Tänavu suvel möödub 100 aastat Ühe huvitava nähtuse algusest nimelt neli eesti kunstniku ja üks kirjanik käsuvitasid Ahvenamaal Soomes. Need kunstnikud olid mägi, triik Tassajastarkov, kirjanikega Friedebert Tuglas. Ja enne, kui Soome mindi seda nähtust tähistama, tegin ma intervjuu kustil teadlase Kersti kalliga pärast tagasitulemise järel, aga kirjandusteadlase ja anduskiga. Ja kõigepealt räägibki Kersti Kalju sellest, mis oli põhjus, miks eesti kunstnikud lahkusid Ahvenamaale. Viienda aasta revolutsiooni sündmused, kus noored mehed olid kaasa haaratud, väljaviskamine stiilitsi kunstikoolis Peterburis, kus nad õppisid, Mägid, osariik ja koort ka ikkagi olid sunnitud koolist lahkuma, kord läks kohe otseselt ju Pariisi ja teised, siis kes vahepeal Tallinnasse Laikmaa juurde õppima mägi oli kogu aeg Peterburis ja siis tegelikult sõideti üle Soome kuuendal aastal ja kuna Helsingi ju iseenesest oli pisut hundivabamate oludega ja Helsingist ja kujuneb selline eesti kultuurirahva üks niisukesi koondumiskohti eelmise sajandi alguses. Kuigi tegelikult kirjavahetusest nähtub põgi kunstnikel, see kaugem eesmärk oli siiski Pariis ikkagi oma õppimisteede tähendab ennast täiendada oma sellises õppimisteel. Aga kaaluti ka Soome minekut ja näha on, et läbi läbi Helsingi läbi turu ja jõuti siis Ahvenamaale. Ja see on tegelikult tõesti hästi huvitav küsimus, miks ahvenamaalasest, ahvena maaniaga Helsingist ju ikkagi ikkagi kaugele ta on Soome, Rootsi vahel, ta on absoluutselt rootsikeelne keskkond iseenesest ja minu meelest kõige toredamad. Ühtegi esimesena on selle küsimuse tõstatanud juba Ilmar Talve, kui ta tegelikult just sellises Ahvenamaa uurimuste kogumikus olen. Uuring 1977. aastal kirjutas põhiliselt Tuglase viibimistest Ahvenamaal, aga ka kunstnike viibimisest ja ja toob välja selliseks põhjuseks on tõenäoliselt üks kuulus selline õnningibi koloonia kunstnike koloonia, mis siis 19. sajandi lõpukümneil ja tegelikult ka 20 sajandi alguses tegutses Ahvenamaal, et, et ilmselt see on üks väga suureks tõmbeteguriks. Friedebert Tuglas on väga värvikalt kirjeldanud oma esimest sõitu sinna. Tuletame meelde, et ta oli pagulane Helsingist, oli salaja korra Eestis käinud ja siis tema läks 70. aasta kevadel sellesse samasse Ellinge püüjaid külasse ja ta sattus samasse tuppa elama teisele korrusele talumajas, kus oli eelmisel aastal elanud Konrad Mägi volinik. Just ja, ja tõenäoliselt tegelikult juurde kuuendal aastal peale seda kena, loomingulist ja noorusliku ja boheemlaslik suve Ahvenamaal. Eesti kunstnikud pöördusid tagasi Helsingisse. Riigil oli võimalus üsna ruttu Pariisi edasi sõita, aga Tassa ja mägi jäävad ju tegelikult aastaks Helsingisse ja tegelikult siis nad kohtuvad ju ka Tuglase ka just nimelt meie kunstnikel kuuldud muljed Ahvenamaast siis viisika Tuglase järgmise aasta suvel Ahvenamaale ja loomulikult siin on juttu pagulusest ja loomulikult ka Ahvenamaa ikkagi oli ka pisut eelvabamate oludega ja ja näeme ju ka need toredad kirjad, mis Eesti kirjandusmuuseumis Eesti kultuuriloolises arhiivis säilivad. Kus meie kunstnikud Ahvenamaal kirjutavad, nägigi kirjutabivad, passisin, vaja pole ja saata vaid kõike ja ühesõnaga ta oli selline õnnelik, õnnelik koht, kaks, kus suvesid veeta ja tulla on tõepoolest just nimelt oma esimesi Ahvenamaa suvesi erakordselt värvikalt kirjeldanud oma noorusmälestustes ja ta on ka pärast oma mälestusteost teoses mälestusi Conrad mäest väga kaunilt seda meie kunstnikke Ahvenamaa elamus kirjeldanud. Ja, ja tõepoolest ta läks sinnasamasse ning külla. Need, Ragnar, tantsi tallu, Werner Johansoni juurde kostile sattus samasse tuppa, kus Konrad Mägi leidis veel joonistusi seintelt ja savi kujusi trepinurgalt. Taba väga kenasti seda loodustel kirjeldanud ja ja kui tuli välja, et, et Konrad Mäeteostest aknast vaadates kogu see talu aga mingisugune mingisugune kühmukene puudub, mis talle siis sügise poole selgus, kui hakati jälle talus laudas sõnnikut välja viskama. Samasugune kühmukene, kes sinna, nii et, et läbisele, tollase kirjelduste on see loomulikult, ma arvan, paljudele Eesti inimestele olnud selline hästi tore kokkupuude Ahvenamaaga või ettekujutuse, no minu meelest tuleks endale peaaegu peaaegu mingiks niukseks legendiks meie kultuuriloos kirjutanud. Isegi see maja alus oli tunduvalt jõukam ja ja, ja oma ajas ees võrreldes Eestiga. Juba need kaks ilusat suurt elumaja dublas ei saanud aru, miks kahte on tarvis ühes elatimrix teist veel vaja. Nojah, eks eks loomulikult ütleme sellises rootsikeelses keskkonnas, Ahvenamaal natukene teistsugune elamistava kui ütleme eesti taludes ja tegelikult ka Konrad Mägi näiteks ta kirjutab ju, et kõik on talupojad, aga elavad nagu eestimaal mõisnikud, nii et ka selliseid võib-olla pisut rahulikuma, pisut paremat elujärge, seda loomulikult märgati ja Tuglas on juba kirjutanud seda, et ega ta naguniisugust suurt rasket töötegemiste rügamist ei märka. Aga noh, muidugi see laevandus ja merendus ja kõik see mis Ahvenamaal oli ja sellega selle talu kohta, et tegelikult ju ka oma järgmisel suvel 1909. aastal tulla, see oleks väga tahtnud, ta kõigepealt pöördus taas õnninge püsse ja oleks ju äärmiselt meelega elanud sealsamas talus. Aga paraku see talu läks just nimelt pankrotti ja, ja lõpuks müüdi maha ja ja tegelikult ka talu talu peremees oli sunnitud hoopis palgatööle minema mandrile. Ja teada on, et alles oma pensionipõlvest tuli tagasi sinna külla, ühte pisikesse kohakesse elama. Tuleb meelde ka, et peremehe vend oli rohkem ilma näinud tali Ameerikas käinud, seal meremehena leiba teeninud ja, ja kapis laiema silmaringiga. Aga Mandri-Soomes seda ei olnud veel jõudnud, niisugune oli elu tol ajal. Tollase mälestuste põhjal ja ta väga põhjalikult kirjutab nendest kahest mehest just nimelt seda ja toob ka välja selle, et need kaks meest tõesti pisut oskasid soome keelt, mis on ikkagi Eestist tulnud inimesele suhtlemise mõttes ju väga, väga oluline ja toota siia selle toreda nüansi sisse, et see peremehe vend, mees, ta oli just nimelt Ameerikas sattunud Soome kogukonna juurde ja just nimelt seal seda keelt õppinud. Nii et ka ilmselt just nimelt selle talu valikul. Muidugi ma arvan küll, et see, see soome keeleoskused ja teatud selline suhtlemise võimalus siiski see oli oluline. Peame meeles, et sel ajal Tuulas rootsi keelt ei osanud noore mehena veel Ja ja loomulikult ja, ja ka eesti kunstnike puhul, eks ole, ikkagi soomekeelses keskkonnas oli ikkagi võimalik ennast ju uni vastastikku mõistetavaks teha. Kui Andrus Mägi lahkus, siis 25. aastal kirjeldas Tuglas väga värvikalt ja võib-olla ka natukene paisutatult seda niisugust boheemlaslik elu seal Ahvenamaal. Ja näe, lahkumise puhul ju Tuglas kirjutab sellise teose mälestusi kondavat mäest ja seal ta nüüd tõesti. Aga niisuguse kirjandusliku sulega maalib pildi sellest nooreestlaste just nimelt kunstnikest ja kirjutab, et olid veetnud yht puht Eeemmlaste elu olitraageldanud lagenovaid saapaid viiulikeeltega ja piksinud neid dušiga minna tantsima. Külapidudele olid Heedelnud ahvenaaedadega, mida oli rajal õnningemist Marie homne tükki 30 ja oli heidelnud Maria Hammis ainsa riigivõimu esindaja kale konstaabliga olid hulkunud metsis kaljurannikul liikunud merel ja teinud rännakuid läbi kogu saarestiku Kunilemlandi kastel Holmi, Jabomarsundini ja raha. Ja niisugused olmemured muidugi pidevalt kummitamas kuklas. Kui nüüd vaatame Eesti Kunstnike, eks ole sisse ja nende kirjavahetus, siis see rahamurede küsimus loomulikult tuleb ja ju väga-väga ilus kiriga kondad mäelt säilinud 1009 kuuenda aasta suve lõpus, kus ta kirjutab, et kõik oli väga tore, töötasime ja kõik see hoog oli väga suur, aga kõige proosalisena lõpp raha otsas, eks ole. Ja, ja see rahamure tegelikult jättis juga tasa ja, ja mäe ju aastaks Helsingisse, kuigi silme ees terendas Pariis ja soov igatsus jõuda. Ja teame ja seda ka, et Eesti Eesti inimestele pakkus seid hõimuvennad seda võimalust ja soome kirjandusseltsis Jakob Hurda rahvaluulekogus ümber kirjutada ja selle eest tasu saada, mida siis ka tasa ja nägi, tegid ja, ja on ka meil praegu sellest soome kirjandusseltsist ju nende arhiivistega väga toredasti väljavõtted ja kõigis selles pidamisest, kui palju siis kirjutati ja palju siis tasu saadi. Igatahes seitsmenda aasta suve lõpus siis oli nii palju kogunenud, et kas 100 mägi said teoks teha oma unistate sõidu ja, ja Pariisi minna. Ja, ja see on tegelikult ju imetlusväärne, kui me vaatame, ja kui me vaatame seda avatust, eks ole, kuidas Euroopasse mindi, kuidas õpiti, kuidas endale eesmärke seati ja teades ikkagi seda materiaalset olukorda see, see on minu meelest imetlusväärne tolle põlvkonna Eesti kultuuritegelaste juures. Tuglas kirjanikuna muidugi on kirjeldanud oma muljeid ja kogemusi nendest suvedes, mis ta veetis seal kuni 13. aastani. Aga kunstnikud nägi Tassa trikas tarkov, kes on rohkem kirjutanud nendest asjadest, jätnud meile omapoolse suhtlema. Tolle aja inimesed taimede tänu armastasid kirjutada ja õnneks on ka meie arhiivides säilinud kirjavahend ja, ja tegelikult nii mägi kui Tassa nende mõlema kirjades tegelikult tuleb just ikkagi välja täpselt seesama arutelu iseendast, mida see Ahvenamaa. Ja just nimelt see kokkupuude selle põhjamaise loodusega, selle pisut võimsam, aga ka seda Eestis nähtud, aga samas mitte liiga kaugega, mitte Liiveksootilisega midagi, et mida see neile andis. Ja ausalt öeldes ju ka teame ju, et mägi võttis värvidele insti, teame Eesti kunstiloos, et just nimelt Ahvenamaa on see arvatavasti, kus ta ikkagi rohkem nagu maalimise poole pöördus, üldse varanda õppis skulptuuri ja loomulikult ka Tassa tasane kunstnikest tibulla, kellele see Ahvenamaa tõesti kõige rohkem hinge läks, Diane tasa oli seal ju kaks korda 1906 ja samuti 1913 13. aasta näeme ka näitusel siin praktiliselt pool on tasasse, on tema niuke kõrget kõrgaeg tema loomingus üldse ja tasane ise ise kirjutanud, tan nimetanud Ahvenamaad oma oma sünniks, seal oli minu sünd kunstnikuna loomulikult mõeldes sõda. Taan Ahvenamaa loodust võrrelnud Norraga, kus kallas kaheksandal aastal oli just leidnud seda nisukest pisut sellist vaoshoitumalt intiimsust, seda nihukest jaapanipärasus, seda, seda nisukest meeleolu, mis me tõesti ning on väga-väga tõsiselt, näeme vastu, astub heegeldamas ja tasa ja Tuglase kirjavahetusest on näha ka veel, et hiljem, 14. aastal ta ikka kirjutab veel saks Ahvenamaale, kuidas, millised meeleolud seal oleks, milline idüll kuidas jälle saaks võib-olla uueni sihukese loomingulise puhangu ja ma tõesti arvan, et mitte nüüd võib-olla ainult kui me lähme ja vaatame seda kaunist, seda loodust ja seda, seda elamust, mis sellisele loomeinimesele ta pakub. Kui mõelda seda, et Peterburist tulnud mõelda seda viienda aastani, niisugust situatsiooni kõike ja siis Ahvenamaa oma nihukeseid ülliga. Te rääkisite Aleksandar Tassast. Mis on põhjus teie arvates teie kui kunstiteadlase arvates, miks ta kunstile varsti selja pööras ja hakkas tegelema kirjanduse muuseumid, kirjastustegevuse, kirjanduselu ja niisuguste asjadega? Tassab on ju niisugune tõeline ideede generaator, et selles sõpruskonnas muidugi kui me räägime triigiste mäes, kes Eesti kunstielus või kunstiajaloos on ju niivõrd suured nimed, aga Tassa kogu aeg selles seltskonnas kogu aeg, ideede külvaja ja tegelikult kirjandusega hakkas ta tegelema juba juba Pariisis olles ja samuti muusika tema huviorbiidis tõesti teada fakt on see, et just nimelt see 12. 13. aasta just nimelt teine ahvenaperiood, vot sealt on see tossa kõige ilusam ja uhkem niisugune kunstiline pagas. Loomingu pagas pärit ja tuleb tagasi Eestisse 14 veel mõned asjad ja ta tõesti loobub kunsti tegemisest ja pühendus kirjandusele. Kes seda nüüd oskab öelda ja tema hea sõber, Tuglas, kes on ju kirjutanud tasast ja, ja see mõte on umbes selles, et, et tõesti sellise tohutult andeka inimesena ja tohutult niisukese sellise kultuurist vaimustava inimesena tõesti tegelasnii mitmel rindel ja ilmselt see niuke killustatus Ottole kasuks selles mõttes, et et ta on nii kirjanduses meile jätnud jälje kui kunstis kui ka kogu selles suures organiseerimistöös. No kui kirjandus Muuseumis tasaarhiiv tohutu suur, tohutult palju kõike küll kunstiajaloo kohta, mis, mis iganes kõige kohta, aga et ta killustus ju tegelikult seal seal vahel Kui neid mehi kunstnike antud juhul omavahel võrrelda, kes oli siis rohkem niisugune unistaja ringi käia, jalutaja ja mõtiskle ja kes oli rohkem töötegija, mis mulje teil? Ma arvan, et, et küllap nad olid kõik jalutajad, küllap nad olid kõik unistajad, küllap nad olid kõik töötegijad, loomulikult noored inimesed loomulikult sinna sinna oli unistusi, sinna oli külapidusid, sinna jäi kõike. Aga näha on, et seda, seda töö tegemist ja ikkagi seda nisukest sihipärast, ikka kunstnikuks saamist ja seda oli neil kõigil ikka palju tegelikult ja, ja ka nende kirjavahetusest on seda näha või mitte. Omavahelisest aga noh, näiteks Tassa kirjutaksin laikmaale ja ikka see äramainimine, et me teeme siin tööd, tööd ja et mehed on tulnud siia tööd tegema ja need unistused edasi edasi liikuda. See kumab igalt poolt läbi. Tähendab see niisugune boheemlaslik suve osa? Ega see ei tule nii väga Kunstnike eneste kirjadest välja, see tuleb jälle nüüd Tugast lugedes, kus ta tõesti muidugi sellise ilusa kirjandusliku niisukese metafoorina ega need kunstnikke ja toob välja selle, et tema sai need selle teabe järgmisel aastal, olles Ahvenamaal inimeste käest noh ütleme sealt alustaks, kus siis meie kunstnikud oma olemise, oma tööga, oma tegemistega oma nooruslik boheemlaslik eluga jätsid mulje jätsid mälestuse jätsid nii, et neist räägiti aastaid hiljem veel. Te olete värvikalt võrrelnud, et ega need kohalikud inimesed ei teadnud eriti, mis maalt nad pärit on. Nende nimed olid ammu meelest läinud, aga need isiksused, need näod, nende teod ja nende olek see oli jätnud suure mulje kohalikele rootsikeelsetele talumeestele. Jah, seda, seda kirjutab Tuglas ja väga tore on ka see, et see meie näitus ei jää mitte ainult et see kolm kuud suvel seal kohapeal vaid sellega kaasneb ka tegelikult mälestusmärgi avamine nooreestlastele, nende viibimisele Ahvenamaal. See oli siis intervjuu Kusti teadlase Kersti kolliga, aga samadel teemadel räägime nüüd Jaan Unduski ka. Ahvenamaa oli ju tollal võiks öelda vene impeeriumi kõige läänepoolsem osa. Soome oli seisev suurvürstiriik aga siiski tsaaririigi koosseisus oma vabadustega ja nii edasi. Ja Ahvenamaal maitsesid naad näiteks Tuglas, kes oli poliitilise politsei poolt jälitatud erilisi vabadusi, sest see oli mõnes mõttes ka selle suhteliselt vaba Soome suhteliselt poliitiliselt kõige vabam, vabam osa. Ma tahaksin öelda siiski seda, et see mõte nooreestlaste viibimisi Ahvenamaal meelde tuletada ei olnud nüüd sündinud neil viimastel aastatel ja kindlasti haudus paralleelselt nii mõnegi tuntud inimese peas. Aga minu jaoks see mõte algas aastal 2001. On siis juba nüüd viis aastat tagasi, kui üks neid väheseid estofiil kes laias maailmas tegutsevad, nimelt Eric Dickens on siis mees, kes tõlgib eesti kirjandust inglise keelde saatis meie asutusse kirja ja selles kirjas oli huvitav mõte. Tol ajal tegelikult vastavad read. Nimelt ta kirjutas, minul on ka teine unelm, et õnninge muuseumis Ahvenamaal oleks näitust riigi Tassoya mäe maalidega ning Tuglase tekstidega seintel. Muuseum on olemas, kuraator on päris noor ja entusiastlik, aga algatus peaks tulema Eestist, mitte inglasest tõlkijalt, kes elab Belgias, kes elab tegelikult dist Hollandis elanud. Ja ja on, on siis, ongi vist siis pool inglaste ja hollandlaste ja see kiri, muuseas, see on otsetsitaat, ongi eestikeelne kiri. Ja tollal Me August Eelmäega seda asja arutasime ja nagu ei tundunud see reaalne, et, et sellega kohe saaks pihta hakata. Ülesanne tundus olevat üle jõu käiv ja isegi natuke elukauge. Aga noh, selliseid elukaugeid asju tihtipeale realiseerivad tihti kõige olulisemad inimesed. Ja kui muuseum, meie muuseumiosakond pärast augusti ööl ma lahkumist sai oma uueks juhiks eharanna siis tema muuseas isegi esialgu Dickensi kirjast sõltumatult hakkas sedasama asja koos siis Adamson Eriku muuseumi daamidega, kellel vist mõttega ka juba olemas kuskil aju tagasopis haudunud hakkas siis seda asja tõesti korraldama. Ja saadi see seesama, no päris noor ja entusiastlik ning muuseumi juhataja selle ekstra hästi Tapa, tema oli väga entusiastlik. Selle Eesti Eesti mõtte edasiarendamisel saadi kampa ja maksis tehtigi, tehtigi sel aastal see see asi ära, et avati näitus, kus riigi tasa Mäe maalid on seina peal. Ja Tuglase tekstid vitriinis sedasama sõnningebüüs, kus siis nii nii Mägi kui ka Tuglas triik esimest korda Ahvenamaal tutvust alustasid ja kus oli kunstnike koloonia juba tollal 20 aastat eksisteerinud? See oli siis tähendab soomerootslaste koloonia ja siis tuleb Starkopf neljandana juurde, eks ole, tema kui skulptor seda ei tule mõista niimoodi, et neli meest Päeval tegid tööd õhtul istusid õlle või veiniklaasi taga, see oli suuresti nad olid seal erinevatel aegadel, aga see mingisugune vaimsus oli see, mis neid ühendust Ja ma arvan, et koos istuda Ahvenamaal sahvat mõttes ainult alles nüüd. Sest avasime seal Kaju, Jüri Ojaveri tehtud monumendi ilmselt ühe vähese laias maailmas eesti kultuuritegelastele pühendatud monumendi ültse onu Lydia Koidula on olemas, mälestusmärk Soomes on tordil teleIirimaal, ma ei tea, palju neid üldse on. Aga nüüd on siis need viis pinki seal igal pingil ühe mehe signatuur ja aheldatud Ahvenamaa kaljude külge ja võib-olla nende vaimud seal istuvad viiekesi koos, ajavad juttu. Kuid omal ajal oli tõepoolest teistmoodi ja mina olen kõige rohkem kursis Tuglase Ahvenamaal viibimistega ning nendega on ju kõik kõige rohkem kursis. Tuglas on sellest kõige rohkem kirjutanud. Ja mis Tuglast Ahvenamaal hämmastas ja üllatas ja mis tegelikult talle väga tähtsaks kujunes, seal oli ju just nimelt üksildus ja vaikus. Ta oli võtnud osa revolutsiooni sündmustest koosolekutest, propageerinud sotsialismi ja nüüd kolm kuud suvel olla võõras keskkonnas keelt, valdamata paratamatult süvened endasse süvenenud, ilmselt ka loodusesse. Ja Tuglas taipas seal olevat esimest korda elus, et on võimalik maailmas üksi olla. Vot säärased üksiolekut, nad on omamoodi ka piirsituatsioonid ja nendes tihtipeale mõningat eluliselt olulised asjad selguvad. Tuglas oli ju kirjutanud põhiliselt külajutte varem ehkki ta ei olnud enam selline tavaline eesti küla kirjaniku, et tal oli oma paatost ja stiili ju rohkem juba aga tegelikult alles seal Ahvenamaal, kui ta vaim tühjenes kõigest sellest, mis siiski vist oli kõrvaline. Sellesse vaimsus tühjenes ja selgus, et seal vaimsuse põhjas on tahtmine kirjutada midagi muud. Seal Tuglas õieti teha ei osanud, ta luges, ta jalutas, ta kirjutas, süvenes loodusesse, süvenes kirjandusse, mis talle see väga oluliseks näiteks Friedrich Nietzsche teostes vaatas loodus Nietzsche silmil ja luges Neiched Ahvenamaal. Tegelikult selgus Tuglase elu ülesanne esimest korda tali juba varem kirjutanud külajutte. Ja ka selliseid jutte, mille paatos oli eesti kirjanduses esmakordne stiliseerinud modernset eeskujude laadis. Kuid alles Safenama vaikuses üksinduses selgus talle tema siis elu üleskirjutamine, kui tema eluülesanne ta jalutas Safenova metsades ja kaljudel vaatas sedasama loodust, siis Nietzsche tekstist saadud impulsside läbi ja pärast luges sedasama nyydschet Ahvenamaa looduse taustal. Need läksid justkui omavahel segamini, nii et kui me vaatame seda, kuidas Tuglas on kirjutanud niitsest ja kuidas ta kirjutanud Ahvenamaa, siis need asjad sulanduvad ühte ja seal selle kõige vahele ta siis kirjutas oma oma teoseid üsna vähe, Davis Ahvenamaal lõpuni see oli omamoodi selline murranguperiood, kus ta õppis muut moodi kirjutamine ja, ja nagu ta ise ütleb, tegelikult uutmoodi üldse maailma nägema. Mis sai selle uue kirjutamise aluseks üsna vähe Viistusel lõpule, kuid ta alustas palju ja muidugi akumuleerib endasse väga palju sellist, mis mis hiljem sai siis nii-öelda Tuglaslikuks nii stiilis kui ka sisus. Jaan Undusk, me teame ju, et Tuglas armastas käia, ta tegi pikki matku oma elu jooksul ja te olete öelnud ka väga kujundlikult, et Ahvenamaa saared on täis tema mitte ainult jala, vaid ka istumiskülje, selja ja kõhujälg. Nojaa, Athena paistab olevat see koht, kus siis no nagu öeldud, Tuglas esimest korda elus üldse tajus üksindust, et inimene saab olla üksinda. Ja nagu ta ütleb, maailma lõpus on kohe tema tuntud novelli pealkiri, see oli just säärane eluperiood, kus kus noh, nii-öelda lapsepõlv oli otsa saanud ja, ja siis uued, kirjanduslikud ülesanded hakkasid selguma. Ta suutis teha seda, mida laps teha ei suuda, ta suutis lihtsalt lamada, taevasse vahtida, olelda, olemas olla, mõelda ja tõepoolest Tuglas on Ahvenamaad. Seda võiks nimetada ka tema isiklikuks vahekorraks Ahvenamaaga võtnud vastu väga mitmel poel palju ringi kõndinud, palju kaljudel lamanud isegi öösiti kuskil seal veteveerul. Noh, ma ei tea, Lovesse langenud nagu, nagu mõne väikse miniatuurse järgi võib ju vähe liialdatud oletada ja teda loodust tõepoolest igat moodi tajunud. Ma tahaksin öelda seda, et see ei olnud ainult nüüd Ahvenamaa loodus, kui mina ise Ahvenamaal käisin seekord esimest korda, siis siis ma ei saanud esimestel päevadel ikkagi päriselt aru sellest, miks miks see Ahvenamaa loodus neile eestlastele eesti poistele, kellest ju nii mõnedki olid pärit Lõuna-Eestist ja ilusate maastike keskelt. Miks see neile nii vapustavalt mõjus? Et seal siis mägi otsustas lõpuks hakata maalima, Tuglas jõudis siis äratundmisele oma kirjanikukutsest ja nõnda edasi. Tassa tegi oma oma huvitavaid pilte seal. Kuid jah, ma arvan, et üks, üks oluline detail siin ei olnudki mitte nimelt loodus ise, vaid Tuglase puhul lihtsalt see, et esimest korda oli nendest pingetest maas, mis teda kogu aeg oli jälitanud pärast ka pärast vangis olekut. Teiseks tundub, et et nii Tuglase kui Mägi puhul nad avastasid selle Ahvenamaa looduse kaudu, kui nüüd sellest kitsamalt rääkida ka tegelikult oma Lõuna-Eesti maastikud, kus nad olid lapsepõlves olnud ka üks Tuglase lapsepõlvekodusid, oli ju Otepää kuppelmaastikul. Ja nüüd esimest korda noh, lapsed ei näe ju, ei vaata ainult ümbritsevat maailma nagu sihuke esteetilise objektina, aga nüüd Ahvenamaal kuidagi mingi väikse nihke kaudu. Äkki kerkis see lapsepõlve ilus maastikuelamus ka pinnale ja nagu võimendus Salavem Ahvenamaal. Ja ma arvan, et kuskil seal teisel-kolmandal päeval ekskursiooni ajal, kui me nägime juba Ahvenamaa kõige kõrgemaid kaljusid ja saime nende otsa ronida ja vaadata sealt merd, siis, siis ma sain aru, et Ahvenamaal oli tõesti ka midagi sellist, mida mida Eestis Eesti looduses nagu vist üldse ei ole, ehkki ka meil on oma paekallas ja nii edasi. Aga seal on mingisugune selline kalju, maastiku ja siis taimestikku ühtsus. Ja sellest tulenevad ornamentide mängud kivide peal ja ja läbi kivide kasvavad puud ja taimed. Ja, ja siis nende vahel seal kolksu väsi, mis on jah, päris eriline, mille sarnast päris Eestis ei olnudki ja Tuglas muidugi tema puhul oli just ka see meri seal nende kaljude ümber. Ilmselt. Disclama Eesti passi ja aga nüüd selle eesti kirjanduse tõlkija Dickensi idee kandis vilja. Eestis oli võimalik seda näitust vaadata, nende kunstnike töödest toimus ka teaduskonverentsnäitus, läks Soome, Ahvenamaal toimus pidulik avamine, kohalik muuseum, siis võttis teid lahkesti seal, vastunäitus on praegu kõik seal avatud ja siis pinkide grupp on seal vaatamiseks ja ilmselt siis käega katsumiseks. Aga nüüd, mis olid teie tähelepanekut, Jaan Undusk sellelt avamiselt ja järgnenud päevadelt. Ja ma tahaksin öelda, et see pinkide grupp ei ole mitte ainult vaatamiseks käega katsumuseks otsion Ta istumiseks, Jüri Ojaveer on selle peale mõelnud. Ja need rootslased rauad, väga monumentaalsed, väikesed, aga ikkagi monumentaalseid asjad, mis seal kaljude küljes on nende peal, igaühe peal on ka siis tõrvatud tammepuust plaat, et mitte külmal ajal sinna külge kinni jääda. Ja Jüri oja ver ka pärast avamist kogu aeg rõhutas seda käies inimeste seas, et nad ei võtaks seda mälestusmärki, mingit puhast esteetilist objekti, millest tuleb distenseerivaid vaid ütles, et istuge, istuge neil pinkidel, ma tahan näha, kuidas, kuidas te seda teete ja kuidas see teile mõjub. Daame, kes väga delikaatselt istusid, kõik viis pinki läbi ja nemad said ilmselt siis selle tõelise elamuse. Mida selle juures veel nagu rõhutada. Me sõitsime Ahvenamaal ka ju ringi. Ja meid juhendas Indrek, kes tegi seda väga hinge teiega. Ma olin sellest suurest ekskursioonid koos paari inimesega juba üks päev varem kohal. Ning me läksime jalgratastega Lumparbi külla Numparlandi Saarele otsima seda viimast maja, kus Friedebert Tuglas 1913 oli elanud ärklikorrusel vaatega vastu õhtutaevast. Ja me ei leidnud meile jäiga aega natukene väheseks ja tagumikud olid juba jalgrattaga sõitmisest natuke valusad, need pöördusime seda maja leidmata tagasi. Järgmisel päeval Päeval tuli seltskond koos Sandrakiga, kes arvas, et nad seda maju nagunii ei leia ja ei läinudki seda otsima. Aga pärast näitas, nüüd on vist õige, õigemini näituse avamise ajal kohtusime Ott Sandraku täiesti juhuslikult ühte nooremapoolset naist, kes seda Rosenbergi dollastis Rosemary maja teadis ja ütles, et selle maja praeguseks valdajaks on ka tema tuttav või isegi sugulane ja andis meile juhtnöörid leidmiseks ning me läksime pärast avamist ja leidsime selle maja üles. Juhuslikud reede õhtul omanikud ise seal maja ümber askeldamas, lasti meid sisse ja näidati ka seda tuba, kus Tuglas oma õhtutaevavisioonid kirjutas. Ja see oli üks selle Ahvenamaa ekskursiooni võib-olla kõige suuremaks avastuseks, muuseas, seesama talu ei ole ainult siis peahoone aga huvitavate tubadega all ja üleval vaid vaid mitme kõrvalhoonega sama talu on praegu müügis. Kui ma ei eksi, siis 235000 eurot on, see on see müügihind. Olime seda külastamas käinud taga bussis, siis tekkis mitmel inimesel korraga ühiselt sõltumatud mõtted. Räägiks asjast Kultuurkapitalile kostaks ära hästi loomeinimeste jaoks äkki ostavad ja teeme veel ühe ühe loomemaja eesti kirjanikele muidugi, see ei ole tõenäoline, et neid ainult eesti suudaks seda ära osta ja, ja seal oma sinna oma kirjaniku saada, aga võib-olla, et koostöös soomlastega näiteks Soome Kirjanike liituda või mõne teise Soome vastava institutsiooniga ollakse, ollakse täiesti võimalike, siis võiks ju seda maja seal kasutada mitte ainult Eesti ja Soome kirjanikud, vaid ka teised Skandinaavia kirjand, aga see on muidugi jah luulu, mis näitab lihtsalt seda, et see maja meile väga meeldis ja Me tajusime selle õhustikus tõesti midagi, mis kutsub üles loomingulisele tööle. Kuuldud saates kõnelesid kunstiteadlane Kersti Koll ja kirjandusteadlane Jaan Undusk. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja me kardame seda saadet järgmise reede öösel kell üks.