Nimelt kõnelevad vanad rahvalaulud ja pillilood. Nende jäädvustamine küll noodipaberile, fonograafirullile, heliplaadile, magnetofoni ja filmilindile on olnud killu. Kee Tallinna riikliku konservatooriumi muusikateaduse ja kompositsioonikateedri professori kohusetäitja Herbert Tampere elutööst. Kui võtta appi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna täpne arvestus, tuleb öelda. Herbert Tampere. Kogutud on 4700. Element neli lehekülge käsikirjalist materjali millele tuleb juurde lisada koos abikaasa, Erna Tampere ka kogutud 5872 lehekülge kokku 10606 lehekülge, folkloristliku ainestiku. Eriti no näe, Erika meenu, hoob, see koi ja uss Alble tütar. Alt seest tulevad pälve, ääritessaa löödi saategi, sööme, kui Aasias ja, ja seal on eestia, täitseb, hääd pandi ja sinna jäi ja seal on Eesti hääd pandi ja seest seal raadas iilemyysini pusi, tammepuid. Tuul. See töö on tahtnud ära teha, ütleb Tamperiise. Ning aasta aasta kõrval igal suvel, nüüd juba nelja aastakümne jooksul on ta tallanud küla teinud, otsinud laulumeistreid, muistendite teadjaid, tundnud huvi kõikide kohalike ajaloo ja kultuurisündmuste vastu. Tal on iga Eestimaanurk niivõrd omane ja tuttav, et kui enne järjekordset kogumisreisijuttu teha maakaardist lööb käega ja lausub. Mull see peas endalgi. Nii on möödunud suved 40 talve, aga on kulunud selleks, et süveneda materjalidesse küll nendesse, mis muuseumisse on kogutud varem küll neisse, mis on kokku kantud oma vaevaga ning Leelokesed laulukesed panid mõtlema, juurdlema. Nad hakkasid seadma aasta-aastalt järjest uusi ülesandeid, nii kogumis- kui uurimistööle. Viis oli seni otsese esitamise põhjal kirja pandud paraku üsna lihtsustatud kujul. Peaaegu iga loodistus jättis oma küsimärgid, millel ei olnud võimalik lahendust leida, sest puudusid vahendid kontrollimiseks tõsil. Vähesel määral oli kasutatud Edisoni fonograafi vaharullidega juba 1000 912.-st aastast saadik. Puitvaharullid olid aparaadi lõikejõule vastavalt väga pehmest materjalist kulusid kiiresti läksid kergesti rikki. Hääl oli nõrk ja helivärvus sageli moonutatud. Asi võttis järsu pöörde paremuse poole. 1000 936. aastal. Olime doktor Loorits ja mina ühel kevadtalvisel päeval riigi ringhäälingus nõupidamisel kuidas rahvaloomingut kasutada raadio ette kandvateks. Märkisin, et hea oleks kõnelda rahvalauludest ja pillidest kui neid näidetega saaks elavaks teha. Ringhäälingu juhtivad töötajad. Direktor Olbri. Ja kas mitte seda aparatuuri kasutada ka rahvalaulude ja pillilugude jäädvustamiseks? Aarosele muidugi, sellest ettepanekust kahel käel kinni asja edukamaks läbiviimiseks kutsusime tööle kaasa ka Tallinnas asuva muusikamuuseumi. Ta käis juba 1000 936. aasta mais kolme nädala jooksul mängimast ja laulmas 10 pillimeest ja 10 laulikud. Igaüks oma määratud ajal. Nende pillide helid on nüüd juba tegelikus elus enamasti kadumiku läinud kuid enud laatidernadellisvad edasi. Siin säilivad nad kui märgid veest rikkalt muusikakultuurist kuid on ühtlasi ka oivaliseks ehitusmaterjalist meie tänapäeva ja tuleviku rahvusliku muusika loomiseks. Kõlab üks Mart Saare poolt töödeldud paljudest eesti rahvaviisidest. Herbert Tampere tundis huvi nende helitööde allikmaterjalide vastu. Ühe sellise jutuajamise juures kadunud heliloojaga oli ka raadiomikrofon. Me teame, et kodus juba seal vanemad olid suured muusika harrastajad seal hüppas saarel. Aga kuivõrd palju seal ka seda rahvalaulu teie kodus võis kuulda või mis te sealt oma kodunt olete saanud kaasa võtta? Ta teil on ju olemas mitu hällilaulu, võib-olla mõni nendest kah on seal Kodoshima kuul juba. Nii et jäi meelde, jäi meelde ja mina vaatasin läbi need teie kogude Need rahvaviiside kogude 1904. aastal, te käisite siis üksinda jääda aastal üksi välja, nii et kirjutasite siis reisid ja sõrad sõnade mõlemad ja kuidas te ise muidu neid kogumisreise hindate, kas need andritele palju? Hiljem, kui te Tartus elasite seal seal, doktor Oskar Kalda juures, olid nüüd korjandused kõik koos, mis, mis teie olite kogunud ja kõik teised. Kas te neid ka käisite mõnikord. Majandusega. Aga näiteks see laul, serveeriveeri päevakene. Kas te seda mäleta, kust te selle saite? VTB rikkuri käest originaal kure üles kirjutada, siis on meil seal olemas. Moosis. Kogud ehtsus käsil tähendab hälbe, Tampere riiside Alaveriga uus kallakul, nendest kogudust juba palju uusi laule ja palju palju, kümneid kümneid mitmekümneid, madin, nii suur huvi praegu küll siia õega kuud on just sellepärast ka, et. Jutt on nüüd jõudnud rahvamuusika kogumistest trükis avaldamiseni, uurimiseni. Selles valdkonnas ei ole Herbert Tampere-le vastast leida. Tankerit. Tänud umbes 60 teaduslikku tööd, kus suure eruditsiooni ka on käsitletud eesti sõnaliseni muusikalise rahvaloomingu kõige erinevamaid küsimusi. Tal on tulnud oma tõekspidamiste kaitseks piike murda. Mõningatelgi autoriteetidega on tulnud välja astuda üsna mitmete dogmaatiliste seisukohtade vastu. Tema kreedoks sai sealjuures juba noores eas põhimõtte. Ühel nähtel, mida tahetakse tundma õppida, ei ole mõttekas uurida ainult ühte külge. Lähtuda tuleb rahvamuusika sisust. Toome paar tsitaati tena töödest. Tuleb arvestada, et rahvalaul koosneb kolmest komponendist tekstist, viisist ja esitamist, tavadest. Kõik see moodustab terviku ja peab tulema ka tervikuna vaatluse alla. Vanu regivärsse klassifitseerima asudes on tarvis kõigepealt tähele panna nende otstarvet ja ülesandeid. Rahvalaulul nagu üldse rahvakunstil on kaks ühiskondliku põhifunktsiooni rahuldada nimelt inimeste praktilisi kui ka ideelise esteetilisi vajadusi. Mõlemad funktsioonid on sageli üheaegsed. Laulude ideelise emotsionaalne sisu ja esteetiline vorm ei eksisteeri sel puhul iseseisvalt, vaid on sobitatud mitmesuguse praktilise tegevuse ja selle tehnilise vormiga. Rahvalaul saadab nõnda kollektiivi töötegevust ja tema ühiskondliku elu korraldavaid tavandeid. Kuid rahvalaulu ülesandeks võib-olla ka ainult inimese ideelise esteetiline mõjutamine. Sel juhtumil kajastab ta otseselt mitmesuguseid tajumusi, mõtteid ja tundeid, mis on seotud inimese isiklike, elamuste ja ühiskondlike suhetega. Nõnda võib eraldada õieti kaht põhimist laulude rühma, kuigi need ei tarvitse olla alati selgete piiridega. Esiteks töö- ja tavandilaulud ja teiseks mängulaulud lüüru eetilised. Leidsin ema siis kogemata hoida kuulsust, aga seal oli saarepuu hoida ja ei ta. Ei ta alkonide õrna poida. Hoida. Kui järjekordselt üleskerkinud küsimuste lahendamiseks ei leidunud küllaldaselt materjali, hankis Herbert Tampere sageli lisa naaberteaduste uurija eest. Siis aga liikus jällegi väsimatult ringi, külades. Küsitles, katsetas, jälgis tähelepanelikult, kuidas laulikud laulsid, kuidas on lood tegelikkuses ning asjast huvitatud. Ette ilmusid trükised, tähelepanekuid rahvaviisidest ja rahvalaulude ettekandmisest, lõunapoolses Lääne-Eestis. Mõningaid mõtteid eesti rahvaviisist ja selle uurimismeetodist, eesti rahvaviiside antoloogia valimik, eesti rahvatantse koos Rudolf Põldmäega vana kannel kahes köites Eesti rahvalaule viisidega, viies köites ja nii edasi ja nii edasi. Purske sageli juhib Herbert Tampere teistegi tähelepanu sellele, mida oleks vaja koguda. Meie arhiivis on näiteks tema sõnavõtt paari aasta eest toimunud rahvaluulekogujate kokkutulekult Põlvas. Tahaksin täna kõnelda lehest väheharitud põllust meie kogumistöös mille tähtsus meie ja samuti üldises folkloristikas etnograafias ei ole aga sugugi mitte väike vaid vastupidi, väga suur. Jutt on materjalide kogumisest, rahvapillide ja rahvapillimuusika kohta. Kui meil näiteks rahvalaulude kogumise ja uurimisega tegelevad praegu mitu asutust siis rahvapillide ja nende muusika uurimisega järjekindlalt ja kompleksselt tegelevad asutused peaaegu puuduvad. Tõsi, riiklikus etnograafiamuuseumis ja ka teatri- ja muusikamuuseumis on rohkesti Pille rahvapillimuusika kohta pakuvad rikkalikke näiteid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi fondid. Siin on mitu 1000 viisi juba 19. sajandi lõpust ja käesoleva sajandi algusest. Eriti viimastel aastatel on rõhku pandud pillilugude süstemaatiliselt kogumisele ühes sellega nende heli lindistamisele pillide ja nende osade nimetusi. On kogutud nii hästi muuseumidesse kui ka keele ja Kirjanduse Instituudi murde kartoteekides. Kui kõik need muuseumides arhiivides leiduvad materjalid koondada, saaksime võib-olla üsnagi hea, kuid kaugeltki mitte lünkade ta õieti siiski esialgse ülevaatepillide terminoloogiast pillide ehitusest, levikust, repertuaarist ja isegi selle kasutamisest rahva elus. Kogu see materjal vajab siiski tõsist täiendamist, et olla igakülgselt kasutatav. Juba praegused kogemused lubavad arvata, et üsna paljudel kordadel, kui mitte ütelda peaaegu üldse jääb meile väga ebamäärane ettekujutus mängutehnikast. Meil ei ole selget ettekujutust paljude pillide kõlast. Nende pillide osast rahva elus. Äärmiselt vähe on andmeid ansamblites, peaaegu täielikult puuduvad meil pildid pillimeeste ja pillimeistrite elust. Vähe on andmeid pillide ja pillimuusika. Ajaloolisest arenemisest toome kas või näite liikudes, eriti Kagu-Eestis võime imetleda pillimeeste juures suurepärase meistri talupoja depo poolt ligi poole sajandi kestel hulgaliselt valmistud lõõtspille. Aga millisest muuseumist või arhiivist võib uurija selle meistri ja tema töökohta andmeid saada eikusagilt rääkimata siis rahva seas meisterdatud kandle-ist, viiulitest ja muudest pillidest ja nende valmistajatest. Kõik see materjal tahab alles tõsist kogumist, milleks on praegu tõesti kõige viimane aeg. Mõnes osas on see paraku siiski otsa lõppenud. Minu teada pole praegu enam vana viie, kuue või veidi rohkema keeltega ning ühest puust õõnestatud kannelde mängijaid. Küsimustele ei tule aga ju kunagi lõppu. Ja nii liigub Herbert. Pere praegugi igal suvel rahva hulgas küsib, pärib, kogub raamatusõbra, lugemislauale, aga ilmub tema sulest peagi uut lisa. Teil on siin ümbruskonnale väga huvitav nimetus Häädemeeste, kuidas rahvas seda seletata, sest mingisugused seletusmuistendeid on ka olemas, selle kohta on teada kolm teisendit. Üks on niisugune, et vanasti ühel ajal on üks sakslaste laev siin rannas merehädas olnud ja merehädalised on maale pääsenud ja siit inimesed on neid väga lahkesti vastu võtnud ja sellest, et on seda kohta siis nimetanud Häädemeeste ojaks tsaarivalitsuse ajal seda kohta ametlikult nimetatigi. Kuutmanspa teine jutt räägib niiviisi, et siin olnud vanasti noortel meestel kombeks pühapäeva hommikut. Me teame, et Jakob Hurt, mida toovad kaasa kuuekümnendatel aastatel, hakkas rahvaluulet üles kirjutama, on kõige rohkem saanud oma õe Eeva käest laule. Võib-olla te teate, sest e-pahur, tahtmine rääkida minu mehe vanaema ja see oli olnud üks targemaid Himmaste külanaisi, kes ei ole osanud tika lugedases vanni, noh, Tehva lugemise oskusega olises käik läinud ikka. See lepa talu on vana talu jah, mis seal siis on. Nii vana, tähendab Jakob Hurda sünniaegset ja mis seal on uuemat, naernud. Maja ja rehetuba rehetuba on arvatavasti. Kuidas teie poole ütelda, kas ringmäng või klaverilauk kööri laulja kui oligi midagi pisut häältena väheneb talguse ollidel kina kalgus ja mingisuguseid siis enne valmistasin tüdrukule valmistasin lauli idealisti ukra rohkem, mida rohkem mõistke. Tšehhist ei ole midagi nii suhteliselt palju. Aga pöörilaulu sisse neid lauleti igem laukesis oma mõistuse järgi läbiks mina õppijapüüdja ning õpi nii palju, kui ma Vilsalgustilt man, räägi kellegi haigus läbi. Aga mida te ise lastele loete, elategi põlvedele? Sai ta siis ka too läheb seen say to say särvilised kaagi, kalme korralised nisu-le, raad Niipile Se mesile, vaat meelelised. Sõida linna tulu läheb, seal sai ja.