Jaa. Vaala. Joobala. 20 aasta eest kõlas peaaegu igas meie ringhäälingu sovi kontserdis selle populaarse laulja hääl äsja kuuldud populaarSaariaga. Kuid mööduvad aastad kasvatavad üles uued põlvkonnad muusikasõpru. Peatselt tuhmuvad säravad kunstniku nimed eilsest, et loovutada oma kohad hiljem võrsunud nimedele. See on loomulik arenguprotsess, mida seni on suutnud trotsida vaid üksikud, eriti väljapaistvad muusikud, interpreteerimiskunsti absoluutsed tipud. Nimetatagu nendest siinkohal vaid legendaarset viiuldajat, paganiinit, klaverivirtuoosi, listi, ületamatut, bassilauljat, shelli apinit või tenorit, tenorit, karusalt nimesid maailma mastaabis, mis ei vaja kommentaare. Kuid eks igal rahvusel on välja panna ka omad suurkujud muusikast, kelle hulgast nii mõnegi tiivasirutus oleks avaramate olude tuulepuhangus neid kindlasti kandnud, ka laia maailma muusikaareenil edu saavutama. Vägagi ränk on nüüd tagantjärele kogeda, et toonased piiratud tingimused Eestis ka kultuuripõllul nii ahtakesed olid. Et mitme perspektiivika kunstniku parimat loomingu aastat pidid tagasipöördumatult mööduma ainult osaliselt võimetekohast rakendust leides. Nendest talentidest väärinuks ka Martin Taras oma parima vokaalse vormi aastatel märksa laiemat tegevussfääri. Väikese rahva suur laulja jõudis triumfi loorbereid koguda ainult Prahas ja Helsingis, Varssavis ja Tallinnas. Eks Tallinnaga, Estonia tead triga sidunud kunagi hellitavalt eestika Rusoksüütud Martin pärast loendamist tuttamiidid. Sellel laval kasvas kunagine provintsilinnakeses tulnud asjaarmastaja laulja lausa tähe lennuliselt kahe riikliku preemiaga autasustatud rahvakunstnikuks. Siin oli ta kolmandiksajandi vältel del täiesti asendamatu ooperijõud ja sellest tervelt kaks aastakümmet tee noored priimas soluuto. Absoluutne esimene tenor. Enne, kui ta elutarga ning enesekriitilise kunstnikuna ampluaad vahetas ja karakterrollidele siirdus. Täna õhtul oleks Martin tarast austatud kaheksandasse kümnendisse astuva juubilarina tavakohasel pidulikul etendusel Estonia teatris. Juubelietenduseni rahvakunstnik ei luht. Laul katkes möödunud sügisel ja meie tenorit Nestor sängitati Metsakalmistu kahisevate mändide alla. Eino huuli, meie omaaegne nimekaim ooperilavastaja on oma biograafilises vestes Martin tänasest kirja pannud järgmise tõetera. Teatriinimese lavaloomingut ei saa mõõta tollipulgaga kaaluda margapuuga ega hinnata mistahes muu süsteemiga. Kehtib täielikult Kalartin Tarase kohta, kes on auga kandnud koduteatri Estonia jooksva repertuaari tenori rollide valdava enamiku raskust. Tõepoolest, ärgem katsugemgi seda kõike mõõta. Ta ei tollipulga ega margapuuga ei ooperirollide üldarvuga ega esinemiste aukartust äratava hulgaga. Taas elustage mõttes pildike sellest huvitavast inimesest, suurest lauljast ja silmapaistvast lavajõust. Meie vestluskaaslasteks on Martin Tarase kauaaegsed partnerid Estonia lavalt üleni Siimon Linda selliste mägi ja Vootele veikat. Ühesõnaga Karmen Mika Eelaya eskamilio eks. Minul oli suur rõõm kärminis sattuda sellesse koosseisu, kus Martin pärast mängis Hoseid ja juhtus sedasi, hetk olid eelproovid. Siis. Valik langes pärast minu peale pidin tegema kontrolletenduse ja ühtlasi ka esietenduse ja Martin pärast oli see mees, kes mind julgustas küljes, mis olid Ordod Minoycovion, sind sinnukus tornis. Välisriigis nii viieni esimest kalda veni teie siis alati püüdis ikka rahustada ja ja siis kuidagi nii tuju luua, siis sealjuures ta veel rääkis võrdlemisi, nii kiires tempos, kui ta kedagi rahustas. Küll läheb hästi küllaltki hästi ja vaat mis mulle eriti tema juures sinovast hirmu, sea pudeks, ajalooline mälu või arvude peale ja mis daatumite peale terve elav muusikameeste leksikon. Küsisite jah, seal restoranis vahest juhtus nii, et hakkasid vaidlema, millal keegi sündinud või millal sünnipäev jälle, kas milla, mingisugune heli heliteos on parajasti loodud, siis kui sa Tarase käest küsisid, enam-vähem surmkindel. No mis mina enda kohta võiksin ütelda, et minu esimene suur osa oli ju Mika ela. Ja mul oli siis au mängida ja laulda temaga koos Martin tänasega. Ja ühte niisugust juhust ma mäletan, kui ta, kui, kui oli see kiri ema kirja üleandmine esimeses vaatuses siis ma ei julgenud ma julgenud talle otsa vaadata ja siis Martin Tarasessiivsem ikka iki tuleb silma vaadata. Ma vaatasin silma ja andsin musi otsa, ehk siis see peale niimoodi. No ja siis järgmine suur osa oli mul poeem, tähendab mini jälle Martin Tarasega ja siis sealt mulle meenub ka üks niisugune juhus viimasest vaatusest, kus nimi on juba surnud ja neurodolpha tuleb ahastaks siis seal ja võtab sülle niimoodi. Ja minul õudselt tekkis köhahoog. Ma mõtlesin, et kuidas ma nüüd surnud peast köhin ja nii kui ta mind sülle haaras, niimoodi ma ütlesin talle kõrva sisse kole köhahoog tulemas. Ja Martin ütles, hinga sügavalt. Ta oli tõesti üks tore niukse niisuguse toreda huumori käisite ise ja teiseks, nii heatahtlik ja, ja, ja alati nii abivalmis Ta kunagi näiteks laval, ta püüdis isegi ütelda. Mine nüüd siia, ei võta nüüd siia ja, ja teen just seda, et küll ma viin sind, ma olin siis veel noor ja loll, võiks ütelda niimoodi. Aga väga palju nii andis hoogu ja, ja niisugust, nii sihukest toredat meeleolu kui Karmen isoli kolmandas vaatuses seal, kus need eska, millega lähvad tülli ja Karmen jookseb sisse, Hozeego, see saab ja laval oli mingisuguse riidega üle kaetud ja ega ma seda suurt sealt osanud tähele panna. Mikumat tormasin seal, langesin rusikaga nende käte vahel, ise olin kapikali pärast, ütleb OK, küll sa tegid seal ta täna hästi. Sellepärast abistas teise käest algusest lavalise elas ikka igasuguseid, nii noor, uustulnuka igasuguseid fopaasid läbi. Ma mäletan, see oli, ma olin ka teaduslast, algaja. Läks lohe, krib seal aeglane sissetulek ja lahe grill. Maailma uhke nisuke, luigetaoline kiire kiiver on peas. Ja ja noh, me seisame käik seal, ootame lahe krin tuleb, lahe kirju tulebki paadiga siis. Sel momendil sooru särav luik peasega imelik oli pandud niiviisi saba oli, oli pandud nõukogule ettepoole ja kukla palaris sul kael kõveras, mees kurssi, näitasite ringi siis ta laureusjale ja püüdis kiiver kuidagi ära koheldusel ja võttis käe peale ja siis leidis paraja momendi, nendib uuesti pähe panna selle asemel, et õieti pähe panna topis täpselt samamoodi. Teatrirahvas teab kõnelda Martin Tarase esinemisest Soomes. Ta mängis seal Fausti. Etendus oli juba läbi olnud ja siis, kui Taras oma garderoobis parajasti grimmi maha võtta, disoli tormanud üks mees, täiesti võõras mees garderoobi ja öelnud, et härra Taras, kas ma võin teid lõigata? Taras ehmunud ära mõeldes, et nüüd on küll üks hull juukselõikaja sisse tunginud ja vastanud, et eiei mees pannud siiski oma sumadoni tooli peale. Seda kõike oli Taras näinud läbikrimineerimis peegli, mis ta selja taga toimub. Võtnud sumada neist välja küllalt suured käärid. Ja asetanud tema lähedusse lauale. Taras mõelnud, et mis sa nüüd tahad küll ette võtta. Kas Hakovi appikarjuva mees posinud veel pisut sumadeni kallal. Siis aga oli võtnud välja poogna musta paberit. Ja nüüd sai selgeks, milles asi tegelikult seisis. Nimelt tegemist oli oma eks, päris levinud kombega lõigata paberist välja siluett inimestest. Eks seal lava ja lava tagajuht igasuguseid lugusid naiseks. Tänasega juhtis üks kord säärane lugu, see oli palju aastaid tagasi. Peaaegu vist. Tavaliselt oli kolm-neli aastat olnud juba teatrist Doras lavastajate poolt sõbra diavolo. Ja Olav Roots juhatas seda. Tol ajal oli väga halb see lava akustika orkestrites täiesti lava all ainult seal mõni viiuli eestpoolt näha. Ja siis dirigent. Kõigepealt saali kaudu seal laval tagasi tulema, nii et sa ei saanud kunagi õieti hääldama reguleerid orkestriga nii kuidagi kooskõlas ja ja siis oligi Tarase Scott sellepärast hädas omadega radiaal kole kõrge Xaaria, mida tenor lapsel. Ja alati ta sellega häda ta ei kuulnud, sisseastumise tooniasti, millest ta sisse astuma. Ja alati, sest ta reguleeris selle järgi, et Olav Roots näitas, et kas õieti on tooni võtnud või vaheskada, võttis vähemalt üheksa madalama sisse näpuga, näitasid, võta kõrgemale või võttis selle kõrgemuses, näitas näpuga alale. Valguse kätte sai, siis juba läks, seekord oli ka niiviisi, hakkas laulma, laulab, laulab ja kuidagi neid kahte pere, sest et Rootsis näitab, alguses noogutab peaga. Ma ei tea, kas Martin sealsest asjast midagi hästi aru hakkas pressima ülesse poole. Rootsi seda kuidagi ka ebamääraselt, ma ei tea, kas allapoole või ülespool näpuga. Ajaja juhatab orkestrit edasi ja Traspressi poolega oma laulu edasi. Pikaarjaliga laulab, laulab ja lõpetas lõpuks ära selle asja. Me kuulasime kõrvalt küll midagi imelikku, sealt tuli kuidagi tahtnud seal orkestri klappinud laul. Ja siis Laurale lõpetja. Tavaliselt ta nii hirmus raske laulda ei tea, kas selle hääl, mis seal on, aga siis meie käest ka me ei saanud ka midagi. Nii otsekohe üteldakse olid õieti, oli valesti viisi kasti kuulnud seda asja. Ja siis, kui vaheaeg oli Olav Roots tulisena lava taha ja eks Martin ta Rootsi ütles, et ei tea, mis oli, aga tal on nii raske laulda. Hulk aega pole nii raske laulalt kui tänase laagri ajaks. Meenutaksin seda ka veel, et kui mul oli võimalus Elsa maasikud dubleerida pata flayst saani, siis ma mäletan ka. Ma tõesti olin pabinas sõna tõsises mõttes küllaltki raske osa ja, ja ma nii närveerisin. Ja siis ma mäletan, kui Martin Taras ütles ka mulle niiviisi, et et ole nüüd rahulik, külma isee, sind juhin laval ja ma ütlen sulle vaikselt kõrva sisse, kohe momente on küllalt, kus on pausi koht, ma ütlen sulle, kus sa lähed ja mida sa pead tegema ja kuidas ta mul ümbert kinni võid võtta ja kunas ja kuna seda põlvili lased minu ette sinna ja tuleb ka meelde Carmelis nisugune lukku, see läks meil peaaegu ilma proovita, esietendus. Ja siis viimases vaatuses tihti tuli nii et tema alatiitlased ära me teeme iga kord seda, mis lavastaja tahab, pleemilise vaat, lähme sealt ja sealt, kui masin tapan, et siis sa kohe kõnni veel edasi ja ja alles sure seal trepi peal. Olevat Türil hiljuti või tähendab loomulikult välja kukkunud ja see oli huvitav ja hästi tehtud, näiteks pajatasid ka meelde sel korralikaavelle Martin Taras oli mul partneriks ja siis vahetamise viimane stseen oli seal. See tapmise stseen, kaania Nedat seal tapab ja, ja siis ta ütles mulle ka, vaatad sa õige koha peale, kukud. Ma võtan sul käest kinni ja vajutan Pattis, kuku kohe selle sama koha peale ja siis läks ka õnneks. Tuleb välja, et see ooperitegemine on ükspuha. Mine. Isa ja tara, see on see kõige suurem tapja, ta tatra, lähed korduvaid, seltsimees Siimann, seltsimees, selliste mägi. Kas leiba? Baritoni tavaliselt ei tapeta, aga provotseerid Kületapetajaga? Ja hirmus kuri mu vastusele lõpuks meele härrased mind kinni ja oligi surm. Kõige ilusam moment oli see, kui ma esimest korda nägin, kui Martin Tarastegi karakter, osa või rolli, kuidas seda üteldakse, see oli Ernesaksa koomilises ooperis käsikäes seal prilli ja kloostri nisukene tore tüüp. Ja kohe lihtsalt mina vahtisin teda kohe lava taga tükk aega ja, ja kuidas ta selle ära mängis, kohe ma uskumata. Ootamatu, täitsa kohe, aga talle juba see porisco dünaamis oli Shuiski sealt juba Me hakkasime imestama, et mida ta võib ka prill veel eriti Noseerivali. Nii Scheni, Simon kui ka Linda, selliste mägi tulid lavale pisut hiljem. Siis juba Taras oli tunnustatud solist Estonias. Aga teie, seltsimees veikat, rist, mängisite ka selles etenduses kaasa, millega Taras üldse Estonia lavale tuli? Jah, oli küll, sest ma olen varem natuke teotus, kui Taras pärast vanemusest oli Venemaal Nestor teatas, see oli Taskalist Tosca oli jah. Ja teie muidugi Skarpi, mina, ta keskõppijad ja seda me veel õppisime, sel nädalal oli vot niiviisi see asi tehtud. Sealse. Primadonna oma valmistas Tarasega nii võõru, sisaldused, mida Eestit käsivad, tekivad sealt Sult oskavad. Ja siis Taras õppis selle ära ja siis nad käisid hulk aega ringreisidel ja siis lõpuks tuli Estoniasse lugu ja siis mina lõngakaaslasel. Ja siis esimene esietendus oli siis, nagu ta tegi lepingu Estonia kesist Estonias käibastes. Ta natukene küll nagu algaja vähekene puine algust oli aga ta selle eest võlusama lauluga. Alal ja selle taga võib säilitada staatilist, aga hääl oli võimas, ta pakkunud midagi. Ta oli nii, kuidas ta oli. Ja seal mingit rabelemist ega mingisuguseid žeste, niukseid ja lihtsalt ilusti laulis ja väga sellega võlus pärasel niukseid teksti unustamise oli väga harva talli võrdlemisi kinni elama, oli võrdlemisi kindel avatekstidele. Ühte, ühte juhust ma mäletan, ma ei tea, meist oli kast veel liiga hiljaks laval tulema Tormide rannale, kus esimeses vaatuses see, see oli see koht, kus ta parajasti merest tuleb välja ja tal on seal mõned üksikud fraasid. Ma ei tea, kas tal oli midagi laval, seal ei saanud õigest kohast sisse vaestel juhtides niukseid asju, ka deklaratsioonid kinni ja ta pidi hulk aega pugevanemiselgitad lavale sõidunutega läks tekst ka jõudnud, sa tõid muusika fraasiga, ei saanud sisse. Ja siis oli küll nii, et midagi ta puterdas seal, aga meel oli käe peal nii omavahel selgitavat lauset. Siis ma päästan selle olukorra väikselt ära. Ma ise lõin vaba teksti seal, nii et meie kahe vahel see suhted saivad klaariks paberisse teksti juur. No aga Martin Taras oli küll selle koha pealt hästi range ja täpne. Nii et temaga küsida võisid kohe küsida laval, et kuidas seal ta teadis teiste fraase ka. Heather deklarika haruldased kandev oli tara, seal lati oli küll täiesti, ma ei saa tähele sellest. Mul on teises vaatuses ju seal üks laulab seda sutt toredoriaarjad seal algust hulka, tähendab kui seal keebeldama lillaar ja ja siis ta laulab, lillaariad, deklaratsioonid, igasugused asjad on ees nii hästi, kandes igale poole seal täna üldse haruldaselt sellepärast et tal ei olnud kuidagi mitte nii võimas metalne ei olnud seal aga väga pehme ja niuke kanti liiniga pehme niukene kandev tämber oli väga tore. See kõlas, kui ta pidi koos kooriga laulma. Tema oli ju alati suurest koorist selgelt üle kosta. Ilma mingi pingutamiseta oli küll, jah. Ei olnud mingisugust forsseerimistega midagi taolist. Tema oli alati vaba ja lilla aariat lauldes, minul oli seal tarvis istuda ja seda kuulata. Ja muidugi ei tohtinud kaosa unustada, aga see oli temal niivõrd ilusasti lauldud, see hääl säras nii, nii, sisemiselt, tema hingamise aparaat töötas muuseas sellepärast, et see hääl kandis tal niivõrd vabalt, ta ei olnud pingel, see oli sillerdav, särav ja kõik nii selge. Ta alati nõudis ka noortelt ja kõikidel kaasütleme osalistelt. Ja ma vahest ehmatasin ära, et tuleb edasi mängida, aga tema laulis siis teist korda veel. Ja siis ma sain ennast koondada, natukene, mitte unustada. Jah, omal ajal ma mäletan, lilleaaria läks tal Carmenis tihtipeale kordamisele publiku soovil ja, ja väga palju suurem osa väga sageli. Ja, ja huvitav on nüüd meenutada, et seoses ooperiga Carmen kusagil 40.-te aastate alguses kohtusin ma esmakordselt Martin Tarase näol üldse professionaalse laulukunstiga. Pisikese poisina kutsuti mind kadunud Karl leenuse vahendusel teatrilastekoori ja see koor pidi esinema muuhulgas ka nimetatud ooperis. Seal on esimeses vaatuses on ilus väike poistekoor. Ja toredate ja siis sealsamas esimeses vaatuses katkestab poistekoori seal tegelastest üks leitnant vist, kes siis ütleb Hoseele tähendab Tarasele. Et teda oli käinud otsimas üks tütarlaps, üks kaunis tütarlapsmaalt. Ja Mul mul on nii selgelt meeles, meie väikesed poisikesed, olime siis koormeister Tiiu targama juhendusel õppinud siis selle kooripartii ära, ega meie siis teadnud, mis seal enne ja pärast toimub. Ja kui siis ükskord enne esietendust võeti meid kõiki koos kõigi osalistega kokku esimesele orkestri proovile. Mäletan seda Olav Rootsi juhatas siis laulsime meie oma väikese partiikese ära ja siis seal vahepeal Taras laulis. Me ikka oli see üks niisugune niisugune fraas. Ja ära, see oli niivõrd midagi minu jaoks noh, 10 aastase poisikese jaoks midagi enneolematut midagi, midagi just nagu mingi päikesekiir, mis, mis tänaseni on mul nii selgelt meelde jäänud. Ja, ja vot nüüd mul tulebki meelde ka meie hakkasime Martin Darrast Elsa maasika kuusiidma päiksekiireks. Vot sobib siia, mul tuli praegu meelde kahjudelhoosikut siin jale, ta läks väga palju rääkinud sellest väikse kiirest. Aga sellepärast me hüüdsime teda päiksekiireks. Tõesti. Ta tuli alati säravalt, tuli tööle ja säravalt oli laulis, laulis säravalt ja, ja säras meie hulgas terve kollektiivi. Kogad nii õnnelik ja sealjuures ja täitsa nagu päiksekiir oli ta kõla tõsiselt, oli seda väärt. Nii et tema oli üks niisuguseid kunstnikke, kes õnnelikuna tegi oma suurt kunsti, millega ta tegi paljusid paljusid kuulajaid, laulusõpru, samuti õnnelikuks. Viis aastat ei taeva. Ja. Päästma. Korras viirastus ja tuletorni vastu loeksid, siis kustusid. Ja teine. Nägi.