Mis selle küla nimi nüüd on seal selle külaline Nuutriga, kas te olete päris lapsest saadik, siin ka ei ole? Ei ole, ei ole kaugeltki jõhvist jõhvisiinile kasvanud. Vanemad elasid seal muidu mu põlineni, vanematekodu on käras. Omal ajal oli see suur kuulus laulukeskus kus laulukeskus ei ole midagi öelda, siin oli häid koore n Maacingdziimse õpilane, reisin muusika, laulukoori sellest koolist pilti olemas. 406.-st aastast oleme juba, vaadake otsapidi möödunud sajandist ja see oli siis koolnesside meeskoor. Kõik valla koolmeistrid laulsid. Ühe harjutuse pidasid nad Vaivaras, teised peeterissile, nii põlema. Kihelkonnaossa inimestele ükskord Caligend tulla. 1865 Peeti siin esimene Mandresti laulupidu laulupäeva selle kohta. Mul on põhjalikud materjalid. Mul on teade muusikamuuseumilt saadud, isegi rinnamärk mis neil laudade rinnas oli teisel juulil 1865 sellel laulupeol see laulupidu ei olnud millegi poolest viletsam. Esimesest laupäevast Aldous 1869 lauda tulid eelmisel päeval juba koop, kui terve päev harjutati kolm suurt koori. 119 lauset oli kogu. Ja siis ööbid, isal jõhvis. Järgmisel päeval oli siis rongikäik. Kuigi juba kestnud õhtul esimesel juulil proov ka muidugi toimub sel ajal kirikus, sest muud kohta ju loomulikult ei olnud. Jõhvis on vanad, aga suur kirik, Roo toimus eelmisel õhtul ja siis järgmisel päeval kell kaksteistkümmend tuli rongikäik ja siis algasid väga pidulikult. Rahvast oli tulnud nii palju kokku, et kui kihikuseks õun kuskil pillatud maha sisepõrandale Juusku, kuna selle laulupeod muuseas jõhvis 1865 laulis minu lell Juhan lell Tallina lell, Treial raudteetehastes treis kõrvuti sel Mihhail kaliiniga maned poisiga isegi rääkis, et neil on seal üks venelane kestsid kõvasti poliitikat ja asi saha. Juhan oli siis 15 aastane, õppis jõhvi kihelkonnakoolis ja ta pidi olema üks lauljaid sellel laulupeol, sest jusi Kösti saare koor, tantsulise kihelkonna koolijuhataja Joosep Sigressaar. Selle koor koosnes poistest ja siis valla koolmeistritest suuremalt jaolt, et kui palju siis siit rahvast juba nüüd siis Tartusse laulupeole läks, kas seda ka Krongi alamat esingi ole läksi jõhvil koor ja Iisaku koor? Ma ei tea, kas Toila koor käis lisaks sai ka hiljuti 100 aastaseks ja nii jõhvi koor, helikoor rahvagoreli on nüüdseks juba üle 100, see on üle 100 ja nimelt 62. aasta on fikseeritud selleaegses Eesti ajalehtedes Perno Postimees ja Eesti Postimees. Kui aasta kuus Jõhvis esineti juba avalikult Neljahäälse kooliga, see oli nimelt uue koolimaja õnnistamisel, Jõhvi mõisnikud olid väga vastased, ei tahtnud koolimaja ehitada. Viimaks sai siis meie nad nii kaugele, et nad olid nõus ehitama kirikumehe maja. See ehitati ja kui siis Valmis oli, kutsus ta kõik need mõisnikud nii pidulikule kooli avamisele ja siis ta neid nii palju nähtavasti masseerisetele maja anti siis koolile ja uhke küll, neil on ju jõhvigevusele 20 mõisiku 68 rublana, siis kogu annetasid ka õpilasteni tarvedeks koolid juba 10 aastat töötanud ja siis sellest ametlikus teadesse sellel kooli pidulikul avamisel esines neljahäälne poistekoor on siis helisaanud oma selle 100 aasta nii aluse 1863, nemad vist kevadel siis piduliku kontserdiga, nii seda juubelit tähistasid. Me olemegi nüüd küsitlenud teid kui ajaloo uurijat, aga teie olete ju ka ise oma lauluga osakene meie laulupidude ajaloost. Need, millal siis need teie esimesed kokku puhtalt mitmehäälse lauluga olid nagu täpselt 60 aasta eest, ma õppisin jõhvi meistri Kolga klaasis ja selle aasta jooksul masin kaks proovitundi laulmises. Esimesena õpetasin sel ajal väga populaarse laululaste kahehäälselt setud ja 50 minutiga. Priius kallis anne, eestiaatsesse laudis on väga vana. Seda oli väga populaarne nüüd unustatud juba. Pärisorjuse teooriuseni kaotamise järelkaja oli neis. Ja teinekord ma õpetasin äärmanni laulu kallausel laulu. Juba vaadake päike taevapiirilt, hoogne nisugune kevade laulja hommikulaul. Ja nii, et siis, aga järgmisel sügisel juba 1009 ma olin õpetaja koduküla kooli siinsamas vallas, kus me praegu oleme selleni Peetri vald. Ja selle vallale kuulus jõe kaldal Narva jõe lähedal pudruküla 1009 10 oleks ma pidanud olema siis laulupeol, mitmes laulupidu siis oli, 1910 oli sellist seitsmes ja aga sel ajal manipeedeeburis kooslustel. Olime seal kolm noort õpetajat, kõik kõvad laulumehed, üks oli Friedrich Clement on surnud juba. Teine oli Friedrich kohtitsi hiljem tuntud koha vanimaga surnud juba. Ja meie siis elasime selle laulupeole seal kaasa. Ootasime, millal tuli päevaleht. Seal olid nii täielikult põhjalikud ülevaated ja siis käis arutlus, kuidas keegi sõlminud juhtis ja muidugi ei jäädud tasemega rahule, üldiselt tallede niietega tase ei olnud kõrge. Aga muidugi sündmus oli suus. Kas teie lapsepõlvekodus mäletate ka lauldi ja väga? Ta võis laulda iga koraali. Kuigi ta ei olnud autode õppinud Orylid. Koril kuulis väga hästi oma hääleda võis lauda igas koraanis Aldavat kodu, meil oli neljahäälne koor, isolaulis passimina tenorit, ema Altot ja vanem õde soprani. Aga kui ühes peres oli juba neljahäälne koor, siis küladele kokku oleks võinud juba päris suure koori saada või oligi see siiski küllaltki haruldane nähe? See on niisugune armastus, selline asi oli olnud juba mu isa kodus omas veres ka kõik lauside õed ja vennad ja naabriperekondadest tuli kokku õpiti palju laule nelja ajaliselt ära, nii et kui mindi suvel heina-le, siis Eriku õhtul heinad üheskoos tagasi tuli, kõigil oli teine oma töös kandis siis tee peal neljaselt laul. See olevat olnud väga ilus, aga öelge mulle nüüd ühte asja, see on nagu vana rahvalaulu traditsiooni lõppemise periood. Sest nagu mitmehäälne laul tuleb tema asemele või laulsite siiski ka neid vanu juba päris esiemade laule veel sellel ajal? Ei, oli küll ja ma käisin Purtses oma tädi pooldagi mees, Melnikulisel koolmeister. Ja seal mu vanaema laulis veel rahvalaule. Üks neist laudist mulle väga meeldis. Laula, laula, suukene, liigu linnu, keelekene mõlgu, Marian, meelekümne ilutse südamekene küll sa siiski vait olla, kui saad olla musta mulla liiva selge sisekena. Künka keskel vist nii umbes oli tavaliselt peagu muutse häälega 107 95 aastat vanaks, ma mäletan, 92 aastaselt Ariel toimetas oli veel lossisel perega geenale minna ja söötis kodus seadja toimetus, loomad, kõik ja aga siis hoida ivani vanad istus vaid voodis ja laulis, niiet tädi tema kõige kõige vahendidada. Keskne tütar Liisa, kolmist abikaasa oli siis ikka, et küll on hea, et meie emal on laulud peas. Ei ole vaja otsida kuskilt, ise laulab pikad laulud hommikust õhtuni, kuni jääd magama. Kasteralifi laulupeol esinesid ka seda kord ainult mees, kord sellel esinesid Juss segakoorid, niiet jaga meeskoorid olid rohkem marketid, see oli, oli väga mitmesuguse laiakavaga pidu, esinesid seal segakoorid, ühendkoorina, üksikkoorid ja meeskoorid või kvartett, tihti näiteks Viru-Nigula on esinenud kvartetiga Viru-Nigula köster ei, Horn oli mees eri Ki ilusama lakka esimese tenoriga. Nii et selle ilusa tenori pärast ja selle kvarteti Eedeegahede pärast, kus valitsenud väga hea tasakaal, kus ühelgi lauljal ei tulnud oma hääd üle pingutada. Nad on nii hästi kanud ette, mingisugune ooper oli vist Granada ristija, ta öökool, mis nad ETK andsid, on õõnestanud nii hästi, et treener, kes või suurlinna muusika alal ütleb, et ei mäleta eta seda põles kuunud kuuski varem paremini ette kantama. Ehornile mõisteti tema, hoia tema kvartetile esineja. Hiljem räägiti üksikutest inimestest just naistest, kes selles Jõhvi kihelkondi, kus kooris olid laulnud hina võidi siis nii häid lauljaid, eriti kõigist küladest. Nii et August Tõnurist räägib, et meie praeguse Tartu Ülikooli rektori vanaema omanud nii head häält, et ta oli muidu väga palju lapsi ja mees vist ei olnud siis Ansklement, Võrno koolmeister, nii kõva laulumees. Et kui juhtused laupäeva õhtul algati klassis lugemist koodi toas ja siis laul kippus viltu minema siis pruugis sellel piss liis oli ta nimi laps rinna otsas, astuda vaid üle koolitoa ukse sisse ja kohe sätti lauljon ja. No meenutatakse ka seda jõhvi kandi meest, kes oma laulu ta rahvast paha jäi kuna parajasti peenikeste rektori peresse juurde tulemuse, kes siis jalgsi järele läks, kas, kes Stahli tean küll, see on öelda fantasy ning see oli nimelt, et kogu see poolmeister Siimunesi tema tuli Kukruse 1807 10. aasta, nii et esimesel laupäeval tema käia ei saanud. Ja see peenpere, mis teda kinni pidas, tuli 1000 879. aastal. Kas on teada, aga midagi niisugust, millel need tõepõhi all oleks, sellest esimesest tartus käigust? No on küll. Nii kirjutab seesama meier, et Jõhvi laulukoor kuigi meeskoor kolmesside kool sõitis Tartu laulupeole suure vankriga, mis selleks eriliselt oli ehitatud, seda koori võis olla nii, kuni 30 meest võib-olla, ja, ja seda ei vea jälle ühega vist kahe hobusega ära ka koolmeistreid oli null, seal pidi tükki kuus või kaheksa hobust ees olema kindlasti. Ja Tartus olevat see vanker väga nii tähelepanu äratanud. Kui nüüd läheksime siis ajaloo juures tagasi teie enda juurde Narvas hõbedasin Launist. Vahetevahel mitte alati ühel aastal hõbedas tavaliselt rooman kolleeg, teisel aastal mina. Ja siis sel korral maa koorides ei laulnud, oleks võinud lauda võitleja kooris või nii, omas majas oli ilvesel, Lukil oli hea koor. Aga ma õppisin siis edasi ja koorides laulnud, see on siis uue sajandi alguse Narva ja üsna vilgas koorielujalgne vilgas koorile. Koor oli seal veel teisigi. Siis oli veel Narvas sel ajal ju Madis Fresh Kreenholmi kolmeistel, kellel olid igasugused koolid, tal oli lastekoor koolis. Kool oli kuni 1000 õpilasega, tema lihtsalt valitud nii paar-kolmsada last, kui ta kontserdi andis Eestis, et siis siis oli Narvale. Kui linnas oli nii palju koore, kas siis ei tekkinud ka võistulaulmise momente või ehk koguni väikest Narva oma laulupidu ja Narvas laulupidu 1892. See oli sündmus. Karl Ots, see laulupeo pilt on Tõnuristi koostatud. Narva ajaloos leidub sepilt. Karl Ots on vennaga seal poisikesed, nende isa Ants oli koorijuht. Kogu oma Narvas oleku aja, nagu mina Narvas oli, sõida juba vana mees. Aga friisi kontserdile ta tuli ala tee ise, halliruuduline sabakuub seljas üleni hallipäine. Kuidas nüüd teie oma muusika, harrastus ja töö sellel alal edasi läks, tagasihoidlik ja väga väikene, mina ei ole saanud erilist muusikalist saalid, sest mul on tulnud kogu elu õppida ja õppida väga-väga intensiivselt selleks, et oma ülesandeid täita ja kui muidu koore juhtida, siis ma olen Neil puhkudel kõvasti õppinud. Koorilide tuur on õpikut praegugi on. Olen korjuste kursustel ka käinud, aga ei saa öelda, et muidu oleks mingisugune laiem muusikaline ette. Seda mul ei ole. Korolema asutanud igal pool, kus ma olen lõpetanud, olen koori asutanud, olin esinenud, vileteemasid rahalise kongressil ettekandega Eesti koolist ja olin nõudnud emakeelset õpetust ja ja nii meid siis kõiki. Oli see siis grusiin seal või leedulane või mina. Neid kõiki vallandati. Nii et Eestis kohta enam ei saanud, tuli minna kaukaasia nuga kaasas, muidugi vana laulukultuur, seal üleminda. Asunduses, kus ma töötasin, oli laulukoor juba kogu aeg olnud. Kõigil Mui käijatel. Nii et seda kooli ma juhtisin, siis viis aastat seal. Kas sellel ajal ei peetud ka mõnda laulupidu ka seest ja suv ruumi eesti laulupidu, nii ilus sündmus ja suurepärane oli olnud eelmisel suvel ma läksin sinna, 1915 14. aastal oli laulupidu, Juhan Simm juhatasin mööda ja selle mälestused olid veel nii hoogsad ja hõõguvad, et mäletad isegi, mis Simm ütles Reybody kaadrile, kui see tahtis teistest üle laulda, mis ta ütles, vaevor käsu. Ja ma olen nüüd oma minevikumälestuste järgi midagi niisugust, kuidas rahvas võttis osa koorilaulmisest, kas hea meelega kohe taheti tulla või pidi käima ka perest peresse käima? Ei olnud hullema aja muidugi häda joonud vaja ja seda ei olnud vaja. Minul niisugust muret ei olnud, et koor kokku, koor tuli väga korralikult kuu- ja uudiku kooris käidi laialt, seal on ju näiteks Kreutzwaldi sünnimaa jõeperes. Ja see on Udrikus siiski mitu head kilomeetrit. Aga nii mitu Kreutzwaldi laulis minu kooris sel korral ja võib-olla oligi niiviisi, et see oli nagu see peamine meelelahutus ja kultuuriline rõõm, mis külas sellel ajal oligi ja kindlasti see on ikkagi nauding, suunaudik ja kunstile nii-öelda elamus tulla ladu hajutusele ja kui teil pealegi suudetakse laul hästi ära õppida, hästi veider, on ta vägagi hea. Missugusest laulupeost on endale jäänud nagu kõige sügavamat muljet mälestused. Võib-olla just neist esimestest, 23. 28., sest seal oli veel Miina Härma Miina härma alati kutsuti plassadi välja juhatama, kui tema laule ette kanti. Mul on nii meeles. Päikesepaiste heledalt meieni heledapealise lauljatar kohal. Rahvariided, läikivad, need süled rindadel. Ja Miina Härma oma valgete juustega tüse naine valges pikas kleidis, niisugune pilt, see nii on jäänud meelde, nii jääb surmani meelde. Ringiratast on 100 aastat täis saanud ja nüüd on siis ettevalmistus juubelilaulupeoks ja teil siinsamas raadio kõrval ja juubelilaulupeol laulud segakooridele, jah, need hiljuti tõin esimest vihku, ei olnud, aga selle külmuse Narvast, kui, kuidas siis on nii, et seekord laulate kaasa ja seekord ma kindlasti kaasajal maad puudel metsas ära, nüüd ma praegu teen. Ja siis hakkame Laumosel kõvasti kooris ja sõitma. Juubelilaulupeol ei ole kogu vestluse jooksul nagu julenud küsida, sest nii tragi mees, et kui palju siis aastaid ka, no 76 hakkab täis saama ja ei ole kaugele. See ei tähenda midagi ja kodus saate harjutada küll, sest siinsamas on harmoonium. Seda olete meestepäevil kasutanud näiteks Laul rõõmule, siin on ja siin on iseasi, mis on nii 10-lt koordi lauldud ja milleski veel. Asi on uusi, Isamaa mälestus on ju nii tuntud laul. Aga siin on näiteks veel Ernesaksa laul laululavalt lahkuvatele, kooridele ja siin on häid asju. Tuleb ära õppida, kuidas neid on, toas on ühtaegu raadio, televiisor, vana harmoonium ja ana viiul ja kellele rohkem sõnaõigust antakse. Paistab, et kõige rohkem Andrese sõnaliseks. Mu naine väga armastab õhtuti vaata eriti arvult armastata lastesaateid muidugi kaadiaatri neid õhtuid ja aga siis mõnikord nii, et ma kõrvaga kuulasid raadiost niisugust ettekannet, mida, mis mind eriti huvitab ja samal ajal teises nurgas mängib. Noh, aga, aga neid vanu pille peaks ka ikkagi aeg-ajalt ja nende jaoks häälte sea. Aga kui ma nüüd hakkan neid laule õppima, siis ma armooniumiliani vaatan järele ja mis ajast see pill on pärit, kas päris teie noorest kool, Põlva ajastu? Ma võin öelda, kui tähtis on ostetud 900 kuuendal aastal sellel ajal koolides igal pool pidi niisugune pill olema. Lastega tööd teha on ka igal pool olnud ikkagi pill, kus ma olen olnud. Aga perekonnavilju näete, emasid katkevad. Väikene vigasta, registrid on muidu korras. Ma toon kohe jah. See on laul mu isa nootidest. Kiiguubadik, eks ole, jah, ja aga mu isa nootides, muidu murran isa noodi ja veel alles kõige rohkem käsitsi kirjutatud noodid. Sel ajal oli raha vähe, et trügivad noote osta. Ja neid tavaliselt kirjutati ümber. Mul näiteks on esimese laulupeomeeskoorid isal käsitsi kirjutanud. Kodus olid ka instrumendid ja oli kõigepealt isa tehtud lilledega orel. Ta ei olnud saanud parajas jämeduses traati, nii et need klahvide Rudolid võrdlemisi jämedamast raadist. Poisikesed andis neid alla suruda ikkagi selle selle pääl ma õppisin mängima oreli. Ta oli seal kolmandas klaasis. 12 aastane. Isa läks hommikul metsa heinu, Toomad oli saanud nii mitu hobust korraga terve kuhja ära tuua. Ja just sellel hommikul ta tegi mulle väikesele paberilindile noodi jooned ja keerutas noodid ja alla noodinimed. Ja kui ta tuli tagasi, siis ma juba ühehäälselt mängisin orelil.