Seekordne saade kannab pealkirja akadeemia ja Tuglas. Stuudiokülaline on kirjandusteadlane Toomas Haug. Mina olen saate toimetaja Martin piiranud. Me teame, et Friedebert Tuglas sai vastloodud ENSV Teaduste Akadeemia liikmeks, õigemini korrespondentliikmeks küllaltki kiiresti. Aga mitte kõik ei ole võib-olla mõelnud selle üle, et Tuglas ei ole päevagi käinud üheski kõrgkoolis. Ja ka see koolide algus oli küllaltki krobeline. Oma mälestustes on ta ise kirjutanud, et ta oli juba rohkem kui 10 aastat vana, kui ta ei olnud üldse kooli saanud. Lugemine läks küll eesti keeles ladusalt kirjutamine aga kooli tuli minna ju venekeelsesse kooli. Ja ta oli koolis käimisest ja koolis kuulnud ainult halba. Ja pealegi oli takistuseks kooli minekul olnud see, et nende perekonnalt varastati hobune ja nad olid olnud ühe talve üldse ilma liiklusvahendita. Nii või teisiti, kooli ta läks, toeks oli ka vanem vend Karl. See oli siis koolitee algus, nüüd aga Toomas auk. Kirjandusinimesed tähistavad Noor-Eesti sajandat aastapäeva mitme aasta jooksul. Üritused algasid juba 2005. aastal ja maikuus. Tänavu toimus Toompeal akadeemia saalis Friedebert Tuglase 120.-le sünnipäevale pühendatud kõnekoosolek, kus ka mul oli võimalik sõna võtta. Tuglase uga seoses peab ütlema, et tal on omamoodi vedanud sest läbi aegade on Tuglased olnud häid uurijaid. Võiks öelda, et eesti kirjanduse tipppuurijad on ikka Tuglasega tegelenud nõukogude ajal Nigol Andresen uuemal ajal Toomas Liivia, Jaan Undusk Tuglase eest on palju kirjutatud, kuid Tuglasel on seesama probleem, mis teistel klassikutel, et nende kohta ei ole monograafilisi käsitlusi. Ja kui minu käest paluti nüüd akadeemia saalis rääkida natukene teemal Tuglas ja Teaduste Akadeemia siis ma avastasin, et, et ka selle teemaga ei ole õieti keegi varemalt tegelenud. Kõigepealt peab muidugi ütlema, et Tuglas oli väga akadeemiline persoone ühelt poolt aga teiselt poolt ei olnud Tuglasel sugugi akadeemikule ette nähtud haridust. Meie mõistes oli Tuglase õieti ju lõpetamata keskharidus. Et ta oli täiesti niisugune iseõppija, teame ka neid põhjusi, eks ole, viienda aasta revolutsioon, pagulus ja kõik muud sellised sündmused. Ometigi töötas Tuglas ennast juba eesti ajal üles üheks kõige tähelepanuväärsemaks eesti kirjanduse ja kultuuriloo uurijaks. Üldse avaldas vea monograafiaid artikleid et kui nõukogude võim asutas 1946. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia siis kutsuti ka Tuglas selle akadeemia liikmeks. Tuglase sai niinimetatud korrespondeeriv liige ja üldse oli akadeemias 24 liiget. Tookord Tuglas jäi Nõukogude Eestisse tegelikult mingis mõttes juhuse tõttu, sest äreval septembrikuul 1944 otsustas ka Tuglas, nagu paljud muudki kultuuriinimesed Eestist põgeneda. Muidugi mõeldi sellega seoses, varsti on võimalik Eestisse tulla tagasi ja Tuglas võttis, et siis pika rännaku sõja oludes Haapsalu lähedale mereranda, kuhu paraku enam paate ei tulnud. Ja tuli osalt juhuslike autodega osanud jalgsi rännata tagasi sõja varjupaika, kus Tuglas oli sõja ajal. See oli siis Viljandi lähedal Uustas oma Eesti Kirjanduse Seltsiaegse kolleegi Herman Ewerti talus. See oli väga seikluslik periood Tuglase elus. Ma ütleksin, et tõenäoliselt oli tema elu ja terviski tõsiselt ohus, sellepärast et kohtute juba peale veerevate punaväelastega ja dublasel tuli sõita ka ühes autos Nõukogude ohvitseriga ja nii edasi ja nii edasi, kuid õnne oli ja Douglas jõudis Viljandi lähedale tagasi. Ning üsna varsti pärast seda külastas teda siis Nigol Andresen. Uue võimu vastne esindaja ning Tuglas, kellest oleks napilt saanud pagulaskirjanik pidi hakkama etendama hoopiski nõukoguliku klassiku rolli. Sõjajärgsed aastad olid selle poolest huvitavad, et tegevuses oli veel terve rida Eesti vabariigiaegseid haritlasi, kellel oli tollase ühiskonnaelu mõjutamises veel teatav sõna kaasa rääkida. Nende hulgas olid ka Tuglase lähedasemad sõbrad. Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Vares-Barbarus oli näiteks üks nendest samuti Hans Kruus. Jaga Nigol Andresen oli tegelikult juba Eesti ajal olnud sugune Tuglase ihale ja Tuglase loomingu austaja. Ja nende sõprade toel hakati siis kujundama Tuglasest nii-öelda aktsepteeritud klassikut. See oli nagu kahe otsaga asi. Ühelt poolt taheti Tuglast siiralt toetada. Teiselt poolt aga vajas ka nõukogude võim seda, et Tuglase mõõtu vaimuinimesed tuleksid uue, uue elukorraldusega kaasa. Tugasele pakutakse kohe novembris 1944 Tartu Ülikooli professorikoht kirjandusloo alal. Tõsi küll, Tuglas ei jõua tegelikult sinna ametisse asuda, ta palub algul ühe aasta ettevalmistusaega ja hiljem siis tööle ei asu. Johannes Vares-Barbarus muretseb selle eest. Friedebert ja Elo Tuglas saaksid asuda elama Tallinnasse mahajäetud under Janssoni majja, kus praegu on Underi, Hatsoni muuseum ja Tuglase muuseum. Tuglase kodu Tartus oli seakäigus teatavasti maha põlenud. Küllap ka Barbaruse initsiatiivil omistatakse Tuglasele peagi Eesti NSV rahvakirjaniku tiitel, mis tähendas seda, et Tuglas tõstetakse mingil määral nõukogude nomenklatuuri hulka. Ta saab kasutada teatud eeliseid käia näiteks niinimetatud Toompeahaiglas. Tugasest saab mõne aasta pärast ka vabariikliku tähtsusega personaalpensionär. Ta valitakse Kirjanike liidu juhatusse ja, ja seetõttu me ei imesta ka selle üle, kui kuivassest professorist ja, ja rahvakirjanikust saab siis 1946. aastal ka veel lisaks. Akadeemik Tuglas on esitanud akadeemiale õige lühikese avalduse kus ta võtab statistiliselt kokku oma senise elutöö oma ilukirjandusliku loomingu kriitilise loomingu ja ütleb lõpuks, et tema looming või tema toodang, nagu ta seda sõna ka meelsasti vahel kasutas koosneb õieti 122-st raamatust. Nende hulka on siis arvatud ka tõlked ja kõikvõimalikud kordustrükid ja eritrükid, nii et see on ju igati niisugune mõju varda. Ja nii sai siis Tuglase ametlik klassiku positsioon väliselt valmis paar aastat pärast sõja lõppu. Kuid nüüd me peame mõtlema selle peale, et niisuguse positsiooni hind nõukogude diktatuuririigis oli tegelikult väga kõrge. Ja seda positsiooni ühiskonnas pidi tegelikult kogu aeg üha uuesti õigustama ja selle nimel järeleandmisi tegema. Ja kui me vaatame Tuglase kirjutisi aastatel 40 viis-kuus, siis me näeme, et Tuglas on tõesti teinud niisuguse üles ehitava kohanemiskatse, kui nii võiks öelda. Ta üritab jätkata oma kirjandusloolist tööd ja üritab kaasa lüüa ka Teaduste Akadeemia mõtte talgutes, avaldab mõtteid Teaduste Akadeemia alla loodava keele ja Kirjanduse Instituudi tööplaanide kohta. Proovib midagi ajavaimulist öelda intelligentsi foorumitel, mida sel ajal korraldati õige mitmeid. Ühesõnaga Tuglas osaleb siis selle sõjajärgses Nõukogude elus, aga ühtlasi on ta sellega tõstnud ka jala ühele lävepakule, mille taga on siis uue nomenklatuuri ja nii-öelda parteitu maamehe või parteitu bolševiku üsna kahtlase väärtusega staatus. Ja Me märkamegi, et 1947. aastal järsku see samm raugeb. Üheks viimaseks piiritähiseks on Tuglase kirjutis oktoobrirevolutsiooni 30.-ks aastapäevaks milles torkab silma väga mitmete tollaste kanooniliste mõistete vältimine, nagu näiteks sõna kommunism ei loe sealt kordagi. Ja siis saabub praktiliselt vaikus Tuglase poolt. Tuletame meelde, Tuglas ei ole veel kuidagi põlu all, sinna ta satub alles 1950. aastal. Ja kui hakata lähemalt uurima, mis siis on juhtunud, siis selgub, et et Tuglas on haige. Päris üllatus see veel ei ole, sellepärast et Tuglas mingis mõttes juba juba noorest peast armastas rääkida oma terviseprobleemidest või oma haigustest oli üsna tundlik igasuguse haige oleku suhtes. Peale selle oli Tuglase loomingus mitu sellist haigusega seotud kuvandit või visiooni ka tema oma mütoloogias. Ütleme niisugune vaimne kõrgpinge, mis vaheldub närvi palavikega nägemustega sonimistega. Et see on sageli Tuglase kriitikast niisuguse geeniuse või inspireeritud inimese kujutelm. Ja nõder või närvi või diisikus haige hävingule määratud keha, milles väreleb tabamatu üle aja kestev vaim. See oli samuti üks niisugune inimtüüp, mida Tuglas, ihalus ja mida ta püüdis näha ka eesti loojatest muidugi ennekõike Juhan liivis. Ja Tuglas ise esitas ennast ka sageli sellise väsinud haige vaimutöölisena, kes on kirjutamisest hoidunud oma vaimsest kohuse täitmisest kurnatud, kuid kes võib alati fööniksi pärast puhkust uuesti sündida, et tasuda jälle vaimutööd tegema. Kuid nüüd, pärast teist maailmasõda on siiski olukord muutunud, et need haiguse mängud mingil määral muutunud hoopis tõsisemaks. 45. aastal on Tuglas pannud ühe tohtri palvel kirja oma lühikese haigusloo, kus ta ütleb, et et ta nooruses umbes viis aastat põdenud neuros teenijat ja see oli siis, kui ta oli välismaal paguluses ja võis olla seotud ka teiste tollaste, väga raskete elutingimustega. Kuid seejärel on tema elus olnud ligi veerand sajandit kestnud niisugune jõuline intensiivne tööpäev. Kolmekümneaastate lõpul on olnud väikesi tervisehäireid, aga edasi kirjutab Tuglas väga tähenduslikult. Ma tsiteeriksin lausa seda kohta. Ta kirjutab nii, ometi tundsin nelja viimase aasta jooksul, seega siis alates aastatest 40 41 pidevat jõu vähenemist mille tõttu ka vaimne produktsioon mul tunduvalt anges ei soodustanud mu tervise paranemist ka üldine olukord, kuna pidin neil aastail vahel väga raskeid hetki läbi elama. Talvel 44 45, jäin juba nii nõrgaks, et väiksemgi füüsiline pingutus pani mind lõõtsutama. Tundsin tumedat raskust ja valu, mis tõusis rinna alt kuni kurguni vahel, nii et öösel magada ei saanud. Hiljem keskendus valu juba ilmselt südamesse. Tuglase arhiivipärand, tema eluloolised märkmed, erakirjad Elo Tuglase päevikut ja muu kätkeb üsna hulgaliselt siis ülestähendusi tolle eelpool kirjeldatud haiguse kulgemisest. Tuglas oma tervisehädasid selles mõttes pole kunagi varjanud. Meie käsutuses ei ole mingit täpsemat diagnoosi, aga meie käsutuses on paber, kus arstlik komisjon määrab Tuglasele invaliidsusgruppi millel on diagnoosiks üldhaigestumine, mis arstide keeles üldjuhul tähendab seda, et töövõimetuspole tekkinud mingi õnnetuse või trauma tagajärjel. Tuglas ise kurdab propresseeruvat südamehaigust kuid me paneme tähele, et see haigus progresseerub ligi 30 aastat, laseb tal elada väga kõrge eani. Teisal ta mainib Südameangiini ehk tänapäevasemalt öeldes stenokardijat. Haigust, mille põhjuseks võib olla pikaajaline stress, millega kaasnevad tugevad valud, vähenemine, viiteid ravimitele, millega Tuglast Tombi haiglasse ravita. Ta mainib niisugusse üsna tavalist südame ergutit nagu nitroglütseriin. Aga me paneme tähele, tihti süstitakse Tuglase lihtsalt glükoosi selleks, et tõsta tema üldist toonust. Nagu öeldud, siis Tuglase peamised kaebused on valud, mis ei lase öösiti magada, nõrk, kus, mis ei lase koguni voodist tõusta. Nii et 49. aastal kirjutab ta juba Eesti Kirjanike Liidu juhatusele väga dramaatilise kirja, kus ta muuhulgas ütleb. Minu tervislik seisukord on praegu selline, et nad mitte mingisugust tööd ei või teha ilma et see mu seisukorda kohe veel paremaks ei muudaks. Eriti halb on lugu tähtajaliste ülesannetega paljas mõtegi, millele mulle kohe toob palavikku. Neid ülestähendusi vaadates. Minu meelest ei tarvitse olla spetsialist, et näha Tuglase tervislikku seisundit, on väga tugev neurootiline depressiivne tagapõhi. Ei maksa unustada, et väga palju tuli tol ajal vaikides läbi elada. Väga paljudes tragöödiate Est ei tohtinud avalikult välja teha. Tuglas oli juba 40. aasta lõpul kirjutanud Hendrik Adamsonile, siis oli Tuglas Loomingu toimetaja. Ja ta rääkis loomingu autoritest ja sellest, mis nendega uuel ajal sisemuses sünnib. Ja ütles, et toimetajana ma näen selgemini võib-olla kui teised Nende inimeste sisemist traagikat. Ja küllap see sisemine traagika tegi oma tööd ka Tuglas endas. See eestiaegne ümbrus, millele ma algul viitasin, teiste aegsete kolleegid ja sõbrad, kes võib-olla olid toeks esimestel sõjajärgsetel nõukogude hotell hakkab muutuma hõredamaks. Juhtub mitmeid väga traagilisi lugusid. Juhan Sütiste sureb julgeolekumeeste käte vahel ülekuulamisel, Jaan Kärner kirjutab veel Stalinile luuletusi ning läheb hulluks. Kõige raskemal kujul vaimuhaigeks. Perekonnasõber Barbarus salapärastel asjaoludel laseb endale kuuli pähe Kadriorus tema naine, kes muide oli ka Tuglaste perekonna väga hea sõber ja sõbranna poob ennast üles paar päeva hiljem. Tuglasel aga algavad öösiti valud. Ta istub pikki tunde pimedas voodiserval ja ootab hommikut valud veidikene vaibuksid ja ta saaks mõnegi tunni magada. Esialgu tohterdatakse teda veel Toompeahaiglas, aga juba koguneb ka tema pea kohale pilvi. Aga nagu kuulsime, aga ta tervis halveneb. Ta ei saa teha mitte mingisugust tööd, seda rõhutab ta korduvalt mitmele poole. Nii et kui ta Kirjanike Liidust väljaviskamiskampaania ajal viimasena üheksandal detsembril 1950 välja heidetakse siis võidakse üsna ausalt protokollida, et Tuglas ei ole andnud midagi nõukoguliku. Ja selleks ajaks siis 50.-ks aastaks on ka kogu see toetav eestiaegne ümbrus lagunenud. Viimati veel akadeemias tagandatakse Hans Kruus akadeemia presidendi kohalt ja järgmisel aastal kustutatakse üldse akadeemikute nimekirjast arreteeritakse ja nii edasi. Muidugi alates 50.-st aastast saadik hakkas ka Tuglas ise kartma arreteerimist Siberisse saatmist elati mitu aastat sellises õhkkonnas, kus asjad olid pakitud selleks puhuks, et kui on ootamatu minek, et siis oleks elementaarsed asjad kohvris, oleks võimalik kaasa võtta. Võime ette kujutada, milline pinge tol ajal Tuglaste majas valitses. Aga veel akadeemia juurde tulles Tuglase Loli akadeemia liinis keele ja Kirjanduse Instituudis üks plaaniline töö pärast sõda, see oli Eduard Vilde monograafia kirjutamine, mis oli alanud tegelikult juba varem, Eesti ajal ja akadeemia plaanides on selle monograafia lõpetamine 48. aasta alguses või siis hiljemalt 49. aastal. Aga nagu ma ütlesin, 47. aastal tegelikult Tuglas murdub, tema nii-öelda koostöövalmidus saab otsa, tervis ei luba enam töötada ja nii jääb ka Vilde monograafia kirjutamata eeltöödesse kaugemale ei jõua. Hoopis muid ülesandeid tuleb akadeemias hakata nüüd tegema. On vaja koostada koguteos kodanliku Eesti kirjandus ja ühiskond millega siis tuli anda hinnang kogu senisele kirjandusloole tegelikult millega tuli õieti maha kriipsutada kogu Tuglase senine elutöö mingis mõttes ja selle koguteosega ei saada kuidagi hakkama, see venib ka tükk aega, kuni lõpuks kõrgem partei võim võtab selle koguteose plaanist maha mis oli samuti üsna hoiatav märk. See ei olnud mingi kergendus, see tähendas seda, et uued võimud neid eestiaegseid, intelligentne ning tollaseid vaimusuurusi tegelikult ei usalda. Ja et ka need ei näita üles piisavat koostöövalmidust. Tuglase aruanded akadeemiale nendest aastatest on lühikesed ning sisaldavad peamiselt tema tervisehädade kirjeldusi. Minu arust need on eeskätt tema haigusloo allikmaterjalid. Ta ütleb näiteks, kahjuks oli minu tervislik seisukord 48. aasta jooksul selline, et mu tegevus jäi väga piiratuks. Nii et mul aasta individuaalaruandes midagi olulist öelda ei ole. Ja ka peaaegu kõik järgmised aruanded algavad sõnadega. Kahjuks oli minu tervislik seisukord. Aga siis panime tähele, et pärast Stalini surma muutuvad need aruanded natuke sisukamaks. 55. aastal näiteks raporteerib Tuglased tandredigeerinud ja täiendanud suurema osa oma kriitilisest toodangust mis tegelikult oli ju üsna mahukas töö. Nendel aastatel valmistas Tuglased oma kogutud teoste käsikirja. Kui te nõrga tervise toonitamine, jätkub ka sel ajal akadeemia aruannetes. Ja see mõjub nagu mingisugune kategooriline piiri tõmbamine iseenda ja kogu ülejäänud maailma vahele. Tagantjärele on nüüd meile täiesti selge, et haigus säästis Tuglase mõnestki alandavast episoodist. Nii-öelda terved kirjanikud pidid häälekalt hukka mõistma oma loomingut, lubama uusi nõukogulik teoseid. On väga kurb koomilisi dokumente säilinud sellest ajast näiteks Oskar Lutsu aruanne Kirjanike liidule, kus ta tõotab kirjutada Šolohovi vaimus uue, ülesküntud uudismaa ja, ja muud sellist. Tuglas oli selles mõttes lihtsam, et Tuglas oli haige ja me võiksime võib-olla Sigmund Freudi teooriate valgel öelda, et Tuglase puhul oli tegemist omalaadse, nii-öelda päästva neuroosiga. Mis tuleb appi siis, kui inimene midagi väga teha ei taha. Aga ei saa või julge mingil põhjusel keelduda. Ta variseb sisemiselt selles konfliktis kokku ja see kokkuvarisemine, see haigus nii-öelda legaliseerib tema keeldumise Tuglase puhul võime öelda veel lisaks seda, et akadeemia legaliseeris nõukogude süsteemis Tuglase haiguse muutis Tuglase, mitte tahtmise äravajumise endasse pöördumise tegelikult just nagu teaduslikult pühitsetud faktiks ja akadeemilise Tuglase olemuslikuks tunnuseks. Ja ajal, kui Tuglas oli kõikidest organisatsioonidest välja heidetud ja, ja kõik tema aukirjade muud asjad olid ära võetud, siis akadeemia liikmena püsis ta edasi ja sai sealt ka väikest igakuist palka. Akadeemia aitas mõningal määral ka kõige raskemaid Stalin aastaid Tuglase üle elada 50.-te aastate teisel poolel, siis kõik muutub topia. Tuglas tõstetakse uuesti nõukoguliku kirjaniku ja klassiku staatusesse tagasi, tunnustus tuleb veel juurdegi. Näiteks 56. aastal saab Tuglas koguni NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumile ordeni austuse märk. Aga samal aastal on ta saanud ka August Annistilt kes oli olnud ka represseeritud õnnekombel vintsutustest eluga pääsenud saab ta August Annistilt väga tähendusliku kirja, kus muuhulgas öeldakse. Loodan, et teile, kes te põlualuse põlves suutsite oma selgroosirge hoida enam hädaohtlikuks ei muutu ka uus aupõlv, aupõlv Annisti kirjas jutumärkides sinud selge irooniaga tegemist. Ja andist jätkab. Meie aja murrang on nii järske tormiline, et nii väheseks jäänud endistel inimestel on otse määramatu kohustus endise kultuuriväärtusi mitte lasta täielikult häbeneda. Minu meelest see on väga tähelepanu väärne sõnum, mille Annist Tuglasele saatis. Jaa, Tuglas oli kahtlemata üks nendest, kes seisis selle eest, et need endise aja kultuuriväärtused täielikult ei hävinenud. Mulle tundus oma uurimisega lõpule jõudes, et selleks ajaks, kui andiste kiri saabub 56.-ks aastaks on meil justkui kahe Tuglasega tegemist. Et üks on niisugune krooniliselt põdur aegamisi närbuv haige Tuglas, kelle ainus võime Nõukogude ühiskonnas või kelle akadeemiku töö, kuni võiksime öelda, on teise Tuglase selle eestiaegse päris tõelise Tuglase pärandi eest hoolitsemine, selle redigeerimine täiendamine ja taasavaldamine. Praegugi tegeleb Underi ja Tuglase kirjanduskeskus veel Tuglase kogutud teoste väljaandmisega, mida akadeemiline Tuglas on on ette valmistanud omal ajal. Akadeemiline Tuglas hoolitses siis selle noore Tuglase selle fööniksi taassündiva Tuglase eest, kes elu jooksul paranes kõikidest haigustest, kes oli avaldanud 122 trükitud teost ja sellise akadeemilise kaabutriki abil jäi see tõeline Tuglas mingis mõttes kuni oma elu lõpuni terveks. Ma mõtlen siin all seda, et tal ei tulnud nõukogude süsteemis teha liiga suuri järeleandmisi ega muuta oma elu põhilist sõnumit. Kuuldud saates kõneles kirjandusteadlane Toomas Haug, mina olen Martin Viirand ja me kordame seda saadet järgmisel reedel öösel kell üks.