Julius Põldmäe, sa oled ju hariduselt jurist, aga olnud tegev erinevates kultuurivaldkondades. Kas sa oskad öelda, kuidas sinu huvi kirjanduse vastu kujunes? Jää farmeerus? Lugesin väga palju, nii nagu ma praegu loen hommikust õhtuni. Ja tookord on mul meeles, et Norra Thomsoni romaani On lugesin ma öö läbi ilma magamata ja läksin sama targalt ilma magamata kooli. Ja selles samas majas oli kaks kooli, üks oli siis viieklassiline, see, kus mina õppisin gümnaasium ja samas majas oli ka kolmeklassiline kaubanduskool. Meie kooli direktoril oli kombeks. Kui oli midagi klassivälist ettevõtmist, siis seda ühe õpilase, kes pidi kõik selle korraldama, oli see aktus või, või ekskursioon või? Ja Mulle tuli ülesanne korraldada Eesti vabariigi 10. aastapäev aktusega ma koostasin kava, rääkisin esinejatega kõik läbi ja esitasin kavalisis direktorile. Ta lõi ainult ühe pilgu selle peale, ütles, et nõus. Mina siis oma nina tarkuses, nagu ma selles koolis ikka esinesin, ütlesin, et aga mina ei ole sellega nõus. Mispärast ja ma avastasin, et siin on kaks kooli, aga võib-olla kaubanduskoolis on ka edukaid õpilasi, kes tahaksid oma võimeid proovida ja mina mõtlesin, et tuliseks ma otsin kaubanduskoolist mõne õpilase omale kaaskõnelejaks direktor, mõtle natuke, nõus, teist korda nõus. Ja ma pöörasin siis eesti keele õpetaja poole. Ta mõtles natukene ja ütlesin, et mul ei ole tõepoolest kedagi soovitada. Sest ma ei leia niisugust õpilast, kes võiks kõnelda, aga soovitas siiski. Pöörake igaks juhuks Karl Ristikivi poole. Tema on tark poiss. Aga ta on nii tagasihoidlik, et vaevalt ta niisuguse ülesande kärustab ma otsingi karrisi üles, ta oli siis kaubanduskooli lõpuklassis ja üllataval kombel oli tema kohe nõus esinema, tema rääkis siis kõrvalt ka lühema ettekande. Aga ma pean ütlema, tema kõne oli väga hästi ette valmistatud ja ta tuli sellega suurepäraselt toime. Ta rääkis küll natukene tagasihoidlikult vaikse häälega, aga ütle siiski kõigile arusaadavalt ära, mida ta mõtles ja ta lõpetas oma kõne. Mul on selgesti meelde jäänud. Nii. Eesti Vabariik sarnaneb egiptlaste pühale linnule fööniks, selle mis tõuseb ka pärast tema põletamist tuhast uuesti üles. Ja kui nii mõelda, eks ta oli siis päris ennustavalt öelnud eestivabriku kohta. Ristikivist kujunes siiski varsti korralik ja tähelepandav kirjanik. Ta võttis osa 1938. aastal looduse kirjastuse poolt korraldatud romaanivõistlusest ja võitis oma romaaniga tulija raud esikoha. Esimene looduse romaanivõistlus korraldati 1927. aastal. Kirjastus korraldas Tartus Vanemuises kirjanduse ja muusikaõhtu, kus avati ümbrikud autori nimedega. Ja seal selgus, et esimese auhinna oli saanud noor tundmatu kirjanik August Jakobson. Teise auhinna oli saanud oma tuulaja armukese eest juba luuletajana alustanud Betti Alver ja kolmanda koha ka samuti juba kirjanduse alal natukene sõrme katsunud Mart Raud. Neljanda nõmmelt lohutusau sai reed morn kodanikunimega Friida treiverk ja kuna see kirjandusõhtu kujunes korralikuks meeldivaks õhtuks, siis reklaami himuline kirjastus loodus, mis lühikese ajaga tõusis Eesti juhtivaks kirjelduseks, tahtis sama taolist õhtut Tallinnas korraldada. Ja see pidi toimuma ja toimuski Tallinna Draamateatris. Meie neljakesi, koolipoisid, otsustasime kuulaja osa võtta. Läksime siis teatri ette, kuid aeg oli veel alguseni pool tundi. Niipea kui me teatrisse sisenesime, tuli meie juurde kirjastuse tegelane, kes tutvustas ainult vastavalt ja ma usun, et see oli Jaan Kangilaski sele kirjasse A ja O. Ja ta küsis meie käest, et kas te olete nõus Tartu rahvast aitama. Muidugi olime nõus sellega ja ta siis seletas pikemalt. Ütlesin, et täna see peokõne ja kokkuvõte romaanivõistlusest peab tegema Tallinnas tuntud ja üle Eesti tuntud arvustaja Rasmus Kangro-Pool. Me leppisime temaga kokku. Ta tuleb teatrisse pool tundi enne algust, siis üksikasjades veel arutada. Aga praegu närib kellaaeg juba seda lubatud pool tundi ja teda ei ole kohane ilmunud. Teie kui Tallinna koolipoisid ehk teate, kus ta võib oma õhtut veeta sõprade kandis oli kuulda, et ta vaheteval nii istub, seal võib-olla lähete, otsisid teda kusagilt üles. No meil ei olnud midagi selle vastu, mina teise sõbraga läksin Narva maantee suunas. Ja teised kaks läksid kesklinna suunas ja neil õnnestuski kohe leida tolleaegses lõbustuskohas mahusoratsioli marssell laua taga koos sõpradega istumas Rasmus Kangropooli naerda, Läksid julgelt tema juurde, tuletasid talle meelde, et teda oodatakse väga teatris. Ta oli vaadanud ise kellad ja ma olen tõesti Meie elud ja läks kohe poistega koos teatrisse. Kuidas nad oma asjad kokku leppisid, see oli nende asi. Kirjasse meestega. Meie läksime kontserti kuulama ja see õhtu selle viivituse tõttu hilines peaaegu poole tonni võrra. No õhtu siiski algas, seekord oli kirjastusel loodus puudu sellest efektist ümbrikutee avamisest, kuna kirjanikud olid juba teada, kuid tutvustati meile kirjanikke ja nad pidid kõik lugema, siis oma töödest Aunia romaanidest katkendid August Jakobson ei ole kohale tulnud. Teise koha saaja, Pedja Alver oli siiski kohal ja mul on väga elavalt meeles pilt, kuidas ta esinemiskohta tuli ja kuidas ta oma tükel sellest oma romaanist tuulearmuke esitas. Ta hakkas lava tagaservast, seal oli veel poolpime või peaaegu täiesti pime. Ta tuletas tõepoolest meelde inglit, kes oleks taevas olnud ja ta oli üleni valges kleidis. Punane õis oli linnas ja tema ettekanne tema romaani lugenud. Mul oli nii õhuline, nii et ma unustasin teised esinejad, Mart, Raudja, Friido liberg, hoopiski järjekord tuli muusikaliste palade kätte ja Rasmus Kangro-Pooli. No kõneks, tal oli igaks juhuks antud ettepull, et ta muidugi ei kasutanud seda, hakkas rääkima, aga selleks pildiks oli tavaline orkestrantide pulk kergest puitmaterjalist kokku pandud, aga Rasmus Kangropool läks kõnestada jäänud, aga neil tõepoolest hästi läks ise hasarti, nii et ta unustas selle puldikese pani käe sinna serva peale, aga see oli neer jalgadel, et ähvardas kohe maha kukkuda. Ta sai veel poole kukkumise pealt selle kinni püüda. Kõneles edasi, aga natukese aja pärast olid jälle jälle unustanud. Teise käe teisele poole serva peal ja salgu toimus samasugune pilt nagu esimesega. Päris maha ei kukkunud põld. Kuid ta jõudis selle kinni võtta ja nii rabelastusele puldi kallal. Kolm-neli korda õhtu jooksul. Ühel päeval kirjutas Tallinna ajalehtedes ja ajaleht Vaba Maa irvhammas, nagu ta teeste lehtede keskel oli. Kirjutas selle õhtu kohta nii peokõne ja ülevaate kõne mani võistluse kulgemisest esitas tuntud kriitik Rasmus Kangro-Pool. Ta kõneles teemal, suured ideed ei seisa püsti. Nii oli ta siis omapoolse hinnangu andnud sellele kõnelejale jää kõneleb nii paluma elasin isiklikult kaasa. Romaani võistlustele sattusin ellu astumisel suurimasse majanduskriisi Eestis ja mitte ainult et Eestis, vaid kogu maailmas. Tookord oli raske leida omale töökohta. Aga kriisi lõpuperioodil 1933. aastal sain ma siiski tööga Eesti maapangas ja mind määrati kohe tööle Tartu esindusse. See oli aeg, kus põllumajandus oli täiesti läbi kukkumas. Sajad talud olid müüdud oksjonil maha sellepärast, et nad ei jõudnud enam kriisi tõttu oma võlgu ega isegi protsente kõrval korraldada. Eesti riigikogu selle sihiga, et põllumajanduses mitte täielikult Rovineerida andis välja 32. aastal nõndanimetatud ära võlgade ümber laenustunud seaduse, millega lühiajalised kõrgeprotsendilised laenud naerustati ümber pikaajalist üks riikliku madalprotsendiliseks laenudeks. See tõi põllumeeste hulgas kohutava liikumise esile ja sellepärast mind õietigi Tartus määrati selle laviini rahustamiseks ja laviini lahendamiseks. Seal käis meil esimeses kuus 70 Talupidajad, kes soovisid selgitust selle seaduse kohta, andsid oma soovi vahelised võlgade ümber laetud juba sisse. Kõik olid talupojad. Suur osa tuli kohale säärsaabastes ja jää liis talu ülikonnaga kuid nende hulgast tuli kohale ka üks hästiriietatud soliidne vanem härra. Ta rääkis oma palve kuidagi nii piinlikult kandis ette selle, temal oli väikene talukoht Tartumaal. Ta oli headel aastatel teinud võib-olla isegi rohkem, kui vaja oli. Laenlasid kohalikest pankadest, kuna oli Tartus tuntud inimene ja see auväärne härra oli luuletaja Karl Eduard Sööt. Mina isiklikult aitasin tema palvet täita. Saatsime selle avalduse kiiresti Tallinna ja see avaldus rahuldati ka kiiresti ja tema varsti tuli. Meile esinesid uuesti tagasi meid tänama selle abi eest, mis me olime tema nuusutanud. See oli üks vähestest juhtudest, kus kliendid selle töö eest, mis tegelikult minu ülesanne see ei kuulanudki, tulid tänu avaldama ja auväärne kirjanik, luuletaja Karl Eduard Sööt oli siis üks vähestest nende hulgast. Tegelik kokkupuude tekkis noorema põlvkonna esindajatega. Tartus oli ülipris selts segaselts Veljesto ja milles oli koondunud kultuuritegelased, peamiselt ülikooli õppejõud, muusikamehed, kunstnikud, poliitiliselt laadi seda seltsi vasakkallakuga seltsiks. Ja kuna menu vanem vend Rudolf, kellest kujunes tulevikus varsti kirjandusteadlane kuulus sellesse organisatsiooni, siis võttis ta mind tutvustamiseks kaasa mitmele nendel koosolekule ja tutvustas mind ka paljudele seltsi liikmetele. Ühel pühapäeval tulid meie korterisse kaks naisnoor liiget seltsist, üks nende hulgast. Ta oli hästi noor Kersti Merilaas. Nad tõid vennale mingisuguse kutse selleks päevaks seltsi. Jutt läks kirjanduse peale, eriti luule peale. Kersti Merilaas oli mõned luuletused juba ilmutanud ja meie tundsime huvi, mis tal käsil on. Ta rääkis saladuse katte all, tal on ilmumas esimene luuletuskogu ja me palusime siis, et kui tal on peas mõni luuletus ka meile ehitada ja tal oli taas tõesti neli viis luuletust ja ta luges meile kahju tundmata, et need ei olnud veel kirjalikult ilmunud. Need luuletused, et kuigi sellest rääkimine nagu võib-olla asjatu ja pikem, räägin ma siiski sellest ka mulle meeldis eriti luuletus õhtu. Ja varsti hakkasime akadeemilises meeskooris, kus ma lauljaks olin. Õppima tuugarvetiku helitööd, meeskoorilaulu, milles tekstiks oli seesama Kersti Merilaasi õhtu. Kellest sa veel tahad rääkida. Ühel pühapäeva hommikupoole tulime koos vennaga veebis spordihoonest ja tahtsime minna üle, toome oma korterisse. Tegime peatuse Veljesto tolle aastases korteris toome veerel selle advokaat Ado Grenzsteini ehitatud majas. See oli pühapäeva hommikupoolik. Seltsis oli kohal kolmneli inimest, nad istusid omaette nokitseda siit. Kes lugeja, kes raamatu kal, kes kirjutas midagi ja bänd viis mind laua juurde, kus tegeles joonistamisega Veljesto kuulsasse lauluraamatusse Ott Kangilaski. Tema oli minuvanune mees, too korral 26 27 aastane mees tõusis püsti ja ta oli minust pikem. Kuidagi hoidis ettepoole vimma. Ott Kangilaski tegi joonistusi ja kirjutas tekste kuulsasse Veljesto lauluraamatusse kuhu olid kantud Tartus esinevad tudengilaulud ja ka seltsi liikmete enda poolt luuletud laulud, mida kasutati Nendel igal aastal toimuval traditsioonilisel mardiooperil. Mardipäeval ette kantuna muutusime sellest ajast alates Ott Kangilaski ka väga tihti kokku. Ta oli sel ajal veel üliõpilane Tartu Ülikoolis ühtlasi ka kõrgema kunstikooli õpilane kunstikoolis Pallas. Tema ka enne sõda oli temaga kokkupuutumisi, eriti sõbralikuks läks vahekord sõja järel aastatel, kus me elasime võrdlemisi lähedal üksteisele. Mina elasin Maardus dema Lagedil Konstantin Pätsi Noorema venna Voldemar-i majas. Kuna ta oli hea kõneleja krutskimees igatepidi, nagu ta oli. Kutsusin teda esinema kolhoosi ja meile esimeheks ma tookord oli. Tema ettekanne meeldis rahvale väga, soovitati teda näha mitmel korral ja mitmel korral ta käiski. Kui eme poliitiliseks loenguks näiteks kogunes meil 15 16 inimest, siis oti loengule tuli ka mitmekordselt inimesi rohkem. Ja tema 60. sünnipäeval, 71. aastal tegime talle koostöö tähistamiseks kinkisime talle kohviserviisi 12-le inimesele. Ma tahaksin nimetada otist veel seda, et ta oli muinsuskaitse seltsi asutaja ja väga suur loomade sõber, aga ühe maasõbrana oli ükskord kevadel lennanud tema lahtisest, et aknast sisse pääsuke. See oli helistanud ja toas natukene ringi liikunud läinud lahtise akna kaudu uuesti välja ja natukese aja pärast tulnud sisse teise Pääsukesega, nähtavasti oma elukaaslasega, nagu praegu on moel sõnan. Ja nad olid hakanud rahumeeli ehitama kaardina puu külge pesa kombekohaselt, siis ema pääsuke muneb sinna munad, haudus välja ka pesakonna pääsukesi. Need siis elasid nagu oma kodus tavaliselt selles korteris. Sellega leppisid nii ott kui tema abikaasa, loomaarmastajate lindude armastajad, nagu olid. Ja veel suurem oli üllatus. Järgmisel kevadel, kui seesama paar ilmus nagu tuttavasse pesa kohta samasse tuppa hakkas sama protseduur seal peale ja see kestis minu teada üle 10 aasta. Aga siis sa pead kogu aeg seda akent lahti hoidma. Külm ja tuuline ja vihmane Nad teadsid juba kevadel hoidsid vähemalt õhuakna lahti. Kust see paar sisse tuli, kas ta oli sama paar või hoida ka järeltulijad, kes sama teed tundsid, seda ta muidugi kindlaks teha ei saanud. Niiviisi oli siis tutvus otiga. Sest kirjanikust räägiksin ma veel, kui aega on. Ma olin Siberis ja meid vaadati traataia tagant. Selle asemel, et neid kodumaale saata, määrati mehele karistuseks kuus aastat asumist. Seletame ära, see oli selle eest, et sa olid Saksa sõjaväes ja, ja sarid alguses siis laagris ja. Ja täpselt, just sellepärast. Ja meid paigutati elama ühte suurde puuhoones väga paksusest jämedates palkidest ehitatud majja ja selle maja olid ehitanud esimese maailmasõja ajal sabakija sõjavangid. Seal olid suured ruumid ruumingu, mina asusin Tartus 18 inimest ja meie seltskond koosnes kahesugustest inimestest. Ühed olid need minuga koos. 1944. aastal mobiliseeritud vanemad aastakäigud ja teine pool oli noorem aastakäik sündinud 1925. 26. aastal, kes olid võetud teenistuse õhutõrje abinemist abiteenistusse kuid tegelikult hiljem meeste otsa saamisel juba antirelv kätte. Teie saadeti päris frondiga, nii nagu teised sõjamehed. Vanemad olid endasse süvenenud, mõni nendest nuttis isegi koduigatsus järele. Need noored mehed olid ülemeelikud, nad tellisid kodust järgi ülikonnad, käisid laupäeva ja pühapäeva õhtul linnapargis tantsimas ja elasid nii nagu kodus. Aga ometi kui jutt läks lahti, et Stalin on andnud käsu sõjavangid ja kodumaale saatmise seks ei jätkunud neil kärsitust seda ametlikku luba ootamata. Nad tulid kaks tükki, neist noorematest sõitis juba kodumaale põgenedes nii-öelda sellest alumisest. Nad ilma igasuguse dokumendita oleksid juba esimeses jaamas vahele jäänud. Nad muretsesid omale dokumendi ja selleks oli Spravka venekeelne. Spraagagu oli märgitud omaniku nimi, isegi paragrahv, mille järgi see Spraako oli välja antud. Sorri, nurgas tamm. Ja sellega nad sõitsid ja see oli kätte saadud mitme mehe kaudu ühelt Vene vanamehelt 1000 rubla eest. Need kaks noormeest jõudsid Eestimaale takistustest. Nad kirjutasid meile, dokumente oli väga hea. Meil ta abistas isegi miilits, mitmel pool. Sõitke sama teed kaudu sama dokumendiga Eestimaal seda tõesti neli, viis tükkiva tegi alguses nooremast põlvkonnast, hiljem juba lahkus mõni vanema põlvkonna esindaja. Mind kutsuti kaasa, kuid ma ütlesin, et ei sööda enne, kui ma seda dokumenti näe. Ja tõepoolest üks mees, kellel see juba taskus oli, näitas mulle seda. Ja ma üllatusin, et see oli nii kerge kindlaks teha, et see oli vale dokument. Nimelt oli NKVD vahepeal muutunud MW teeks alluvusega siseministeeriumile ENSV julgeoleku ministeeriumi asemel ja need dokumendid, pitsat kui nurgas tamm pärinesid veel endisest NKVD ajast. Ja kes vähegi asja tundis, oli nende pitsati ja nurgast ambi järgi. Oli teil võimalik kindlaks teha, et see on vanema aja dokument? Mina muidugi sõitnud, ootasin ära rahumeeli mõned kuud hiljem saabunud ametlikule loale. Noored olid peaaegu kõik lahkunud oli jäänud ainult üks Saaremaa poiss, kõige intelligentsem, nende hulgast kõige sõbralikum ja nii-öelda võib otse öelda kõige targem nende hulgast. See oli Albert uustulnd, ka tema lahkus arsti selle järel tehtud ja vene vanane käest saadud. Läks mööda aastaid ma tulin kodumaale, asutasin ametisse. Ja juba võib-olla aastakümneid, peaaegu hiljem kuulsin ma, et Saaremaal on kasvanud, et üks noor kirjanik Albert uustulnd. Ma olin kindel, et niisuguse nimelise erakordse perekonnanimega meest kindlasti täiesti saavad olla, et see pidi olema minu siberi sõber. Ja varsti saimegi temaga Tallinnas kokku. Sellest saadik käisime üksteisel külas. Mina Kuressaares, tema Tallinnas. Tol ajal oli linna nimi veel Kingissepp. Ja temaga kokkupuutes jäi niisugune mulje, et tal on midagi südamel, mida oleks hea meelega mulle avaldanud. Kuid nõukogude korra ajal ta ei tihanud seda teatada. Tema 75. sünnipäeval korraldasime Eestimaakodukaitsjate organisatsiooni Saku sektsiooni nimel temale sünnipäeva tema austamisaktuse Sakus. Ta tuli ise ka koos perekonnaga kohale. Ja siis avaldas oma saladuse. See oli juba Eesti vabariigi ajal. Tema oli olnud see vene vanamees, kes muretses kõigile Eestimaale sõitjatele selle Spravka. Nendele vanade pitsatit ei jäänurgas tambiga. Aa ja väga ilus, aga kuskohast ta need sai? Tema oli üks nendest noortest, kes käis laupäev-pühapäeva õhtutel pargist tantsimas. Seal olid tutvunud tütarlapsega, kes töötas julgeolekus. Ma ei julgeolekumasinal. Nii imelik kui see ka ei ole, oli kirjutatud needsamad Spravkad. Kasutatud näid vanu pitsatit ja nurgas lampi, mida see tähendab, see oli siis kätte saanud ja nagu uus tund ise ütles, läks temale maksma kaks paari nailonsukki. Aga kui ta ise eestisse, tülikas ta vahele jäänud, temal oli ju ka see paber? Ei, ta oli, oskas juba tulla. Nii et ta pääses takistamata Eestisse. Aitäh meenutusi jagamast Julius Põldmäe. Ütlen kuulajatele veel, et Julius Põldmäe on omaaegne jurist, põllumajandusjuht ja kodu-uurija. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja me kordame seda saadet järgmisel reedel öösel kell üks.