Hector Berlioosi fantastiline sümfoonia kannab alapealkirja episood kunstniku elust. Helilooja on ise avanud teose programmi ja andnud igale osale pealkirja. Esimene osa, mis praegu kõlab, on pealkirjastatud unelmad. Kired. Programmis on õeldud ülimalt tundeline ja elava kujutlusvõimega. Noor muusik, kes on lootusetult armunud, mürgitab end meeleheite hoos oopium, iga tema tunded ja mälestused muutuvad muusikalist. Eks mõteteks kujunditeks. Armastatud naine saab tema jaoks melooriaks. Need unelmad ja kired said alguse 11. septembril 1827. aastal Hamleti etendusel Pariisis gastroleerimas inglise draamatrupp, mille tähed olid John Campbell. Jahin, retsmikson. Näitlejatar oli juba kaks aastat varem Prantsusmaa pealinnas saavutanud Triofaalse minu eritisekspiri näidendites. Loomulikult oli nüüd kogu Pariisi kunsti noorus Hamletit vaatama tema tulnud, mis Messon mängis Ophelia meeletu menuga. Mõne päeva pärast etendati iroomiad ja Juliat peaosas jällegi sädeleb, mis Mikson ja minu ning vaimustuste torm oli veelgi suurem. Kõigil neil etendustel, mis inglise Truck Pariisis andis, viibis publiku hulgas 23 aastane ectorterioos. Noormees, kes oli viie aasta eest tulnud provintsist pealinna meditsiini Todeerima kui tuli nüüd hoopis konservatooriumi õpilane. Ta kirjutas muljet, mida minu kujutlusvõimele ja südamele avaldas näitlejatari imepärane talent. Õigemini tema Dramamama tõeline geenius saab võrrelda vaid selle vapustusega, mille tekitas minus poeet, kes oli tõepoolest niisugust esitajat väärt. Perli uus armus Veitlevasse näitlejatari kogu oma noore ja kulutamata tunde jõuga. Kuid ta ei leidnud vastuarmastust. Veelgi enam. Kuidas tega püüdis, ei õnnestunud jumaldatuga isegi isiklikult tuttavaks saada. Kõigile tema palvetele end vastu võtta vastas, mis Mihkelson keeldumisega ka sõpradele ei läinud korda neid mingis seltskonnas kokku viia. Ligi kolm aastat õnnetut armastust ajas noore helilooja lausa raevu ja ta tundis, et peab oma saatust pihtima kogu maailmale. Selleks pühkimiseks saigi fantastiline sümfoonia. Kummaline küll, kuid pärast teose valmimist olid pinge otsekui maandatud. Süda sai vabaks ja oli valmis uueks kiindumuseks. See ei lasknud end kaua oodata. Verioosile pakuti ühes Pariisis pansionist kitarriõpetaja kohta. Et tal raha oli vaja ja pillimäng hästi käes, võttis ta koharastu. Samas õppeasutuses juhatas klaveriklassi andekas pianist ka minna makk. Oli see neiu virtuooslik, musitseerimine või kaunis välimus või ehk mõlemad koos, mis Berlioosini köitis igatahes õige pea paluste noore kolleegiga, et tolle ema oli väga vastu varanduseta helilooja, kes sind ka loominguliselt polnud veel millegi erilisega näidanud tundus väimeheks sobimatu. Siis otsustas Berlioos, et ka mille võitmiseks peab ta andma kontserdi, mis paneks kõik temast kõigeniaalsest muusikust kõnelema. Tal on sümfoonia, mida pole elektrokantud. Kontsert toimus 1830. aasta detsembris. Konservatooriumi saalis dirigeeris kuulus Francois avaneb. Kõik õnnestus isegi üle ootuste hästi. Üks kriitikust kirjutas. Sel päeval kogunesid siia noored luuletajad, skulptorid, muusikud, kogu kunstirahvas, kogu noor Prantsusmaa. Selle publiku juures oli Berlioosi teostel eriti fantastiliselt foonial pöörane, lausa jahmatamapanev edu. Kummaline saatuse iroonia. Henrietta Mikson oli pühendatud sümfoonia kanti nüüd ette Camilla mokki võitlemiseks. Jääd siia lisandus veel Pariisi konservatooriumi nõndanimetatud Rooma preemia. See andis õiguse õppeasutuse kulul paar aastat end Itaalias ja Saksamaal täiendada. Siis luges mokkide pere Berlioosid piisavalt lootustandvaks heliloojaks ja kihlusid kuulutati välja. Pulmad määrati 1832. aasta kevadeks, kui Perli ohus on õppereisilt tagasi. Ent juba nelja kuu pärast sai borrelioos teate, et tema mõrsja on abiellunud Kamil Leielliga. Heliloojana oli too õige väheütlev, ent klaverivabriku omanikuna suutis kaalukausi enda kasuks kallutada. Ägedaloomuline Berlioos tahtis viivitamata sõita Pariisi, et tappa Camilla Kleiell ja teha ka iseendale. Sõit jäi siiski tookord katki. Ja kui helilooja 1832. aasta novembris lõpuks Pariisi saabus, oli ta kunagise kihlatu juba unustanud. Ent taas oli Prantsusmaa pealinnas embjats Mikson seekord juba trupijuhina. Aga trupp oli küllalt nõrkadest, näitlejatest ja ka primadonna on, ei olnud prantsuse publiku juures enam endist, minu kulud ületasid tulud ja mis, mis oli üpris väljapääsmatus seisukorras. Oma esimese suure armastuse ebaõnnest kuuldes tahtis Berlioos teda kuidagi aidata äratada tariislaste huvi tema vastu vaja veel kord ette kanda fantastiline sümfoonia, mille sünnilugu oli publikule hästi teada. Berliin saatis miss Mihkelsonile loosipileti ja sümfooniaprogrammi. Teeprogramm avaldati ka ajalehtedes koos kontserdikuulutusega. Pariisi kunstiringkondades mõistetati huviga, kas näitlejatar tuleb kontserdile. Võimite tuli. Kuid üks inglise ajakirjanik, kes teda saatis, oli hoolitsenud selle eest, et ta enneaegu kavaide jaoks dirigent oli juba taktikepi tõstnud, kui mis Mikson heitis pilgu kavalehele. Ectorberlioos. Fantastiline sümfoonia. Aa, see on seesama noor muusik, kes kolme aasta eest pidevalt temaga kontakti otsis. Ja programmis seisab ülimalt tundeline ja elava kujutlusvõimega noor muusik Tyson lootusetult armunud. Näitlejatar hakkas aimama, et see sümfoonia on temast nüüd silmitsi tõsise huviga heliloojat, kes istus laval dirigendi kõrval siis niisugune ta ongi see lootusetult armunud noor muusik. Selles muusikas kõlavad siis tema unelmad ja kired. Aga millisena kujutab ta oma armastatut? Kas selle õrna ja kirgliku, mõtlikult pehme ja siiski tungleva imekauni meloodiaga, mida mängivad? Teine osa pall programmis on öeldud. Noormees kohtab oma armastatud palli sädeleva Smirus. Huvita, mida sellel ballil tantsisid, takse Kasmine, Oiti Kavoti särand, pandat riiulit tähistavad tasa ja salapäraselt. Ja siis hakkavad mängima neli seni vaikinud harfi. Nende helisevad passaažid, mõlemad iirlanna kujutlusse, tuhandete ballisaali valgustavate küünalde värelusi. Muusikas on see ärev ootus, mis valdab ballile saabujad. Sissejuhatus lõpeb ja riiulitelt kõlab õrn tantsuviis. See on võluvalts. Braavo. Berlioos mõtleb, mis? Mikson, ma hakkan teid vist mõistma. Mulle meeldiks mais. Aga kus on siis armastatu teema? Tal oleks aeg juba ballile ilmuda. Ja ta ilmubki ime pehmelt kõlavad müüdid, oboe, klarneti, valss, üha jätkud meloodiaid kannavad kord viiulid ja aldid, kord harfi, diaflöödid. Valsi lõpus ilmub veel kord armastatu teema, justkui seisatuksid kõik tantsijad hetkeks, et imetleda, kui kaunis ta on. Ja siis sukelduksid jälle tantsukeerisesse, millega osa lõppeb. Kui sümfoonia esimene osa annab noore muusiku portree, siis teist osa võib pidada armastatu parteiks. Seega siis Hembiet Smiczoni muusikaliseks portree. Eks. Sõnades on muusikakriitik Theodor Valentsii kirjeldanud iirlannat nõnda. Pikakasvuline ja kuningliku rühiga pärlmutter Valevad nahaga teene suujoonega kuldse juuste krooniga ja silmis väljendamatu ebamaine raugus. Kolmas osa siin põldudel on pasteraalne looduse pilt, kus kajavad kahe vastastikku mängiva karjuse pilli drillerid ja kõmiseb kauge kõu. Ka see osa meeldis Hendjets missamile väga, sest ka tema oli looduse ilule aldis. Pealegi olid eelmised osad meelistanute soodsalt helilooja tema teose suhtes. Kahte viimast osa ta eriti tähelepanelikult ei kuulanudki. Pärast fantastilist sümfooniat kanti samal kontserdil ette veel Berlioosi lavaline kantaat leilio ehk tagasi pöörduda domine ellu. Hembeets, mis on, ei saanud jätta märkamata laulja sõnu, mis olid suunatud otse tema poole. Oo, miks suudame leida teda seda Juuljalt, seda ofiilijat, keda igatseb mu süda. Miks ei saa oma jobude nukrusega segatud rõõmust, mille annab tõeline armastus? Veel kord, saatuse iroonia? Kantaadileelio kirjutas Berlioos omal ajal Camilla makile mõeldes kättemaksuks irlannale kuid tema ju seda ei tea. Ja see pole ka tähtis, tema on ju Juulia ja Freemia. Nüüd on terlioosi kirglikud sõnad määratud temale. Kriitik tortik kirjutas retsensioonis, mis Es viibis Bernioosi teoste kontserdil ja talu, kes tähelepanelikult programmi. Küll pidi tema südamesse oma jubedate tormiliste tunnete keerises nähes, millise hiilgava võidu saavutas mees, kelle ta ära põlgas ja kelle teravmeelne kättemaks teda nüüd tabas. Kriitikeksis näitlejana süda ei olnud jubedad Te tunnete tormi keerises. Kuigi helilooja saadab sümfoonia neljandas osas oma armastatu hukkamisele ja viiendas osas müüdele salatis kõlab armastatu teema karikeeritud kujul põrgulikus orgias. Ta ei tunnetanud mingit kättemaksu ja teose esimeste osade eriti valsi muusikast tõeliselt võrutuna Aclodeeris koos kogu saali täiega heliloojale siiras vaimustuses, milles oli ka juba parasjagu liigutatust. Kui Verlioos järgmisel päeval palus jälle nagu viie aasta eest, oh kui palju kordi luba end Hendets missarile esitleda siis sai ta selleks nõusoleku. See kontsert ja kohtumine pärast seda muutsid paljugi. Heliloojast ja näitlejatarist said lähedased inimesed. Ees seisid küll veel mitmedki katsumused, muidugi mitte võrreldavad teekonnaga hukkamispaigale aga et Sümfoonia Lühike neljas osa kannab just niisugust pealkirja, siis on nüüd siin tema koht. Perli usbüüdis Hembeets Missoni ja tema trupi olukorda Pariisis igati kergendada. Huvi nende vastu oli tänukontserdile äratatud. Publik külastas inglaste etendusi jälle hoolega. Kevadel plaanitsesid nad ühist tuluõhtut. Kuuldused sellest tekitasid suurt elevust. Kuid rumal juhus tõmbas kõigele kriipsu peale. Ja need Smisson libises tellast välja astudes ja murdis jalaluu. Niipea ei olnud lavale minekust võimalik mõeldagi. Väljakuulutatud etendused jäid ära ja inglise teatritrupp pudenes laiali. Populaarne näitlejatar sattus katastroofiliste olukorda. Verlioos ilmutas tõelist rüütli meelti hoolides liigutava tähelepanuga oma haige mõrsja eest kulutas kogu oma raha tema ravimiseks. Aprilli algul organiseeris ta suure kontserdi, kus esinesid kaadrillioosi sõbrad Fredrik šefrääniate rentslist sissetulek läks, mis Nissani heaks. Kolmandal oktoobril 1833 kuus aastat ja 22 päeva pärast mälestusväärset Hamleti etendust, millest romantiline armastuslugu alguse sai abiellusid Himbieks Misson ja ektoorberlioos. Üheks tunnistajaks nende laulatusel oli rentslist. Esimesed õnnelikud kuud veetsid nad maal niisuguses idülliliseks ümbruses nagu on kujutatud plastilise sümfoonia, kolmandas osas stseenis põldudel. Ja sageli olevat Henrietta palunuterioosil laulda valsi meloodiat, sellest sümfooniast oma valssi.