Maailmapilt. Pärnu festivali üks eripärasid on see, et iga aasta on midagi uut kavas, midagi uut on välja mõeldud ja välja pakkuda. See aasta on ka paar niisugust joont, esimene, mida ma tahaksin esile tuua, need on filmid lastele ja lastest. Mark Soosaar, kui nüüd neid filme silma eest läbi lasta kas on mingisugune asi, mis on nagu meelde jäänud või mis mõtteid on need tekitanud? Ma lisaks, et on veel kolmas kategooria, Need on filmid, mis on laste eneste poolt tehtud ja sel aastal me näitasime Iisraeli laste ja siis Vere poiste-tüdrukute filme ja ja siin eesti lapsed olid ise ka kohal ja, ja õppisid filmitegemist. Ja võib-olla ongi tähelepanuväärne, et sel aastal festivali pea võitjateks on samuti filmid lastest näiteks festivali pea puind Leedu režissööri arunas moteelise TÖÖ, leukeemiahaigete lastehaiglast. Ma arvan, et igal vaatajal süda väreleb hirmutundest, et et varsti-varsti ekraanil mõni neist lastest lahkub meie hulgast ja ja tekib selline tugev kaasaelamise vaataja sisse produtseerimise efekte. Õnneks on haruldasemad, see oli sama filmi teistmoodi üles ehitanud ja tal ei ole küll sellist Volywoodliku happy endi, kuid see film on täis lootust. Ja me ju teame, et lootus, et ilma usuta, ilma veendumus, et ta on ka arstil väga raske haiget abistada, rääkimata siis filmitegijast, kes peab abistama nime, julgast lahkuvat inimest. Kui siis hääbuvad rahvast, teine asi, mis sellel filmifestivalile on eripäraks, te olete laienenud üle Eesti. Õige mitmesse suunda on käidud väikese saare peal ja nüüd on siis käidud ilmselt ka väikestes maakohtades mis on tähelepanekut siiamaani. No tähelepanek number üks on see, et kui kino tuleb tagasi sellisesse paika, kus teda pole ammu olnud siis inimestel on päris huvitav minna vaadata suurelt taanilt ikkagi kaugete maade, rahvaste või huvitavate inimeste elu. Ja ma isegi oma kodusaarel Manijas suurel ekraanil, lähedalt koos Manija, meeste ja naistega avastasin, et mul oli jäänud kahe silma vahele suhteliselt väikeselt videoekraanilt ekraanilt palju detaile filmist taevamatus. Nimelt Tiibetis, Mongoolias ja veel mitmel teisel Idamaal kus toimib traditsioon, et surnu jäetakse kas siis siidi või, või mõnda muusse materjali mähituna suurtele kullidele söödaks, kes siis viivad inimese hingekesta äratada rahvastesse kõrgustesse. Et nendel hiiglaslikke kullidel, kelle tiibetlased oma surnud siis viivad, on ilmselt silmad peast kõrvaldatud. Mis põhjus on selleks, ma ei tea, tundub vähemalt filmi põhjal, et need linnud vist ei saagi lennata samal ajal mingitel põhjustel seda traditsiooni püütakse elus hoida ja ja, ja mingil määral on see ka võib-olla see traditsiooni moderniseerimine, sest algselt on ikkagi mõte see, et linnud viivad inimesi ära taevasse. Mongoolias on see traditsioon, nüüd pärast nõukogude võimu lõppemist taastatud inimesed võtakse laugjatele mäekülgedele, need mäeküljed peavad avanema lõuna poole. Hiiglaslikud linnud tulevad päevatõusu poolelt ja võtnud siis inimese kestast osasid, viivad nad siis läände. Ma olen ühel sellisel mäeküljel käinud kuu, kaks päeva enne mind oli jäetud üks vanem naine, seal ei olnud enam midagi, mõned pealuud, need olid küll vanemad vedelesid maas. Siis ma küsisin karjuse käest, et kas ma olen valesse kohta tulnud, ta ütles, et ei. See oli väga hea inimene, ta viidi kohe minema. See on üks näide sellest, kuidas õppides tundma, saades teada teiste rahvaste kombeid, traditsioone. Me suudame paremini mõista teiste rahvaste hingeelu ja ja lugu pidada nende ajaloost ja nende võimalikust tulevikust. Kui see niisuguste väikeste kohtade elanike reageeringuid jälgid, sa kenasti teed seda silmanurgast. No inimesed on harjunud kinos vaatama lugu, nad on harjunud vaatama mängufilmi, et avatav terve õhtu istub kaks tundi ja mängufilmi ei ole ega tulegi. Kas see häiritada? Ma julgen öelda, et dokumentaalfilm viimastel aastakümnetel on üha rohkem ja rohkem liikunud dramaturgiliselt ülesehituse suunas tähendab filmitegijatele seda, et elatakse oma kangelastega koos, teadmata, mis nendega tulevikus juhtub. Muidugi, tähtis on õige rolli valik, nagu mängufilmis saavutab edu see, kes leiab, et näitlejad hea karm jaoks siis väga tugev dokumentaalfilmitegija oskab aimata, kuhu leitud konflikt võib edasi areneda. Muidugi on ka väga tähtis, et selle konflikti ekraanile toomise jaoks ta on leidnud sellised reaalses elus omaenese elu rolle täitvad inimesed kes oma tundeid näitavad ka väljapoole sest muidu ei ole ju ekraanil midagi jälgida, siis muidu ei ole ju võimalike ennast samastada dokumentaalfilmikangelastega. Teiseks teen peab kindlasti olema selline, mis huvitab, mis on valus, mis on akuutne, mis on erutav. Ja ma arvan, et kolmandaks on ülitähtis see, et see dokfilm on siis kokku pandud klassikalisi dramaturgia reegleid arvestades sest et head on ju need kunstiteosed, mis ei ole igavad. Ja ma pean ütlema, et selliseid filme tuleb üha rohkem ja rohkem, nii et tõenäoliselt tulevikus. Hea dokumentaalfilm erineb mängufilmist ainult selle poolest, et kõik see, mida me ekraanil näeme, on ehtne. Kas objekti provotseerimine teda ootamatus seisundisse või olukorda panemine kuulub selle töö sisse ning mängureeglitega? Mingil määral jah ja mingil määral mitte. Seal on niisugune sisemine piir, mida autor peaks jälgima. Esiteks ei tohiks ta elu kallutada oma tahtele ja teiseks ta peab tingimata lähtuma austusest oma kangelaste vastu. Sellist filmi on võimalik teha ainult siis, kui on tõsine austus ja respekt filmilooja ja tema kaamera ees toimivate elavate inimeste vahel. Ja et seda materjali, mida, mida on õnnestunud filmi loojatel saada, seda ei kuritarvitata. Filmi tegelaste vast. Paljud meist on näinud Boliivia materjalil tehtud sõlmi, kus hõbedakaevanduses töötavad lapsed sellel lihtsal põhjusel, et isad keskeltläbi 35 aastased tibas surevad ja selle filmi autor ütles, et dokfilmi kallal tuleb teha rasket tööd, tuleb näha, vaeva, pikka aega tegutseda ja jagama, närvirakke kulutada ja siis mõnikord on tal tunne, et et see töö jookseb suuresti tühja selles mõttes, et seda filmi vaadatakse vähe. Kas televisioon on siin pääsetee või mis on sinu hinnang sellele probleemile? Mis puutub konkreetsesse filmi, see on saatanaga kaevur see on olnud juba 50. riigis kas festivalidel või teleekraanil. Ja see on tõesti suur kangelastegu filmitegijate poolt. Mitte igaüks, kes on lõpetanud filmiinstituudi, ei ole valmis minema algelistesse maa-alustesse käikudesse, mis iga hetk võivad kokku variseda metaani plahvatusest. Või kus sul nurga tagantlükatav vagonett võib kaela veereda. Ja tõepoolest sierra rikkamana Nääs. Boliivias töötab 800 last. 800 poissi vanuses 10 kuni 15 aastat ja ja hingates hõbedat tolmu sisse. On ka nende elu hädaohus ja nad ei saa ka väga vanaks elada, kui nad seda tööd jäävad tegema. Õnneks Retšarlatgaani filmi nägid mitmete heategevusfondide esindajad Saksamaal ja nad leidsid üsna kiiresti miljon eurot millega loodetakse vähemalt pooled nendest lastest zero Rico seest päästa. Aga ma rõhutaks, et ainult pooled ja see on ainult üks kord. Selleks, et olukord kardinaalselt muutuks on hoopis midagi muud vaja ette võtta. Kas Boliivia riigikorra kallale minna, aga, aga tõenäoliselt rahvusvahelised organisatsioonid? Ma ei ole selle probleemiga nii tuttav, kuid see on mõtlemiskoht, kuidas aidata lapsi Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, kus üsna laialdaselt laste odavad see tööjõudu kasutatakse. Meil siin festivalil oli veel mitu filmi ka Peruust kakkuvate maalast. Nii et see on üks mõtlemiskoht. Kuna sina festivalivedajana ei kuulu žüriisse, siis sul on võimalik ka oma isiklikku arvamust neid juba välja öelda. Mis oli sinu lemmikfilm või millest sa tahaksid paari sõnaga rääkida, mis seda sinu arvates vääriksid? Tead, kulla Martin, kui sa seda küsimust esitasid, siis ma mõtlesin selle eelmise küsimuse vastuse peale ja silmadest libises läbi näiteks Pärnu Jahtklubi kus sel suvel on erakorraliselt palju miljoni jahtisid ja kaatreid. Ja kui need inimesed siin, kes oma raha niimoodi mõtleks, raiskavad, mingigi osa sellest annaksid olgu siis Boliivia või Peruu või Guatemala laste toetamiseks, siis läheks maailm natukene paremaks ka teiste inimeste jaoks ja päike paistaks ka teiste inimeste peale. Ja võib-olla väheneksid seda tüüpi konfliktid, nagu juhtusid 11. septembril kus Isamaailmast, haarates enda kätte kogu maailma ja kogu planeedi rikkusi ja mitte hoolides nendest nendest, kes elavad vaesuses ja viletsuses tahes-tahtmata loovadki Lovadki neid konflikte, nii et ma arvan, Pärnu ärimehed, ka need Eesti ärimehed ja ka mujalt tulnud jõukurit, kes jaksavad ja raha niimoodi enda peale kulutada, mõtleks veidi rohkem suure maailma peale, hoiaksid ära ka neid, neid verevalamise, mis, mis maailmas toimuvad, kahjuks. Aga nüüd, palun On veel uuesti see küsimus, ühesõnaga, mis oleks sinu lemmikfilm, mida sa tahaksid tutvustada, nimetada ja võib-olla ka siis oma valikut põhjendada, on, need on palju, lõppude lõpuks oleme oma kollektiivi kuju välja valinud need 130 filmi ja omavahel on nad kõik seotud, aga minu jaoks on üks film, mis ei saanud küll ühtegi auhinda. Hästi oluline Eesti jaoks on Malmesse Reaalse kõrghoone ehitamine mille autoriks oli Šveitsi arhitekt Santiago galatraava ja mille ehitamist Maltale volikogu püüdis peatada, arvates, et on tegemist petuskeemiga, sest et kuna unikaalne objekt siis ta läks oluliselt kallimaks, kui oli arvestatud. Vaata kunstis ja loomingus on niimoodi, et kunagi ei ole võimalik hinnata lõplikult, mida üks erakordne objekt siiski maksma läheb. Ja neid juhtumeid on teisigi, võtame siin kas või meie kumu. Ja me peame olema õnnelikud, kui linna või riiki tekib üks kaugele paistev maamärk. Olgu see siis kas arhitektuuriobjekt, muusikateos või mõni inimene, kes on raske iseloomuga ja ja kes võib-olla jah, natuke rohkem maksma ühiskonnale, kuid kes oma tegevusega toob riiki rahvale tähelepanu ja kuulsust. Ja see, mis kala Trava projekti järgi lõpuks valmis sai. Üheks põhjuseks mikspärast inimesed, sõites üle Kopenhaagen Malmö silla, ei kihuta edasi kohe Stockholmi poole, vaid sõidavad sinna linna sisse, jätavad sinna linna natuke rohkem raha maha, et ka meil peab olema julgust pöörduda unikaalsete objektide ehitamiseks maailma kõige kuulsamate suuremate nimede poolest. Üks staažikamad liikmeid Pärnu festivali meeskonnas on Vaiko Edur. Te olete juba oma kümmekond aastat seda filmifestivali siin korraldanud, olnud üks meeskonnaliikmetest, aga kõigepealt teie enda kohta paar sõnal, kus te praegu õpite, te olete tudengid? Ma tean, teie olete tegelikult magistrantuuris. Ma õpin hetkel Tallinna Ülikooli balti filmi- ja meediakoolis magistrantuuris ja minu eriala seal on. Kui kinooperaator kaks filmikoolis pühendatud Jan sai pandud uus nimi balti filmi- ja meediakool ning see peaks hõlmama siis kolme balti riiki, Eestit, Lätit ja Leedut. Aga nüüd jälle Pärnusse siia tagasi. Teie olete selles meeskonnas nagu juba öeldud, mis on teie roll selles seltskonnas? Minu õlul on suhte korraldamine, filmi režissööridega suhtlemine, nende siia kutsumine ja filmide leidmine ja filmide otsimine, et aastaringselt käib vilgas töö selle kallal, et festivalile leida põnevaid ja uusi ja huvitavaid filme ja siis selle kallal. Et neid filme saade, selle kallal tuleb tugevat tööd ja vaeva näha. Suhelda filmide, levitajate, tootjate ja autoritega. Tähendab, te istute arvuti taga, saadate välja meile ja võtate need vastu, jalutan, et kas nii? No minu lõviosa tööajast möödub tõesti nautida, aga see on mu suur ja laenud, aga, aga tuleb reisida, tuleb käia ka teistel festivalidel. Me oleme iga aasta käinud amsterdami dokfilmide festivalil, mis on üks maailma suurimaid ja ka mujal Soomes, Rootsis, Saksamaal tuleb käia, kas on ka nii, et on tekkinud ja väljakujunenud staarid, kellel on raske ligi pääseda, kas nipsakalt ära ütlevad? Ka on, et see filmiturg on kord juba selline, et samas on ka väga kõrge lennuga filmirežissööre, kes on väga sõbralikud ja kes on alati abivalmid ja kes ei ajama nina nii püsti, et pigem tekivad sinna vahele sellised mänedžeride või lüli, kes siis nagu takistavad seda teed agana osava suhtlejana. Ma ei ole ma siiani mingisuguseid takistusi nagu jätnud ületamata, nii et kõik asjad on saanud kenasti lahendatud. Muide paar aastat tagasi käis meie festivalil prantsuse filmilooja Nikolajevi libe, kelle dokfilm lõi prantsuse kinos kassarekordeid. Ta lõi üle kõik Ameerika mängufilmid ning pärast seda hakkasid selle stock filmis osalenud peakangelased filmi autorilt raha välja nõudma läbi kohtute. Kuid ka need selliseid asju juhtub nii et noh, dokfilmid teha igasuguseid imesid ja käia igasuguseid radu, kuid paned selle põhiülesandega, ta tuleb edukalt toime, mis oleks siis portree, veerida inimelusid ja teadvustada teistele inimestele kultuure, mida nad ei tea, võib-olla mida nad ei tunne või millest nad tahaks rohkem teada. Kui te vaatate saali, siis saalis on keskeltläbi 15 20 30 inimest mõnikord ka rohkem. Otsustasite täpselt niisuguste dokfilmide eesmärgiks tutvustada teisi, maid, rahvaid, inimesi, miks pärnakad nii vähe tahavad teada teistest maadest ja rahvastest tartega? Põline pärnakas, võib-olla oskate vastata? Minu jaoks on, Pärnu areng on viimastel aastatel kuidagi pettumust valmistav, selles mõttes, et vanasti, kui räägiti Pärnust veidi rääkida kui suurest kultuurilinnast, kus toimub palju kultuuriüritusi ja kui aasta edasi seda vähem seda kultuuri siin on ja seda rohkem on sellist nii-öelda läbu linna. Et sellel nagu väga kurvaks ja ja ma ei teagi, mis asi seda soosib või miks see nii on, et et see niimoodi läheb. Ma arvan, et Pärnus lihtsalt puudub selline suur kultuuripublik, aga samast on, tuleb siia ka mujal palju inimesi ja ma arvan, et meie kinos käibki rohkem niuke sisse tulnud turist või siis külaline või külaline. Mis te tahate öelda, mis on teie jaoks niisugune põhisõnum pärast seda, kui nüüd jälle see filmifestival hakkab läbi saama, ütleme, põhikogemus, põhi, niisugune meeleolu. Minul oli väga hea meel, et paljud head filmi autorid said aega Pärnusse tulla. Kaks filmis osalejad on ka meil siin olnud. Näitasime ühte filmi ISIC tee leo n inimesest, kes on oma sugu vahetanud ja on siin Pärnus ja talle väga meeldib siin. Ning teine naine, kes meile siia kohale sõitnud antenism abiellus ameeriklasega, kes kannab eluaegset vanglaga tähistust Ameerikas. Südamlik lugu hakkasid kirju vahetama ja naine armus valesse mehesse ära võttis kätte ja läks ja abiellus temaga seal vanglas. Ja sellepärast ongi filmi pealkiri suuliselt läbi klaasi, et nad ei saa kunagi suudelda. Nii nagu inimesed seda päriselus teevad, vaid klaas on alati nende vahel vanglaklaas. Aga kas on lootust, et hea käitumise puhur näiteks ta siiski mingil hetkel saab vabaks? Naine on küll hollandlanna ja Holland seadused tõenäoliselt võimaldaksid seda, sest see ei ole nii karm. Aga Ameerika süsteem on vastupidi väga karm. See juhus, et see mees sealt vabaks saab, on minu arvates praktiliselt võimatu. Vaiko, kas te olete ise selle naisega rääkinud, on teil ka mingeid isiklikke tähelepanekuid temast? Kas ta tuli siia, et ennast demonstreerida, kas ta on edev või mis oli tema, see niisugune sisemine vedru? Ta ei ole, teda, ei ole selline, kes tahaks ennast näidata ja edevuse laat või pomm või mida iganes ta on väga tagasihoidlik, sõbralik naine. Ja kui temaga vestlema hakata, siis temas on niisugune mõte sees. Samamoodi kui vestelda selleni kooliga, et miks ta oma sugu vahetes siis ka tema on väga tark naine, tegelikult ta on oma elufilosoofia, ta teab väga palju. Ühesõnaga haritud inimene ja selliste inimestega alati tore ja rõõm suhelda ja vestelda, sest nendest vestlustest saavad mõlemad osapooled midagi. Aitäh. Vaiko Edur. Ja nüüd ongi mul ette mängida lühike intervjuu hiljuti nimetatud filmitegijatega, need on siis hollandlased Olaf luu Vain ja Enclu when. Esimene neist on filmirežissöör, teine nagu ta ise ütleb taustategija toetaja nõuandja. Ta on hariduselt majandusteadlane, töötab pangas, nii et tegeleb ka firma rahandus ja juriidiliste küsimustega. Aga kuna režissöör nõuabki tuge inglise keele kasutamisel, siis ongi rohkem meie vestluskaaslane, hänk. Luubain. Esimene küsimus, kui palju nad silmi, kus on teinud? Nad leiavad, et neid on kaks või kolm. Režissöör tuletab meelde, et esimene oli tehtud alla 18 aastastest poistest. Poiss prostituutidest, teine homoseksuaalidest ja kolmas siis nüüd suudlused läbi klaasi. Henning Kloovain rääkis veel, et need inimesed said omavahel füüsilises kontaktis olla vaid linnavalitsuses, kui nad said teineteisele kätt anda. Ja niisugune karm süsteem, mis Ameerikas valitseb, on Hollandis vastuvõetamatu ja ta rõhutab just seda, et Hollandi kohtud arvestavad suuresti sellega, kas inimene, kes on kohtu all, kas temast on võimalik teha sotsiaalselt vastutavat inimest või on ta nii-öelda lootusetu ja selles suuresti sõltubki siis kohtuotsus. Kui kohus näeb tulemusi ette näha ei ole, siis on karistus ka tunduvalt pikem. Niipalju siis hollandlastest. Holofja hankel Kluvainist. Esimene eesti dokfilm, mida ma siin festivalil juhtusin nägema, oli Liivo Niglase film julgi. See on siis Liivi noorest naisest, kes Anna ühe tuntud inglissolist. Paljud raadiokuulajad teavad teda muidugi hästi, aga nüüd kõigepealt Liivo Niglas teile paar küsimust enda kohta. Mitut filmide võite oma filmiks lugeda enda tehtud filmiks. Julgi vägi on filmi eestikeelne pealkiri, see film on mu viies fill. Nende viie hulka kuulub ka esimene esimene lühikene film, mille ma tegin Pariisis filmikoolis käies. Te olete Tartu Ülikoolis õppejõud, kuidas noor inimene satub Pariisi filmitegemist õppima? Ega see väga raske olema, lihtsalt tahtmist seda teha. Varem või hiljem inimene ikka jõuab sinna, kuhu ta tahab jõuda. Tähendab, see oli siis kursus, prantsuse keelne kursus ja te saite selle oma esimese kogemuse, praktilise töö käigus visati vette. Faktiliselt öeldes hakkasite kohe filme tegema? Jah, tegelikult prantsuse haridus. Selline süsteem pidigi, töötame sel viisil midagi hellitad, kõik visatakse tundmatus kohas vette ja, ja inimene peab ise sealt välja ujuma ja keegi sind nagu su lappi kuule sind toetama ei hakka, vaid, vaid pigem selliste šoki ja isikliku kogemuse kaudu püütakse siis inimestele olulisi asju selgeks teha ja filmikool oli selles mõttes ka minu jaoks nagu teatud selline kultuuriline kogemus, et tõesti väga karmilt käituti veega distiga, karjuti meie peale, et kuidas te nii mõttetuid asju teete ja nii edasi ja nii edasi. Aga vähemalt osad seal grupis olevatest tudengitest said oma töödega ilusti hakkama ja teevad siiamaani filme. Kui On ka protsent, kes loobuvad, kes pettuvad. Meie kursusel, kus oli 20 tudengit, umbes neli, viis minu teada teevad siiamaani filme ja neli viis olid need, kes kelle tööd siis nagu valiti Fell välja kursused omadest, tegime neid saadetis erinevatele festivalidele, et juba tegelikult kursuse lõpus juba oli, oli selge, kes on nagu sobiv filme tegema. Nonii, teie nimi ei ole tundmatu Eesti televaatajale, kui te nüüd lühidalt tuletate meelde need oma suuremaid töid, mis Eesti Televisioonis on jooksnud jooksmas Is televisioonis näidatud mõlemat Siberi filmi, aga võib-olla rohkem on nähtud minu filmitud materjali reaalis ihkuku tuur, mida on ka vist juba kolm korda näidatud Eesti televisiooni ekraanil reisi jalgratastel, Mongooliast, Nepaali ja, ja kui jookseb eesti televisioonis kordusenam jälle dokumentaalseriaal lähimida mis, mis siis samuti räägib jalgrattaretkest Türgist Egiptusesse, mille siis ka mina üles võitsin, nii on tegelikult ka monteerida niimoodi. Valmis tegi. Jõuame nüüd selle seekordse filmi juurde, see on siis Liivi päritolu noor naine lauljana tuntud Eestiski taimselt võttis tee pakkumise kahe vist astuda on suhtlemisaldis ja ilmselt tema tööst tuss tuleb talle kasuks. Samas muidugi võib öelda, ega, ega ega julgile ei ole nii vajalik on tehtud filme või filmitud teda, temast on kirjutatud, tema saab enda nii-öelda tähelepanu vajaduse välja elada kontsertlaval. Esinedes lauldes, et selles suhtes oli võib-olla mõnes mõttes isegi raske. Tema jaoks ei olnud see projekt nii oluline, et teda ta igal hetkel oli, oleks olnud valmis kohe jah, teeme seda ja, ja teeme teist, pigem oli mõnikord hüva, okei, et noh, et sa filmi siis praegu, kas oli niimoodi sellised tehnoloogiat, terrorit, vabad käed ja kui te tahtsite, siis ta panite kaamera käima. Viitasite, et teeme nüüd sellest asjast loo, kuidas see tehnoloogia, äri, mina olen alati filmi, nii et ma lihtsalt püüan filmitavate inimeste juures viibida või isegi elada nende juures kuni selleni välja, et nendega ühes ühes suures voodis magada, näiteks kui tegemist on Siberi põhjapõdrakasvatajatega, kes elavad kõik koos ja ühes ühes püstkojas ja magavad ühe aseme peal. Mingeid ostsime, muidugi julgiga arutasime, ma tahtsin teada, kas on mingeid huvitavamaid sündmusi tulemas, kas on mingeid kontserdid ja siis ta ütles, et vot see võiks äkki olla. Huvitav, et selles suhtes on, on see ikkagi selline ütlev filmimisstiil? Filmitegija on kohal ja valib, mis on oluline, mis on vähem oluline ja siis vastavalt sellele paneb, paneb kaameral lindistama või lõpetab lindistamise. Kui palju te olete teinud lavastatud stseene lavastuses seene ma praktiliselt ei ole teinud, võib-olla jalgrattamatkal esimesel oma sõpradega siis mõnikord mõtlesime vahet, et võiks nagu loo huvides on meil vaja üht episoodi, et noh, see oli rohkem selline pigem nagu improviseerin mängisime. See on niimoodi, et inimene jääb väga niisugusesse rumalasse ja piinlikku olukorda, näitab ennast negatiivsest küljest, on mingi tuli mingi konflikt kas ta on siis selle kaameramehe unustanud, kuidas teie seda asja näete, psühholoogiliselt ta võib-olla pärast ütleb, et oi, oi, oi, ma ei tahaks küll niisugune olla seal filmis ma väga ei usu sellesse, et kaamerat on võimalik nagu ära unustada, et sa, et sa lihtsalt ei märkad kaamera seal või see, et see kuskil poole ütleme, kotiitsi käigus, oi ta ju film, lõpetame nüüd ära. Tihti inimestel on ikkagi see meeles, aga, aga see ei ole, nende jaoks on oluline, et see ei takista neil edasi edasi oma seda konflikti ajama või, või mingeid mingeid jutte selgeks rääkimas. Minu arvates konflikt ei ole kõige tähtsam asi filmis, aga paljud dokumentaalfilmitegijate arvu konflikti ei ole sellel mõtet üldse filmi tegema hakatagi, mispärast noh, et konfliktis on intriigi ja inimesed on kuidagi avatumad ja näitavad nagu sügavad Omalt iseennast ja, ja oma oma mõtlemist, et kuidagi see on, ma arvan, et see on pigem niisugune nagu meile reality sõudetuttav, et peab olema mingid intriigid ja mingid pinged ja emotsioonid ja arvatakse konfliktis väljendada paremini. Lütse film York'ist sellest lauljast mingil määral, eks ole, see portreefilm teiselt poolt keskendub küsimusele liivi rahva liivi keele säilimisest ja teie põhiväide, nagu mina aru sain, oli see, et seda rahvast ja keelt võib säilitada. Laulmise kaudu. Sain ma õigesti aru? Jah, väide, see on pigem julgi ja tema mõttekaaslaste arvamuse. Kui me võtame liivi rahva, kus tõesti arvatakse, et kuskil kaheksa inimest tänapäeval räägib seda emakeelena liivi keelt. Ja, ja nad on kõik väga vanas eas meie Varstinud surevad. Võtame selle kontseptsiooni, et, et rahvus võrdub tema keele ja et noh, siis praktiliselt liivi rahvas peaks aasta pärast välja surema. Ja noh, see kontseptsioon on väga omane eestlastele, kui küsib, et mis rahvusest sa oled siis, siis siis need kigis aru, et sa ütled, et sa oled, sa oled, sa oled eestlane või, või, aga eesti keelt ei oska, et noh, mis eestlane sa oled, noh, kas või näiteks väliseestlaste puhul tihti see küsimus kerkib esile, aga, aga et eelkõige noored liivlased kes tahavad säilitada liivi identiteeti, kes tahavad tunda ennast erilisena, mitte tavaliste lätlastele, kuigi nende igapäevakylm emakeel on Lätigi kõik nende sõbrad on lätikeelsed, nad elavad Läti keskkonna siin, noh neil ei ole sellega nagu probleeme, aga kui nad teavad, et neil on mingi paar tilka nii-öelda liivi verd kuskil mingeid sidemeid Liivimaaga nad tahavad seda erilist identiteeti säilitada püüavad seda eelkõige tihases, sellise kultuuri kaudu ja Liivi kultuuri võib-olla kõige kõige silmatorkavam eripärasem joon ongi just selle liivi rahvalaul ja need on väga ilusad laulude läbi laulma siis seda, seda liivi identiteeti edasi kanda. Möödunud aastal te olite siin Pärnus festivali žüriis? Kui palju te tänavu olete filmi näinud ja valige väljadest? Paar tükki või mis on teie jaoks huvitavad olnud ja tutvustage neid lühidalt? Tegelikult see aasta ma ei, praktiliselt ei ole ühtegi filmi näinud, sest ma tulin ainult oma filmi esitlema siia siis ma sõidan kohe ära nagu neljaks kuuks filmivõtetele, Põhja-Californiasse, tavaliselt ma olen üritanud siin olla ikkagi pikalt ja vaadata võimalikult palju filme. Mis on see ainevaldkond seal Põhja-Californias, mis tõotab. Me teeme seal koostöös norrakate ameeriklastega filmi Julock indiaanlastest kes on lõhepüüdjad. Vaenlased püüavad Clamati jões lõhekala ja see on nendel traditsiooniline elatusallikas. Aga probleem on selles, et, et ülalvoolu elavad valged farmerid kasutavad sellesama jõevett põldude niisutamiseks ja kui on kuiv suvi, siis, siis jões on vett nii vähe, et see lõhe sure tohutus koguses lõhet sureb ja indiaanlased ühelt poolt jäävad oma elatisest ilm, aga teiselt poolt on tegemist ikkagi sellise loodusliku katastroofiga. Me üritamegi siis seda problemaatikat filmi kaudu edasi anda, et meil on kokku lepitud kohalike indiaani hõimude juhtidega mitmed sellised noh, on kokku lepitud, et me saame filmide, olulisi olulisi sündmusi seal mis on seotud lõhepüügiga, kui ka kui ka üldisi kultuuriüritusi, mingid hõimu, hõimu, hõimu, pidusi ja, ja nõupidamisi ja nii edasi. Ja samuti me loodame, et me saame filmida siis nendele farmerite juures ja küsida nende arvamust selle probleemi kohta. Aitäh intervjuu eest ja jõudu ja edu. Ameerika läänerannikul. Filmifestivalidel Eesti erinevates kohtades võib ikka näha ühte meest, kes innukalt ja järjekindlalt filme vaatab. Simson Tarmo Toom. Ta on programmeerija erialalt ja töötab ühes firmas, mis müüb arvuti detaile. Mees tekitas muidugi huvi ja ma esitasin talle paar küsimust. Kõigepealt küsisin, millal ja mis asjaoludel tekkis tal üldse huvi filmikunsti vastu. Mäletan ainult, et see sai alguse umbes aastal 1000 983984 aga põhjust ei ole siiamaani ise ka suutnud välja selgitada, see on nagu öeldakse, mingi teineteise dimensiooniline maailm, millesse üsna tihti sattunud. Kas te vaatate Teie kõrval nagu neid tõsiseid huvilisi on vähe, kas te olete siis nagu mingi eriline inimene või ära või? Ma olen leidnud selliseid huvilisi? Viis tükki on olemas joodis, sellest on näha filmis sinna maania, mis tehtud aastal 2002 New York, suur linn, viis tükki, esimesed, Tanel ikka rohkem seal. Loomulikult on need rohkem, New Yorgi elanike arv on suurem kui terves Baltikumis kokku. Eks Hollandis, Eestis ja kristlike on siis New Yorgis või kellestki ja teada on tegelikult Coca-Cola Plaza'sse neidki nii-ütelda. Kõnni hullusid päris mitu. Umbes kolm-neli tükki või Sursa ballase filmide arv, mida te olete vaadanud, olete tehnika inimene, te olete täpsust armastav inimene. Ise olen elu jooksul vaadanud ligikaudu 11500 erinevat filmi, kuna ma olen filmi vaatamise päevikut pidanud alates aastast 1985 seda küll esialgu pastaka Mikuga alates aastast 2000 sisaldub see kõiki paavutis. Kas teie jaoks see faktoloogia, need arvud on tähtsad, need on täiesti põhjapaneva tähtsusega. Nii filmid, andmed, filmide pikkused kusjuures väga tähtis Anned filmi vaadataks algusest täieliku lõpuni. Ma pean siin silmas lõputiitreid, lõpumuusikat, mida kahjuks meil tänapäeval TV3 enam üldse ei austanud. Telekast te saate siis neid numbreid tuhandete võrra suurendada. Telekast vaadatud filme oma tegelikult üles ei tähendagi, kuna ma seda ei loegi filmi vaatamiseks joontes. Seal on väga palju segavaid asjaolusid, kas või suur hulk reklaame näiteks oletega teatrovile, vaata kui huvi on küll ainult olnud nii-öelda filmihuvi alaks ses mõttes, et sai Rakvere teatris vaadatud sellist teatrietendust nagu Kino-Mati. Või siis Palamuse filmifestivali raames olnud teatrietendused. Aga teatrihuviline ei ole. Me istume praegu siin terrassil Chaplini muuseumi terrassil, kas järgmise aasta filmifestival toimub nendes samades ruumides? Palun siirast vastust. Festivali pea või treiler, nagu seda peenelt armastatakse öelda sisaldab Kihnu rahvalaulu, mida olevat üks tüürimees laulnud, kui nad Kihnust välja sõitsid ja ja terve öö läbi siis purjetasid ja terve, järgmise päeva ja järgmisega töö ja lõpuks Gotlandile jõudsite kogu aeg ta laulis. Ja see laul on ju tuntud oma sõnadega, et siin, meie seltsis selle aasta siin meie seltsis selle aasta jumalaga teab, kust tuleva aasta jumalaga teab kust tuleva aasta. Vastus oli seegi, aga ma loodan, et me järgmine aasta, et me kohtume niikuinii, aga et me kohtume ka siin selle trepiga. Aitäh, Mark Soosaar.