Kuni aprillikuuni võis Mustamäe tänavatel näha väikest seltskonda, mille keskmes oli 95 aastane mees, kes ajas kahelt poolt toetamist Mustamäe. Teatavasti on eakate inimeste paradiis varsti seal juba üle poole elanikkonnast pensionärid. Nii et paljud kindlasti ei tundnud ära seda meest. See oli Voldemar Miller. Üks Eesti vaims. Atmosfäärikujundajaid õige pikkade aastate jooksul tuntud raamatut. Tollane kodu-uurija ajakirjanik, lastekirjanik Voldemar Miller on meie hulgast lahkunud. Aga me pühendame nüüd algavas saate tema mälestusele. Voldemar Miller oli Eesti Raadio hea sõber ja Eesti Raadio oli Voldemar Milleri hea sõber. Nii et meil on kümneid omalajal tehtud intervjuusid. Millest me siis kuuleme, väikest valikut? Minu kõige varasem lapsepõlve minestasin umbes kahe ja poole aastaselt, aga ei mäleta seal väga imelik. See on nii, et mina istusin trepil ja ema tulija ema ikka rääkis pärast seda, kuidas ta tuli vaatama, kellega ma räägin ja mina ütlen, et miks sa, memm üksi võtad apa leiba ka. Ja siis olin mina rätikuga kahekesi ja rästik sõi minu kruusist, jõi piima. Mäletan ise, tal kael oli nii kõver. Ema tuli muidugi okupeerimisest, Räkid kohkus ka ja läks trepi alla minema ja järgmised mälestused on nii kolmeaastaselt. Mina sündisin ja kasvasin alguses Saaremaal Kihelkonna vallas tagamõisa rõõmu ja seal oli mu olukord natuke eriline. Minu elu on ikka nii olnud, et mina olen kusagil kahe vahepeal. Nimelt minu isa oli seal külakaup, mis ja mõisaomanik kohigisse baltisakslane ihus. Mõise Sacter, Oraim olin mina, Albul ja meist allpoolhoidjale kõik teised ja mina olin siis seal keskel, pärast Kiva minu vennad läksid sügisel linna kooli ja siis minul olid nüüd moonaka poisid ja need seal nendega koos. Minu aeg algab juba esimese maailmasõja ajal, sakslased tulid sisse tagalahte vana kalendri järele mihklipäeva varahommikul. See probleem on ikka olnud, et miks nad sealt jussist tuligi, sel ajal. Nimelt üks Saksa admiral, üks kord kirjutas, et ei saanud aru, et mikspärast laevad kaks-kolm päeva olid merel ja ei tulnud. Aga mina tean küll. Mihklipäev oli Saaremaa kiriku nimepäev ja sel ajal tegid kõik sealsed mehed õlut ja vene soldatid olid purjus. Sealt üht Undvust 12-le tolliste suurtükkide patarei meeste elukohast me ei räägi, et kõik soldatid magasid, valvur ka sakslane tuli hommikul sisse, ütles kuten Morgan ja siis oli see imelik lugu. Pada peas, meil polnud ennem näinud nad kiivritega ja saksa sõjaväesissetulekuga on minul väga palju halbu mälestusi, nimelt sama admiral kirjutas, et kuna nad nii kaua merel olidki, nad jäid peaaegu nälga, siis nad rahulolek lubati nad kaks päeva võivad teha kaks-kolm päeva tehakse jätsimõisa, rentnik ise just juhtis neid meie sinna kauplusi ja meid rööviti absoluutselt Baieks. Absoluutselt Bayek ja teine asi oli siis, et lehm oli viidud metsa ja üks sakslane sealt üles leidnud ja hakkas sellega sinna ranna poole minema. Ma mäletan, kuidas me emaga kahekesi nutsime, aga see lõi käega ja läks edasi ja siis tulid ranna poolt kõrged ohvitserid. Ja saadeti sellele mehele. Leiad, toodi meile lehem tagasi, seal oli mingisugune sisama mõisa rentnik seda asja kuidagi õiendas, sai mingisugune sõja kahjutasusid, mille arvel pool võlgu ostetud, siis isa, siis linna sinna Kuressaare laadaplatsi äärde maja esielakas, isa veovoorimeheks, 18. aastal läksin, mina siis koolivahepeal kooli suundust ei olnud ja siis seal esimeses klassis oli kuni 15 aastani poisse. Mina olin seitsmeaastane ja mina, mina olin terves klassis ainuski, tundis Tähklisi, oskas natuke veerida ja minu õpetaja köster oli ta ka ühtlasi Ansbaar asjanss. See pani siis kaks venda, üks 13, teine 15 aastane, keda mina hakkasin õpetama Tähkidel. No ja siis see piirkond seal, kus meie elasime, seda nimetati vene külaks. Seal oli palju niisuguseid vene soldati vallaslapsi ja nii ja mina olin siis nende kambas. Ja need olid kaunis viletsas olukorras ja näljas paljudesse päris elukutselised vargad pärast algkoolis ma olin, ma olin kure jonnakas, sel ajal mul olid kaks omadust. Esiteks ma olin kole elav Saaremaakeeles on hull ütlus selle kohta, nagu oleks punase pea Kuits persses. Teisipidi, ma olin nii jonnakas, nagu öeldi, et löö või nui peale puruks järele ei anna, kui sakslased läksid välja Saaremaad, kas te seda mäletate? Mis pilt siis oli, mingit erilist pilti mul ei ole, aga mul on saksa okupatsiooni ajal linnas väga huvitavad põnevad mälestused. Nimelt otsesel vastas oli endine bürger muus ja selle aias traataia taga oli Vene sõjavangide laager. Ma nägin neid seal palju, nimelt Saaremaal saksa okupatsiooni alguses. Lääne-Saaremaal oli päris nälg, see tulenes sellest, et paljudel jäid põllud lohakile, kuna parem oli minna kindluse ehitustele. Sa ütlesid, sõjaväekauplustest sai hästi süüa. Ja kui venelased sealt tagant tulid, siis need rüüstasid põlde, parajasti oli rukkihakid põllul. Ma olen ise näinud, kuidas hobused laadeki, rukkihakkide ja seda tegid sakslased ka Saaremaal oli teine olukord ja siis mindi Ida-Saaremaalt tooma millegi vastu vahetama pöidele ja Laimjalga vilja. Ja minu isa käis ka seal. Ja eks igaühel olid omad nõksud, kuidas nad saavad minu ema, kes oli hoidelt ka pärit, oli siis seal ingli mõises omal ajal olnud Virty siis isa ei olnud eelmine kord saanud, milleks siis ema läks? Ema rääkis, kuidas ühes külas sattus ühe mehe, kujutad u, vii, vii nii et ma tean sind küll. Ma olin ju siis seal mõisas ja andsid mulle vaesnica head joot, ma aitan ja ema tuli selle tulemusena väga kaks vaka Jekülem vilja ja midagi seal meel oli, tähendab, kuid tuli koju tagasi ja öösel murti meile aite sisse. Õnneks ta tuli nii hilja, et ei olnud muidu neid mitte aita, vaid olid kojas ja vill jäi alles. Teine lugu, sakslaste ajast on siis see lugu. Nüüd on Euroopas ikka näiteks kõigile on toiduanti ülejääk, aga siis olid kõik olid seal toiduainete puuduses ja sakslased iga hinna eest tähti, viimast kui natuke vilja ja kala ja kõigiga kätte saada. Ja siis nad ainult selle vastu anti. Soola sool oli nii kallis asi, et müüdi vanasoolvett toobiga soola asemel, sest see oli ainukene vahend Vene sõjavangid. Käisid seda soola laadimas ja pistis peitsid omale põue, on need naised seal nüüd teadsid seda netis marjalkaks kartuleid ja mõnel tükk leiba ja pühkisid sealt aiaaugust läbi ja see võttis põuest manis elasimele soola. Ja sakslased harilikult ei teinud sellest suurt pahandust. Üks sakslane nägi seda järsku, kes seal valvuri. See tegi sellest suure lärmi. Uloni senini meeles, kuidas ta püssipäraga peksis vangi suure äärega joogis ajas siis naised ka ära ja tema oli teinud vist mingisugusel järgmisel pärast neid naisi ka ei last, mina naabripoiss seitsmeaastane siis minule anti kätte, minu kallale ei tuldud ja mina pistsin, sain kamara selle leiva vastu siis soola ja andsin siis neile tagasi. 90 kuueselt lahkunud Voldemar Milder jõudis oma pika elu jooksul olla raamatuuurija kodu-uurimise korraldaja tali nimelt Tallinna linnamuuseumi juures tegutseva kodu-uurimisringi pikaajaline juht. Ta töötas raamatukogudes, staari arhivaar, ajakirjanik, lastekirjanik ja ta päästis ajaloolisi dokumente ja raamatuid segastel aegadel. See on vaid loetelu ja nimekiri asjadest, millega jõudis tegeleda Voldemar Miller. Ja siis ma astusin, ülikool, see on üks imelik lugu, seda pole keegi teine teinud, professor kõp võttis mind eraldi üksikult vastu, 30. jaanuaril 1930 ja siis ma olin nähtavasti nii kõva. Kevadel õiendas mina kõige eksamid tehtud, olid joaga ennem perimeetri, panin kõik eksamid korralikult ära, räägiti ikka, et mina olen püstijalu professoriks, aga mul ei olnud võimalik enam ülikooli minna. Ma tulin sealt kevadel siis ära ja olin muuseas siin meremeeste kodus paar päeva ühe sõbraga koos päästearmee toidul veel ruudulised laevale, teine sai laevale, mina ei saanudki, läksin Saaremaale ja isa oli jälle haigeks jäänud. Ja kui ma sinna jõudsin, siis minule jäi nii indi kaks asja. Esimene oli see, et minul oli üks palju vanem poolvend, kellel oli venelasest naine. See naine oli vahepeal läinud kaks poega, seal oli jäänud minu isa ja emajooned ja need olid lanud nad lastekodusse ja teine asi oli parajasti neli püüdja, neli on saiu neid. Ja siis hakkasime isa mina isa asemel voorimeheks seal, mida ma olin muuseas teinud ka ju kooli vaja. Kuid oma loomu poolest ei olnud tulevane raamat uurija sugugi nohik. Ta soovis tegelikult saada meremeheks nagu ühele noorele Saaremaainimesele kohane. Kuid pärast seda, kui tema vend oli merel hukkunud, tegi ema niisuguse skandaali, et poeg sellest mõttest loobus. Ta pidas küll väga erinevaid ameteid, ta oli karjapoiss, Stahli veod, voorimees ehitustööline. Ta töötas laborina põlevkivi kaevanduses, kui oli sattunud võimude ees põlu alla ja oli ka hädaabitööline. Ja siiski sellest mehest tänu oma sihikindlusele sai väga tunnustatud arhiivitöötaja. Pärast sõda töötas ta Tartus arhiivijuhina aga muidugi aastakümneid pikki aastakümneid Tallinnas, raamatukogudes. Ja siis juhtus niisugune huvitav lugu, kuidas ma tagasi ülikooli sain. Et kui vaba sõna papsile leht suleti, siis hakkas Tartus ilmuma seriaal, mis vaba Eesti ja minu vend oli seal korrektor. Aga sel ajal oli niisugune komme, et peatoimetaja ja tegevtoimetaja, see ei olnud vastutav toimetaja, lihtsalt üks väiksem vend oli vastutav toimetaja, kes vastutas, kui mida tuli pätsu võimalik. Ja mingisuguse kirjutamise eest sai minu vend, kes oli siis vastutav toimetaja, nimetati kits, redaktor kaks kuud aresti. Mina ei tea, mis kirjutis Johi tähendab siis eeltsensuuri ei olnud, aga järeltsensuur oli. Ja tema siis kauplis. Et mina tuleksin nii kauaks tema asemele sinna. Ja siis sain mina sinna korrektoriks, astusin uuesti ka ülikooli ja kui siis tema tagasi tuli, siis ma seal natuke aega reporter. Ja siis hakkasin ma niimoodi oli ülikoolis käima, et suvel töötasin ja siis ülikooli õppemaks oli ju ka ja siis tegid paljud nii. Kevadel laske ennast välja arvata, sügisel käisid niisama loengutel ja nõnda edasi ja siis maksid maksu ühe semestri eest ära ja tegin eksamid ära ja õppejõud olid ka sellega harjunud. Sa võid ju detsembris ka oma eksameid või arvestused ja ta tegi sinna märkmikku ja kandis jaanuaris, siis neid oli nii palju, kes niimoodi tegid? Nagu paljudele Eesti haritlastelt omane, oli ka Voldemar millerile omane teatud vasakpoolne hoiak. Ja kui algasid juuni sündmused, siselgista neid huvi, aga ka teatud skepsisega Mina olin üks niisugune vaene mees, kes elas sellest, mis ta ise teenis natukese lehtedele, kirjutas. Suviti käisin mingisugusel füüsilisel tööl alguses ja pärast SAISis ajutise töötajana keskarhiivi tööle, aga seal oli siis kahekuine vaheaeg. Sel ajal ma olin siis Kureferes Meie maa toimetuses ja siis mul sellest ajast on väga meeles, kui oli esimene Tartu demonstratsioon, mina seda ei näinud, aga see oli väga väikene, nagu ma kuulsin juuni demonstratsioonidest ja aga kui siis tuli, siis teine suur demonstratsioon, see oli juuni demonstratsioon. Siis seal oli üks Sumberg KV sihuke kommunisti poodi mees kangesti tahtsid, et mina läheksin, kaagine demonstratsiooni leiad, mina ei läinud. Sumberg saadeti mulle veel arhiivi, tagantjärele ma ikka ei läinud. Ja lõpuks läksin siiski välje, läheksin vaatama ja vaatan, kui see suur, see oli üsna suur rongkäik, kes tuli üle Kivisilla ja vaatan ja seal eesotsas, nii palju minu tuttavaid inimesi, muuseas ka Aadu Hint oli seal eesotsas ja siis ma mõtlesin, et kas mina üksi loll või et miks siis mina ei ole. Hakkasin, ma läksin edasi diviisi väljapoole ja siis nägin, et et kõrval olid Venethankiletid, neil vene tanketid valvasid. Ja siis ma ei läinud, nad läksid ülikooli juurde, mina sinna ei läinud, hakkasin ära tulema Barclay platsil, sealt siis tuli juba sealt üks mees punase lindiga jälle armas, seal kangesti ja tema ümber akusid mehed kogunema ja näha oli, et need oleks talle naha peale andnud. Ja siis tuli üks politseinik niisugune vaikselt tuli vaikselt jalutades sissi pöördusele eesti politseiniku poole. See jäi seisma, ei ütelnud mitte ühtki sõna, aga mul on see sellepärast koledasti meelsed kellaajal, oli ikka seal vanal politseiga Core autoriteet, kohe kõik vaibus ja mees läks sealt minema. Kui algas sõda ja sakslased Eestisse jõudsid, oli Voldemar Miller Tartus ja tal on meeles, kuidas olid tema esimesed kokkupuuted sakslastega ja üldse sõjasündmustega. Oli aasta 1941. Mul on nii hirmsasti meeles, kuidas tulid sakslased sinna Riia tänaval, elasin nüüd esimesed jalgratturid tulid sisse ja teiselt poolt ikka kogu aeg tulistati, aga nemad nii rahulikult naerdes pisikesel õues pesid ennast ja nagu ei oleks mitte midagi aus, kõige suurem, lõbusam asi olevat. Samaras seal siis need, kes olid eesti sõjaväest ja ka kaitseliidust kisselli kõrvale jäänud küüditamisest olid metsades olnud, need tulid ja tegid siis seal näituseväljakul tehti. Ja seal olid need siis valge lindimehed. Mina käisin ka seal ja mina olen ka nendega koos üks kordadel luurel käinud, teiselt poolt tulistati kogu aeg. Aga siis oli sellest ka, ei räägita enam palju. Stalinil oli nii nagu oli Napoleoni sõdade ajal tühja maa taktika. Ta tahtis tühja maa jätta ja tartus pandi nii palju maju põlema ja kogu aeg süütepommidega teiselt poolt neid Tartu linmaju tulistati ja räägiti ka sees oli inimesi, kes süütasid. Ja mina olen mitme maja kustutamise juures olnud ja ma võiksin ütelda, et maja mamisti ise ka ära kaitsnud. See oli näiteks ei tule tänava nime meelde, selle otsa kohal oli üks kahekordne puumaja ja eemal terve tänav põles ja mõlemal pool majad põlesid ja mul on nii selgestimeelsed leegid lõid asfaltteele keskele kokku ja ja kui ma läksin sinna maja juurde, siis inimesed olid kõik aias kõikuid oma asju piiritlenud ja ja me ma vaatasin, et seal on lai tänav vahel ja mõtlesin, et mis asja, et et et kaitseväe ära tähendab, ja võtsin veeämbri ja ma ühele naisele, kes seal oli üks, põrutasin kohutavalt peal ja üks mees tuli ta kaapi ja meie kahekesi siis kustutasime neid aknaid sealt, et leegid käisid, esimaja jäi alles ja alguses oli vastuvõtt väga saksasõbralik. Sest inimesed olid ju väga tüdinud kõigist, sest ma nägin seda küüditamist ka esimest küüditamist, ma käisin, vaatame neid vaguneid ise, ma ei puutunud sellega, kogu käisid kuuldused, et Neid Eesti vastupanuliikumisi valgega on, neid hakati jälle omakorda kuidagi. Nähtavasti sakslased kartsid, hakati ka tagakiusamine, tähendab, ja siis hakkas tekkima mõningane niisugune väikene vimm ja luua oma kordaga sakslaste vastu. Selle juures võiks ühe huvitava episoodi rääkida. 41. aasta 31. detsembril oli Vanemuise all kohvikus noh, seal oli sihuke uus aasta olemine ja siis on mul kangesti meeles, kuidas kaks üliõpilast üksteisel kaelast kinni läksid, kahe saksa ohvitseri juuri ja laulsid neile, et mõisad põlevad, saksad surevad, mets maha ja väitele ja need ütles Bolt ja Wolt ja vool. Nüüd selle okupatsiooni ajal oli veel üks episood, kus minul on oma huvitav kogemus, nimelt üks mingisugune, ma ei tea, mis ta amet oli, igatahes tema oli saksa arhiivide poolt, aga ta oli majori auastmes. Tema käis korduvalt arhiivifaili sealt teada, et esimese saksa okupatsiooniaegsed materjalid on seal arhiivis olemas ja ühel ilusal päeval tuli Soldottidega saksa sõduritega sinna ja neid ära viima. Mina ja praegu ameeriklasele all Evaltrink kahekesi viisime siis niipalju kui jõudsime teise tuppa. Mis oli teie ametikoht sel ajal seal arhiivis, siis olin ma mingisugune assistent oli, ennem ma olin lihtsalt, aga siis sain assistendiks, tähendab, see asi ikka nii lõppeski, et te saite osa materjali siis nagu kõrvaltuppa viia ülejäänud asjad need veidi veidi ära ja nii natukese natukese sellest esimesest okupatsioonist jäid. No ja siis tuli 43. aastal, kuigi pommitamine ükskord käis, siis ma käisin vaatamas ja seal oli siis botaanikaaias need majad, mis seal oli kus need olid siis kõik puruks Lippmaa pere, keda ma väga hästi tundsin, need olid sisse aru. Ja see lipp ma vähegi selle tõttu, et tema ei olnud sel ajal just hallilt kodus, kõik tema pereliikmed. Sel päeval, see on ka veel üks huvitav mälestus, siis kui ma sealt mööda tänavat läksin siis tuli kirjanik Ristikivi tema töödes geograafiakabinetis. See asus üle tänava seal Rüütli tänava nurgal seal teisel korrusel. Tema tuli mulle varsti ja rääkige, mis temaga oli juhtunud, tema oli sel ajal tööl olnud. Ja üks lennukipomm oli kukkunud selle maja peale ja läinud sealt tema ta teisel korrusel, sealt läbi keldrisse joonud, plahvatanud. Ma käisin sest vaatamas ja see oli tema kirjutuslaua tagant umbes meeter 20 või poolteist meetrit, eemalt oli auk, hoidla läbi läinud, keldris ei läinud ja ei olnud. 44. aasta veebruaris mind mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, aga meie direktor tender oli saanud Jalmar mäeg allkirjaga tõendi, et arhiivi evakueerimise tõttu i kuulu mobilisatsiooni alla. Aga kui ma läksin sinna komisjoni, siis võetigi mu käest ära. Mäe on neid kõigile andnud. No ja kui ma tulin trepist alla, siis tuli mulle vastu muule vähe tuttav, aga minust palju noorem. Sama kooli mees, kirurg ülikoolis töötab, see küsisid, mis on. Ma ütlesin, et näed, nüüd mobiliseeriti loll müksoidunud ennem minu juure oleks teinud tühjaks saanud. Tule minu juurde vaatama. Eksami ära muud ei saa, et ehk saab sind vähemasti rivituks teha. Ja seda ma käisin tema juures ja mul oli tõesti üks seljaviga. Ta kirjutas mulle igavese pikad juhendi, kuidas mina auravad leib, mitt, kui palju kordi tema juures kõik ravil käinud ja muu säärane seljaviga, kui mina olin mobiliseeritud, siis ma jäin esiteks kopsupõletikku. Nii tartus õppusel algasin kohe sain külmetuse ja kui tagasi siis läksin, siis viidi meid Kloogale ja Kloogal, tehti minust siis voolik, pani harvem pida jääk, Rehnud füürer kõlab uhkelt ja, ja Rehnuks. Füürer. See oli amet. Sellepärast, et ma istusin seal, mul oli köögi taga omaette pisikene kamber ja meie velt veebel, kes oli Eesti vabariigiaegne velg, veebel ja vist ka nõukogude armeest üle põgenenud. See oli üks osa on mees, tegi nii, et ikka nad sinna tuldi ajutiselt nagu poolpuhkusel tuld, seal pataljon, aga ühtegi ka niisugune reservpataljon siis peeti ikka kaks-kolm päeva need veel seal selle tõttu meil oli kogu aeg sihukeste termin, mida oli igasugust asja. Toonasemadel teona, jah, no seal oli muud ka. Ja sellest ajast on mul ka üsna põnevad mälestused. Nimelt kui meid sinna viidi, siis pandi mehel järsku SS munder selga ja seal üks Tartumaa luulja kandi poiss ütlesid, või kuidas effed SAS on vabatahtlik, aga mind mobiliseeriti, kuidas mulle saab SS-mundrid selga. Siis öeldi, et oi, sõid, kutsusid kindral seal, poiss võttis paar teist kaasa ja laskis jalga hoopis. Aga pärast sain ma teada, et kui ta koju oli läinud Stahli läinud metsa ja kui nüüd Ženja vägede mehed tulid ära, oli nende koos, maitsesid punaselt, tapsite ära tegelikult? No vot, ja seal oli mul sellega seoses Khani küllaltki põnevaid asju nimelt üsna sealt lähedal oli sissi juudilaager. Tee teadsite, et seal norm ja seda me teadsime. Ja siis mingisugust imelikku, suurt pikka kaevikud seal või mingisugust ala kaebasid nüüd seal. Kas sellel mõtet oli lihtsalt, et juudid teeksid? Ja siis, kui ma tulin näiteks, see oli peenem, kui ma sain tulin siis köögist oma supiga, siis üks juudi mees oli ikkagi, teised olid selleks ajaks ära viidud, ikka seal ääre peal ja mina andsin talle ja ma väetne, kuidas sakslane hirmsa vihaga mind selle eest sõimati, seda juuti siis peksis. Aga juudil oli pintsak all, nähtavasti mingisugune plaat rebimises ainuld, juulil polnud häda midagi. Peamine asi oli see, et Aidan mulle midagi teha, sest tema oli reamees. Aga mina olin Eesti sõjaväest välja tulnud nooremallohvitseri ja selle tõttu olin mina seal ka Hardo ohvitseri vormis. Mainiti varsti ülimina sõjas üks või kaks korda käisin märki laskmas, aga rohkem ma ei ole lasknud. Taotlesime Jovoori kompaniile, et Pärnu kaudu Riiga minna. Me olime teel ööd ja hommikul järsku kompaniiülem, ohvitserid kutsuvad mehed välja jõu, ütlevad, et sellel ei ole mingit mõtet. Sakslased tahavad meid ainult suurtükilihaks viia. Te olete mobiliseeritud mehed, mis teiega ikka tehakse katsuga erariided ja minge minema. Minge katsuge koju ja kõik istusid hobuste selga, ohvitserid sõitsid pidulikult minema. No teil oli SS munder seljas, pritsite siis teha vahetuskaupa või kuidas see oli? Ei, see ei olnud nii lihtne seal hoida. Kes ei oskanud ka kusagile minna, et nemad olid need, kes olid punaarmeelt üle jooksnud ja siis hakkasin, mina ütlesin, et aga katsume Virtsu koorimine eksami Saaremaale minema. Hakkasime minema, siis nägime, kuidas vene sõjavangi viidi sakslased kahel pool ja nägime, kuidas üks sõjavang katsus seal võsa vahel üle Ööbota, sakslanna. Sakslane andis talle paugu järgminegist tagantpoolt oli, andis teise paugu ja siis sai, ma ei tea, kuidas saime teada, et et neid, kes niimoodi tulevad, neid võetakse nagu sõjavange ja ja siis tuli õnneks üks naine, Ta ütles, et ta on Lihula preestri naine. Tulge, olge natuke, meil on seal metsa siis maja, tulge sinna. Küll siis näed, mis pärast saab. Nimelt oli sel ajal suur valge laeva ootus. Mina olen mitu korda, BBC on selles süüdi, et nii palju inimesi meil niimoodi elektrit kõigub. Ma mõtlesin, et inglased tulevad vahele ja venelased ei tule. Ta on, et see on vaid paljudele inimestele halba teinud ja meie läksime sinna ja olime seal tükk aega puude all ja ja siis tulid venelased juba siin puu all suure kuuse all. Sa ilmselt majast süüa ja tähendab istusite puu all ööbisid puu all ja ja siis minul oli kompanii raha, ma hommikul jagasin selle laiali ja millegipärast mängisime kaarte ja õhtuks õige raam millegipärast kõik tagasi minu käes kõik nad kaotasid 22 suuremat kaotust. Ja me olime seal ja mis neid hingehoidja oli see, et kui mina olin veel seal laagris, siis minu naine oli Haapsalus haigele õde, Janjaatsel, mehed hoiad haisust, äkki on äkki Saxerti liitrit naine toimul üsna suurelt Su Külli niukse umbes liitrise pudeli. Niikaua, kuni igal õhtul iga päev ükskord, kui nad võtsid kumbki lonksu, siis läks kohe rõõmsaks. Ja kui see pudel tühjaks sai, siis üks neist, kes oli vanem allohvitser, pidišep, parema pildi suurtükiväes onu hoole ja need olid, see ütleb, et mina küll ennast nende kätte ei anna, mina lasen ennast maha venelaste kätte ja ja teine ütleb selle peale, et kuule, sina oled kangem mees. Et sina lase ennem mind siis ennast. Ja mina ütlen selle peale, et mina küll ei lähe, et mina mikspärast peaks ennast maha laskma ja tahtis peaaegu maha lasta, aga sissi välkveebel see ei lasknud minna ja siis ma läksin sealt. See oli üks nagu läbi, kuivata Pill kuivatatud, niisugune endine soo, ma läksin. Ja siis kuulsin selja taga, kuulsin muuseas kahte pauku ja pärast tuli väljenud olidki ennast niimoodi maha lasknud. Voldemar Miller on ise julgenud enda kohta öelda, et tema elu on olnud nii pingeline, et see on lausa ime ja et ta on mitu korda tahtnud oma elu võtta, kuid ta ei ole sellega lihtsalt hakkama saanud. Üks pöördepunkt tema elus, kus oli jälle ka palju õnne, oli see, kui ta pärast sõda Saksa sõjaväest vabanenuna tuli kodukohta. Pärast sõda jõudis Tartusse, sealt Tallinnasse ja siis tehti talle oluline tööpakkumine. Ja nüüd tulin ma siis Tallinna ja jälle nagu mingisugune imelik saatuse mäng. Tulen maksalis, väljaukseline väljad, tühi, ainult üks inimene ja seon, minu töökaaslane arhiivist Aino Martid, kuidas nii, juust juustu ja see hakkab kauplema kangistatu oidule, arhiivide osakonda, et et organov arhiivide osakonna ülem, kes eelmisel nõukogude ajal oli ülema asetäitja julgemaks, veider ja otsib kangesti vanu arhiivitööd, jäin, neid on vaja ja mina ütlesin, mina ei lähe, kuidas, kuidas ma lähen ja ta ajas nii kaua peale, kuni ma läksin. Ja ma rääkisin seal siis üks Siberi eestlasest naine oli siis seal kaadrites rääkisime sellele kõik ausalt ära, ta kirjutas kõik üles ja ma kirjutasin alla ja. Ja nad olid meelega välja jäetud. Nimelt tuli välja, et see organov oli organov, kuidas ta õigemon Diaadihetsialis arhiivis ei saa töötada ilmavana kirja ja saksa keelt oskamata ja ühtegi meest ei olnud ta seni leidnud ja mina olin siis esimene ainus mees sellest ajast arhiivitöötajate kaadrist ja saadeti mind esiteks siis Haapsalu lähedal Liivar ja oli üks osa meie arhiivi evakueeritud sinna, sealt Aguritega neid ära viima. Ma sõitsin sealt Tartusse muuseas, kolm päeva muidugi. Ja tervishoiu muuseumimehed olid ka selle tõttu saime lõppude lõpuks ikkagi Tartusse, neil olid piiritust. Need andsid rongimeistrile piiritust ja saime, saime jälle edasi hoit. Nõiad läksin Tartusse, Läksin siis maja, kus ma olin elanud, oli ära põlenud, seal oli ainult niuke, üks raudvoodi rippus tala küljest alla, see oli kõik, mis õier jäätunud. Kui ma läksin sinna arhiivi, siis jah, kina oli üks Ukraina juudid, tal tegelikult see võtsime suure rõõmuga vastu, aga kui kolme päeva pärast tuli järsku käskkiri, millega mind oli märg, tud selle arhiivi, nüüd oli ta siis Eesti riigiarhiivi Tartu osakond selle juhataja kohusetäitjaks. Siis sai temast minu suur vaenlane, sest tema oli tahtnud selleks. Ja selle Korsioon hirmus lood, kui palju muidugi mitu korda minu käelisi esitati, jäle kaebusi ja kui mitu korda ma olin peaaegu minemast? Me kuulsime erinevaid lõikeintervjuudest Voldemar Milleriga ja me püüdsime selle saatega meenutada seda väsimatult ja väga tehnikat töömeest. Kui Voldemar Miller maamulda sängitati ei olnud kohal, ei Eesti Kirjanike eesti kirjanduse uurijaid, eesti kirjandusloolasi. Voldemar Miller kuulub lihtsalt varasemasse aega ja niisugune on asjade paratamatu käik. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja me kordame seda saadet järgmisel reedel öösel kell üks.