Kui öeldakse välk, kerkib mõttesse kohe nini Strauss kui nimetatakse Straussi seostub mõttega kohe valsiga. See tuleb iseenesest. Need on nagu sünonüümid. Ometi on välja kirjutatud enne ja pärast Straussi ja Straussi ja heliloojate seas mitmeid. Kõik muu vajab täiendamist, aega, autorit, Straussi puhul, eesnime, aga lihtsalt Straussi ja kas need on kõigepealt ikka Johann Strauss noorem ja liivane. Tänasele väsi õhtule jätame Johann Strauss noorema ja tema liini valsi ainult raamiks ja seda palju räägitud teemat rohkem ei puuduta. Teeme juttu hoopis teistest heliloojatest ja nende Valtsidest, mis millegi poolest erilist tähelepanu köidavad. On ju valss tantsuna vastu pidanud 200 aastat olnud keelatu ja ainuvalitseja praegusel moetantsude kaleidoskoopilise vaheldumise ajastul või Palts rahulikult pisut kõrvale tõmbuda kartmata täiesti tõrjutuks osutuda. Tal on auväärne koht palli ava ja lõpuvalss pruutpaari valss, perekonnavalss. Valsi on hea tantsida õuemurul või lõkke ääres. Kui muusikat ei tee masin, mida võib nupustania kõvemaks keerata vaid pillikeeli või klahve sõrmitseb elav mängumees. Ta ei lõhu loodushääli ja vaikust, vaid otsekui täiendab ja rõhutab neid. See on vaipa alguses Tallina kel silmist, nii kelmikalt seal. Ei, sellist küll maailmast osa, enne kui Saaremaa heinamaal, juuni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa Haanjooni. Avaras toome kuuluv avale on sinule, hõiskab point. Miks muidu su huuled tapale? Oh keeruta, lennuta linalakk, kel silmist, nii kelmikalt seal meid ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa täidavatsiooni. SMS teel maailmas kuulsa keele, kui Saaremaa heinamaad joonigu. Oi Saaremaa niitude aastased üleöövaikuses lauludes helisev nurm orbiiti vedest häälenda taevas ja soodumuse esmane. Keeruta lennuta linalakk silmis kelmikaitse meid ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heina matsiooni seemnest, küll maailmas kusagil või Saaremaa Häidavatsiooniku. Just sellise lähena uhkus varri koidule ulatab, on kriitiline mõõttöid ja toiminguid sidunud ööde ning rõõmude silla. Ma. Pudru, aga vaalad, juttu, muld, tärniga nooruke ess ja pessa ööd on nii valged ja kuluvad ruutu, et lina natukene saab püüda ei saa. Ööd on nii valged ja turuga. See laul tõi meid Eestimaale ja aega, mil valss oli siin juba pool sajandit või enamgi tagasi saanud, koduseks ja päris omaks. Aga muidugi pole valsi sünnimaa siin sünnimaad ongi üpris võimatu kindlaks määrata. Enamasti peetakse valsi otseseks eelkäijaks austria tirooli lendlerit. Kuid see võib olla ka tšehhi Foriant või prantsuse volte või hoopis mõne muu rahvatants. Kõige tõenäolisemalt on ta sulam mitme rahvatantsu ja muusikaloomingust. Üks esimesi valsi kirjeldusi juba selle nime all pärineb Göte sulest romaanis nooreverteri kannatused, mis on kirjutatud 1774. aastal. Menu Etti Angleesi kontratantsu kõrval jätab Valsverterile vapustava mulje. Milline vabadus, milline kaaluta olek, milline õndsus keerelda, hoides armastatud piigat oma embuses. Kuid just seesama üldkehtivast heast toonist ja seltskondlikust Etti ketist nii erinev tantsuvõte tekitas ka tohutut vastuseisu valsile. 18. 19. sajandivahetusel tundus väike vanameelsetele vähemalt niisama amoraalne jõle kui osale meie valsitaktis üles kasvanud vanema põlvkonna esindajatele. Tvist rock n roll ja nende sugulastantsud. Vinismis möödunud sajandi keskel muutus valsipealinnaks oli sajandi esimesel kümnendil ametlikult keelatud tantsida valssi üle 10 minuti järjest. Saksa keisrikojas püsis valsikeeld 1888. aastani ja selle tühistas alles Wilhelm teine, kui ta troonile astus. Kui Venemaal Katariina teine ainult õelutses ja terav nelitses valsi aadressil, siis Paul, esimene, kellel vaimukust oli vähevõitu andis valsikeelule seaduse jõu. Ja siiski levis valss nagu nohu. Epideemia vallutas terve Euroopa, haaras kõik ühiskonnakihid, tungis sisse kõigisse muusik. Džanridesse Üheksateistkümnes sajand tiks kanda Balsi sajandi nime. Esimene teadaolev ooperivalss pärineb aastast 1786. See oli tol ajal Viinis viibinud hispaania helilooja Vincent martiini soleera ooperiharuldus. Teise vaatuse finaalis nelja neiu tants. Ooperil oli tohutu menu, mis varjutas Mozarti Figaro pulma. Eriti populaarseks sai seesama valsi number, mis püsis aastaid tantsuorkestrite repertuaaris. Sama meloodiat kasutas järgmisel aastal ka Mozart. Omad on Giovanni õhtusöögist stseenis koos teiste tol ajal populaarsete tantsuviisidega. Ema. Laske parlaski omastav suure sona joonel. Praaperi. Nii et selle Selle selle otra A. Osa osa ore. Ma ei omandiäss. Empaatiapomm. No vaata, kohvi sorte. 1819. aastal kirjutas Carl Maria von Weber esimese kontsert valsi, ehkki ta seda ise valsiksi nimetanud. See on kutse tantsule särav randaamis maalib helides pildi toredast ballisaalist pidulistest, nende meeleolust. Sissejuhatuses kujutab Veeber kahtlemata armunud paari omavahelist vestlust arglikke vihjeid, salajasi käepigistuse, põgusaid kirglikke pilke. Siis kanna Balzigeerisbaari endaga kaasa. Nii on selle teose lahti mõtestanud Pjotr Tšaikovski. See kattub peaaegu täpselt autori enda avatud sisuga, nagu ta oli seda seletanud oma mõrsjale, kellele kutse tantsule oli pühendatud Veeberi kutse tantsule kui kontsertpalas mis polnud mõeldud tantsumuusikaks, vaid kuulamiseks on olustikulinevalts edasi arendatud rütmi, teravdatud tempot, kiirendatud lisatud romantilist hoogu ja senti, mentaalset magusat valu. See on terviklik valsi episoodide rida, mis loob kujutlusse kogu palli miljöö ja ühe paari selle sees. Kuigi kutse tantsule polnud mõeldud tantsumuusikana, on selle järgi siiski ka tantsitud. 1841. aastal Pariisi Grand Opera laval. Pariisi teatrimehed leidsid Weberi ooperis nõidkütt on tantsud, stseene liiga vähe, otsustasid liita sinnaga kutse tantsule. Rondo nii ilmekalt seotud oma aja ja kohaga. Et selle ülekandmine seitsmeteistkümnenda sajandi külaolustiku lavastusele kasuks ei tulnud. Kuid oma hea külg oli sel üritusel ka Weberi klaveripala antiorg instreerida noorele Hector Berlioosime, kes suhtus autorisse äärmise lugupidamisega. Jäädes truuks Temamat mudelile, tõi väga peenekoelise ja eredalt koloriitse orkestratsiooni, mis püsib kontserdirepertuaaris tänini. Valk tungis paljudesse ooperitesse populaarse tantsurütm võiks tagada suure publikueduga sel juhul, kui ooperi sündmustik toimus ajastul, mil valdist polnud keegi veel midagi kuulnud. Kuid 1852. aastal loodud raviaatet võib nimetada lausa valsi ooperiks ja seal on Verdi kasutanud välzi ilmselt täiesti teadlikult, kui olustikukujundajat oli välts Pariisist tol ajal suur mood. Draw jäätas on kokku loetud 11 valsi episoodi. Kõik peamine, mis seostub otseselt, ei ole taga ja kui palju erinevaid võimalusi pakkuv bassheliloojale, et anda edasi ülemeelikud lõbusust ja säravat koketsust, sügavat õnnetunnet ja valu, lootusi ja pettumusi. Erilisel kohal on valss Pjotr Tšaikovski loomingus vaid see on tal palju ballettides ja ooperites sümfooniat des kammerteostes. Neis on erinevad meeleolud, kuid reeglina ei ole traagilised episoodid kunagi valetud valsivormi. Ainsaks erandiks on melanhoolne Vass, milles avaldub väljapääsmatus ja lootusetus. Teised valsid ka siis, kui nad on nukrad, on ikka kuidagi helged neisse kätketud nagu õnneigatsus, meenutus millestki kaunist kodutunne aga ka kõige heledamad ja rõõmsamad meeleolud võla Tšaikovski tihtilugu just valsivormi. Kui helilooja ise juhatas oma serenaadi keelpilliorkestrile olivalts sealt alati see osa, mis publiku tungival soovil kordamisele tuli. Valtside hulgas on palju niinimetatud rahvalikke laule üldtuntud lugusid, mis on saanud niivõrd tuntuks, et neid oskavad kõik laulda ja peaaegu keegi ei tea, kes on autor või isegi seda, et kust lugu pärit on. Üks niisugustest lauludest on mustad silmad, oleme harjunud pidama seda vanaks vene romantsiks või ka mustlaslauluks. Eestikeelsed sõnad on kindlasti tõlgitud vene keelest vene keelde, jaga tõlgiti need 1843. aastal. Originaali autor on ukraina luuletaja grebioom ka. Ja ega tekstis ju erilist originaalsust olegi üsna trafaretne armastuslaul, mis oma laia leviku võlgneb siiski meloodiale. Meloodiaga aga on lood hoopis ootamatud. 1960. aastal, kui kogu maailmas olid vene romansid ja mustlaslaulud suur mood andis ajakirjanikule intervjuu Kuuba helilooja, kitarrist ja laulja syndoga räi kes muide elas 100 aastaseks. Ta ütles. Laulu mustad silmad tegin mina 1898. aastal ühe mustasilmse Kuubatari jaoks syndoga rai esitas oma laulu kitarri saatel ja see sai väga populaarseks. Levis üle ookeani Euroopasse ja muutus Venemaal peaaegu rahvalauluks ning maailm harjuski pidama seda venelauluks. Jaa. Chitshor. Nii äkki vinni? Ööd dokt, rukis, kolka, mingi Terimi kooli kanuuga, tellimiini. Ei ole. Nii. Võrgi. Ka teine laul, mida oleme harjunud omistama mustlastele, küllap jälle eeskätt teksti tõttu on hoopis muud rada meile jõudnud. Tule ääres istun mina jällegi tõlge vene keelest, teksti autor on Jakov Polanski. Meloodia eest võlgneme tänu aga hoopis möödunud sajandi tuntud Pariisi Vaisi meistrile Emil Valtoyfelile. Ja originaalis kannab lugu pealkirja naisüliõpilane, niisiis üpriski mustlaskauge. Vaiss võib endasse mahutada väga palju isegi ühesse samasse valsisse võivad suhtumised olla hästi erinevad. Et lõpp ei muutuks liiga sentimentaalseks, siis kaks lõbusat lugu ühe valsi kohta. Vene võimsa rühma heliloojad ei kirjutanud. See oli vastukaaluks ülemääraselt vahavale itaalia lauljate kummardamisele, mis kippus oma vene lauljaid ja oma heliloojate loomingu tahaplaanile tõrjuma suure hulga kriitikute silmis. Ühe järjekordse ülivõrretes retsensiooni puhul, kus kriitik jagas vaimustust eriti Adeliine Ati koloratuurile Ardeedi suudlus vahel, siis kirjutas muu särski paroodia, milles pani kriitiku laulma salongi valssi järgmiste sõnadega. Oopati, Patti, Oopapapati, õlu, Patti hurmav Patti papapapaaptytiti-d ja nii edasi. Seesama suudlus iseenesest ju armas lugu olevat mänginud väga tähtsat rolli Lev Tolstoi elus. Noor kirjanik ei suutnud kuidagi leida julgustama tulevasele naisele ametlikku abieluettepaneku tegemiseks. Kord jälle selles peres külas viibides sättuste saatma klaveril pruudi õde, kes laulis Ardiidi laulukest. Tolstoi mõelnud, kui Tanja võtab ülemise noodi hästi välja, siis teine otsekohe soonialete paneku. Daniel õnnestus laul suurepäraselt ja viie minuti pärast oli Sofja Andrejevna ametlikult Lev Tolstoi mõrsjaks kuulutatud. Kunagi oli väga populaarne Aleksandrit Swasmanni laul, kolm valssi, mis Claudia Sultšenko esituses muutus terveks omaette väikeseks näitemänguks kolmes vaatuses. Valt läbi elu, noorusest, vanaduseni. Seda laulu meil enam ei ole, ajahammas on lindi ära purustanud, aga küllap on igaühel mingi oma valss millegi poolest eriline ja tähtis. Päris noortel, kes teiste rütmidega enam harjunud ehk veel ei ole. Aga võib-olla tuleb, kes teab?