Maailmapilt. Juba mõnda aega on asjahuvilistel lugeda Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus. Need kirjad on kogunud ja kommenteerinud kirjandusteadlane Rutt Hinrikus. Muide, raamat on ka erakordselt ilusasti välja antud. Tänases saates räägibki Rutt Hinrikus sellest omapärasest ja väga niisugusest inimlikust dokumendist sellest kirjavahetusest, mis kestis aastakümneid. Aga selles oli ka üks kulminatsioon, see oliks kirglik kahe inimese suhe, mis kestis kevadest suveni. Aga kõigepealt, kuidas sattus üldse Friedebert Tuglase ja Marie Underi kirjavahetus kirjandusmuuseumisse? On teada ka niisugune kurioosum, et Tuglas Marie Underi kirju hoolega varjanud. Need on seisnud raamatukapi taga Tuglase kodus. Aga kõigepealt, kuidas siis jõudsid need kirjeldusse kirjandusmuuseumisse ja millal see toimus? Osa Underi ja aga samuti ka artratsoni Underi abikaasa kodusest arhiivist, mis jäi maha nõmmele. See osa tuli varsti pärast nende põgenemist Rootsi kirjandusmuuseumisse. Ma nüüd peaksin järele vaatama, kui ma ütleks, et kas see oli 46 või seitse aga igal juhul lubati Tuglasel asuda sinna elama, sest see oli tühi maja. Tõsi küll, ta ei elanud seal kogu aeg üksinda või kahekesi, Elo Tuglas, jaga vaid vahepeal pandi sinna raa Süürilisi veel, aga Tuglas oli see, kes siis korjas väga hoolikalt kokku Underi maha jäänud arhiivi ja saatis kirjandusmuuseumisse. Kui palju seda materjali õli ja kui suur osa sellest üldse kirjavahetused? Noh, seal oli väga paljude ulatus kogude käsikirjade see tähendab luuletuste käsikirjad, mis tavaliselt on kirjutatud lahtistele lehtedele ja suur osa kirjavahetust, ütleme vast korrespondendi umbes paarisaja inimesega. Rohkem küll, eks ole, kirjad, mis on saadetud Underilejaadsonile, sellepärast et need, mida nemad kirjutasidki under, muuseas ei olnud eriti suur kirja vahet ja noh, võiks öelda, niisugune keskmine tagasihoidlik, vahetevahel ta siiski keeldus ja huvitavalt need kirjad mööda maailma laiali, nii et need olid nendele saadetud kirjad. Ja hiljem me võisime näha, et siiski südamelähedasema osa, korrespondent Sist võtsid nad kaasa. Nii, aga nüüd see osa, mis jäi Underis Tatsonisti järele ja me teame, et nad lõpuks olid haiglas või hooldekodus, kuidas seda siis nimetada? Materjalid olid kiku nende kodus, jah, jäid nagu korterisse maha vä? Jällegi jään ma vastuse osaliselt võlgu selles mõttes, et need materjalid olid antud Eesti keele Instituudi. See oli siis Stockholmi ülikoolis olev eesti keele ja kultuuriloo õpetamise koht, mida juhatas Paul Laan, seal Eesti keele Instituudi juhataja Paul Laanehoiule, Eesti keele instituut pidin neid säilitama, sest maailmas hoiavad ülikoolid sageli kultuuriväärtuslike arhiivnev. Aga millal need täpselt Paul Laane kätte anti, kas korter anti ka siis, kui ei see ei antud, siis erakonnad pikaravi haiglasse läksid, sest korteris elas tollel ajal ju Marie Underi noorem tütar Heda. Millal see korter päris tühjaks tehti, seevastu ausalt öelda, ma ei ole huvi tundnud. Aga noh, millalgi see pidi toimuma millalgi pärast Heda surma, ma arvan. Ja kuhu läksid nad sellest Eesti keele instituudist või olid nad kogu aeg seal? No mina käisin isiklikult koos oma kolleegidega kirjandusmuuseumist lõpuks 96. aastal seda arhiivi ära toomas, siis oli väga paljud asjad olid Stockholmi ülikoolis see instituut on reorganiseeritud, ta ei ole enam Eesti keele Instituudi nime all, seal õpetatakse eesti keelt lihtsalt teiste soome-ugri keelte hulgas, aga nad olid ikkagi suur osa seal ja ühes metallkapis võiksime öelda. Suur osa olid seal, aga teatav osa oli Paul Laane juures kodus, sest Paul Laan tahtis need materjalid üle anda kirjandusmuuseumile rastatult ja tolli need koju viinud neid süstematiseerida, aga kuna neid pabereid, mis oli Stockholmis, oli siiski tunduvalt rohkem kui neid, mis jäid rahumäele, mitte et rohkem oleks kaasavõetud, vaid pikk elumõõdus Rootsis ja arhiivkogu kogunes siis ta oli selle korrastamisega natukene kimbatuses ja me saime võib-olla ka sellepärast temaga kaubale. Ta nõustus loovutama juba 96. aastal kirjandusmuuseumile arhiivi, et ta lõpuks usaldas meid, et me suudame selle arhiivi korrastada. Aga niisugust kahtlust või mingit umbusku, kas märkasite ka tema puhul? No ma ise käisin ikkagi mitu aastat teda, kui kasutada sellist moodsat mingi sõna moosimas. See tähendab, et Me rääkisime pikalt, mis on Tartus kirjandusmuuseumis, kui ma ei eksi, siis Eestis käies käis ta siin külas ja veendus, et tõesti need hoidlad on maa-alused ja kindlad, kuhu see Underiaadsoniarhiiv tuleb ja Ta tegi tutvust meie inimestega ja no ühesõnaga, me saavutasime pikapeale selle usalduse, ta nägi, et nõukogude võim ei tule enam tagasi, et kirjandusmuuseumis osatakse hinnata Marie Underi arhiivi. Kui me nüüd tuleme selle loo Underi ja Tuglase tutvumisloo juurde see toimus aastal 1907 ja see on teada, kuidas nad esimest korda kokku said ja totrus, see on kirja pandud. Underi ja Tuglase tutvumine toimus niinimetatud Underi salongis kui Under, kes tookord oli abielus Karl hakkeriga kellega ta oli õige noorelt abiellunud tuli tagasi pärast mõneaastast Moskvas viibimist Tallinnasse siis nende koduste, tolleaegse nimega suurde Tartu maantee. See oli siis praeguse Keskturu vastas, oli see puumaja. Sellest majast sai Tallina nooremate intelligentide kooskäimise koht ja väga sageli aastased sealt läbi ka need inimesed, kes kusagilt kaugemalt tulid ja niimoodi aastus kadugas sellest kodust läbi. Ja esimene põgus kohtumine leidis just aset seal Tartu maanteel majas, kus Marie Under elas. Aasta oli 1907 peame meeles, et nooresti esimene album ilmus 1905 ja seal olid nad siis nagu kaudselt tuttavaks saanud. Noor-Eesti esimeses albumis avaldati Marie Underi üks esimesi niisuguseid luuletusi, mis on tema kõikides luuletuskogudes, sest teised varasemad värsid olid temal haju, kohmakavõitu sageli veel. See oli emale Paul, mis ilmus siis viiendal aastal Noor-Eesti esimeses albumis ja mille üle ta oli õigustatult uhke, kuni lõpuni. Ja vahepeal läks mööda 10 aastat kui toimus järgmine kohtumine alles 1917. Kirjeldada see oli erakordne aeg 1917, suvi. Nii looduse poolest olevat olnud väga kuum ja ilus suvi. Poliitilised sündmused, tuletame meelde ja kolmandaks ka vaimuelus ja kirjanduselus kääris kobrutas vist. See oli jah, üks kaunis suvi, tuletame meelde veel seda, et Tuglas oli ju noorena olnud aktiivne revolutsionäär, viienda aasta revolutsioonis kihutuskõnelejana ringi käinud, Toompea vanglas olnud ja siis, et mitte minna Siberisse. Põgenes ta. Soome ja hiljem oli pikemat aega ka Pariisis talviti suveti tavaliselt kusagil Eestile lähemal, aga tsaarivalitsus. Ja politsei ei olnud just eriti hoolsad võrreldes ühe hilisema. Aga kui poliitilised põgenikud ei saanud mitte valepassiga Eestis käia, tsaariajal oli see täiesti võimalike Tuglas käis valepassiga iga aasta ikka mõned korrad Eestis ja kui Eestis toimus midagi erakordset, näiteks Estonia avamispidu, kus ka Underi oli, aga under tookord kohtus esimest korda Ratsoniga, nii et ei ole andmeid, et Under ja Tuglas oleksid seal vestelnud. Igatahes Se põgenikust. Tuglas võttis vahepeal kõikidest olulisematest eesti sündmustest osa ja Tsee paguluse aeg lõppes seitsmeteistkümnenda aasta kevadel ja teine pagulane, poliitiline pagulane kirjanikest tagasi tuli, sellel ajal oli keeruvard Vilde ja nende vastuvõtmiseks korraldati siis Estonias suur bankett. Maikuus ja sellel banketil andis siis Marie Under Luglasele üle väikse sedelikese, mille peale oli kirjutatud. Tänan tulemast, väga ilus ja tõepoolest. Ja ma arvan, et ka Tuglas sedasama arvasse. Ta sellele järgnevalt ei kirjutanud kriise. Aga kuna suvi oli kaunis, siis otsustas sõita pühajärvele ja ta oli tuttav veel ühe noore daamiga tütarlapsega. Õieti see oli ema Elizabeth oinas ja ta kutsus, kellele ta hiljem andis ise nimeloogilis, hiljem kandis nime Elo Tuglas ja ta kutsus seda tütarlast püha järvele, aga see ei saanud tulla ja niimoodi läks püha järvele, kui kutsepühajärvel esitati hiljem orie Underile. Aga vahepeal oli Marie Under saatnud Tuglasele mitmeid luuletusi, nende hulgas mõned väga tuntud hiljem aga üks, mis on siis dateeritud Underi poolt, 26. mai 1917 kannabki pealkirja Friedebert Tuglase-le ja algab. Oh palju läinud ehk kõik ju läinud kuiskees mošees sulen, silmad nad palju näinud, mis ootab ees. Siin räägitakse sellest, et veel olen, ma on vähem noor, tuletame meelde, et Under oli seitsmeteistkümnendal aastal saanud 30 nelja-aastaseks. Ja ta kirjutab, et veel käed, mul kaunid veel käed, mul valged ja närvilkud kui iial enne mu nukrat palged nüüd veetlikud. Ühesõnaga Ta tunneb ennast täis elujõudu sel kaunil kevadel ja ei kokku tagasi sellest kirjutamast. Ja teine luuletus 30. mail riiet, Friedebert Tuglas asele räägib aiast ja sellest lillerohkusest, mis seal on ja lõpeb, kui roosid ulatan, kui kaome sinna ta suudlustele, oma suu ja rinna. Ja see, tema on juba selgelt siin, mu musta Lockiline prints. See on siis muidugi Friedebert Tuglas ja järgmised kirjalt juba postkaardid on. Juunikuust ja Tuglase esimene kiri Underile on neljandast juunist 1917, kus Tuglas kirjutab. Hääb, printsess printsess oli siis juba kujunenud Marie Underi hüüdnimeks omavahelises kirjanikke. Sellises mänglevas suhtlemises. Printsess oleksin teile ammu kirjutanud, kui oleks kindlust olnud, et seda tohin teha nüüd siin pühajärvel kõigil lüürilisemas meeleolus. Võtan enesele selle vabaduse, miks te ei tulnud pühadeks Tartu ja siis pühajärvele? No need pühajärvel käimis oli mitu korda. Sest see oli lähedal. Ootasin kindlasti Teide mitmeid Tallinna tuttavaid ja minule võib ikka kirjutada Noor-Eesti kaudu hääl, printsess, elage õnnelikult. Sellele vastab siis mänglevad Marie Under, halb prints, miks ei oleks tohtinud mulle kirjuta, ta ei teadnud midagi sellest, et teie meid pühajärvel ootasite, muidu oleks meeleldi tulnud, ruttan raagileti jälle maale sõita, kas nägemiseni see jälle maale sõitmine, millest under. Räägi poli Tallinnale lähedal. Kehra lähistel oleva ajakirjanik Eduard Virgo majavaldus võiks ka praegu öelda ei olnud see uhke maja, mida mõisaks nimetati, vaid tagasihoidlik ja mida kutsuti omavahel kas Virgolaks või siis Birkenruh saksa keeles. See ajakirjanik Virgo oli maja ostnud tänu ühele äritehingule, mis seal See oli õnnestunud paberiäri ja tänu sellele sai ta osta selle mõisa, aga noh, tuletame meelde, et see oli ju esimese maailmasõjaaeg ja paberiäriga oli kogu sellel kirjanduslikult seltskonnal hiljem palju tegemist. Sest eriti madalaks läksid hinnad Saksamaal, kust paberit sisse toodi ja kust seda tõesti poolmuidu sai. Jah, ja siis sellest kujunes niisugune suvekodukirjanikud, kirjarahvas käis seal suvitamas. Kuna see oli Tallinna lähedal ja sinna võiks niimoodi edasi-tagasi minna, roogid tol ajal käisid, siis käidi seal küllalt palju ja seal suvitas nii Marie Under, kuis huvitas Friedebert Tuglas väga sageli, Tuglas läks koos Artur Ratsoniga kes oli siis Marie Underi paaž. Marie Under ei olnud saanud lahutust Karl hakkerist, sellepärast et 16. aastal, kui ta tahtis lahutada, siis kohus leidis, et lahutuseks ei ole põhjust, et lahutus on ikkagi noh, kristliku moraalivastane asi ja parem kui inimesed elavad Ta ja lahutus, see oli ka peaasi, Karl Hackervaga, ta ei tahtnud olla lahutatud mees. Kuigi see abielu oli ju sisuliselt lõhki niimoodi, siis tundriaatson kuulusid seltskonna silmis kokku. Aga Marie Underid, kes tütardega suvitas seal Virgo mõisas, käisid sageli külastamas koos just Tuglas ja Artur Ratson mille kohta on märg meid nii Hatsoni kirjutatud Marie Underi eluraamatus kui ka paar korda Tuglase eluloolistest märkmetest võib leida, kui on kirjutatud, et käidi piirkonnas. Ja oli ka, kus nad elasid kõrvuti tubades, tähendab siis kirjavahetust siis nende aegade nädalate kohta, ilmselt siis ei ole. Inimene, kes armastab ennast kirjalikult väljendada, võib teinekord kirjutada ka ja panna kirja ukse miks mitte, aga kõrvaltubades elati natuke aega suvitamise ajal ja Tuglas oli umbjuulikuus 17 paar nädalat. Seal Pieken Ruus, Under oli pikemalt, sest under üldse oli harjunud suvitamas käia, kui rääkida noh, suvitamis kultuurist, siis muidugi mitte kõik eestlased või väga vähesed eestlased, pigem võiks öelda, olid need, kes tollel ajal käisid suvitamas, aga under oli Tallinna perioodil varem käinud Kaagas, Maardus või mujal Tallinna lähistel suvitamas käinud ja just Maardust on tal ju palju niisuguseid kauneid. See on etteMaardu rannast ja Maardus käis ka Addison kogu aega varasematel aastatel undaril külas, kui ta seal suvitas, aga nüüd me räägime siis seitsmeteistkümnenda aasta suvest. Olemad muidugi, kirjutasid. Marie Under kirjutas luuletusi ja Tuglas teises toas, lõpetas oma reisikirja ja kirjutas aga ka intrigeeriva novellimaailma lõpus, mis on inspireeritud kalevipojast Kalevipoja reisist maailma lõppu ja tuletame meelde, kus kirjeldatakse, kuidas siis meresõitja on sattunud üksikule Saarele ja kohtab seal hiigelneitsit ja kuidas hiigelneitsi armastus lõpuks hakkab teda niivõrd lämmatama, et ta otsustab vabaneda ja tapab hiigelneitsi seda väga intrigeerivat novelli kirjutas siis Tuglas. Teises toas olles seal Pirken Ruus juulikuus 1917. Aga samasse aega tähendab seitsmeteistkümnenda aasta aega jääb ka ju kirjanduslikku rühmitusse Siuru sünd selle ideoloogia ja, ja niisugune käima lükka ja oli just Tuglas, on nii. Selle ideoloogiaga ei lükka ja oli Tuglas. Aeg oli küps selleks, et tuleksid oma esimeste luuletus kogudega välja terve hulk noori luuletajaid, kes kas hästi või natuke vähem juba 11 tundsid Marie Under, Artur Ratson, kellest on juttu olnud aga siis ka Henrik Visnapuu, August Gailit, kes oli prosaist ja liitus selle seltskonnaga ka tookord sõjaväes olnud Johannes Semper. Nii et saigi see Siuru kuuik. Esialgu olid seal ka veel mõned kunstnikud, kui ta ja paar esimest pilti nendest tuntud Siuru kuuiku piltidest, mida tehti Tallinnas Parikaste fotoateljees on just kirjanikud ja K2 kunstniku seal fotodel juures. Aga hiljem siis jäädi ainult kirjandusliku rühmituse juurde. Kuidas tekkis rühmituse nimi? Rühmituse nimi on Tuglase antud, see on see müütiline Siuru rind. Ei olnud selle kohta andmeid, kui suured olid vaidlused ja kuidas ladus Siuru protokollid on kirjandusmuuseumis olemas, seal on kirjas põhikiri. See Tseurul esimeheks sai Marie Under. See on üks ja ainuke kord, kui ta on olnud ühe organisatsiooni eesotsas. Aga see oli ju väga niisugune väike ja kinnine organisatsioon. Ja seal on dokumenteeritud koguses juuru. Vušeuro esimesed kirjandusõhtut, mis siis sügisel, kui suvitus aeg lõppes läksid lahti kõigepealt Estonias ja selle sügise jooksul, siis ilmusid ka järjest Visnap, Moores, Underi soneti ja Artur Ratson, kes alguses oli tutvunud Underiga kui taas kujundi luuletuste ümberkirjutaja kirjutas oma esimesed luuletused, inspireeritud just Underist, kirjutas need võru murdes, mis talle lapsepõlvest oli omane ja debüteeris ka esimese luuletuskoguga, nii et tegelikult, et 917 18 ilmusid kõigilt lastelt raamatud. Nüüd isiklikud suhted kui kaks meest, mõlemad on kiindunud ühte naisesse, kuidas säilitanud omavahelist suhted. Sa ütlesid, mitu korda oled öelnud, et nad läksid koos Underid külastama. See on küsimus, mis tulebki igalühel, kuidas olid nende omavahelised suhted, samas ei ole mingeid kirjalikke märke selle kohta, et nad oleksid kusagil omavahel hirmsasti kaklasenud või oleks mingisuguseid muid suuri draamasid olnud. Aga küll võime me lugeda seitsmeteistkümnenda aasta lõpust Hatsoni kirjadest, mida Hatson Underile võtnud väga rohkesti. Millegipärast ei ole alles peaaegu ühtegi Underi kirjaatsonile, ilmselt on need hävitatud. Ma ei usu, et need ei olnud üldse. Seal kirjutab Artur Ratson, et tema ei saa sind iialgi välja tõmmata sellest olukorrast, kus sa oled, tähendab, selle ajal peab Addison silmas muidugi seda ikka veel lahutamatud abielu Karl hakkeriga. Tema ühesõnaga ei saaks iialgi sinu eest nii hoolitseda, teha sinu eest heaks kõike seda, mida mina teen. Ja selge see, et tema on Tuglas ja Watson ei. D mitte seda, mida noh, niisugustes olukordades tehakse ta lähimaks, räägiks, et on valelik, et vaatab teisi naisi, võistleja või mida iganes, vaid ta räägib, et ta ei hoolitseks sinu eest nii ennastsalgavalt kui mina seda teen. Nojah, ja tagantjärele võib öelda, et mingi tõetera selles oli mingi tõetera, see oli absoluutne. Vaevalt on olnud Eestis ühte nii hoolitsevat abikaasat, kui on, oli seda Marie Underi, Artur Ratson Kui nüüd ikka jälle Tuglase juurde tagasi tulla, siis suvel ja sügisel oli vist else niukene. Kirgede haripunkt oli niimoodi ja kuidas see nagu haihtus. Me saame rääkida sellest, mis meil on, need on kirjad, kirjad on väga ilusad, aga kirjanduslikud sinna juurde kuuluvad veel Underi luuletused, nende hulgas see, kus magada, kui armastan ma nõnda, mis on ju üks Eesti ilusamaid armastusluuletusi kahtlemata. Ja me saame lugeda Tuglase maailma lõpus ja mõelda, et mis tunded need olid, millega ta seda kirjutas, milles ta mõtles, kui ta seda kirjutas. Aga, ja minu jaoks on selles kõiges ka natukene nisukest kirjanduslikku mängu, tahtmist elada elu, mis oleks vähemalt sama hea kui kirjandus. Ja miks see lugu haihtus. Ma arvan, et see oli Tuglas, kes sellele arvamusele kirjad muidugi annavad kinnitust sööri Tuglas, kes tõmbus tagasi. Sest under tundub tol hetkel helistas küll dublast Adsonile aga Tuglas, kes samal ajal saatis kirju ju ka Elo Tuglas uuele või tulevasele Elo Tuglase ikkagi mingil hetkel, kas avad teadlikult või ratsionaalselt kalkuleeritakse, otsustas, et ta valib Elo. Praegu on neid kirju lugedes tekib küll kahtlus mõnel hetkel, et need kirjad olid nagu kirjutatud arvestusega, et need kunagi jõuavad avalikkuse ette või et nad on tõesti niisugused kirjanduslikud nähtused, mitte kahe inimese eraelu. No ma arvan, et nad olid kahe inimese eraelu, aga seda ära eluliselt teatrealiseeriti, et see oleks tõelisem kui tõeline ja selle peale, et kas need kirjad jõuavad kunagi avalikkuse ette või ei, vast kirjutamise hetkel siiski mõeldud. Seda ma ei oska sealt välja lugeda, aga see selle peale mõeldi ilmselt siis, kui need kirju ei hävitatud, kui keegi küsib, et et kas on pieteeditundeline, kas võib niisuguse intiimseid kirju, mis siis, et väga kauneid kirju ja peaaegu 100 aasta eest ütleme, 90 aasta eest kirjutatud kirju avaldada. Siis et minu jaoks on selleks kinnituseks, et hõib esiteks see, et need olid kirjanikud, avaliku elu tegelased ja teiseks see, et nad ei hävitanud neid kirju, kuna oleks tahtnud, neil oli tohutult palju võimalusi neid kirju hävitada, aga nad ei teinud seda. Isegi niisugune probleem on nendes kirjades, kui pöördutakse juba sinavormis, kas kirjutada suure või väikese tähega ka see kujunes teemaks. No kas suur või väike S täht, kas teie või sina, sest et väga palju nad kirjutavad, pöörduvad teeninduse poole siiski teie ja see kuulus ka tolleaegse stiili juurde ja tegelikult tollel ajal osati elu teha palju huvitavamaks kui tänapäeval. Kui inimeste suhtlemine on väga hiline selle kõrval, küllap oli ka formaalne ka tookord, sellepärast etikett annab ju peale teatraliseeritud käitumisega suurepäraseid võimalusi formaalselt käituda. No igal juhul vahepeal olid nad sina peal ja siis läksid aastakümneid mööda kolmekümnendatel juba kui Tuglas, kui ütleme, siis kirjastaja ja toimetaja pöördus sisele, teie. Ja ilmselt oli Tuglas tegelikult selline niinimetatud teie inimene sest teietamine onju praegu Eestis mingisuguses üleminekufaasis üldise sinatamise peale, aga ta siiski püsib veel küllaltki tugevasti, kui võrrelda Soomega, kus sinatamine on peaaegu üldiseks läinud. Aga see on nüüd teine teema. Igal juhul on üks tähelepanek, mida me võime teha ja see on see, kui me vaatame fotosid. Ükskõik kui palju meie vaataks hilisemaid fotosid Kirjanike Liidu grupipilt, igal pool on Underi kõrval alati Tuglas ja siis vaatab kõrvalt nendele kahele Hatson. Ja mulle tundub, et et see ei ole juhuslik, et nad alati istuvad kõrvuti, kui kellad kohtuvad põgusalt ainult. Ja tegelikult oli ju Tuulas Hatsoni kirjavahetus, mis on ilmunud. Suur osa sellest Keeles ja Kirjanduses jääb, mis peagi on ilmumas eraldi raamatuna. See kirjavahetus on väga asjalik ja see kirjavahetus algab sellel samal ajal, kui oli see tunde, kirjavahetus, nüüd kutselised tunnetest hõõguvad kirjad, mida Tuglas ja Marie Under vahetasid. See kõik toimus seitsmeteistkümnendal aastal, kui Hatson ja Tuglas arutasid kirjastamist, obleeme kirjandus, poliitikat ja tulevikukavasid, aga põhiliselt ikkagi seda, et mis, missugust kirjandust teha Eestile ja, ja kuidas seda teha. Pseudooli tegelikult ka rünnakute all inimeste kirjanike poolt, kes kes rühmitusse ei kuulu näiteks Richard Roht oli neid rünnanud. See oli väga tugevate rünnakute all. Tegelikult kõik need, kes pidasid Eesti rahva moraali väga oluliseks, leidsid, et Cheuro sellele moraalile oma luulega Under oma kirglik Kasonettidega ja Visnapuu juures. Samuti need Gailiti novellid, et need on tohutuks ohuks eesti rahva moraalile ja mul ei tule praegu mõelda paremaid tsitaate, aga, aga seal oli terve hulk seltskonnas tuntud daameri, kes kes leidsid, et Siuru on üks kihvt Eesti rahvale. Selle kohta, kui selle kirjavahetuse juurde minna on väga kena Tuglase kiri sellest ajast, kui Tuglas juba hakkab eemalduma. Sellest tunde ost, see on siis seitsmeteistkümnenda aasta sügisest, kui Tuglas kirjutab Underile 15. oktoobril 1917, sellest me näeme, et tegelikult see nende romanss oli ainult üks suveromanss ikkagi, mis kestis umbes kaks kuud. Tuglas, Under neile, nii sügaval oleme siis langenud kolleega oleme saanud klaasikuteks jutumärkides, kellest juba koolis on kõne. Ainus lohutus, et see on sündinud üheskoos. Missuguse lahkuse eest? Ma ei tea, missugust jumalat pean tänama. Panin kuulutust üleval olevat kuulutust juhtumisi eile õhtul tähele nimelt Postimehes kuulutas, on kleebitud kirja originaal maile. See on kirjandusõhtu kohta ja otsustasin inkognito koosolekule minna. Mul oligi oma kavatses, tahtsin sõna võtta ja Tugast maani maha teha ning Underi taevani ülistada kõneks andnud, ma mitte oma kavatses esimest poolt läbi viimasest tuli välja, et paar inimest siiski mind tundsid. Kui te oleksite näinud, kuidas noored tütarlapsed reas istusid Sonnetid pultide lahti nagu õppi raamatud. Minu seisukoht oli veelgi koomilisem. 12 aastat tagasi istusin selles taas ainult teisel pool seina. Tuupisin ladina keele grammatikat. Vähemalt selle parajasti tarvitse enam midagi tuupida, kui juba kord ise oled muutunud klassikuks jutumärkides. Kas teate, et üks osa Tartu daamidesti üleüldse seltskonnast taas jutumärkides onsolettide puhul väga šokeeritud kusagil koguni avalikult harutatud missugustes naistualeti artiklitest tohib luuletada, emissugustest mitte? Usun, et vist ainult kõige kaugemad kehast umbes vihmamantel või kalossid armu, leidsid. Kuid sonettide autor, skandaal, kõlblus on häba hädaohus. Ja siis niisugune probleem oli väga pikk periood, kus nende vahel kontakt üldse olnud. Under, eks ole, Stockholmis ja kirjavahetusest tuleb välja, õigemini Tuglase viimases kirjas detan kaudsel teel 10 fotot saatnud undrile. Kas need fotod jõudsid kohale? Jah, jõudsid küll aiast ja, ja sellest, kuidas elu läheb, seal, need jõudsid kohale. Kas see varasematel aastatel üldse nendel aegadel, enne 60 seitsmendat püüti võtta kontaktiga kaudselt või näiteks Tuglas oleks läinud turistina või kas niisugused variandid olid? Ma arvan, et ei olnud, asi on selles, kui lugeda nüüd Elo Tuglase päevikuid, mis on siin toimunud siis seal on kogu aeg juttu, kui haige oli Tuglas, Tuglas tegelikult oli väga tõsiselt haige, tal oli ilmselt nii südamega probleeme ja kindlasti ka närvidega sellel ajal, kui ta oli põlu all, ma mõtlen Stalini kui ta talt mitte midagi avaldatud, Camite tõlkeid. Ja kui nad iga päev kartsidelt võidakse tulla, kaja neid viia ja saata kusagile külmale maale ära või ühesõnaga, keegi ei teadnud selles üldises terrorihirmu õhkkonnas, mida järgmine päev toob, siis pole ime, et noh, niisugune küllaltki tundlik ja tegelikult ületöötanud kui kaua aastaid, kui jällegi meenutada Elo Tuglas valikute põhjal, kuidas Tuglas hommikust õhtuni tegelikult istus kirjutuslaua taga, et see inimene ta tervise vastu ei pea ja ma arvan, et juba sellepärast kui tulid need rajada, hakkas uuesti ilmuma Tuglase tõlkeid, kõigepealt siis seitsme venna tõlge, siis väike Illimar uuesti, Tuglase teosed hakkasid ilmuma juba 50.-te lõpust, ta oli siis juba küllalt eakas, tervist Johannes siis natukene siis ei ole enam juttu kogu aeg sellest Nendest töödest, kus Tuglas vaevleb valude käes ööd läbi. Aga no mingisuguse turismigrupiga, kuhu Rootsi turismi ju peaaegu ei toimunud, Rootsil läks esimest korda turistina, läksid Smuul ja vaarandi, kui ma õieti mäletan kusagil 50.-te lõpus? Vaevalt vaevalt et see Tuglasel, no ma ei kujuta ette, isegi, olen endale. Ma arvan, et oleks tundunud mingisuguse reetmisele peaaegu taotleda turismi. Minekut, ja nüüd see kirjavahetuse raamat lõpeb kahekirjaga. Esimene neist on Tuglase kiri pärast seda, kui tema naine elan surnud seal niisugune nagu hüvastijätukiri tan seda kirjutanud mitmes järgus ta on, poolpime, nagu ta ise seal ütleb, seal on niuksed, tugevad jooned on abiks võetud, et ta üldse kirjutada saaks. Ja siis tuleb lühike vastukiri ja nii kirjavahetus lõpeb ja. Jah, pärast seda praktiliselt nad vahetavad tervitusi nende inimeste kaudu tuge, siis ütleme kui keegi tuleb Rootsist või Soomest, kes on kohtunud Underiga, siis ta toob tervitusi ja Tuglas saadab samuti tervitusi ja saadetakse kaudselt minu teada mõningaid raamatuid, üks teineteisele. Aga see on ka peaaegu kõik, mitte postiusaldamine, mitte see, et need kirjad ei tea, kuhu lähevad vaid teadmine, et nendes kirjutas niikuinii avameelselt, eriti kirjutada ei saa ja siis tundub mõttetu hakata formaalsest kirjutada. Aga kui Elo Tuglas on juba surnud, kui Tuglas tunneb, et tema jõud raugeb, see on siis vastale 1970, meenutame nüüd tuules oli sündinud 1886, nii et tal oli vanust juba ka küllaltki palju. Siis ta võttis ja kirjutas ühe kirja. Kallid Underiaatson, 12. detsembril 1970. Küllap jahmatati juba mu kirja välimust nähes, kuid ma olen poolpime, ei näe absoluutselt trükiteksti ega sedagi lugeda missisekirju. Ta on. Ja sellepärast kirjutangi pool pimedaile määratud paberile, et read realitsiti ei läheks ja seekord tahtsingi just teile isegi kirjutada, kas või viimast korda elus. Ja ainelised oleme vahest paremini elanud kui vaevalt kunagi parem. Kuid ometi on meie isiklikke elu vaba vilets olnud. See isiklik elu on vilets olnud mitte sellepärast, et neil oleks puudu olnud sõpradest või rahast, vaid sellepärast, et nad on jäänud vanaks ja nende tervised on väga nõrgad. Nii kirjutab ka Tuglas, et olen juba kaua olnud haiglane ja nõrk, Elo, kuidas kolm aastat kohutavat kurguvähki ja suri 11. juulil sel aastal ning maeti metsakalmistule koidule, barbarasena kauplusesse. Sinna on ka mulle koht varutud. Kuigi oleksime tahtnud, et meid koos koduaeda maetaks. Ja siis kirjutab Tuglased, kuid külla alisemisest ja kirjutab siis sellest majast, kus ta elab, mis on Underi Janssoni kodu olnud, mida Hatson laskis ehitada kolmekümnendatel aastatel ja maja kuulub muidugi riigile, ütleb Tuglas. Mina olen ainult üürnik. Paarkümmend aastat püsis siin kõik muutumatuna. Ja nüüd on siiski majas remonti tehtud. Tuglas on seda kirja kirjutanud mitmel päeval, ta oli jõudnud seda ühe päevaga ära kirjutada. Viieteistkümnendal ta jätkab, olin mitu päeva kirjutamisvõimetu. Vahest huvitatuid kuuldamiste siia jäänud varandusest on saanud, kuid mul pole sellest enesestki täit ülevaadet, sest me ei tulnud siia kohe teie lahkumisi järel, vaid tunduvalt hiljem. Reimanid söandasid siin ainult mõne päeva elada. Räimanid on siis Marie Underi venna järglased. Neile järgnes doktor annist August Annist siis juba pisut pikemaks ajaks koos oma perekonnaga, Elo järgnes oktoobri lõpus ja mina veel kuu aega hiljem. Noh, siin meenutatakse siis 44. aasta sügist, tean ainult teie käsikirjalised materjalid olid ammu enne seda sisse pakitud Tallinna viiduti, sealt Tartu kirjandusmuuseum viidud, kus nad on praegugi ametlik varanduse registreerimine toimus vist aastavahetusel. Minu teada see sissekirjutamise arv, aastaarv ei ole 44, mil nad siia tulid. Aga tookord noh, seda nagu ma ütlesin, on väga raske kindlaks teha, millal tasid siia tulid, sest neid ei võetudki kohe arvele. Ühesõnaga annab Tugas siis ülevaate sellest, mis on saanud mööblist. Mööblit meil ei olnud ja tuli üht teiste jaamast osta ja räägib, et ta on oma raamatukogu sinna toonud ja järjest kasvanud. Ja siis räägib ta pikalt aiast, mille eest hoolitses eriti Elo Tuglas. Enesemeeleolu tõstmiseks hakkasime erilise innuga aia eest hoolitsema. Vedasime siia palju koormaid, huumust ja kiviktaimla materjali, ostsime igal kevadel aiandist uusi taimi, roosi üksi, uni 100 põõsast. Umbes 10 aastat tagasi oli aed sellises hiilgeseisukorras, et seda kaugemaltki vaatama sõidati. Tollal saatsin teile kaudsel teel kümmekond fotot kuid siis hakkas kõik alla käima, meil polnud enam jõudu ja hakkamist ja nüüd on kõikjale metsistunud, umbrohtu kasvanud hariteetsemad taimed peaaegu viimseni viinud. See oli siis Friedebert Tuglase viimane kiri Ungarile. Mida ta palus hävitada, palus ärritada, palus selles kirjas hävitada see kiri, sellepärast et teine palve ärge levitage, lõpeb see kiri teateid viletsa seisukorra kohta ja vähemalt mitte nõnda, et need trükipääseksid ja seal on ka palve hävitada see kiri, aga see kiri ei ole mitte siin esimest korda avaldatud, sest muidu oleks võib-olla tekkinud tõesti küsimus, et kas seda võib teha ja viimased akte vastu käituda. Aga Artur Addison avaldas selle ise juba Marie Underi eluraamatus, nii et see kirjakord avaldatud ja avaldamata jätmine, see on inimlik dokument, tundus nagu kuidagi mõttetu Pieteedina. Aitäh kirjandusteadlane Rutt Hinrikus. Me rääkisime Underi-Tuglase kirjavahetusest, mis hiljuti nüüd raamatuna ilmunud ja mille oled sina koostanud John maailmapildi saada ja mina olen Martin viiranud.