Sellel pea lõppeval külmal kevadnädalal räägiti palju kultuuri mittekuuluvatest nähtustest nagu Raivo Palmaru eelarves puuduv kultuurile minev raha, kultuuritöötajate streik ja muu selline. Aga asjadest, mis kogu selle retoorika vahele jäävad, osutab tänane kultuurikajasaade trikk meistrite liiga karikafinaalist ja eurovisioonist ja Ruhnu saare karust. Võrdlevalt. Christian Eberhard aga vaev uinova kultuuri suvist väljundit. Suveteatrit, mida tegi ja mida nägi Eero Epner Berliinis saates selgub. Tõnu Karjatse ajas aga jutuansambli tainamaid viiking peamehe Jaak Sooäärega. Ning rubriigis Kiri kodukandist esitab igavikuliste küsimusi Mehis Heinsaar. Mina olen saate toimetaja Janek Kraavi. Mõnusat kuulamist. Ei olnud kerge nädal. Seda peavad tunnistama nii jalgpalli kui korvpallihuvilised, aga ka Eurovisiooni lauluvõistluse fännid. Kaotus ja võit said jälle uue tähenduse. Jälle sai kinnitust tõsiasi, et see kõik ei ole lihtsalt mäng ja nagu sellest veel vähe oleks. Kõigele lisaks andis Anna ministeeriumi pealik Villu Reiljan oma terminaatoritele käsu tegeleda Ruhnu saare karuga ja mitte esimese vereni. Kommentaar Esto taldrikult. See nädal on finaalide nädal. Kolmapäeval lõppes Euroopa klubijalgpallihooaeg meistrite liiga finaalmänguga Arsenali ja Barcelona vahel. Neljapäeval toimus suure slaavi peo ehk Eurovisiooni poolfinaal. Juba täna õhtul läheb pidu edasi. Kodused korvpallurid jagavad Tallinn-Tartu trassil meistritiitlit. Siinsamas naabrite juures Riias laguneb. Jäähoki maailmameistrivõistluste turniiril. Jaapanis jõuab lõpule sumo suurturniir. Üks õige finaal on kulminatsioon, kaasaelaja jaoks kindel närvirakkude kaotus ja adrenaliini tingimusteta pealetung. Finaali mootoriks on poolehoid, valik ja sellele kindlaks jäämine. Finaal muutub vaataja jaoks toimivaks hetkest, mil ta valib poole mängule võistlusele võib kaasa elada ka mängu ilust, uudishimust või vaba aja kulutamisest lähtuvalt. Finaaliks ehk lõpplahenduseks osutub mäng siis, kui kõrval oli, astub ise mängu, see tähendab vali personaalse eelistuse ning elab sellele kaasa. Mida lähemal on vaataja jäägitule fännipositsioonile, seda lõplikuma tema jaoks finaal, seda haaravam kulminatsioonipunkt. Täiuslikum emotsioon. Iseäranis kehtib see muidugi jalgpalli puhul. Mängu ilu saab nautida läbi terve hooaja. Finaalis on kõik lõplik protsess kulmineerub lahendub. Üks osapooltest saab 90 minutit möödudes eseme ehk võidukarika. Sellel kolmapäeval anti see Barcelonale. Kummagi poole fännide jaoks on asi selge, emotsiooni skaalal keeratakse nupud paremale ja põhja. Nii võitjate kui kaotajate poolel. Algajale palli vaatajale ongi finaal nagu kaasaelamise meistri kass. Jälgige mõlema poole fänne ja te saate aimu, millised ülekiirenduse protsessid toimuvad fännikultuuri tuumas. Väidetavalt pidi ka Eurovisioonil oma fändlus olema. Kuidas meedia seda ka ei looksiga rõhutaks, jääb see ikkagi fännikultuuri marginaaliasse sellele küsitavale piirialale, kus fännikultuuri tunnused on meinstriimsuse haipis hägustunud Eurovisiooni publiku põhiline rekvisiit paistab olema varre otsa torgatud riigi lipuke, mida omanik kaadrisse sattudes lehvitab. Üldse tundub lehvinud ütlemine olevat Eurovisiooni osaleja põhitegevus. Miljoneid lehvitused. Mastaapse lava alguses. Paraku on nii, et ükskõik midagi Eurovisiooni nimelise suure slaavi peo kohta ka öelda on see juba varem ära öeldud. See üritus on analüüsi null tasandi saavutanud mis oma taime mehhanismidelt ja iseenese pidevas üle kirjutamises on jõudnud igiliikuri lähemale kui miski muu iial varem. Ometi toimub sel nädalavahetusel veel üks finaal Lõppmäng, mida pole kirjas üheski saatekavas ega spordikalendris. Lõppmäng, mille aluseks pole kultuuriline tinglikus ega mõni muu kokkuleppel line märgisüsteem. Finaal, mis käib elu ja surma peale, kusjuures üks osapooltest ilmselt ise ei teagi, et ta selles mängus osaline on. Milles asi? Keskkonnaminister Villu Reiljan teatas neljapäeval, et sel nädalavahetuse saadetakse Ruhnu jahimehed, kelle ülesanne on aprillis saarel maabunud karu kinni püüda. Minister ei välistanud ka võimalust, et karu lastakse maha. Ministri sõnul saadetakse karuspetsialistid saarele nii-öelda ühe otsa piletiga ehk enne, kui karusaaga lahendust leidnud pole. Saarelt ei lahkute. Nii on lood. Jahimees Villu on otsustanud oma haldusalas valitsevale korralagedusele lõpu teha. Vaatas paberitest järgi ja veendus, et Ruhnu saarele pole karu ette nähtud. Ja kuna karu ei taha kenasti püüdjate puuri jalutada, siis tuleb ta maha lasta. See siin ei ole midagi vähemat kui auküsimus. Me kõik teame, kuidas umbes kuu aega tagasi võitis karu jääpangalt riivides raundi surma vastu. Saarel maabumine tundus tol hetkel vääramatu võiduna. Surm oli ringist välja lükatud kuid inimese tahtel turniir jätkub. Vanuseks on püssikuul. Au mõistet on vist võimatu õpetada. Aukas on või ei ole austus teise vastu kas on või seda ei ole. Montid Deeruva laev ehk kinni võtta elusalt või surnult. Kohatu meisterlikkus 21. sajandil. Parim karu on surnud karu, kas nii? See on finaal, mida õigustavas leksikas kordub sõna häda. Hädaolukord hädas saare elanikud, hädatapp. See on finaal, kus küsimus pole enam poole valikus ega ammugi mitte kaasaelamises. Küsimus on selles, kas inimene suudab oma hädalahendustest üle olla. Kas looma suhtes kehtib fair play aus mäng? Kas keskkonnaministeeriumi haldusalas eksisteerib õigus elus olla? Selle nädala finaalid jätkuvad. On kogu progressiivse meediakaamerad ja mikrofonid on üles aetud Prantsusmaa lõunarannikule kanni linna siis kultuurikaja käitub tagurlikult ja suundub hoopis Berliini, kus juba nädalajagu päevi on väldanud suur teatrifestival. Hallo, Berliin. Hallo, Eero Epner. Mis toimub? Berliinis tahab praegu siis teater Dresdeni nimeline festival, iga-aastane, kuhu kutsutakse saksakeelse ruumi silmapaistvamad lavastused kümmekond, mida siis valib välja žürii teater Dresdenis festivaliannet kritiseeritud viimastel aastatel ka sellepärast, et nad kutsuvad ainult suuri teatreid väikestesse kohtadesse, ei jõua aga aga mingi ülevaate sellest, kui saksa teatri hetkeseisust annab. Eks võib-olla huvitavamaid erinevusi. Meie jaoks on siin saksa teatrites just Berliini teatrites käies olnud teatud enesekindlus, just teatripoolne enesekindlus. Me käisime Volkspüünel, mis on ilmselt saksa, aga võib-olla kogu Euroopa üks selliseid uuendusmeelsemaid, jah, kui kasutada anamootoritele varases ava kardsemaid teateid. Käisime seal kolme lavastust vaatamas ja igal etendusel oli vähemalt kolm kuni paarkümmend inimest, kes lahkusid etenduse ajal. Lava peal ei toonud see kaasa üldse närvitsemist, näitlejad ei hakanud kiiremini mängima hakanud publikuga flirtima või kuidagi ei püüdnud talle meeldida, publikut pääst saalis hoida. Nende eesmärk on ikkagi see, et nad teevad teatrit ja teater ei pea olema sõprade võitmise vahend ja teatri pea inimestel meest lahutama, seda niikuinii. Teater ongi selline koht, kus võib sündida ohtlikke asju. Teater ei pea kõigile meeldima. Ja see tundus, nagu niivõrd loomulikuna ei tundunud üldse sellise revolutsioonilise protestina või publiku solvamisena, vaid sest publikut tõepoolest ei solvatud vaid sellise normaalse loogilise ellusuhtumisele. Ja see enesekindlus omakorda lubab, siis teatas tehagi ka selliseid lavastusi, nagu oli teisel päeval nähtud lisatud Tšehhovi motiividel, täpsemalt Tšehhovi platoonovi ainetel. Aga seda teksti oli niivõrd palju muudetud, et ega sellest algsest põhjast ei olnud midagi jäänud ja pigem kujutati sellist tänapäeva põlvkonda. See justkui tegutsebki nagu isadeta maailmas autoriteedile maailmas. See lavastus oli, algas ühe lavakujundusega, tantsib teha vai moodi, niimoodi 10 minutit järjest piitsiisi järgi, siis koristati lavapilt ära hoopis teine lava, siis näitlejad lihtsalt laulsid, vahepeal rääkisid pikalt peale inimesed ka lahkusid, siis laulsid jälle, ei olegi lavastust läbi. See oli selles mõttes siin nähtud lavastustest, et avaldav amet Bastiski silma ja sellega, et oli nagu vaba kohustusest olla tingimata teater. Ja, ja nagu enerist Semper ütles, et nad kasutasid teatud sellist null võtet et nad pidevalt taandusid selliseid teatrile iseloomulikke võtteid mängisid hästi rahulikult, aga väga täpselt ja ei püüdnud jutustada tingimata mingit lugu või pakkuda inimestele Katarsist. Meie oleme vaadanud kahte teatanud telefonietendust päris palju siis Berliini erinevates teatrites etendusi ja jällegi ühelt poolt see kinnitab seda tõdemust, et kaasaegses kultuuris on väga ebaause sobi teha üldistusi, et hakata rääkima saksa teater on praegu selline, et ikkagi tuleb rääkida üksikutest lavastustest, aga võib-olla mõned üldisemad jooned joonistuvad välja. Esiteks, mis puutub tekste, siis tekstide valik on huvitav selles mõttes, et päris palju lavastatakse ikka selliseid klassikalisi materjale. Me käisime vaatamas näiteks Messingu, Emilia klotit või, või ka Fausti. Nende kõrval on muidugi sellised täiesti pöörased materjalid, lavastatakse käsikirju. Et restoranil on omakorda näiteks kolm Tšehhovi lavastust ja meiega veel lisaks ühte ühte Tšehhovi asja vaatamas, lavastatakse ka kaasaegset materjali, aga, aga tõesti selline klassikaliste materjalide suur osakaal, torkab silma et teine asi, nad käituvad tekstidega väga julgelt. Näiteks proovireisija surm või siis müügimehe surm kestis poolteist tundi, ainult aust mängiti läbi kahe tunniga millega Lotist oli ka väga suur osa välja kärbitud. Olavi lavastuses tuli neljas vaatus ära jäetud. Et selline lavastajatöö tekstiga on hästi julge, loominguline ja üldse mitte kramplikke. Mis puudutab lavastajaid, siis inimesed, kes on siin püsivamalt teatripilti jälginud, ütlevad, et saksateatril on iseloomulik see, et mitmetel lavastajatel on väga selgelt äratuntav käekiri ja, ja tõepoolest, mitmed lavastajad, kelle puhul sa võid saali astudes kohe öelda isegi lavapilti, nähes, et, et see on see Ta tegeleb selliste teemadega. Ent on ka vastupidiseid näiteid, meie käisime näiteks vaatamas Bulgaaria päritolu Dmitri kutsukski nelja lavastust, mille iseloom ulatus siis müügimehe surma, tõelisest klassikalisest trollijoonisest ja lavastusest omakorda ühe kõige eksperimentaalse maseni, mis, mis võib-olla mina olen üldse üldse teatris näinud. Ja kui ma enne ütlesin, et tekstid on võrdlemisi klassikalised, siis ei tähenda omakorda teatri keelatud oleks, oleks väga autoritruu. Samamoodi lavastuses toimus kogu tegevus udu sees, kogu lavakujundus koosnes taga olevast horisondist ja siis, kui inimesed saalistusid, hakkas tulema udu põrandalt ja nii kuni etenduse lõpuni. Ja see udu ei puudutanud siis ainult sellist lavakujunduslikku aspekti, vaid selgelt kui selline sisuline tähendus. Ühelt poolt ta sobis väga hästi sellise klassikalise Chichabliku melanhoolia ja just udus oleva udus oleva tõlgendamisega mida on nähtud. Aga teiselt poolt see, kuidas näitlejad mängisid. Ja see, kuidas lavastaja oli seda teksti töödelnud andis tunnistust sellest, et et ikkagi aastal oli mingi täielik täiesti omasi seal seal lavastuses ka ajada. Olles nüüd näinud Berliinis mõningaid lavastusi, muidugi kohe üldistada saksa teatri kohta ja samamoodi ei saa öelda, et miski oleks parem või halvem Eesti teatris. Sellised võrdlused on üldse kuidagi kohatud. Kontekstid on lihtsalt niivõrd erinevad. Et võib-olla see julgus ja enesekindlus ja teatri tõepoolest julgus mõelda läbi kontseptuaalselt kogu hooaeg, et ühe teatri kontekstis näed harva niivõrd suuri erinevusi, võib-olla Eestis, et tehakse nii sellist laadakomöödiat kui ka kui ka süvafilosoofilist lavastust, et seda siin ei kohta, aga noh, jällegi ilmselt on see suuresti kinni mingis mingites rahastamispõhjustes. Ent võib-olla kõige suurem või kõige muljetavaldavam oligi selline mitmekesisus. Kuidas tehnilised võimalused, kuidas ka näitlejad mängivad, muidugi see oli väga võimas, aga just see teatripildi kirevus ja tolerantsust Koos liberaalse majandusmudeliga on siinses kultuuriruumis end mugavalt sisse seadnud ka igav Levate suvitajate ja end kultuurselt tunda tahtvat inimeste suur võimalus. Teater. Christian Eberhard-il on selle kohta oma arvamus. Esimene reaktsioon, kui toimetaja palus mul rääkida suveteatri fenomenist, oli hirm kohutava vaikuse ees. Hirm, et ei ole midagi öelda, nagu alati. Asi pole suveteatris, kui sellises asi on rohkem kultuurikogemuses. Võib-olla on asi meie kultuuriajaloo eripäras? Pole juhused, meie teatris on palju juhuslik, mis võiks sama hästi, kui ta on ka olemata olla, nägemata jääda. Elu ei muutu nähtud lavastustest ja vaataja ei muutu. Huvitav, kas kogenud teatriloolased oskavad prognoosida, kas meie viljakas suveteatri fenomen on ajutine nähtus ning millised on selle fenomeni ajalooliskultuurilised tagamaad. Et suveteater on täieõiguslikult saanud osaks teatriaastast, et juba mitmendat hooaega lähevad aastapreemiad suveprojektidele. Et teater läheb lühtrit ja pluusi manduva mõju alt välja palavuse sääskede, piknikule, hobusetranspordisõltuvuse ja leitud mängupaikade juurde tõelist kunsti otsima. 19.-st sajandist minnakse tagasi Dioneesiate juurde. Miks on suveteater, miks iga teater peab oma aukohuseks suveprojektiga lagedale tulla? Kes sõidab trupiga mõisa seni Tšehhovi friili aristokraatia mängima, kes ahistab mõne sauna ees pingil, sääskede käes eesti võru ja setu asja ajada. Kes läheb teatri hoovi uue kalli katuse alla, rokkmuusikaliga teismelisi tüdrukuid, hullud, et oma, võib-olla ainus valus küsimus või ainus olemasolev suveteatriprobleem kui selline on luterliku tööeetika taha peitumine. Probleem, et lavastajad ja näitlejad ei oska puhata teatrist muul moel kui teatrit tehes. Et vaatajad ei saa rahu, sest äkki jäävad millestki ilma millestki olulisest. Ja see ärevus on õigustatud, kui me mõtleme Viinist tule või eesti ballaadidele. Kas suvine teatri vaikus oleks kohutavam kui fakt, et suvisel padukomöödiatuuril kukub kolmekümneaastane andekas näitleja kokku, sest on üle pingutanud, sest armastab oma tööd ja ei oska selleta elada? Kas peab end tühjaks töötama ja kes õpetab kõrval astuma, puhkama ja laadima? Kes süstib selleks julgust, kes kindlustab turvalisuse? Kas lepingute süsteem, edukuse, kultusnäitlejate töötuse protsendi kasv? Need olid süütud ja retooriliselt küsimused, irooniaks ega vagaduseks pole põhjust. Aga kõige positiivsem mõte suveteatrist on see, et tegijad tulevad kokku omal vabal tahtel omast vabast ajast ja teevad midagi südamega. Et kunst ei saa otsaga suvel, et suvi ei tähenda vaid autouksest lärmavad Sky Plussi šaslõki suitsu, naaberhoovis kahe tarnilisi mõru magusaid filmi kordusi telekast ja õllepudeleid põõsas lugedes ka, ent siiski veel mitteammendavat nimekirja sellesuvisest. Teatri projektidest tekkis eluterve huvi minna vaatama vähemalt viite lavastust. Seda ei ole kolme kuu kohta hälbeliselt palju sõita, viinistule minna üle tüki aja jälle Vene teatrisse käia Keila-Joa mõisas ja Haapsalus. Nimed. Pedajas, Toompere juunior, Kivirähu, Kivastik, Üksküla pass, karusooojas per raskekahurvägi. Muidugi on kunst leida pakutavas üles õige enda jaoks. Leida tasakaal kogemusest tekkinud eelarvamuste ja ootuste ning avatud riskijulguse vahel. Aga on hea, et on valikuvõimalus. Siit edasi mõelda. Oleks õnnelik mõte lõpetada. Dünamiidi viikingid õnne otsingul. Tainamaid riiginksi uuest plaadist ja eesti kultuuridessandi Saksamaale räägib Tõnu Karjatse le kingite juht Jaak Sooäär. Vajame, et Wiggins on juba ja kaheksa aastat koos käinud grupp koosseisus Jaak Sooäär, Tommy Andersson ja Kalle Mattiisen siis muusikuid nii siit kui ka raja tagant. Ja põhjust, miks Jaak Sooäär stuudiosse kutsuda on kaks. Üks on see, et aina Medvaikingsil on just ilmunud uus heliplaat järjekorras siis juba teine. Ja äsja jõudis jaak tagasi ka Saksamaalt esinemast. Räägi sellest Saksamaa kontserdist, kellega sa esinesid ja mille raames Saksamaal Tal oli tegelikult kokku viis esinemist ja kõik need olid mingitki seotud Baltikumi kultuurifestivaliga. Nordan restoraniliidumaal ja festivalikeskuseks on siis Dortmund. Aga kontserdid toimuvad ka siis Kölnis, Düsseldorfis, stiile fillis, seal ümbritsevates linnades ja mitte ainult kontserdid, vaid ka näitused ja teatritükid. Minul oli sõnn osaleda seal ühes projektis Euroopa tuntuma big bändiga Lääne-Saksa Raadio vederbiit, bändiga oli selline projekt Janktsionoration koos kahe saksa noorema muusikuga. Tulime siis solistiks bigbändile ja kuidas läks ja läks väga hästi bigbändi kontserti dema. Natukene pelgasin, sest et ma ei ole selline pigmendi inimene ja nagu kuidas öelda, läksin nende pessa nende asja tegema, aga see oli väga tore, rahvas võttis hästi vastu ja võib-olla et saaks sinna tagasi minna, teha veel midagi big bändiga muusikule, nagu ideaalne ongi see, et iga esinemine toob järgmise esinemise piiranzeri mõtteviisi kohaselt nagu väga hea. Ja rääkides sellest festivalist üldiselt, siis ma olin nagu üsna jahmunud koha peal. Kuna see festival on täiesti nähtav kõll Dortmund on täiesti suured linnad, et minu teada sellist Baltikumi või Eesti kultuurifestivali vabadusele, seal polegi nisu suurelt naljalt kusagil väljaspool tehtud. Võib-olla ma eksin, aga tina vähemasti pole küll täheldanud, et nõukogude ajal sai käidud kasahhi skulptuuripäevadel ja ja kuskil nendel peeti Valgevenes, Gruusias, minu mäletamist mööda kaheksakümnendatel midagi natukene sarnast on teoksil ja väga kõrgel tasemel isegi publikut lausa on, et tegelikult me ju nii-öelda viime kultuuri sinna, kus seda kõige rohkem üle ajab. Seda nii palju on jah, et tegelikult võiks ju ka teistpidi teha, aga ei saa ka siin tegelikult selle kultuurielukesisusele kurta. Ja see plaat on taas üks näide sellest, et Eesti jazzil läheb hästi. No tahaks loota, et jah, läheb hästi ja mingit pidi on tõesti tegemist eesti ja muusikaga, kuna ütleme sellest plaadist üle poole on nagu minu minu lood ka seekord. Aga ma arvan, et muusika ei tunnista nagu riigipiire ja tegelikult see rahvuslikud koolkondade piiridel nagu oluliselt hägunenud on eriti viimaste viimase paarikümne aasta jooksul, kus kus muusikud liiguvad väga vabalt ja tegelikult ongi oluline leida endale need kõige õigemad muusikud, ükskõik, mis rahvusest nad siis on, need muusika tegelikult seda passi ei küsi, et minul siis Kopenhaagenis õppides jah, õnnestus leida trummimees bassimängija, kellega mul väga hästi meeldis mängida ja, ja me oleme Tommy Andersson, Sis bassil ja Kalle Mattiisen trummidel. Jah, ja Tommy on tegelikult ka Rootsist hoopis pärit, elab nüüd küll praeguseks jätkuvalt Kopenhaagenis, et rootslane, taanlane ja eestlane ja, ja nii me seal siis päevast päeva, aga kui mängisime ja kujuneski see siis välja selline omamoodi stiil, mis nagu jäts rokk ja, ja võib-olla ka sellist improvisatsiooni ja võib-olla viimasel ajal nihukest elektoonilisemat asja nagu omavahel seovad, et minu arvates seal bändi tugevus ongi see, et ta nagu õigupoolest ei meenuta midagi otseselt kriitikud on, pakun välja siin mingeid seoseid Zapagaja võib-olla Kinkrimzaniga. Raske öelda jah, iga kriitika leiab omad võrdlased. Aga ütle enda plaadi kohta neid ise, et millistest põhimõtetest lähtudes selle kogumiku siis kokku pani, tõi, kannab see üldse mingisugust sellist ühendavat joont. Ma arvan, et see ühendav joon olemegi meie kolmekesi sellel plaadil küll väga palju sellist ühiskompositsiooni ei ole, et ikkagi enamus lugusid õnnes nagu kellegi poolt välja pakutud, aga ütleme juba meie eelmisel plaadil, kus siis nagu just oli palju selliseid treenitud lugusid silmas kolm aastat tagasi, et me nagu kindlasti mingis mõttes nagu hoiame seda stiili või et see on selline viikingite stiil, siin energiline, rütmiline ja teatud mõttes ka lõbus, siis et oleme katsunud seda edasi arendada ja ja ma arvan, et et me kõik mängime tänapäeval paremini, et me jätkuvalt arenemine muusikutena, et ma arvan, et ma olen selle plaadiga praegusel hetkel täiesti rahul. Siin on paar külalisesinejat räägiga neist, kes need on, eks on, siis Anders plisselt kahel lool esineb tema vokaalina. Taustavokaali laulab samuti Mari Ingerslev Andres liigselt on suure tõenäosusega kõige tuntum Taani rokklaulja ansamblist pikad siis neid, kes juba ma arvan, et paarkümmend aastat on Taanis ütleme, selline roki lipulaev olnud ja väga kuulus, et mingit pidi, võib-olla võiks tõmmata paralleeli Smilersiga Eestis. Mõtlesime viiks, tahtis nägiga kunagi Fääri saartel ühel festivalil mängime koos millegipärast Andres Grifelile, meie bänd meeldis ja see kontakt nagu püsis Karsten Mattiisen, meie trummar kirjutas kaks lauloga lugu, mida ta alguses ise laulis, mängisime stuudios sisse. Et kogu platsi niimoodi ühe jutiga sisse mängitud nagu jaksas, ikka ja siis mõtlesime, et äkki võiks pakkuda. Mul on lauljale ja mõtlesin, et Anders nagu oli selline natuke nagu fänn, et vaatame, mis näo ta teeb ja seedri lood antud ja ta laulis hea meelega ära, et mis meil selle vastu saab olla, hea, suurepärane rokklaulja, kaks kaks lugu esitab ja siis suurepärane lauljatar mari inglastel siis jah, selles laulupeos lihtsalt laulab tausta ja teeb seda minu arvates ka väga suurepäraselt. Kas selle taani rokklaulja kaasamine tõi sisse ka veidi rohkem rokipoolsemat, läheneda? Otseselt laulja kaasa kaasamine nagu toimub sellepärast seda kui muu materjal, mis aga ei, me nagu ei analüüsinud seda materjali ennem, kui see Scarlindis oli ja siis nagu tundus, et kuidagi seekord kukkusesse plaat natukene rokkim välja kui, kui eelmine ja sellist vabamat improvisatsiooni jällegi on vähem. Aga, aga ma arvan, et sellist klassikalist dünamiidi kingi helikeelt kuuleb sealt ikka päris ohtrasti. Kas inimene harjub eluga, mis ei ole enam elu, vaid pigem mingi kummalist sorti mürarohke mure ja auahne eneseületamine. Kiri kodukandist oli sel nädalal Mehis Heinsaare hooleks. On üks suur luht soomaal toffie Kõpu vahel kust voolab läbi Raudna jõgi ja kust võib leida veel suurt rahu. Mõned korrad aastas satun ma selle luha juurde ja alati haarad mind siis tungin selle luha teise otsa või õigemini tulla. Et saada osa selle suure luha igavesest rahust tulla sealt üle elades ja olles see aeg Lohane endana tainedena, mis seal kasvavad. Pilvedena, mis selle jõeniitude triivivad. Vanade pajudena, mis jõe käärudes kõrguvad tuulena, mis puhub üle välu, kuulutades õitsvate taimede täid, üksildast puude latvu. Ja mõnikord olengi ma tulema hakanud. Olen end asutanud Teele üle selle luha silmis suure avaruse rahu. Ent kunagi pole ma veel kohale jõudnud, õigemini luha teise serva olen viimaks jõudnud küll, kuid ikka kellegi teisena, mitte sellena, kellena teekonda alustasin. See tähendab Lohane endana. Ikka on mind poolel teekonnal hakanud vaevama mõtted iseendast, oma minevikust või tulevikust asjadest, mis ei puutu üldse luhta millel pole antud hetkel tegelikult mitte mingit tähtsust. Ja mu eesmärk ületada luha enesena luhta jookseb järjekordselt nõnda luhta. Vahepeal olen ma kusagil ära, olen väljaspool suure luha aega, osalen mingites sündmustes, külastan võib-olla kaugeid maid, olen ringi sekeldav linnakodanik, kirjutan ehk ühe raamatu, armun kellessegi või ehitan midagi. Ühesõnaga tegelen igati huvitavate pisiasjadega, mis aitavad justkui elule mõtet leida. Nõnda möödub kolm või neli kuud. Ja ma olen jälle luhaservast tagasi. Et alustada taas kord tulemist. Vahepeal on kollase kulu sees tärganud taimed ja hein on kasvanud poolde säärde. Mui alges lõhnavad madar ja kalmus rohi angervaks kullerkupud. Taamal üksildast pajude kohal tiirutavad konnakotkad. Tuul, vaikne tuul, puhub-ile välu, alati läbi luha voolav jõgi. Luht püsib oma olemise rahus ja rahu kutsub mind enesega. Ühes. Alustan taastulemist luha teise otsa kuid poole teekonna pealt tuleb ikka midagi vahele. Lohalik meeleolu muutub, hakkan mõtlema millelegi muule, vajun luhameeleolust välja ja nõnda on koha vaim mind hüljanud. Taas. Sel kombel olen ehk juba kümmekond korda üritanud tulla teisele poole üle jõuda kohale kuid seni pole see mul veel õnnestunud. Ikka veel. Ja siis mõtlen ma, miks on see nii? Miks on nii, et inimene ei oska püsida rahus, et ta silmad ei suuda ühteainsamat pilve teekondagi üle taeva kaasa teha? Ikka tüürib mõte see aeg mujale, mõnele olmemurele, elusa, igale mälestusele, unistusele. Miks peab inimvaim olevikust ikka välja vajuma? Kainus igavik, mis meile on antud, on ju siinsamas olevikus, selles samas tulemises üle suure luha. Ikka planeeritakse kõiki töid ju selleks, et jõuda viimaks suure rahuni et olla ühes lähedaste inimestega koos õnnelik et jõuda kohale. Need üürikese õnnehetked, tõelise tundmise hetked, tõelise eluhetked, mil inimene tõstab kesklinna jalutades äkki silmad taevasse ei tea, viltu mõnd Linda kuulatama jääb. Miks jääb neid hetki läbi elu aina vähemaks ja vähemaks? Miks inimene harjub eluga, mis ei ole enam elu, vaid pigem mingit kummalist sorti mürarohke mure? Auahne eneseületamine või haiglane rahutus olgu see siis seotud mõtlemise või ulmelise eluga. Müra varjutab neel ikka varjutab oleviku varjutab suurt rohelist luha oleviku, kuhu tahame sisse pääseda. Ja see varjutus, müramüür ei ole joonest väljas, vaid pigem meie endi sees. Nii et me üle selle enam välja ei näegi. Miks läheb see kõik nii ikka ja jälle ajast aega? Kui liita kõik puhtad olevikud läbi elu kokku võib tõelise tundmise hetki kokku saada, ütleme kolme ööpäeva jagu ühe elukohta kas pole seda mitte vähe. Või kui olevik on ühtlasi igavik, siis kolme ööpäeva jagu igavikku. Võib-olla seda enam polegi nii vähe? Ei tea see rehkendanud, see kunst on, nagu ta on. Igatahes ei tohi kaotada lootust. Olen ikka ja alati selle suure luhaserva tagasi tulemas. Paar-kolm korda aastas kindlasti, et üritada taas kord. Ja mida kauem ma elan, seda enam hakkan mõistma, et tegelikult ongi see vist maaelu pärisosa. Kõndida kord luha teise otsa, nõnda et olen see aeg ka valgus selle luha kohal. Jõgi, mis voolab läbi valu. Et olen angervaksa kure, rehade heinputke, õõtsumine, pärastlõunast tuules, konnakotkaste lend ülal taevas ja need valged rünkpilved taamal. Et olen osa sellest suure luha olemisest endast, selle silmad ja kuulmine, selle minemine ja tulemine Enda ühest otsast teise. Veel pole ma sellega hakkama saanud, kuid ma ei kaota lootust. Veel on ehk mõnikümmend aastat mul aega ette valmistuda, kuni saabub päev, mil ma viimaks kohale jõuan. Eurovisiooni lauluvõistlus ehk nagu tänases saates ütles Esto Tatrik. Suur slaavi pidu kulgeb täna õhtul ilma meie võistkonna osavõtuta. Mõistu rääkides lootused jooksid jälle luhta. Aga loodetavasti ei võtnudki enamus inimesi kogu seda kommejanti eriti tõsiselt. Uus nädal toob uued emotsioonid, tänase saate tegijad, Külliki Valdma. Janek Kraavi soovivad aga kõigile kevade aia inspireerivat jätku ja kaunist nädala vahetust. Järgmine kord on viimane kord, seniks veel kord kõike head kuulmiseni.