Saabus Moskva viimane päev oli selge, rõõmus sügise ilm, oli pühapäev. Nagu harilikelgi pühapäevil helistati kõigis kirikutes jumalateenistuseks, kelli. Näis, nagu ei suudaks veel keegi mõista, mis ootab Moskvat. Ainult kaks näitajat ühiskondlikus elus väljendasid seda seisukorda, milles Moskva viibis alamkiht, see tähendab vaeste inimeste seisus ja tarbeainete hinnad. Vabrikutöölised, teenijad ja maamehed läksid selle päeva varahommikul määratu hulgana, millesse oli segunenud ametnikes seminarist aadlike kolmele mäele. Olles seal tükk aega seisnud, ilma et oleks rast oksjonitulekut jõudnud ära oodata ja veendudes, et Moskva antakse käest valgusse hulk laiali mööda Moskvat mööda joogikohti ja trahtereid. Ka hinnad viitasid sel päeval asjade seisukorrale. Relvade kullaveokite hobuste hinnad aina tõusid. Paberraha ja linnakaupade hinnad aga langesid järjest. Nii et keskpäeval oli juhtumeid, kus kalleid kaupu nagu Kalevit vedasid voorimehed väljapoole hinnaga. Talupoja hobuse eest aga maksta 500 rubla. Kuna mööblit, peegleid ja pronksasju anti jumalamuidu. Rostovi soliidses vanas perekonnas, väljendus endiste elutingimuste lagunemine väga nõrgalt. Mis puutub inimestesse, siis toimus ainult see, et öösel kadus kolm inimest määratu suurest teeniaskonnast kuid midagi ei olnud varastatud ja asjade hindade suhtes ilmnes, et küladest tulnud 30 veokid moodustasid suure varanduse, mida paljud kadestasid ja millest Rostovi telepakuti tohutud raha. Õhtul ja esimese septembri hommikul vara käis Rostovi õues haavatud ohvitseride poolt saadetud tentsikuid ja teenreid ning Rostovi juurde ja naabermajadesse paigutatud haavatud ise lohistasid end kohale ja palusid tungivalt Rostovi teenijaid hoolitseda selle eest et neile antaks vankreid Moskvast lahkumiseks. Ülemteener, kelle poole selliste palvetega pöörduti haletsuses küll haavatuid, kuid keeldus kategooriliselt nende palvet täitmast, öeldes, et ta ei julge sellest krahvile teadagi. Nii haletsemisväärsed kui maha jäävad, haavatud olidki, oli ilmne, et kui üks veok ära anda, siis pole põhjust keelata ka teist ja tuleb ära anda kõik ka oma dollar. 30 vankrit ei saanud kõigi haavatuid päästa. Üldises hädas aga tuli paratamatult mõelda iseendale ja oma perekonnale. Nii mõtles ülemteener oma isanda eest. Esimese septembri hommikul ärgates väljus krahviliaanreidž tasakesi magamistoast, et mitte äratada alles vastu hommikut uinunud krahvinnat. Ja läks oma lillasid hommikukuues väljad trepile. Õu oli täis kinni seotud koormaid. Trepi ees seisid dollad. Ülemteener ajas peauksel juttu vanatentsikuga ja noore kahvatu ohvitseriga, kellel oli käsi sidemega kaelas. Krahvi nähes andis ülemteener ohvitseri atentsikule palju tähendavalt ning rangelt märku, et nad eemale läheksid. No fossiiliš, kas kõik on vahelimis? Küsis krahvama kiilaspead hõõrudes ja heasüdamlikult ohvitseri atentsiku poole vaadates ning neile pead noogutades. Krahvile meeldisid uued näod. Võib kasvõi kohe hobused ette panna. Teie hiilgus, see on tore, krahvinna ärkab varsti, siis asume jumala nimel teele. Muharad pöördus ta ohvitseri poole. Kas minu majas peatute ohvitser astus lähemale? Ta kahvatu nägu kattus äkki eredapunaga. Krahv, olge lahked, lubage mul jumala pärast mõele teie vankril istuda. Mul pole siin midagi kaasas. Koorma otsa mul ükskõik. Ohvitser ei jõudnud veel lõpetada, kuid pentsik pöördus krahvi poole sama palvega oma härra nimel. Ahjaa, ja ei saa jää ja sõnas ka kiiresti. Ma olen väga rõõmus Vassilis saati korraldusse, lase üks või kaks vankrit tühjendada. No mis siis ikka kui tarvis. Ütles krahv mingite ebamääraste väljendustega midagi käskides. Kuid samal hetkel kinnitas juba ohvitseri palavalt tänulikkus eelmine sõda, mis ta oli käskinud. Krahh vaatas ringi, õues värava juures tiibu, hoone aknal oli näha haavatuid Jetentsikuid. Kõik vaatasid krahvi poole ja lähenesid trepile. Palun Teie hiilgus galeriisse tulla, mis käsite piltidega teha, ütles ülemteener. Ja krahv läks ühes temaga majja, korrates oma käsku, et ei, öeldakse ära haavatuid, kes paluvad kaasavõtmist. Siis ikka võib ju mõned asjad maha võtta, lisas ta vaikse salapärase häälega, justkui kartes, et keegi teda kuuleb. Kell üheksa ärkas krahvinna ja Matrjoone Timofejev na tema endine toatüdruk, kes krahvinna suhtes täitis sandarmiülema kohuseid. Tuli oma endisele preilile teatama, et maarjakaaluna on väga solvunud ja prillide suvekleidid ei või siia jääda. Krahvinna pärimiste peale. Miks me tahame Šosson solvunud selgus, et oma kast oli vankrilt maha võetud. Et kõiki koormaid seotakse lahti. Kraami võetakse maha ja kogutakse kaasa haavatuid, keda krahv oma lihtsameelsuses on käskinud kaasa võtta. Krahvinna käskis mehe enda juurde paluda. Mis on mu sõber? Kuulsin, et asjad võetakse jälle maha. Seal krahvinake minu juurde tuli ohvitser paluvad, et ma mõned vankrid annaksin haavatute jaoks. Rahandussaab ju jälle, aga mõtle, kuidas nemad jäävad siia ja meil on ju siin ohvitserid, mehised, kutsusime nad siia. Teate tõesti mõtte massalkule ose, no las viiakse nad ära. Kuusikarutata. Krahv ütles seda arglikult, nagu ta rääkis alati, kui juttu oli rahast. Krahvinna aga oli juba harjunud selle tooniga, mis alati käis lapsi laostavatele ettevõtte teel nagu mõne galerii või kasvuhoone ehitus, koduse diaatri või orkestri asutamine. Ja oli harjunud ning pidas oma kohuseks alati võidelda kõige vastu, mida väljendati selle argliku tooniga. Kuule krahh seal viisid asja nii kaugele, et maja eest midagi ei anta. Ja nüüd tahad Saka kõik meie laste varanduse hävitada sajus ja räägid, et majas on 100000 eest vara. Mina must sõber, pole nõus, ei ole nõus, kuidas soovid. Haavatute jaoks on olemas valitsus, Nad, teavad. Krahv hakkas kätega vehkima ja väljus sõnagi lausumata toast. Aga ma kuulsin, ütles Nataša. Miks siis ema ei taha. Mis see sinu asi on, hüüdis krahh. Nataša astus akna juurde ja jäi mõttesse. Isa värk tuli meile, ütles ta aknast välja vaadates. Verk Rostovi väimees oli juba polkovnik, Vladimir ja Anna ordenitega kaelas ja teenis ikka samal rahulikul ning meeldivalt teise korpuse staabiülema esimese osakonna abistaabiülema abi kohal. Esimesel septembril saabus ta armeest Moskvasse. Tal polnud Moskvas midagi teha, kuid ta pani tähele, et kõik palusid luba armeest Moskvasse sõita. Ja et nad seal midagi tegid. Ka tema pidas vajalikuks end koduseisja perekondlikel asjus vabaks küsida. Oma korralikusse väikesest Raskas kaks rammusat hele Kõrbi ees. Täpselt samasugused nagu olid. Ühel vorstil sõitis oma äia maja. Ta silmitses tähelepanelikult õues olevaid vankreid ja võttis trepist üles minnes taskust puhta ninarätiku ning tellis sellesse sõlme. Eestoast jookseb järgus sujuvalt rutaka sammul võõrastetuppa. Kaelustas krahvi, suudles Natasha Sonja kätt, et küsis ruttu mammakesed tervise järele. Mis tervislik saab olla, no räägi, ütles graaf, mis teevad väed, kas taganevad või tuleb veel lahing? Ainult igavene jumal, papace, ütles Berg, võib otsustada Isamaa saatuse armees, leegitsev sangarliku vaim ja juhid kogunesid nüüd nii-öelda nõupidamisele, mis tuleb, pole teada. Aga ma ütlen teile üldiselt papace ei leidu kohaseid sõnu, et kirjeldada niisugust sangarliku vaimu, vägede tõelist, muistset mehisust, mida ta, mida naad parandas, ta näitasid või avaldasid 26. kuupäeval lahingus ma ütlen teile papace, ta lõi endale vastu rinda, niisama nagu oli endale vastu rinda löönud üks tema juuresolekul jutustanud kindral. Kuigi natuke hilja, sest tarvis oli endale vastu rinda lüüa sõnade juures vene vägede. Ma ütlen teile otsekoheselt, et meil ülematel mitte ainult polnud tarvis soldati, tahan tähele või midagi niisugust, vaid me jõudsime neid vaevalt tagasi hoida. Neid ja mehiseid ja muistseid kangelastegusid, ütles ta kiiresti. Kindral Barclay de Tolly pani oma elu kaalule igal pool sõjaväe eesotsas ütlema teile meie korpus aga paigutati mäenõlvale. Kujutage ette. Ja nüüd, jutustas Berg kõik. Tal oli meelde jäänud mitmesugustest selle aja jooksul kuuldud lugudest. Justkui oleks ta Bergi näod otsinud mingi küsimuse lahendust. Sel hetkel väljus diivanitoast väsinud ja rahulolematu näoga krahvinna Berg kargas püsti, suudles krahvinna kätt, küsis ta tervise järele, jäi pea vangutusega oma kaastunnet väljendades tema kõrvale seisma. Säh mammake, ma ütlen teile, et tõesti need on rasked ja kurvad ajad igale venelasele. Aga miks siis nii mures olla? Te jõuate veel ära sõita? Ma ei saa aru, mis inimesed teevad, ütles krahvinna meie poole pöördudes. Mulle öeldi praegu, et midagi pole veel valmis. Keegi peab ju ometi korraldama ka ju, et meedia, kes ei ole sellele asjale, ei tulegi lõppu. Krahh pidi midagi ütlema, kuid hoidis end ilmselt tagasi. Ta tõusis toolilt ja läks ukse poole. Nataša väljus ühes isaga, läks esmalt justkui midagi sügavalt kaalutledes tema järel. Ja jooksis siis alla. Trepil oli peediametis relvade jagamisega Moskvast kaasa sõitvale mees teenijale. Õues seisid endistviisi koormad. Kael oli köis ümbert ära võetud ja teisele neist ronis ohvitser, keda tentsik toetas. Kas tead, mis pärast? Küsis piitjanatashart. Nataša sai aru, et Pedja küsis, mis pärast isa ja ema tülli läksid. Ta ei vastanud sellepärast, et isa tahtis kõik vankrid haavatutele anda, ütles Pedja. Mulle, ütles Vassilis. Minu arvates. Minu arvates peaaegu karjatas sekkinotaaž oma vihast nägupeedia poole pöörates. Minu arvates on see niisugune jälkus niisugune jõledus, niisugune. Ma ei tea, kas me siis olime mõned sakslased. Ta kõri hakkas krampi kestma, uksest värisema ja kartis oma vihalaengut nõrgestada ning asjatult välja lasta, pöördus ta ümber ja sööstis trepist üles. Märgistus krahvinna kõrval ja lohutas teda sugulaslikult aupaklikult. Krahv käis piip käes, mööda tuba. Kui Natasha vihast moonutatud näoga, nagu marutuppa sööstis ja kiirete sammudega ema juurde astus. Jälk see jõle kisendas ta ei või olla, et teie seda käskisite. Bergia krahvinna vaatasid hämmastunud ning kohkunult talle otsa. Mis sul on, kes, nemad, mis sa tahad? Haavatud, vaat kes seda ei tohi, emake, pole kellelgi tegu, emake kullakese pole see. Andestage, palun, kullake. Emake, no mis on meil sellest, mis meid kaasa viim, et vaadake, mis õues sünnib, elva see pole võimalik. Krahh siis akna juures ja kuulas nägusi Napoli, pööramata Nataša sõnu. Äkki hakkas ta lohisema ja surus oma näo vastu akent. Krahvinna vaatas tütardele otsa. Nägi ema pärast häbi tundva Nataša nägu. Nägi ta erutust, mõistis, miks mees praegu tema poole ei vaadanud ja vaatas hämmeldunud ilmel ringi. Tehke, kuidas tahate. Kas mina kedagi takistan? Ütles ta mitte kohe alla andes. Emake kullake, andke mulle andeks. Kuid grafina tõukas tütre eemale, heastus krahvi juurde. Muus sa korralda, kuidas tarvis? Mina ju ei tea seda. Ütles ta süüdlaslikult silmi langetades. Sõnas krahv läbi rõõmupisarate ja kaisutas naist, kel oli hea meel, et sai oma häbistatud näope heita tema rinnale. Isake emake, kas võib korraldus teha, võib? Küsis Nataša. Kõige tarvilik omad asjad, me võtame siiski kaasa. Krahv noogutas talle jaatavalt pead ja Natasha jooksis kiiresti, nagu ta oli, tavatsevad joosta tagumist paari, mängides läbi saali esikusse ja trepist alla õue. Teeniaskond kogunes Natasha ümber ega suutnud imelikult käsku, mille ta tõi enne uskuda, kui krahv ise naise nimel kinnitas, et kõik vankrid antakse haavatute veoks kastidega, viidakse panipaikadesse. Käsust aru saades asusid inimesed rõõmsalt ning toimekalt uue töö kallale. Teenijaile ei tundunud see nüüd enam imelik, vaid vastupidi näis, et teisiti ei võinud ollagi. Samuti nagu veerand tundi tagasi. Kellelgi meelest polnud imelik, et haavatud jäetakse maha ja võetakse asjad kaasa, vaid näis, et teisiti võinud ollagi. Otsekui seda heaks tehes, et nad varem sellele tööle ei asunud, alustasid kõik kodakondsed toimekalt haavatute ärapaigutamist. Haavatud ronisid oma tubadest välja ja kogunesid rõõmsate kähvatute nägudega vankrite ümber. Ka naabermajades levis kuuldus, et on olemas veokid ja Rostovi õue hakkas tulema haavatuid teistest majadest. Paljud haavatud palusid asju mitte maha võtta ja ainult lasta neil koormate otsa istuda. Kuid korda alanud asjade mahalaadimise töö ei saanud enam peatuda. Oli ükspuha, kas jätta maha kogu kraam või pool sellest. Õues lebasid koristamata kastid sööginõudega pronksasjadega piltidega peeglitega, mida eelmisel ööl oli nii hoolikalt sisse pakitud ja aina otsiti ning leiti võimalust ühte ja teist maha tõsta ja ikka veel veokeid ära anda. Või veel neli meest vastu võtta, ütles valitseja. Laenan oma vankri. Kuhu neid ikka jätta. Andke minu garderoobi vanker, ütles krahvina tunniiasha istub ühes minuga tõlda. Anti äraga garderoobivanker ja saadetise kolmandasse majja haavatute järele. Kõik kodakondsed ja teeniaskond olijateks rõõmsalt elevil. Natasha oli vaimustatud ning õnnelikus elevuses, mida ta polnud ammugi. Pärast kella üht seisid Rostovi neli täis pakitud tõlda hobused ette rakendatud peatrepi ees. Veokid haavatutega lahkusid üksteise järel õuest. Kaless, milles veeti vürst Andreid äratas välistrepist möödasõit Estonia tähelepanu, kes valmistas ühes tüdrukuga krahvinal Eesti koha tema hiiglasuures kõrges tõllas, mis seisis trepi ees. Kelle kallis see on? Küsis Sonia peatel uksest välja pistes. Kas teie siis ei teadnud preili vastast toatüdruk haavatut verst? Nad olid meie juures ööd ja sõidavad meiega kaasa. Kes see on? Mis ta nimi on? Meie endine peigmees, vürst Volkonski vastast toatüdruku ohates. Räägitakse, et on suremas. Sonya kargas tõllast välja ja jooksis krahvinna juurde. Juba teeleminekuks riidesse. Rahvina kõndis sall ümber ja kübar peas, väsinult mööda võõrastetuba, oodates teisi, et ärasõidu eel kinniste uste tagaistet võtta. Nii tsooniale kui krahvinale tähendas see teade esimesel hetkel ainult ühte. Nad tundsid oma Natasha ja hirm selle ees, mis temaga juhtub. Seda teadet saades lämmatas neis igasugused kaastunded inimese vastu, keda nad mõlemad armastasid. Sonia noogutas, pead krahvinna süles tsooniat ja puhkes nutma. Naerma, kõik on valmis. Mis teiega on? Küsis Nataša tuppa joostes elevil näoga. Ei midagi, ütles kraedena. Kui on valmis, siis sõidame. Ja krahvinnat kummardus käekoti kohale, et varjata oma erutatud nägu. Sooniat kaisutas Natasha ja suudles teda. Natasha vaatas talle küsivalt otsa. Kas sul on, mis on juhtunud? Ei midagi? Midagi minule väga halba. Missioon. Küsis tundlik Nataša. Sonja ohkas ega vastanud midagi. Krahh peetia, madam šas mägra, kus minišna ja Vassiiliks astusid võõrastetuppa. Uksed suleti, kõik võtsid istet ja jäid vaikides üksteisele otsa vaatamata mõneks hetkeks istuma. Trepile. Õues jätsid ära sõitvad petja poolt pistodade ning mõõkadega relvastatud saabastesse topitud pükstega ja kõvasti ümber keha tõmmatud rihmade vöödega teenrid ja talupojad. Hüvasti nendega, kes maha jäid. Nagu ärasõitude puhul alati oli paljugi unustatud või teisiti paigale pandud, kui oleks tarvis olnud. Ja üsna kaua seisid kaks sõiduki, teine teisel pool tõlla avatud ust ja astmelauda valmistudes krahvinnat istuma aitama, kuna tüdrukut, patjade bambukestega jooksid maja ja tõldada ning Kalesside vahet. Lõpuks olid kõik peale istunud astmelaud kiaadi kokku ja lükatit tõlda. Uks paugatas kinni saadeteša tulijale. Krahvinna pistis pea välja ja ütles, mis tarvis. Siis võttis Jefiin pikkamisi kübara peast ja hakkas risti ettelööma. Ratsakutsar ja kõik teenijad tegid sedasama. Jumala nimel, ütles Jefimov kübarat pähe pannes. Las käia. Ratsakutsar ajas hobused liikvele. Parempoolne diisli hobune surus rangidele kõrged vedrud, naksatasid ja tõlla kere hakkas õitsema. Nojah, seal oli harva olnud nii rõõmsat tunnet, kui nüüd krahvinnat kõrval tõllas istudes ja mahajääva ärevil Moskva aeglaselt mööda libisevad müüris silmitsedes. Aeg-ajalt pistis ta pea tõlla aknast välja ning vaatas tagasi ja nende eessõitvale pikale haavatute voorile. Peaaegu kõige ees paistis võstandreicalessi üles tõstetud kumm. Ta ei teadnud, kes oli selles Kalesis ja otsis, voorib pikkust, mõõtes iga kord silmadega seda kalassi. Ta teadis, et see oli kõige ees kui sõideti ümber Sukharjevi torni, hüüdis Nataša, kes uudishimulikult kärmesti silmitsedes sõitvaid jala käivad inimesi äkki rõõmsalt ning imestunud. Issake, ema Sonia. Vaadake, see on tea, kes, kes, kes. Vaadake jumala eest. Besoughow. Rääkis Natasha Pealt tõllaratast välja pistes ning vahtides suurt paksu kutsari kahtonis kogu kõnnaku ja rühi järgi otsustades ilmselt ümberriietatud härrasmeest, kes kollase Abimetu friis riidest sinelis vana mehikese kõrvale astus. Sukharjevi tornid kaare alla. Jumala eest pesuh kahtenis mingisuguse poisikese näoga vananeda. Jumala eest, rääkis Natasha. Vaadake, vaadake. Kõik Rostorid nägid tõepoolest, ehkki juba palju kaugemal kui enne. Bjääri võib järgi haruldaselt sarnanevad kutsari kahvlis meest, kes longus pea ja tõsise näoga sammus mööda tänavat väikese ademetud teenri välimusega valanei kõrval. See vanake märkas tõllas tema poole vahtivat nägu, puudutas aupaklikult Peari küünarnukist ja ütles talle midagi osutades dollale. Peale ei suutnud tükil ajal mõista, mis ta temale rääkis nii väga naiste oma mõtteisse vajunud olevat. Kui ta viimaks aru sai, vaatas ta osutatavast suunas, tundis Natasha ära ja hakkas esimese mulje mõjul otsekui kiiresti tõllapoole minema. Kuid kümmekonna sammu järel näis talle midagi meelde tulevat. Ta peatus tõllas välja vaatava, lab Daša näol, säras pisut. Pilkab hellus. Pjotr Kiriliks. Tulge siis ometi. Meie tundsime teid ära. Imestusväärne karjuste käärile kätt sirutades. Kuidas teomet? Miks te niiviisi peale võttis talle sirutatud käe ja suudles seda kohmakalt käik peal, sest tõld liikus edasi. Ärge küsige minult ütles pea ja vaatas Nataša poole, kelle särava rõõmsa pilgu võlude toi ümbritses. Ta tundis seda Natasha poole vaatamata. Ega te ometi Moskvasse jää? Pearwaikesedge Moskvas kordas ta küsivalt. Ja Moskvasse. Jumalaga. Kuidas ma tahaksin olla mees? Ma jääksin tingimata teiega. Kui tore see on, ütles Nataša ema. Lubage mul jääda. Järvaatas hajameelselt Natasha otsa ja tahtis midagi öelda, kuid krahvina rääkis vahele. Te olite lahingus, Me kuulsime. Alustas ta, kuid Nataša katkestas teda. Mis teiega, miton? Graaf, te olete nii muutunud? Ah ärge küsige, ärge küsige minult. Jumala kahe sõnas ta. Ja tõllast maha jäädes eemaldustab kõnniteele. Nataša hoidis veel kaua pead aknast väljas vaadates ta poole sõbraliku ja pisut pilkava rõõmsa naeratusega.