Nad jõid viimase sõõmu musta kohvi, kustutasid kaminas tule, mis vihises külma vee all ning rivistasid lahkumistseremooniaks hurra. Kontsentratsioonilaagris oli neil saanud tavakärg, mis püsis ka pärast laagrist vabastamist enne lahkumist enne iga oht, kui ettevõtted pärast mõnda õudset sündmust pärast kellelegi surma, aga samuti lahkarvamuste ja tülide lõpetamiseks retsiteerida vähemalt ühes troofi luuletuses mis oli saanud nende hümni Peeppar. Laagris olid nad õppinud selle luuletuse tõlke vene keelest mille koos tegid venelane ja prantsuse poeet. Sers märkis luuletuse üles ruudulisele rasvasele, paberile, millesse oli mähitud köögist varastatud vorst. Selles huvitavas 1926. aastal kirjutatud luuletuses jutustas vene poeet, kuidas ukraina nooruk andis stepis oma eluga selleks et fantastilise granadakse nimetatud maal talupojad saaksid maad. Granada paar, vennas, jutt, auväärne ja ülendav küla. Granada laagrisse, vaid on Hispaanias seks hurtsikud jätsin löönud lahinguid oma pärixcranadaski. Jää hüvasti kodu. Perekond Saro, Harlan. Granada, Granada Maal. Töötarra ootor. Rool. Tud ja nii. Nad alla. Ei saa mu. Kõrre. Luuletus Granada, mille on kirjutanud 1926. aastal vene nõukogude poeet Mihhail Swed Low läbistab juhtmotiivina prantsuse kirjaniku Elsa triolee romaani kohtumised. Selle romaani eest omistas rassismi ja antisemitismi vastu ning rahu eest võitlemise ühing-Prantsusmaal Elsa Trio Leele 1957. aastal. Vendluse preemia prantsuse kirjaniku teost kannab sama proletarse internatsionalismi b. Mida nii poeetiliselt sõnastab Michaels loobi luuletus. Lauluga Granada ühendabki romaan kolme erineva rahvuse esindajat, vene poeeti, prantsuse kirjaniku ja Ungari heliloojat. Mihhail Swed lovi luuletuse prantsuskeelsele tõlkele, mille autoriks on Elsa triolee kirjutas viisi Ungari helilooja Joseph Kozma. Helsatriolee romaan jutustab inimestest, keda sõda ja poliitilised sündmused on viinud eemale kodumaast ja rahvast. Nad ei tunne ennast kodus Prantsusmaal, mille ametlikud ringkonnad pole külalislahket võõraste vastu. Kuid prantslastega ühendab paljusid võõramaalasi ühine saatus. Ühine võitlustee. Fašistliku koonduslaagris said sõpradeks kolm selle romaani kangelast. Endine vabariikliku Hispaania lennuväe kindral Alberto prantslane Patress ja vene revolutsionääri Prantsusmaal sündinud poeg Sers kelle isa langes prantsuse armees esimeses maailmasõjas ja kes ise oli tegev vastupanuliikumises. Neid kolme sõpra kohta meie ühel varakevadisel õhtul patrissi maamajakeses. Nad olid lõpetanud eine, kuhjanud mustad nõud marmorist valamusse ja istusid nüüd suitsetades kamina ees. Patareis valvas soojale pliidile tõmbama pandud kohvikannu ja pöördus seljaga tema poole istuvate kaaslaste poole. Mida sa tahtsid öelda Alberto sel hetkel, kui pidime jalgratturi alla ajama, et mul oli õnne sündida Pariisi teises ringkonnas ja seal surra? Mina olen sündinud toleedus. Ja jumal üksi teab, kus ma suren. Sinul aga on šansse suurepalestoro tänaval. Sealsamas, kus sa sündisid. Alberto oli tugev hispaania aktsent. Kuigi ta prantsuse keelt räägib õigesti ja isegi teatava elegantsi. Ta tõusis pikka saledat peenena sarnanes Alberto tupest tõmmatud mõõgale. Järsku hakkas ta ägedalt ja tuliselt rääkima praksudes nagu äsja kaminas heidetud oksad. Ma põlen jakki, tunnen. Kas on midagi kasutumad, armee, kindralist, võidetud kindralist. Mina pole tehtud kannatusi ja poliitika jaoks, ma pole ajaloolane, kes märgib ära ajaloo etappe, kaotatud sõda, lämmatata revolutsioon, taapid, lahingud, mis on kaotatud teel võidule. Mina elan tänasele ja arvestan kauguse kilomeeterite, mitte valgusaastatega. Teised vaikisid. Patriis, asetas kohvikannu graminalt järile ja otsis seened kapist välja tädi, kadunukese mõranenud tassid. Seaš toetas oma lokkisjuukselise peatugitooli korjule ja tähendas lugupidavalt, et kohv on hea. Siis asetas ta tassi kõrval asuvale jälile ning hakkas kõnelema tuunil mis ennustas pikemat juttu. Mina olin ainult lihtne sõdur riidest sandaalides, mitte kindral. Aga ka minul on raske olla võidetu tumedatele Madriidi öödel. Unistati hoopis muust. Muutuste ajajärgul. Kui palju pidi küll olema tulid, et vabariiklased said lüüa? Vilistas onupoegade tee läbi puuduvate hammaste reetureid. Self kehitas õlgu. Võimalik. Tol ajal rahvusvahelistes brigaadides usaldati 11, elati, usuti võidusse, reetureid, reetureiks olid eilsed sangarid, kes järsku kaotasid usuv võidusse. Lugupeetud kindraliga reetsid Madriidi Hispaania. Aga seal olime meie, kes me uskusime võidusse. Prantslased, sakslased, inglased, hollandlased, võideldi nii, nagu oleks igaüks võidelnud oma kodumaa eest. Siis kuulus meie kodumaa meile. Albert, ütles need sõnad nii valjusti, et Sirschi rahulik hääl näis, sosistavad. Ma jutustan sulle midagi. Alberta. Kui ma olin 1936. aasta algul Madriidis saabus intelligentsi ühingusse veoauto, mille kinkis prantsuse intelligents. Autos olid käsipressfrondi lendlehtede trükkimiseks ja kinoaparaat. Auto üleandmise päeval tervitati pidulikult neid, kes olid toonud masinad Pariisist Madriidi. Prantsuse kirjaniku isikus austati Prantsusmaad saksa kirjaniku isikus. Saksamaad austati autojuhti, kes esindas jõhvi töölisi. Auavaldused said osaks kõigile. Ainult üks naine jäi välja. Tema ei olnud isiksus, ei olnud tööline. Kuigi ta oli Prantsusmaalt sismite prantsuse päritoluga ja tal ei olnud prantsuse nimi prantsuse keelt kõneles ta kerge aktsendiga ega esindanud kedagi. Ta oli ainult tema ise. Ometi oli tema aidanud koguda rahaveoauto ostmiseks olid mängud pannud kõik. Oma kätega oli ta valmistanud loosungi auto protsendile. Ta oli üle elanud kõik reisiohud ja raskused kuid tema jaoks ei leidunud kellelgi sõnakest temale e korraldatud auavaldusi. Kas siis selleks, et võida, kaitsta teiste kodumaad, peab ka ise omama kindlat sajandite vältel del pühitsetud kodumaad. Ja ütle mulle föderttu, kas see tüdruk ei riskinud oma nahaga sama asja eest nagu teised? Ei saa ju anda rohkemat oma elust, kas pole? Koduma? Tead koduma oma elu võib anda ka mitte ainult kodumaa eest. Seda tõendas see, et meie, prantslased, poolakad, sakslased, belglased, olime seal, meie, prantslased, ütlesime end küll Madriidi kaitses kaitsvat Pariisi. See oli tõsi. Aga ikkagi. Seaš jättis soosistamise, tõstis pea tuuli korjult ja asus oma kohvi juurde. Sul on õigusvastas Alberto ühises võitluses fašismi vastu, on kõik seltsimehed. Aga amet ei saa inimene elada ilma kodumaata eemal kodumaast. Zeus pani tassi käest ning jätkas rahulikult ja mõõdukalt. Ja ei saa anda enamat sellest, mida omatakse oma elu. Aga selle peale võib selle vastata. Kerge on olla kangelane, kui see pole sinu maja, mida lammutatakse. Te teate, et just nii ütlesid talupojad Prantsusmaa lõunatsoonis Pariisist pärit partisanidega. Selle peale oleks meil olnud õiguse vastata täiesti õige. Kuid meie paneme mängu iseenda, oma elunatukese. Inimene ei saa elada kodumaata, kordas Alberto. Sersch naeris kurvalt. Ja siiski sa juures surnud, mina samuti mitte. Kurvastusest surrakse harva, harva minnakse hulluks. Võib kaotada kõik, mida armastad, koduma naise, lapse ja siiski elatakse edasi. Säilitatakse mõistus ja aru Kodumaa see on valusaks küsimuseks Helsatriolee romaani kohtumised kesksetele tegelastele kes on sunnitud elama võõra rahva keskel. Teose lehekülgedel kohtame hispaanlast, kes ei saa ega taha elada Frankistlikus. Hispaanias kohtame ka Poola kaevureid, keda majanduslik olukord juba inimpõlv tagasi sundis tööd otsima väljaspool kodumaa piire. Paljud selle romaani tegelastest võtsid osa kodusõjast Hispaanias ja hiljem võitlesid saksa fašismi vastu. Seepärast on neile eriti lähedased Nõukogude poeedi rahvastevahelisest sõprusest jutustavad värsid. Uus aasta vastuvõtt patrissi maamajakeses näitab luuletuse Granada kaudu sümboolselt, kuidas luuletuse idee võidab. Üha laiemat kõlapinda jõuab ka nende südameteni, kes siiani on seisnud eemal võitluses. Naised tädi Marta majakeses ei oodanudki Volgat jal väärtut nii nagu ei märgatagi nende puudumist. Kihlatud Marii Jerošee käisid mööda treppi üles-alla jookside välja, kuupaistesse aeda ja sisse tulles tõid kaasa valge aurupilve. Seaš ja pataljonis, vaidlesid, jõid üksnes tujutude tee vaikis. Lõpuks avanes uks. Olga ja Alberto olid tagasi jõudnud. Lapsed. Kell on juba kolm läbi, kuidas seal on vist aeg koju minna. Ootas, oota patriisori hoos. Seenel suutäie, joome midagi sooja, kuhu Terrutate kahju oleks juba laiali minna. Noh, teeme siis kähku ja lähme. Väsinud Iiv pilgutas silmi prilliklaaside taga. Nad istusid lauda, joodi uuesti igavese terviseks, söödi isukalt. Külm kalkun salatiga maitseb hästi. Nüüd jääb veel ütelda, meie lahkumislaul. Laulul lauldakse, Rose Cramo liikumata, tõusis nelja sammuga oli ta trepist üleval ja tuli tagasi kitarriga. See on minu üllatus, tänaseks. Ta häälestas kitarri, köhatas, hakkas laulma ja katkestas. Mul on rambipalavik etesta. Viisi kirjutas minu palve peale üks mu ungarlaselt sõber. See pole tavaline laul. Ta köhatas veel kord ja alustas. See nääre nii. Teppar. Otra. Kord kaob. Kui Rose oli lõpetanud, tänasid nad teda ja suudlesid. Viis oli kerge, näis, nagu oleks ammu tuttav. Tuntud viisil. Jaaneti oli selle loonud Rose sõber. Eriti vaimustatud oli Seaš, kes mõistis komponeerida ainult keerulisi asju. Kes ta niisugune on, see sinu ungarlane, laulame veel kord ja kõik koos, see on viimne kord. On aeg minna. Nad laulsid laulu lõpuni nagu need, kes laulsid jaabloscat. Siis nad tõusid ja hakkasid parituid selga panema. Toas valitses vaikus. Näis, nagu kardetakse segada fil kaikuva laulugaja. Suruti vastastikku käsi. Et päriks Ranadaskid, talupoeg, ma soojalt tekkis näiduda. Muutur hakkas kohe tööleiili, masin viis võõrad sügavasse öö. Nagu ütles kord Alberto sündida kusagil Prantsusmaal ja surra seal, kus ta on sündinud. Nii see arvatavasti juhtubki ja on ka täiesti loomulik. Se ungarlane kirjutas toreda laulu mõtles patriis tuld kustutades ja laul kumisestal kõrvus. Romaani kohtumised, tegelased, keda piinab kojuigatsus ja ahistavad võõrad olud unistavad paremast maailmast, kus valitseks vabade inimeste sõprus. Kuigi nad üksnes ei unista. Nad võitlevad parema tuleviku heaks. Töötav Sers prantsuse kommunistliku partei liikmena töötab hispaanlane Fernando üks Hispaania emigrantliku põrandaaluse organisatsiooni tegelasi. Fernando kohtumist oma sõpradega tutvustab järgnev katkend romaanist. Senjoor ütles üks hääl tema kõrval. Fernando pöördus ja kohtas suurte, tumedate pisarais niiskete silmade palavikuliselt pilku. Nurk peaaegu veel laps barretis ja heledas vihmamantlis külmast sinised huuled, kahvatud põsed, millelt kõhnus oli röövinud lapseliku ümmarguse. Senjoor kordas poisike palavalt. Ta kõneles tugeva aktsendiga. Ma ei oska täita seda blanketti. Anti mulle blankett, ma kirjutasin valesti, kardan sinna tagasi minna. Kas mulle antakse üldse uut? Niisugune mulje jääb jälle valesti. Kas ei aitaks mind? Ta ulatas Fernando le beeži värvilise paberilehe. Niisuguseid blankette võib saada nii palju, kui kulub. Sa lihtsalt võtad laualt küsida, pole vaja vastastel anda. Kas ei aitaks mul seda blanketti täita, härra Moidugi Ovožiin, sellise külmaga pole just mugav. Ära teeb ikka nägu. Me läheme siia kõrvale kohvikusse, tellime kuuma Krokkija, ma teen sellele samale lehele mustandi. Siis tuled sa minuga koos siia tagasi ja kirjutad kõik ilusti puhtalt ümber. Mis on nüüd muutunud? Enne kirjutasin ma väga, ilustasin juur. Aga nüüd on mu käsi haige. Ta näitas omakett paistes randme ja suure sinise tõmbsoonega lapseke. Milles see? Töötan värvalis juures. Keeran päev läbi kangaid, arst sidus mu käe terve nädalamaid töötanud, aga vaevalt sain uuesti peale hakata. Kuidas jälle perimisi tööle ja kus on sinu vanemad? Fernando, kellel oli eriline võime kaasa elada teiste hädadele? Kannatas juba koos selle poisikesena. Milanos tulin siia koos müürsepaga alusena ütles ta väikese uhkusega hääles, miks sa töötad siis, värv oli juures ja pealegi oled sa alaealine. Need blankettidega on täiskasvanute jaoks. Mille jaoks sa siia tulid? Ta kukkus tellingutelt alla, tulin tema pärast müürsepa pärast. Ei, nii ei saa midagi. Kuule, teeme nagu ma ütlesin, Croc ja nii edasi, lähme. Sel ajal, kui nad asju selgitasid, kumbki omal kombel prantsuse keelt väänates läksid inimesed mööda, tõukasid ja lükkasid neid. Fernando võttis poisilt käsivarrest kinni ja viis ta välja laiale kõnniteele prefektuuri, et kohe puu väike sõber, kirjutame avalduse koos valmis, kuidas Fernando ja siis võin su viia oma hispaanlasest sõprade juurde, kus käivad ka meie prantslastest sõbrad. Meil on sõpru itaallaste hulgas, need korraldame sul kõik ära, oled nõus? Ja vastas väike itaallane ja vastas pisut küüritavate silmadega Fernando otsa. Naeratus, paljastas ta, korrapärased, näljased hambad. Kas me sööme ka midagi jätta see minu hooleks? Vastas Fernando. Muidugi sööme koos sõpradega, tead inimestega, keda usaldatakse. Ühe määr, rahvas usaldab teise maarahvast, üks inimene usaldab teist. Usaldus tarvitseb vaid usaldada ja sulle õpetatakse kõike, mida teatakse inimestest, tähtedest. Kas sind huvitavad tähed tähtreis? Kuule, kas või kuule, kui sa tahad sealgi võib hästi koos elada, võime minna kas või kuule ja kusagile. Me pole kutsumata võõramaalased, vaid oodatud külalised. Külalislahkus saab seaduseks, mida kõik austavad. Kujutad sa hetkel väike sõber, niisugust elu paradiisi, kus kõik inimesed 11 usaldavad? Mina usaldasin teid, ütles poiss väärikalt. Nägin, et võin teid kõnetada. Tore, Angela arvesse võttes seda, et ma võin hundi lõugade vahele minna ka pärast lõunat võib prefektuur oodata. Praegu on lõunaaeg osakonnad niikuinii suletud. Järelikult selle asemel, et juua Crocki siinses kahtlases paigas, einestama pisut kaugemal bistroos, kus mul on määratud kohtumine sõbraga. Lähme nüüd kähku, buss tuleb. Buss oli tulvil ja nad lahutati kohe. Andžeri pidas Fernando rõhutult silmas, kartes temast maha jääda. Nii. Nüüd on mõlemad tänaval. Distro asetses otse bussipeatuse juures magustoidu juurde, õpetan sulle laulu, ütles Fernando. Armastad sa laule? Bistroos oli soe, vaikne ahi hõõgas. Mustale tahvlile olid kriidiga kirjutatud tänanemini. Töölised einestasid liiter punast veinilaual. Fernando hüüdis valges pluusis, müüritööline. Tervitus esto siia, Fernando. Kresson, jõnglane sinu oma. Tere, HV. Sama hästi kui minu oma. Kas sa peenrat pole näinud? Mul oli temaga kohtumine. Pole veel tulnud. Siia sind pole ammu enam näinud. Fernando istus koos Angeroga avariilauda, Nad tellisid alguses vorsti ja siis lõuna. Kohtasin Aimsilot prefektuuris täis saanud seal hakkama. Selgitas anda. Kuidas on su nimi, pojake? Küsis valades veini, lubjast või krohvist valgeks pakkunud käega. Antši. Kena Anžera. Su nägu meeldib mulle. Kui sa oled itaallane, siis töötad ristehitusel ancheronoogudes, kuid enne kõnelemistada tissi. Näe Pedro turi Pedro hüüdis Fernando aaril jätan väikeses sinuga. Olete jõe ala mehed, Mulampeedruga asju ajada. Fernando kolisema vorsti ja veiniga ruumi teise otsa, kus Pedro teda ootas. Pedro oli mugava kulunud mantli ja pehme kaabuga härra ettekandja tõidele numbriga märgitud rõngas salvrätiku paistetanud jalgadega ettekandja eemaldus. Peeso lähendas oma laia päevitunud pisut rõugearmide näo Fernando le. Ninna hakkasid vaikselt kõnelema. Fernando läks tagasi aari jäitaallasel lauda. Sa olevat lubanud viia Anžiru kuule ja talle õpetada ühe laulu lausa souli. Kuu võib oodata, aga lauluga on kiirem. Sa näid millegagi väga rahul olevat. Fernando. Ma olen rõõmus, et ei pea isikutunnistuse pärast prefektuuri minema. Sel puhul teen teile väljak konjakit, kohvis pero. Oled sa lõpetanud? Tore, joo koos meiega kohvi, ma teen välja. Pedro. Temalai rõõmus nägu oli pööratud Fernando poole. Kõigepealt tutvustan sulle Anžero, kuidas Fernando? Lubasin talle õpetada veel laulu. Selle laulu tõisers Alberto ja nende sõber patriis Cramo Gaza kontsentratsioonilaagrist. Fernando peatus jõi lonksu kohvi ja ütles. Sellest laulust tuleb lugu pidada. Tema sõnad lõiv venelane viisi ungarlane laulab teda prantsuse keeles hispaanlane. Väikesele itaallasele. Ja nüüd kuulake, milles ta jutustab. Me sööstsime tormakaid lahingu teil ja, ja pluss ka laul oli hambus, meil kogu säilitab senini armsaimat viit noor stepirohi, kui erk malasiit Sacrolf teist lauluent sadulas endaga koos. Kaaslane sõidutas võitluse hoos ning kodumaad vaadeldes nimisesta. Ta korraldab peast seda laulukest võis kust õppis Hispaaniat, krust, toompuiesja, nii Aleksandrov kui kiirteel taltaris, kus tunned hispaania keelt. Sa vaata Ukrainat siin nurmedel, kas eel, ebapapach, mis kandis Taras, kust õppisikas laulma küll seal saak. Granaadi, granaadi maatuur. Auväärne ja ülendav, kõlanud ta. Räme ajada, see vaid on Hispaanias seks hurtsikus, jätsin, löön lahinguid maha, et päriks granaadaski talupoeg maha. Hüvasti, kodu, perekond. Naeda, granaadak Granada muma. Me sööstsime tulle, et õppida veel võiks sõja grammatikat, Suurtüki keelt ja puhkeaeg loojang ülemist käis ja hobused steppides väsinuid. Käin Krol eskadroni, jaablovskat laulis teel, meel ohtudes pingul puit, Tiiulike hõõnbon. Kuke laul jäi mis laulsid, kõrts. Mis see esmane kord teemat jäi? Kuuvalguses langenud silma silma. Veel huuled, kord ohkasid. Ta kaugesse paika jäi maja, mis siis laulus. Ei kaotatud seltsimeest märganud seal rend jaablaskad lauldes läks lõpuni talv faili loojangusse ametis hämaruse ilm ja üksiku pisara langetas, pill. Läks edasi, aeg. Uusi laule ta tõi. Ning leinaks meil poisid laul saada ei või ei saada, ei saada, ei saada või Tahkuna Granada. Granada, Granada mu maa. Ja ka. Less ma omi Rukmessi.