Igal suuremal tammel, mis Eestimaa pinnal üksikus avaras kohas kasvab ja kõrgelt ning uhkelt oma krooni laotab on ajalugu. Kas on tamme juures käinud ohverdamas meie esivanemad ohverdama jumalate ja tundmatute jõudude üks või on tamme siis kultuurilooliselt seotud meie rahva minevikuga jällegi minevikuga, kuidagimoodi olevikuga teel Viljandisse. Enne kui Tartu maantee jõuab Viljandi ürgorust läbi keerata, seisab uhkelt mäenõlvakul tamm millel looduskaitsemärk näitab Wiiralti tamme. Ometi Wiiralt omakorda nimetas tamme Viljandi Tammeks. Oleme siin tamme lähedal väikeses majakeses. Kaua teie olete siinkandis elanud ka? Kolmgi säästad, kuues käes. Kas te nägite Wiiralt kiirem tollipoolteist kuud iga päev enam hästi? Meil ja vahe luusna mõiser kui halb ilm siis oli meil Katüübis ühiselt ja päevalt tuli alet. Kui ilus ilm Sauga ka ei saanud. Tema vaada sisi. Vanast mitmest põlvest on siin tamme perekond Elenud kui mõisnikud lõhkust vana-vanaisad-emad ja siis, et Tamm on selle tammetalu ja tamm on meie nimi ka, et arvas, et Põhjasõja ajast, kui inimeisi või alles nimesi jagati, arvas, et sel ajal Ecollid juba Nii et teie esivanemad on igavesti elanud siin selle tamme all. Toodud aga see tamm olema nüüd temast natuke juttu, sest ta on seda väärt, kui vanaduses on. Ei tia ütelda, mis te arvate? No üks, kolm ta ütlevad, et Põhjasõja ajast saadik muinasjutus oli, et Rootsi kuninga tõlla diisel, kuidas, kui ta alla andis siin viljandi all ratas, saia, ärajad, toores puu oli tõlla, diisel ja kuningas sõdisid vanasti ja länk Katia löönud testijat, kui kasum hakkab, et siis näeb, mis on, ja kasvantsioonil muinasjutt. Ei taha usku, keeltki tamm väga visa kasvama. Ehk on, ei, ilus oleks, kui niimoodi oleks olnud, oleks, oleks. Ja nüüd ta siis valvata, seda tamme siin ei valva kedagi, siia keegi kallale ei tule, on öeldud maha ei saeks või oleks looduskaitse mööduda, kuivatada ja käivad ja, ja siin kiled Kületamas minu juured. Muu, rahvas jah, küljelt, need looduskaitsemehed on pers tuttavaks saanud, naistepäev toodi mulle kõik. Marmulaadi. Enne kui ma siia tamme juurde tulin, mööda teerada nägin, tulite Altvilja hakkide juurest üles. Suur kott oli seljas, kõrred paistsid seest välja ja laulsite mingit laulu. Ei tea, kas laulaksite siia ka mulle? Raadiokuulajad? Peaks ma lähen, joon ühe muna ääres istuv väelex selgem. Te lähete tuppa, neid keegi olgu peale, seni ajame poistega juttu, käisime tamme juures mängimas, on nii, et teie kõige suurem mänguasi ja kõige toredam mänguasi on siis too Wiiralti tamm. Jah seal saab mängitud puu sisse, minna peitaja heina sees ja joosta ja puu otsa saab minna, kui tahab ja. Aga tamme sisse peitavast ei saa, seda peidukohta teavad. Teavad jah, aga mõnikord ikka saab, kui jooksumängu mängime, jookseb mööda, siis on hea välja tulla, jälle järel joosta. Kui kõrgele soiulge kroonile. Peaaegu tippu, kui on mäda, ei ole mädanud, oksad. Näeb hästi kaugele. Näeb küll. Siiralt näebki Viljandi tuletõrjetorni kohe. Mitme lapse käed peavad olema tamme tüve ümbert kinni võtta. Umbes neli või viis last peab olema nii meiesuguseid. Kui vana sa oled? 11 aastat ja pikk oled? Meeter meeter 45 ja natuke rohkemgi. Nii et su käte laius on umbes üks meeter, tamme ümbermõõt on viie meetri ringis. Tädi tuligi juba toast välja. Muna joodud, neile. Nisu oli siidisärgi, rukkis oli ihu la hästi nisu, alisi T-särgi rukkis oli ihu laesti kaeral oliti, käed teeksid ja lääs oder oligi sell. Kaera, Loliti käed teeksid ja? Oder oli kiire sell. Uba oli paksu vaeti ka. Päris mõnus on istuda niimoodi siin murul suure tamme läheduses ja laulda vanu viise. Kas Eduard Wiiralt ka teie laule kuulis? Hans koidi jääks moosi, tooks. Kui pärast kuulete, et noored, surnud, ma kõike ei siid. No ma arvan, et ega suur kunstnik ei suutnud naeru tagasi pidada, kui ta seda laevadele laulsid. Eks ta naeri tekkideleiverest, muidu oli korv alati, üldiselt oli kurb, kurb, je. Tervist, ütles vaese, oleme. Kuidas Wiiralt siiski töötas, räägime võib-olla temast natukene? Istus tooli peal, ma andsin talle Taani sõitja õllekruus oli teese tooli peal ja lapsed viisid jälle uut, Katsallija muudkui maalis ja nikerdas seal kallal järjest. Aga kui kunstnik teie perre tuli, mis teie siis enne arvasite, sedasorti meestest? Need ei antest midagi, vaatasime, et mis asjamees jälle järjest, olles ta natuke aega olnud, aga mitu päeva juba ja siis tuli ta tuppa, vihma hakkas sadama ja siis saime kuulda, mis mees ta peris on. Augustikuuseisundis. Jah, pildi peal on näha ka, mis mul juhuslikult kaasas on, kuna ma teadsin, et ma siiakanti tulen. Et kus ta siin ongi, number 106 lehekülg, peab olema, ongi augustikuu, eks ole, vilja hakid on. Muidugi on nii, Sibylka. Ta kinkis jõuluks, enne kui ta ära läks, prantsuse nael minu mehe ema Alice kääda. Vaata kui huvid. Kus teil see pilt on? Tagatoas stseene veel. Lähme siis vaatame kahjut, mikrofonid ainult silmi ei ole. Ma ei tea, kas ukse käe sattus ka peale, jäi, igal juhul nüüd me oleme tädi tagumises toas kõige kallimas toas. Ja siinsamas vastasseinas, siis ongi Wiiralti Tammvann silmitsema lähemalt, kas kulli pea on ka peale graveeritud? On või ei ole? Kuulge, aga suur vares on küll. Nii, aga mis asi see siiski on siin? No mina ei ole, see on üks kuivanud oksa nudilist. Miks me asusime otsima kulli pead? Nimelt üks vana Viljandi joonistusõpetaja, nüüd on ta juba ammu manalas, rääkis siis, kui me olime nii väikesed, et, et üks tamm oleks võinud meile kogu maailm olla. Et Wiiralt graveeris baaritõmmise jaoks hiigelkulli pea tammeokstest välja vaatama. Käisin kunstimuuseumis Tallinnas samuti mitmete Wiiralti uurijate juures, kuid nemad ei teadnud midagi linnu peast. Nii meie otsingud lõppesid kunstnik Olev Soans ateljees ja, ja mitte päris juhuslikult, sest soonson ise ka graafik ja samuti Viljandi Tamme vastu huvi tundnud. Ma ei ole isiklikult sellest kuulnud, aga ma arvan, et see võib olla täiesti võimalik, et seal nende rikkalikud okste hulgas ka mõni kullipeadel esines, sest nii pikaajalise töö puhul võib tekkida mitmesuguseid uusi mõtteid. Kunstnikul, mis ei ole enam sarnased esimesed päevad nii-ütelda muljete ja soovidega. Aga võib ka selline olukord olla see kulli pea, ehk oli tal esimeste tõmmiste jaoks ainult tehtud kuivnõelas, mis kulub ära, ütleme, nelja viie kuuetõmmise puhul. Sellest järgneb siis ka märge, et seda tööd tuleb tõmmis tuleb pidada, esimesteks on niisugune praktika olemas. Te olete ise ka Wiiralti tamme all istunud ja mitte tühjade kätega tagasi tulnud, mis teid paelub siis? No minu ka oli see lugu võib-olla pisut teistmoodi. Ma tegin küll jah, kolm nädalat käisin iga päev peaaegu, kui vähegi ilm lubas. Sõitsin Viljandi linnast või kõndisin õieti jala sinna tamme juurde. Ja lõikasin Tallinna, oli ka, olukord oli selline, et Wiiralt, et meie üks suuremaid kunstnikke üldse meie kunsti Tamm koos Christian rauaga oli rahvasuus rahva silmis juba niivõrd võimsa tamme teinud, et minul tegelikult ei olnudki võimalik nagu minna oma tamme tegema. Ja otsustasin lihtsalt teha sellesama piiraldi tamme 20 aastat hiljem või isegi rohkem veerand sajandit hiljem. Nonii panite kaks tamme kõrvuti oma tehasele. Lahendasin jah, töö niimoodi, pildi allkiri võiks olla kaks tamme, sest panin sinna tamme juurtega Wiiralti portree, mõlemad tegin siis ühelaiused, mõlemate õlad, nii-ütelda üks juurdunud rahvas ja rahvakunsti ja teine juurdunud maasse. Ja katsusin siis niimoodi lahendada. Kuidas teile tundub Wiiralti Tamm Wiiralti teoste reas, missugune kohtlale kuulub puht nii meisterlikkuse osas, mis puudutab nii kuivnõelatehnika käsitlemisesse, siis on see töö muidugi noh, võiks ütelda peaaegu et ületamatu. Nii nagu Viljandi mees ütles, et, et puu igas lehesatuus näha ja ja ma ütleks isegi, et selle töö juures nüüd need pilved seal taga ei ole ka mitte halvemini tehtud kui see puu ise. Ja kogu see. Aga no me elame nüüd juba teisel ajal ajastul ja, ja ma arvan, et Wiiralt hiljem ei oleks seda tööd enam sellisena teinud ja tegelikult ausalt ütelda, kui minu käest niimoodi küsida, mis mul ühe kunstniku juures meeldib siis ma ütleks, et mulle meeldib kunstniku juures selle kunstniku loomingu dünaamiline areng ja selle kulg mitte see, mis ta ühes või teises töös on nüüd nii-ütelda saavutanud ja siis seda tööd pidada kõige paremaks. Mulle meeldib see, kuidas viidalt jõudis oma elu viimaste tööde juures juba hoopis teistsuguste lahendusteni. Ja üldse on tore vaadata kunstnikud kui elavate inimeste tema loomingut ka kui elava inimese nii-ütelda. Noh, kas just peegeldumist, aga igatahes elava inimese kaasaelamist elavale loodusele Mul ei ole käinud, siinpool on küll, aga võib-olla ta on, mina põle teda juurest näinud, ei ole pakti Teida konsi kulga käib küll paelu on käinud, minu meelest on ta küll armad ja ilus, aga ei juhtu keegi, kui tal, vahest on tal nii paeluv kurgesi otses. Üks kurg on 35 aastat tagasi ja siis on siin kaks tükki olnud ja siin naabritalus on üks konstaabel onud, joodik. Ja see on teese kure maha lasknud, surnust siin purjus peaga ja nüüd käib üksik kurbteest paaris, aga see tule pikki üksinda ja kui tule hakkab sadama või midagi, siis ta tuleb, Konotab siin maja katusel laada juures ja ei karda inimesi. Kui kaua sookurg siin küll? No mina olen 35 aastat siga, aasta tuleb ikka üksusse oma üks teestlam, kõik paaris, aga tema on üksi. Nii truu on, sest olen truu vahel siin katusel, vahel siin, mina tereta. Tere, tere. Kunekene vaatab Aled hästi. On küll tõsi ja mees, kes teda maha lasta, siis paari aasta eest on ennast tapp naisega läinud tülli ja tõmbasin kuuli omale. Nii et inimene ei olegi nii pruuga. Mina mõtlen ka, et ei, ei ole olemaski. Kas kurg käis ka juba siis, kui siin oli ja käis? Käis küll, meie veel ütlesime, et, aga ta ei tee seda ju nii kaua, et oleks kure käsanud üles teha. Siis oleks küll ilus olla, küll oleks ilus. Wiiralt oma Viljandi tamme alla maalis väikese tüdruku kelle kleidisaba rabab tuul, seesama tuul, mis ikka need sakilised pilved taevas liikvele puhuvad ja koguteosele dünaamika annavad. Aga kes oli too tütarlaps? Juukselõike kolissoni tütar, üksainuke tütar nei lolligi mitu käe väike käis seal jälle ja. Siin originaalile on nähagi kaks tüdrukut. Näed, et üks tüdruk ühes ja teine tüdruk natukene suurem, aga õrnalt vinietina välja töötamata, teises poosis. Näete, eks ole, kui lähedalt vaadata või päris nii läinud, et ta nii ja siin kõrval on siis teie abikaasa portree. Ja on ka piiratud? Jah, musta pliiatsiga tehtud, mitte graveer. Kõik ütlevad just nagu teeme. Tunnevad ära kisse, etne koori piltsijal, koori oli täiesti proovinud juba Süüriaga. Ei pidanud ta kesa kordamast tullija. Siis pani istuma ja ma ei tea, aga first tundis, kui kava perena tallitan, käin ära ja vahest puhas ka ei ajasid juttu ja jälle hakkas. Huvitav, kas Wiiralt ajast või abikaasaga enne kaua juttu nagu tasustada portrateerinud rääkis ikka, kuidas koht ja talu, kuidas ta saida ja teda huvitas, et meil on tema sai minu mees, sai vanaisa talu, tüüpiline kesk eesti talu peremees, toredad, uhked vuntsid. Ei taha vaadata, pisi, on teil veel või? Ei, ma mõtlen, kuidas te virvet kah olete. Virve oli meil ka, keda ta graviiris siis oli ta üheksaaastane, minu täditütar. Ta ütles, et mulle meeldib ja ta on andekas ja niuke. Kas ma tohin nii mitu päeva tegi? Jah, jälle puhasid vahel jälle, kutsus siia tuppa, toas tegi. Kus virve praegu virve on Pärnus kambast raamatupidaja. Põhimõtteline vahele jutu Pärnus virve heinlaid ja töötabki pärnu kaubastus. Kuidas te mäletate? Piiratud? Nii nagu õpetaja, kui ta minema emaga rääkides, tõusis ta püsti, jäi täitsa meelde, nii nagu õpetaja. Kui vana te siis olite? Siis ma ei näeks aastane. Ja mulle jäi siis teatud tunnid, mis ma pidin tema ees istuma. Vahepeal laskis ta nüüd jälle välja jooksma, et ma väga ära ei väsiks. Ja nii oli iga päev. Ta visandid tegi palju, kuid ühe on siin Eestis säilinud. Rohkem ta ei lõpetanud. Seda tuli jälle peale. Ta siiralt kommi kandis teil hoida väga meelitas mind, sellepärast ma olin püsimatu, ma ei tahtnud üldse leedistudega seal olla, meelitas õunu, taimeriga, päevik ilusalt suured õunad olid komptekitajatel taskus ja sellepärast on teil pildi peal punnpõsed. Võib olla küll. Kunstnikest arvata nyydna, helistan väge ja nii tore vaatod põle tema kõrval midagi, fotoga pole tarvis üldse. Aga vaatajal ta nägi teistmoodi ei ole. Vaata, see on nüüd igapäevane asi, sellepärast vist ka iga väikest asja fotoga tihedzee, kes fotot kunstiks ei pea. Ja on masinaga ja teistmoodi tehtud linnas fotograafi juures käite ikkagi tarvis? On, käin digipassipilti tegemas nüüd vanainimene on, muidu ei lähe, aga fotosi pidudel tihase ju alalõpmata. Kas Wiiralt oli ka huvitav inimene, olli paelu rännanud ja väga teadis kõiki kauge vaierama värki. Küllap ta, nii nagu kõik kunstnikud oli ikka sõber ka lihtsalt inimestega ja ei peljanud jutuajamisi. Ei, Belland, Jusgoli huvitud tahtis veel, kes tahab seda käest, mida küsisite, moodusin praegu teie käest. Prantsusmaaelu ja mikspärast ei ole abiellunud ja ta ütles, et ma ei leinud sobivad Prantsusmaa ütles, et muidu, et ei sündinud, need prantsuse naised, tead väga, need olid lokaalides ja jõid seal veini ja imesid kõrrest, rääkis, temale ei meeldinud niuksed, naersid rääkis, et ta on loome haigedes, loomasid tiigrid ja elevandid ja kaamelid ja mis ta on maalinud ja tiiger on nii vaganedal olnud, et mitte midagi pole teinud. Siguriloom. Küllap tiiger sai aru, kellega tegemist on peaaegu metsloomad, ehk on vil targemad kui meie loomad ei tea ju neid. No nii, aga kas Virot veel rääkis, kus ta käis, mida ta maalis, keda ta maalis? Noh, rääkisidki ETA prantsusemäel, on ka lasteaedades seal sedasi maalinud lapsi ja alasti naisi ja kuidas teie selle peale vaatate? Ei midagi, loodusasi ei järeliku kedagi, vanem inimene ei pane seda imes. Kui on hea kunstnik ja ilus köha, siis tuleb ilus teos, ilus teos, jaajaa. Ja ma vahepeal nüüd kord albumis ka raamatupoes, et ongi väge ilusat juhtunud. Diviiratel jah, eriti iialgi. Kunstnikul on pealtnäha kerge elu. Kas tuli katkestada? Ei kadesta, ma saan aru, et temal on jälle muud pinged, mis ta jääb kunstnik tegema ja oleme ütlema ja vaatama jälle. Ei, maaelu on üks lihtlabane, see on võimlemise asemel. Ma arvan, et raske, mina mõtlen küll, et on päris raske tee disteris kunstnikon. Johann uks on kunstnik Eduard Wiiralti ka koos elanud Pariisis on temaga kohtunud siin Wiiralti viljandi perioodil, kuidas Wiiralt töötas oma motiivide kallal. Tema töötas Khanis nii juurdlevalt siiski ja läbikaalutult kõik juhuslikku tema tööstiilis õieti leidus küll väga harva. Tamme graveerimisi juures ma käisin ühe korra seal. Siis ajasime pikemalt juttu. Üks hetk, kas te siis olite juba Pariisi tuttavad temaga? Viiraldiga, ma olin tuttav juba 18.-st seitsme, õieti seitsmeteistkümnendast aastast alates. Ma läksin siis Tallinnasse kunsttööstuskooli. Sattusin Wiiralti ühte klassi. Umbes ühel ajal läksime Pariisi ja seal pikki vahe jooksul. Kunstnik oli seal väga palju, sellega tuleb arvestada sel ajal kolmekümnendat aastat eriti oli seal suur majanduskriisiaeg. Siis Gussi teoseid väga vähe osteti. Ma mäletan, juhused, kus oli seal viiradel tihti kopikat ei ole taskus. Siis mõnikord isegi ta rääkis tolli tänaval otsinud raha ja nimelt see oli teinekord võis leida ka seal. Oli niisugune juhus, tuleb meeleta, oli täiesti ilma rahata allates nukras meeleolus, pea olnud lorus alla langetatud, läinud tänavat mööda. Mõtelnud, et kust neid raha peab saama. Järsku näed 10 franki jalgade ees. Ja siis tal oli väga hea meel olla seal muidugi haruldane jõusi, igakordsed juhtumid. Aga tuleme nüüd tagasi Viljandi või nii, nagu me praegu nimetatakse Wiiralti tamme juurde. Te ütlesite, et ta käisite seal vaatamas, jah, ta, Seal istus, magaldataks tabureti või 15 tooli peal ja üks taburet oli tal seal ees. Seal olid tarvilikud tööriistad peal vask, plahetalli, tal põlvedel tav graveeris otsenatuuri järele. Plaadile vastava nõelaga. Mul tuleb meelde, ta rääkis seal Tartus, et mehaanikud lasknud spetsiaal teha teemad otsapidi hästi kõva ja vastupidav olema. Muidu tarvitati ka terasnõela teiega kunstnik, kas ta ei ole ka kunagi kandnud salamõtet või läinud kaasale tamme juurde ja püüdnud teisest rakursist teda kujutada? Veel kord teen. Nii-öelda teile ka meeldib. Ja seda tamm meeldib seal juba mul sind. Isegi korteri aknast paistab kauguses lagedal seal Danny võrdlemisi võimelisuse, olgugi et on juba pooleldi kuivanud. Näete tamme juba, kui tema tagant tõuseb hommikune punane päike, kui aitab hommikuudud ja tõuseb õhtu oma. Näete ta keskpäevavalguses, näete teda vihmas, raius, näete lumega näed. Jah, näen küll. Mul oli sünnipäev, seda võid ka rääki 75 aastast sain ja siis läksid nad päev enne päeva tõusku, muist nooremaid inimesi ja pillid ja siis ajasid seal tamme all ühte teist taga ja õnnistasid seda tamme. Kuue kuuendal aprillil sel aastal. Aga mis aastaaeg teile kõige rohkem meeldib, läbi tamme võttes? Läbida meiki, suvel on kõige ilusam vaadata teda, siis on lehed otsese vaatata ele, pikki veel maainimesel kõige raskem, ilusam Ostorkas, nii on, on ja kõige ilusam aastaaeg on juuli ja august. Suur tamm keset lagedat välja, eks ta on võib-olla pikse pealegi maias. Ongi olnud juba pikne ongi talle siis selle. Välk lõi sisse lõhe ja sinna lõhesse tegid lapsed, tule. Aga tugev puu peab vastu, isegi lõhega elab edasi. Jah, see on näe, tammeoksad on tugevad. Sellise tamme kohta võib öelda luuletaja Artur Alliksaare sõnadega, et suur tamm lõi välgu pooleks. Jah, seda küll võib öelda, jah. Ei saanud asja. Mis te arvate, tädi, kumb on ilusam, kas emis viirati poolt paberile pandud või see, mis seal õues kasvamas? Siimisse Wiiralti paberi peal on teinud, see on veel ilusam ja vaatan, et tikkida on neid tipp-topp tehtud, et Wiiralti puu on ka talvel, eks ole, jah, suvele talve on niisama ilus kui suvelgi.