteisest eemal oleksime kui keegi meie kohta lauluteed, siis istume kahekesi koos ja püüame teha niisuguse laulu, mis on sellele vastuseks. See läheb alati korda, kui me teineteist aitame. Keegi ei saa meile midagi teha, kui me kokku hoiame ja rahvale näitame, et me kokku hoiame. Õnnetult armastavad ainult arad inimesed või nõrgad inimesed, haiglased inimesed või kaalutlevad inimesed, kes teatavat juhust ootavad, või kavalad inimesed, kes lõpuks omaenda kavaluse pärast kannatada saavad, või himuradi inimesed, kes teineteist niivõrd ei armasta, et suudaksid unustada oma seisust ja muid vahesid. Nad põevad, peitus, saadavad kirju, värisevad iga sõna juures ja peavad siis viimaks hirmu, seda alalist rahuldust ja kipitust veres, armastuseks tunnevad end õnnetuna ja surevad nagu lumi. Ta, kui nad teineteist tõesti armastaksid, siin ei kardaks, vaid naeraksid kõigi üle ja läheksite avalikult otse kiriku ukse, et hoolimata kõigist irvitustest ja kõigist Salvamistest olen lugenud seda raamatutest ja olen seda ka ise näinud. Kehvad on lood armastusega, mis käib mööda nurgataguseid. Armastus peab algama salajas, sest ta algab häbelik kusjuures, aga elama peab ta avalikult, sest ta elab rõõmus. See on nagu siis, kui puud ajavad lehti, mis kasvama peab, ei saa ennast peita. Ja igal juhul näeme, et kõik, mis puus on kuiv variseb samal hetkel maha, kui puu hakkab pungi ajama. Keeles tärkab armastus, see heidab endast kõik, mis on vana ja surnud mahlad käärivad ja voolavat emas. Ja kas siis keegi ei tohi seda märgata? Tüdruk meister rõõmsad nähes saavad kõik teisedki rõõmsaks. Kaks armastajat, kes kindlaks jäävad, teevad inimestele heateo, sest nad annavad neile poeemi, mille nende lapsed umbusklike vanemate häbiks pähe õpivad. Mina olen lugenud palju sääraseid poeeme. Mõned neist elavad ka siinse rahvasuus just nende lapsed, kes kord kõige kurja põhjuseks olid jutustavadki neid nüüd liigutusega ja Maarit nüüd anname teineteisele käe nõnda tõotanud teineteisele ühte hoida. Mõnda ja Jenseni moodi jääme alati. Hurraa. Ta tahtis tüdruku pead haarata. Kuid see pea pööras kõrvale ja libistas end kivilt alla. Öilinud jäi istuma. Marituri tagasi ja küünarnukkidega vindi põlvedele toetudes jäi ta seisma ning hakkas temaga rääkima. Ise üles vaadates. Kuuled sa mind. Kui ta nüüd tahab, et ma peaksin ära sõitma, mis siis? Siis ütled sa selge sõnaga, ei. Kallis, kas see aitab? Ta ei saa sind ju ometi vankrisse kanda. Kui ta just seda ehiti, siis võita mind ikkagi mitmel muul viisil sundida. Seda ma ei usu. Sõna kuulda, on küll su kohus, seni kui see patt ei ole. Aga sinu kohus on teleka täiesti selgeks teha, kui raske sul on seekord sõna kuulda. Ma arvan, ta mõtleb ümber, kui ta seda näeb. Praegu ta arvab, nagu enamasti kõik, et see on vaid lapselik tuju. Näita talle, et see on midagi rohkemat. Usument. Temaga ei ole kerge hakkama saada. Ta hoiab mind köie otsas nagu kitse. Aga sa kisud selle köie mitu korda päevas katki. See põletasi. On küll. Iga kord, kui sa salaja minu peale mõtled, kisud sa selle köie katki. Seda küll. Aga oled sa kindel, et ma nyyd tihti sinu peale mõtlengi muidu sai, istuks siin? Kallis, sa saatsid sõna, et ma tuleksin. Aga sa tulid just sellepärast, et su mõtted sind selleks sundisid. Rohkem siiski sellepärast, et ilm on nii ilus. NSA ütlesid, et on liiga soe mäest üles tulla küll, aga mitte anna minna. Miks sa siis üles tulid? Selleks, et saaksin Allas joosta? Miks sa siis veel ei ole jooksnud? Sellepärast, et pidin puhuma ka ja minuga armastusest rääkima. Tahtsin sulle seda rõõmu teha, et kuulan sind pealt kui laulis lind, Me kohalsalus ja nägi und. Kõik rahvas talus. Nüüd märkasid mõlemat Mariti vanaisa. Et kella lüües peret äratada. Inimesed venisid küünidest kuurist ja toredast välja läksid uniselt hobuste ning rehade juurde vajusid Ülenurme laiali ja varsti kihas kõikjal jälle elu ning töö. Ainult vanaisa käis hoonest hoonesse, läks viimaks kõige kõrgemale küüni Mademele ja vaatas ümberringi. Väike poiss jooksis tema juurde. Nähtavasti oli vana isatada kutsunud. Poiss pani ajama otse selles suunas, kus oli plaason. Vanaisa aga käis õues ringi vaadates tihtipeale ülespoole ega aimanud vist põrmugi, et see must kogu ülal suurkivil on mariti röövinud. Ent juba teist korda tegin Maariti suur koer neile pahandust. See nägi võõrast hobust, nõmme taludesse sõitvat ja arvates end oma taluõues olevat, hakkas kõigest jõust haukuma. Nad püüdsid koera vaigistada, kuid see oli raevunud ega tahtnud haukmast lakata. Vanaisa seisis all ja vahtis üksisilmi üles. Asjaga läks veelgi hullemaks, sest kõik karjuste koerad kuulsid imestusega võõrast häält. Jooksjad kohale Nääs, et on tegemist suure hunditaolise mürakaga, ühinesid kõik need karvased lapikoerad selle vastu. Marit kohkus nii ära, et jooksis jumalaga jätmata minema. Öiv Intaagusse lõi kisklevad koerte keskel jalaga, Need aga vahetasid vaid võitlus välja ning läksid hirmsal Larinaga jalahoopide saatel taas karvupidi kokku. Õivinud neile uuesti järele ja nii see kestis kuninatreerised oja kaldale, siis jõudis häirinud nende juurde, mille tagajärjeks oli see, et nad kukkusid kõik ülepeakaela vette just niisuguses kohas, mis oli õige sügav. Ja läksid siis häbelikult laiali. Nõnda lõppes metsa lahing. Häirinud suundus läbi metsa, jõudis küla teele. Naarita, kas sattus ülalaia ääres vanaisaga kokku? Seda oli koerdale teinud. Maarit homme sõidavad ära, ei, kuuled sammarit. Ma ütlen sulle ainult ühte asja ühteainust, sa pead sõitma. Sa ei saa mind vankrisse kanda. Ei saa või ei aa. Ei siis aita või ta. Kuula nüüd, Marit, ainult naljaviluks, natsa, ainult naljaviluks tahan ma sulle ütelda, et murran selle sukaalses, aga selgroo mitmeks tükiks? Ei, seda sa ei julge või ei julge, või sina ütled, et ma ei julge kössoabinud keelatud köss. Koolmeister Ko-Kokoolmeister, arvad sa, et teha peab sellest nolgist loobu, koolmeister. Koolmeister. Kuulan Elmarit. Ma ei taha sellest ümber ajalemisest kuuldagi. Sa peatsid vallast lahkuma. Sa teed mulle ainult korretja kurvastust. Kas sinu emaga oli nõnda ainult muret ja kurvastust? Ma olen vana mees, madan su tulevik oleks kindlustatud maid A. Et mind selle asja pärast nagu mõnda narrid, aga räägitakse maa, taan ainult sinu enda kasu. Sa pead sellest aru saama, Maarit, varsti on minu päevad loetud siis üksinda. Mis suureks saanud su emast, kui mind poleks olnud kuularid, Maarit, ole mõistlik võtta kuulda, mis ma sulle ütlen. Maataan ainult sinu enda kaasu. Seda sai ta soo müsmosest A. Oma tahtmist läbi suruda. Seda sa tahad. Aga minu tahtmise järele säikesi. Või sinul varesepojal, kammuni tahtmine, või sina, Narg, aru saad, kus su kasu on? Natuke vitsu, peansulanna, seda pean ma tegema. Nii suur ja pikkus oledki kuulaneid, Maarit, las ma räägin sulle mõistlikku juttu. Ega sa ei olegi tegelikult nii rumal? Agu, su pea on segi aetud. Sa pead mind kuulama, olen vana ja arukas mees, ajame natuke mõistlikku juttu. Ega mu käsi nii hästi käigi, kui rahvas arvab. Kee paljas lind jõuab selle vähese, mis mul on peatselt noka otsas ära viia. Su isa, tema võttis sellest palju. Ära muretse, me ise on Eestis selles maailmas rohkemata ei vääri. Koolmeister on hea rääkida, sest tal on raha. Samuti on seda ka pastorile. Nemad võivad jutustada nii, aga kes me peame oma pea toidu seest orjama? Meiega on teine asi. Armastus näedsa võib ju üsna hea olla rääkida ja aga kaasu temast ei ole. Ta võib küll hea olla paasturitele Jon nendetaolistele, aga talupojad peavad võtma seda teistmoodi. Kõigepealt toit lätsa, siis jumala sõna ja seejärel natuke kirjutamist ja lehkendamist. Ja pärast seda tukk armastust, kui seen ta napsi hauda. Aga kirevase päralt pole mingit mõtet a'la armastusest lõpetada toiduga. Mis nüüd vastad selle peale mari? Ma ei tea. Ei tea, mis sa pead vastama. Seda ma tean, grill, no, pean ma seda ütlema. Ja muidugi pead sa seda ütlema. Minul on armastusse palju usku. Vanaisa seisis viivu kohkunult. Siis meenusid talle sajad samasugused kõnelused, millel olid olnud sama tulemus. Vangutas pead, pööras selja ja läks. Tanoris vabadikega tüli sõimas tüdrukuid, lõi suurt koera ja hirmutas peaaegu surnuks väikese kana, kes oli põllule tulnud. Kuid Maritile ei lausunud sõnagi. Kui Marit tol õhtul üles läks magama heita oli ta nii rõõmus, et avas akna toetusaknalauale, vaatas välja ja hakkas laulma. Ta oli saanud ilusa väikese armastuslaulu. Ja seda ta lauliski.