Tänasest puhkepäeva muusikahommikus meenutame koos Nõukogude Liidu rahvakunstniku helilooja ühiskonnategelase Anatoli Novikoviga sündmusi ja laule. Rohkem kui 50 aastat kestnud loominguliselt teelt. Hiljuti kaheksandasse elukümnesse astunud meistril on haruldane mälu, kadestamisväärselt nooruslik vain ja loominguline energia. Anatoli Novikovi viimased laulud on kirjutatud tammihke noortest. Mitmed varasemad laulud on aga niivõrd omaseks saanud kuulajaile, et neid on hakatud pidama rahvaloominguks. Nõukogude laulus on mitmeid erinevaid koolkondi, erinevaid loomingulisi käekirju. Anatoli Novikovi oli oma tee laululoomingusse. See sai alguse jaanimaa põlismetsadest ja avarates põldudest tuues kaasa vene rahvalaulude intonatsioonid. Mida aastaid edasi, seda avaramaks muutus laulude tee. Õpingud, klassikaline muusika, koorijuhi amet, ümbritsev muusikaline atmosfäär, kokkupuuted erinevate inimestega. See kõik rikastas laululoomingut, viies välja helge ehk veneliku väljendus laadini. Anatoli Novikov on sündinud Rezani maal, scopynies linnakese serval asus sepikoda, kus töötas tema isa selle taga aga 16 sõjaväekasarmud, milles elas terve jalaväepolk. Lapsepõlve kõige pidulikemateks sündmusteks olid päevad, kui polgus korraldati paraade ja tseremoonia. Need pidustused asendasid poistele nagu teatrietendusi. Lapsepõlve muljed jäävad ikka kõige eredamalt mällu. Uljad sõdurilaulud said omaseks juba noores eas ja sõdurilaul on olnud helilooja lemmikžanr läbi aegade. Noorusaastad. Helilooja haridustee oli põimunud muusikaharrastusega. Realzani, Õpetajate seminaris tegutsesid koorid, orkestrid, au sees oli ka kodune musitseerimine. 1916. aastal astus Novikov Moskva õpetajate instituuti, käis paralleelselt ka rahvakonservatooriumis, õppides tšellomängu lauldes kooris. 1921. aastal astus Anatoli Novikov Moskva konservatooriumisse Reinhold klieri kompositsiooniklassi. Tol ajal oli ta juba tihedalt seotud punaarmee täidlusega, juhatas koore orkestreid, arranžeerija kogus rahvalaule ja sõdurilaule ja kirjutas ka oma esimesed laulud. Loominguline küpsus saabus kolmekümnendatel aastatel 1934. aastal. Komsomolilaulude võistlusel sai Novikovi laul, partisan Kotovskist teise preemia. See laul on helilooja ütlemist mööda sündinud rahvaloominguvarudest. Tal on omasid rahvalaulu vormi ja struktuurielemendid. Taolisele arendusprintsiibile on helilooja ustavaks jäänud ka oma hilisemas loomingus. Kotovskist alates hakkas järjekindlalt kasvama Novikovi populaarsus, eeskätt sõdurilauludega. See on žanr, mida helilooja tundis nagu viit sõrme. Mida kujutab endast vedurilaul? See on lihtne marsilaul kirjutamisel on vaja arvestada kindlasti hääle diapasooni. Laul peab olema mugav, kergesti õpitav, meloodikalt kujundlik, reljeefne. Sõdurilaulude kirjutamise kunsti õppis helilooja töös. Punaarmee ansamblitega. Tulid üha uued laulud, laienes ka esitajate ring. Hea kontakt tekkis puna lipulise, Nõukogude armee laulu ja tantsuansambliga. See kollektiiv esitas paljusid Novikovi laule. Aleksandr Vassiljevitsh Aleksandrov kutsus sageli koori juurde noori heliloojaid. Tihti seaska, Novikovi mängiti ette uusi laule, tihti nende seast sobiv valik. Laulud, saidid, lähetuse ellu said tiivad, et iseseisvalt lennata. Vasja, Vassili OK, sama varsamad, Paavel, tuula vintpüss, minu kodumaa ja paljud-paljud teised Novikovi laulud kõlasid puna lipulise ansambli esituses. 1941. aasta puhkes sõda. Ärevad sündmused andsid hoopis teise sisu ja rütmi, ka heliloojate tööle. Mõni teos, mis varem võis valmida nädalate vältel, oli vaja kirjutada nüüd loetud tundide jooksul. Vaevalt jõudis võitluslaul valmida, kui ta juba kanti ette punaarmeelastele. Anatoli Novikovi laulud said rindemeeste lahutamatuteks kaaslasteks. Sageli käisid helilooja kodus külalised rindelt armee ansamblite juhid, komandörid, võitlejaid ikka sooviga uusi laule saada. Eriti pärast 1940 teist aastat, kui rindel oli toimunud murrang. Punaarmee oli asunud pealetungile. Helilooja korter oli siis muutunud omamoodi operatiivstaabiks, mis varustas rinnet lauludega. Tüüpiline oli näiteks selline juhus. Helilooja korterisse tuleks sõdur ja räägib. Olen teisest Ukraina polgust, meil oleks väga vaja laule. Novikov kostitab külalist teega, räägitakse rindeuudistest ja õhtuks jätate külalise oma poole puhkama. Öösel aga kirjutab helilooja klaviiridest ümber vajalikud noodid ja hommikul võib sõdur vajalike nootidega teele asuda. Peagi kõlavad laulud aga teises Ukraina polgus. Sõja-aastail vajati mitmesuguseid laule nii rivilaule kui ka lüürilisi laule. Üks selliseid sõjapäevadel sündinud lüürilisi laule, mis pidas vastu ajaproovile, on Tõmuneid. Oli raske, 1943. aasta kui helilooja näitas oma uut laulu raadios, sai ta pisut riielda. Ümberringi käib sõda, valatakse verd, teiega kirjutate sellise lüürilise armastuslaulu ja nii jäigi laul mõneks kuuks seisma lauasahtlisse. Kuni ühel heal päeval helistas taas Aleksandr Vassiljevitsh Aleksandrov, paludes Novikovi oma uusi laule näidata. Teiste seas mängis helilooja ette ka selle loo. Puna lipulise ansambli juht leidis, et taoline laul on isegi väga vajalik. Tõmmu, neid õpiti ruttu selgeks ja see kõlas esmakordselt puna lipulise armee laulu ja tantsuansambli esituses Moskvas Tšaikovski nimelises kontserdisaalis. Ka sõjajärgsetel aastatel oli laul väga populaarne. Nõukogude laulu kullafondi on läinud Anatoli Novikovi laul teeb lugu sai kirjutatud ühe Moskva sõjaväeringkonna laulu ja tantsuansambli jaoks. Kollektiivi kunstiline juht oli tol korral Sergei jutt, keevitš praegune tuntud kino, režissöör, sotsialistliku töö kangelane. Sile, ansambli programmid olid alati väga huvitavalt lavastatud. Koos poeet lehvozzani Nigazai helilooja tellimuse kirjutada laul ühe, mis Asseni jaoks jutt keevitš, kirjeldas vajalikkust teeni vagun, sõdurid istuvad, sõidavad kuhugi kas rindele või koju lauldes vaikset laulu, mis on seotud mõtetega sõidust rindest. Ja fassaanin kirjutas suurepäraseid värsid ja ka muusika on helilooja arvates kirja pandud õiges võtmes. Inimesed tunnevad seda lauldes, et on ka ise midagi taolist läbi elanud ja see teeb lauluomaseks. Laul Teed sündis inimeste mõtteis ikka ja jälle uuesti. Ta sündis lõpmatutel rindeteedel varjendis Muldonnides rindelt saabunud kirjadest ja nõnda edasi. Helilooja meenutab külaskäike koolidesse aastail 1945 kuni 46. Anatoli Novikovi Lifašaninit kutsuti sageli lastega kohtuma. Laul teed külas, siis helilooja ja poeedid õietina ning ka lapsed laulsid vaikselt kaasa. Ükskord tulles ühelt selliselt kohtumiselt küsis Anatoli Novikov oma kaaslaselt. Ma ei mõista ühte, kirjutasime sinuga sõdurilaulu, kuid lapsed laulavad seda ju lausa märgade silmadega. Kuid siis mõistis helilooja, et nende aastate lapsed said tunde süda rängemaltki kui täiskasvanud. Kellel hukkus isa, kellel vend, keda tassiti öösel pommirünnaku ajal varjendisse kissevakueerus, elades läbi vintsutusi pikkadel sõitudel. Need olid palju läbi elanud ja mõistsin, mis on valu, igatsus, lootused. Sõda lõppes väljakutel kõlas võidusaluut kauaoodatud rahu auks. Sõjateed muutusid rahuteedeks ja ringe, teedi laulud loovutasid koha rahuajalauludele. Ka pärast süda jäi Anatoli Novikov oma loominguga inimkonna õnne eest võitlejate esiridadesse. Kõigi rahvaste, eriti noorte lootuste ja unistuste väljendajaks sai rahupooldajate liikumine. 1945. aastal kogunesid maailma progressiivse noorsoo esindajad ülemaailmsele rahupooldajate konverentsile Londonisse kus võeti vastu otsus ühendada kõik jõud rahu võitluseks ja tulla 1947. aastal kokku Prahas. Esimesel ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil. Selle suurürituse jaoks kuulutati välja festivali laulukonkurss, millest võtsid osa paljude maade heliloojad ja poeedid Anatoli Novikovi ja lehvašanini kirjutatud maailma demokraatliku noorsoomarsi otsestest konkursi žürii valida festivalilauluks. Heliloojast sõitiski Nõukogude delegatsiooni koosseisus Prahasse, sest konkursi tingimuste kohaselt paluti heliloojat festivali külaliseks. Marssi hakati kohe õppima, harjutused käisid koolides puiesteedel ja peagi vallutas kogu laul Kuldse Praha tänavad. Sellistel lauluharjutustel viibis ka helilooja isiklikult. Üks näide. Prahast viisid noored laulu kaasa paljudesse maadesse, laul hakkas kõlama kümnetes keeltes. Maailma demokraatlike noorteföderatsioon võttis vastu otsuse nimetada marss ümber demokraatliku noorsoohümniks. See andis laulule veelgi autoriteeti juurde. Tekkis ka mitmeid uusi variante. Juba järgmisel Budapesti festivalil olid näiteks prantslased lisanud Zayni jutustas trellide taha pandud laulust, mis murdis tee vabadusse ja lendasid valged huvina Pariisi kohal. Itaallaste variant jutustas aga võitlusest fašistidega ja nõnda edasi. Anatoli Novikovi lehvašanini kirjutatud maailma demokraatliku noorsoohümn kõlab kõigil rahuvõitlejate kongressidel ja progressiivse noorsoofoorumidel. Rahuvõitluse teemal on Novikov loonud kümneid laule homse nimel ballaad vene poistest, saagem sõpradeks. Kaheksa osaline poeeme rahust ja teisi rahu. Poeemi teine osa EMORi osa on kõlanud paljude nõukogude tuntud interpreetide esituses. Seda laulnud Irina Arhipova, Jelena brast, Soova Jul, mille söökine ja paljud teised. Kasi laul räägib halastamatus sõjast, mis on neelanud sadu noori elusid. Paljud emad ootasid oma poegi koju veel nädalaid ja aastaid pärast sõda. Anatoli Novikovi mõtteid oma lemmikžanrist Tänapäeva noortest ja tööromantikast räägivad Anatoli Novikovi laulud meil Voroneži lähistel, Siberi noorte laul, vahva Tuula, kommunistliku töö brigaadid, laul kõlas vabrikuvilelaul, pommist ja mitmed-mitmed, teised. Laul peab alati olema eesliinil, kajastama meie tegusid, mõtteid ja tundeid ja leidma tee südameisse. Selline on olnud Anatoli Novikovi põhimõtet. Pietro passi. Või? E. Roori palee ja nii no jess rassipesad. PS rassipesad. Ma ei oska küll Milvi. Sugu. Ei siis ega ta otsib. Mõne sõnaga tahaks puudutada ka Anatoli Novikovi ulatusliku operetiloomingut. Meil on huvitav teada, et helilooja on omal ajal töötanud ka teatris, mänginud nii draamas kui operetis. Ja kui Anatoli Novikovi tehti ettepanek ka ise lavamuusikat kirjutada, võttis pakkumise rõõmuga vastu. Esimene operett, valmisilist kovi, jutustuse aineil järgnesid iluduskuninganna ehk Camilla, nagu helilooja teost ise nimetab seda Kuuba ainelist opereti on muide mängitud 28-st teatris nii meil kui raja taga. Väike episood tööst kaminaga. Koostöös dramaturg Pjotr gradoviga Valmis Anatoli Novikovi patriootilise temaatikaga operettide triloogia kuhu kuuluvad muusikaline komöödia, eriülesanne. Selle teose tegevus toimub 1918. aastal Petrogradis. Operetikangelaseks on balti meremees. Operett must kask jutustab partisanide põrandaalusest tegevusest suure isamaasõja ajal. Triloogia viimaseks teoseks on operetvassilit Yorkin. Operett on kirjutatud Vardovski teose kaks võitlejat, aineil. Raamat on raamat, seda loed laua taga, kuid lavateos on siiski hoopis midagi muud. Diorkini kuju võimaldas muusikalist lavalist lahendust on juba asjas nii mehiseid tõsiseid kui ka lõbusaid iseloomujooni. Ta lõbustab sõdureid, mängib lõõtspilli, laulab, tantsib, ühesõnaga, on huvitav kuju. Ja ka muusikat oli lihtne kirjutada, sest Vardovskil on suurepärased värsid. Kujundlikud täpsed niis värsiridades kõlab juba muusika. Vassili Diorkiniton lavastatud paljudes teatrites. Laulu emake kodumaa on esitanud oma programmides ka ansambel Laine. Vaba aeg ka see on mõneti seotud igapäevase tööga. Päikesefilmikaameraga on Anatoli Novikov jäädvustanud tähtsamad loomingulised kohtumised, festivalid, sõidud, neid on kõigi aastate jooksul olnud õige palju. Sõpradeks on ka luuleraamatut. Neist võib leida huvitavaid värsse, mis inspireerivad üha uusi laule kirjutama. Televiisor ja raadio toovad koju aga värske informatsiooni ja muusikahuviga on helilooja jälginud saateid meie laulupidudest, andis kõrge hinnangu meie koorikultuurile. Tänase saate lõpetamegi ühendkooride esinemisega 1960. aasta üldlaulupeol. Kõlad Anatoli Novikovi on võimas meie kodumaa.