Tere hommikust, armsad kuulajad. MINA, OLEN Malle Pärn. Ja kui teil midagi selle vastu ei ole? Siis järgmised 15 minutit veedame koos. Kõigepealt lubage teile soovida kaunist pühapäevalaul, mida te alguses kuulsite ja kuulete peagi veel. Kõneleb rõõmust. Ja minu arvates Rõõm sobib pühapäevaga väga hästi kokku. Muidugi ei ole see arvatavasti nii lihtne, et ärkad pühapäeva hommikul üles ja oled kohe korrapealt rõõmus. Ikka leidub mingeid muresid ja tekib väikesi või ka suuri tülisid. Inimeste vahel on alatihti mingisuguseid arusaamatusi. Aga ma arvan, et kõik tülid ja mured tulevad ikka sellest et me lihtsalt ei oska rõõmsad olla. Ning et me ei anna endale aru ühest lihtsast asjast. Kui me üksteisest lugu peame üksteisest hoolime, üksteisega arvestame sest me oleme väga suures osas väga ühtemoodi ja me kõik tahaksime ju, et meist hoolitaks ja meiega arvestataks siis, siis siis oleks meil võimalik neid tülisid ja muresid ära hoida või eemale peletada. Ja siis võiksime palju rõõmsamad olla. Katsuge mõelda millal te olete rõõmus. Mille üle te olete rõõmus? Mis on üldse rõõm? Ja kuidas meie südamesse tuleb. Kas te tahate olla üksi, kui te olete rõõmsad või tahate oma rõõmu kellegagi jagada? Rõõm minult rõõm sinult, rõõm on meie tegevuses. Rõõm minule, rõõm sinule ja teistele ka. Anna edasi oma puhas rõõm. Tee keegi teine rõõmsaks. Õpime andma. See on õige rõõm. Igaüks tahab rõõmu, ent igaüks ei tea, et rõõm on jagamiseks. Nagu oma varasemateski laste hommikutes tahan ma teile ka täna lugeda paar lugu vanaisade kooliõpikutest. Need lood on lihtsad, südamlikud vahel ehk tunduvad meile liigagi naiivsetena ja liiga otseselt õpetlikena. Aga ma arvan, et meie praeguse koolihariduse tasakaalustamiseks on nad äärmiselt vajalikud. Minu arvates on äärmiselt vajalik õppida nägema ja mõistma lihtsaid asju. Niisiis esimene lugu. Noor kooliõpetaja viis kord lapsed jalutama. Ühe väikese männimetsatuka juures jäid jalutajad puhkama. Kooli õpetaja käskis lapsi natukene istuda, et nendega loodusest ja ümbrusest kõnelda. Eemal ilusa metsa ääres seisis pisukene talumajakene, mis oma piltilusa asupaiga läbi ümbrusest silma paistis. Kes küll selles ilusas majakeses peaks elama? Kysis kooliõpetaja. Väikene Peeter tõusis üles ja tahtis kooli õpetajale midagi ütelda. Aga teised hakkasid pikalt ja laialt rääkima, kes kõik seal olla ja elada. Peeter tahtis ka midagi vahele sõnada, aga Hika segasid, teised. Kooliõpetaja märkas seda. Ja poisile abi pakkudes küsis ta osavõtlikult. Nohh, pisukene mees, mis siis sina tahad ütelda? Peeter astus kooli õpetaja ette ja tõsiselt, vastas ta. Minu isa ütles, et selles majas jumal elab. Teiste laste seast kuuldi imestust ja naeruhäält. Ka kooliõpetaja jäi tõsiseks ja küsis. Kuidas nõnda? Vaata, seletas Peeter. Seal majas elab vanaisa kolme pojaga poegadel, kõigil on naised, kõik on hoolsad, inimesed. Riidu ega kisklemist pole sealt iialgi kuulda. Ja vanaisa eest kannavad nad kõik hoolt söödavad, koristavad ja ai. Võtavad teda. Enam ei saanud Peeter rääkida. Kooliõpetaja pani käe tema õlale ja ütles. Su isal on õigus. Selles majas elab tõesti jumal. Teine lugu, kallim pärandus. Vaeses saunahurtsikus oli vanaisa suremas, haige lapsed seisid tema voodi ümber ja vaatasid nutuste silmadega tema kahvatavasse palgesse. Mu lapsed, ütles Surje nõrgal häälel. Maabealist varandust pole mul teile palju päranduseks jätta. Aga mul on varandus, mida pole vaja luku taha panna ega tule ja vee eest varjata. See varandus on armastus. Armastus jumala ja inimeste vastu. Selle jätan ma teile päranduseks. Jagage ta eneste keskel, siis ei puudu teil kunagi õnne. Ajalik varandus sünnitab alati tüli, vaenu ja kadedust. Aga selle varandusega võivad inimesed rahulikult üksteise kõrval elada. Armastus teeb inimesed õnnelikuks, vabaks, sõbralikuks, lahkeks, tänulikuks, heldeks. Armastus paneb inimesed tegema vajalikke tegusid, üksteisest hoolima ja 11 aitama. Me vajame rohkem armastust. Me vajame jumala armastust. Kolmas lugu, leevikene. Pakasel talvel lendas leevikene talu aknale sooja otsima. Talu peremees avas tuuleluugi ja võttis kohmetunud loomakese kambrisse. Varblase suurusel külalisel oli tumepunane, kõhualune hallselg. Lagipea tiivad ja saba mustad. Soojas toas toibus linnukene ja läks peagi julgemaks. Ta korjas raasukesi, mis laua pealt maha langesid. Lapsed jootsid linnukest ja pidasid teda armsaks ning kalliks. Kui viimaks kevade kätte jõudis, siis tegi peremees akna lahti. Väikene külaline lendas lähedasse gaasikusse, hakkas seal pesitsema ja laulis rõõmsasti. Järgmisel talvel tulilind jälle taluaknale ja oli ka väikese seltsimehe kaasa võtnud. Kui lapsed aknalaual kaht linnukest nägid, kes oma väikeste rõõmsate silmakistega Pavaatasid, siis ütlesid nemad isale. Linnud vaatavad meie tähele, nagu tahaksid nad meile midagi ütelda. Jah, vastas isa kui nad kõnelda oskaksid. Gülnaatrist ütleksid, armastus sünnitab armastust ja kes teist usaldab, seda usaldatakse ka. Sellised olid tänased lood armastusest ja rõõmust. Suviseks pühapäevaks. Kusagilt on mul meeles lause. Rõõm. Armastus on heade tegude tiivad. Rõõm ja armastus on omavahel väga tihedasti seotud. Õige armastus on püsiva rõõmuallikas. Ja õige rõõm hoiab armastuse igavesti elavana.