Algasid rajoonilehe ja ajakirjanduse kuskilt piiri pealt. Kui võrdleid. Suurem asi on seal või kuskil mujal ja juba sedagi, see toimetus, õhkkond juba õhutab inimeste sule kätte võtma. Kas teil oli mõni niisugune õhutaja ka? Ei, sõnani. Olete püüdnud noh, niimoodi arvestada ütleme niimoodi kriitikat või, või ütleme, hilisemaid analüüse ja omalaadi suhtes näiteks seda arvesse võtnud. Eks ma nüüd kriitika juhib tähelepanu ja õieti sellele, mida ma ise tunnen, mis võiks teistmoodi olla, aga ju ta ikka nii hästi taha teistmoodi alati tulla, kui sa tahad, tuleks nii et siin on raske öelda. Muidugi selge on see, et igalühel oma laad ja kas ta on nüüd kõige parem lahendus, on iseküsimus, aga ega tema kunstlik muutmine ikka tulemusi ei anna. Ma olen selles veendunud, kui luts Noor-Eesti aegade nii-öelda lõpupoole katsus ka kirjutada uusromantilisi asju, sellest midagi välja ei tulnud. Kuidas teile endale meeldib viimane nüüd Vilde preemia saanud romaan Tuulekülvid, eks mulle kõige rohkem meeldib see raamat, mis nats kirjutama siis alles peas Sebastikule heal pole hea, tuleb juba valmis on, ega see nii väga ja ei ole, ma tea, ma üldiselt olen mõnes asjas ikka selles osas kriitikaga nõus, et kõik selles romaanis ei ole nii välja tulnud, kui ta oli. Tahtmine oli, aga ta ikka omajagu meeldib ka, eks see ole rohkem lugejaid, otsustus. Selles on palju autobiograafilist, eks ole. Ei autobiograafilist vale öelda, sellepärast võib öelda nii perekonnagraafiliste, sellepärast et ta tegelaste biomassi saab ise öelda, et meil on ikka tegutsed, sel ajal, kui mina olin alles poisike mõningad mõningad jooned ja muidugi on eriti seal kõige viimases osas karjapoisi ajast natuke ja. Autobiograafilised tegevuspaigad, rohkem mitte nimi, sündmustik, nii et selles osas muidugi ja niisugust isiklikke mälestusi on seal valmis palju kasutatud. Kuidagi kuidagi tahtis seda aega võib-olla ise üle vaadata ja üle kirjutada ja ja üle mõelda. Ja mind huvitas see, kas teil oli mõni kuju näiteks mõni Varikofidest või niimoodi nii eredalt silma vaesed et selle ümber hakkaski tekkima ja hargnema. Või oli see lihtsalt tahtmine seda aega analüüsida? Vot kõige kõige eredamalt võib-olla oli silma ees üks kujudes ju lõpuks osutus valimiskõrvaliseks romaanis adu harita kultuurihuviline inimene, kes samal ajal kusagil oma eluga hakkama ei saanud. Aga ta ju, kuidas öelda, nii? Portreeromaan ta ei ole, samal ajal ta ei ole ka karakter, tomaan. Et noh, kriitika on otsinud, mis ta nüüd keskne idee on, maheausalt öeldes mul see keskne idee. Nii päris ühesõnaline ei ole ja ma seda nüüd ei taotlenudki. Sellepärast ta tuli ka võib-olla palju tegelaskond läks vormimis suureks. Ma püüdsin võiti vaadelda nisust, inimesi, kes on oma soovides ja oma tegudes ja oma taotlustes lihtsalt siirad inimesed, ega nad Nad tegutsevad selle järgi, mida nemad noh, ühesõnaga elus ka õigeks peavad, seda ka kasvõi Mariko peremees. Tema arvates peaks olemagi, temal on talu ja teistelt teda ei ole, mis siin ikka teha. Ja niisamuti on ka teiste tegelastega. Aga muidugi ega see siirus alati nii sotsiaalselt, ühiskondlikult ja teiste inimeste suhtes õigeks ei osutu. Nii et kui rääkida ja põhiideest, siis võib-olla siin see on, aga ma ei tahaks ka öelda, et ta nii väga väga selgelt ja nii väga hirmus järjekindlalt oleks sinna sisse pandud. Väidetakse, et järjest tugevnev tendents, psühholoogiline lähenemisviis hakkab järjest enam maad võtma. Olete tundnud huvi sellelaadse seaduse vastu ja see on ma võib-olla natuke polemiseeriksinilistele seisuga vastust ma ei. Ma üldiselt ei leia siiski, et meie kirjandus nii nüüd on hakanud psühholoogilise külje vastu rohkem huvi tundma, seda varem. Tähendab õigemini oleks muidugi öelda seda, et et ta veidi taasavastab inimese psühholoogia mitmekülgset amplituudi või kuidas seda paremini moosist ei näe praegus meie kirjanduses. Niisugust psühholoogilist romaani, kui on tõde ja õigus või Semperi armukadedus nii väga paljud teised teos. Aga muidugi aeg on teine ja ka see inimesed on teised ja ka näiteks psühholoogia on teine, nii et muidugi selles suhtes. Ma olen täiesti nõus sellega, et on just selle kaasa inimese psühholoogia, uurib tugevneb ja see on väga positiivne nähtus. Andku jumal jõudu, et seda suudaks sellele kaasa aidata. Kui te ise võtate oma ütleme kolme romaani tegelast konna, missugust tegelast peate kõige õnnestunum maks üldse nende väga kirjust seltskonnast ja ausalt raske seal ei seal kohe öelge, mis teie südamele siis kõige kallim on, näiteks tegemistest südamele kallim, see on iseküsimus, sellepärast et ta võib olla väga, kuidas öelda, nats väga, mõni kuju tulebki taktiline, tähendab, sultan meeldib endale, aga ei kuku välja. Hästi. Kirjandus oli nii et selles suhtes. Aga ma ei tea, võib-olla. Võib-olla eelmise romaanil, tähendab sinu enese elu. Naispeategelane tuleb nii mulle endale kõige meeldivama meelde. Muidugi ka selles romaanis paar tegelast kes mulle imponeerib. Rohkem kui teised Maria Varik kui ka. Kaks Varikofi Albert Variku tähendaks vormis kui ka adu hariku millegipärast adu Varikust pole armu, sealhulgas leidub ja ju see on ka minu süü, sest ta kippus rohkem episoodiliseks jääma, kui see kuju tegelikult oleks väärinud, sellepärast et tolleaegses eesti külas oli niisugune pool pool talupoeg poolharitlane ja ta igat asja oli pool oli väga levinud, mitte tähendab noh, ütelda muidugi igas talus, kus oli ka võimatu, aga lõika igas vallas oli paar niisugust meest ja minu arvates see tüüp vääriks ikka ühte tugevalt sulge, sest nad on ta väga mitmekülgse nigga mõjuga. Või kuidas ta paremini noh, ka tulla üldse ühiskondlikus pildistan võrdlemisi huvitav kuju, need on ühelt poolt ta tõi Eesti tolleaegse külla siiski omajagu kultuurihuvihariduse vastu huvi folkloori vastu ja paljude teiste ühesõnaga igati niisuguste asjade vastu mis ühesõnaga võitles vastu sellele igapäevaselt uimale töö rühkimisele, mis talus oli, valitseb ja millest nii suurem osa inimest tollal ikka ainult nagu lugu pidasi, mida ta ütles. Mõeldavaks pidas. Aga muidugi teiselt portaali ka ilma õieti ei olnud nagu õiget juuridel all lihtsalt muidugi kahtlemata siin mõjusid palju kaason isiklikud mälestused, öeldakse ikka, et lapsepõlve lapsepõlvepildid on ikka, et kõige. Kõige sundivamad impulsid, mis kirjutama panevad ja ju see on ikka väga paljude autorite puhul maksumust. No seda on raske öelda selles mõttes, et et esimeste siis öelda algusvariantide kirjutan nutiseks paar aastat aega, mis jäid ikka jälle pooleli poole, aga siis kui ta nii-öelda surnud punktist üle sai, siis läks veel üks aasta aega, sest umbkaudu aastast oli või? Missugune romaan niimoodi siin siin kättesaadavatest ainelistest romaanidest on, jätab kõige niisuguse efektsema sügava mulje raid eesti romaanidest ei üldse eesti keelde eesti keelest tõlgitud Donalis kaasa arvatud eesti omastanud, jah, sa toimusid. No muidugi siis elame tõesti õigust kuidagi mööda ei saa, aga seda see on nagu iseenesest mõistetav juba. Aga edasi läheb muidugi juba raskemaks. Ma hakkasin lugema vahepeal remonditalupoed ja millegipärast mulle ei jätnud nii sügavat muljet kui mets, tõde ja õigus. Aga ma pean väga tugevaks, maa tähendab talupojaromaaniks kas või Laksmis romaani. Mees on väga tugevalt ühendatud nii selle maa koloriit, tema talupoja rahvuslik iseloom. Ja nad on samal ajal nii traagiliselt ja ka poeetiliselt. Nii et Eesti, Eesti talupojaromaan ja selles osas paraku võlgu, kui ikka jälle Tamsar maha arvata. Kui nüüd jah, võta talupoegkonda niisugustes ajaloolistes keeristormides, siis selles osas on muidugi vaid need on ületamatu. Ma ei tea, ei tule igatahes küll meelde teist niisugust, mis selle kõrvale võiks sellest plaanist panna. Mis teile tundub, mitte Eesti nõukogude eesti proosas praegu puudu on. Ma ei tahaks olla vanameelne, aga ma siiski ütleksin, et et noh, kas või Vaikned onon puudu Eesti vaikne tund ja pärast, et. Et eesti proosa muidugi on nüüd nobedasti arenenud ja tal on ikka üht, kui teist pakkuda, mis ma arvan, ikka peab vastu rohkem, kui nüüd, 10 aastat tahaks nagu niisugust tugevamat raskuskeset saada nagu veel suurel laeval, et isegi kõik tormid ja ajad vastu peaks. Ja ma olen ikka ja arvamisel, et selleks on ühte proosaaiandust vaja. Kes selle kirjutab, ma ei tea. Ja kas, kas just, kas just on see nii, et ainult tähendab, see on kõige rohkem puuduma kai ei ole ju päris kindel, aga mul niisugune tunne siis. Ma võin teile seda, et ühesõnaga mulle tundub, et see, kus tähendab eesti proosa jäi Eesti proosal, jäi nagu midagi seisma pärast sirgemaad ja rahvast, et sealt tuleb siiski ka edasi minna. Ma ei taha muidugi öelda, et see on ainus töö. Nii Venemaa kui hundi ja teiste eriti noorte meeste asjad on omal kohal ja igati väärtuslikud, aga jääb nagu tunne, et sinna kapitaalsemat inimeste saatuse vaatlemine on siiski veel toimumata. Tuglasse muutlik Vikerkaar missioonid alles hiljuti ilmus. Sisaldub mõte, kus Tuglas räägib sellest, et et me imetleme praegu kasutama õieti neid vilju, mis andis inimkonnale suur prantsuse revolutsioon. Ja me ise. Me oleme ka elanud aegadel, kus toimub samasugune suur, ma arvan, et isegi suurem jaga rängem ja dramaatilisem väärtuste ümberhindamine ja elu ümberkujundamine inimühiskonnaelu ümber kujundanud. Väga keeruline protsess ja väga dramaatiline protsessi muidugi just ja see kõik see, kõik see suur keedukatel on õhtaks alles alles õieti ära proovimata. Ma tahtsin küsida kirjutamisega, kui suurt osa näiti yhe märkmik sõnana, pihi, Pi sündmus dieedi detailide jäädvustamiseks. Jumal nii lohakas, et sellest ei ole midagi välja tulnud, kui ma olen seda proovinud. Ja püüdnud ikka olen pühvli kohusetundest sellest ei olnud kasu. Ühesõnaga, ta on sinnapaika ja aga noh, näiteks näinud seda ei ole lifti mille pärast kas venelased ise ei lae, tahtis midagi mingist vajadust, see on lihtsalt kuidagi huvi olnud. Selle vastu. Muidugi sellega palju läheb kaduma. Säilise viimase romaani puhul pidi palju arhiivis käituma õieti arhiivraamatukogus, sellepärast et seal oli, oli ikka tarvis sellesse aega rohkem sisse elada. Sellepärast et isiklikke mälestusi suurt ei olnud ja peale selle lapsepõlve mälestused, kui neid hakata nii-öelda algallikate järgi võrdlema, siis need osutuvad ikka võrdlemisi ühekülgselt, eks. Ja vanainimene ikka kõiki elu asju teistmoodi, kui laps näeb. Nii oli ka selle romaani puhul näiteks mälu mälu oli ikkagi. Et palju asju teistmoodi fikseerinud kui kasvõi ajakirjanduses selgus. Aga muidugi vana vanad ajalehed ja need on võib-olla kõige paremad allikmaterjalid, sest nad annavad kuidagi selle ajastu hõngu ajastu hõngu ja selle mõttelaadi paremini edasi, kui üldistavad üldistavalt raamatus või muud muud materjalid. Olete vahel lasknud ennast kirjutades kirjutamise mõnusasti õhinas nii kaasa kiskuda. Et te olete selle konkreetse materjali nagu jätnudki teisejärguliseks? Jah, seda on muidugi, seda oleks võinud rohkem olla. Kindel, kas näed? Ei ole. Ühe asja kavatsen lähemal ajal proovida õieti miski vene keelest versiooniks sõja jutt. Kuulovski sõja jutt kannab pealkirja nagu sõjas kunagi. Mulle tundub, et ta kujutab neid, ta on ise ka sõjamees olnud, ta kujutab nüüd väga inimlikult oma sõjakaaslasi. Mulle just sellepärast see deus kõige rohkem meeldivad. Muidugi ma tean, väga raske pähkel. Ma lihtsalt prooviks prooviks. Kui ta läheb, siis ta läheb ühte sõjajuttude kogumikku, mida Eesti raamat kavatseb. Meie pidi aga aasta? Jah, need andmed on õiged, kuid ta pole veel koostamine, pole veel kooskõlastamist, lõputised, asi pooleli. Ma püüdsin sinna valida niisugused jutud, mille on kirjutanud kuidas öelda keskmine põlvkond, need, kes ise olid sõjas nii noorte poistega seda sõda silmast silma hästi nägida keskuse õnnekombel ise ellu jäid. Aga muidugi, võib-olla see tähendab see, mitte valiku alus, see nagu rohkem nii iseenesest tuli välja. Püüdsin sinna valida niisugust tööd, kus öeldakse, oleks sõja sõjahigi ja veri ikka tunda. Nad on tõsiselt, nad on tõsised jutud, aga muidugi. Ei ole kõik ühe tasemega, vähemalt see valik, mis on praegu tehtud, aga nad on väga puhtsüdamlikult kirjutatud, mulle tundub natuke päris hästi kirjutatud, mida te laetel, mitte eestikeelsest kirjandusest. Ma viimasel ajal olen läinud rohkem üle klassikalise kirjanduse peale, nii kuidas öelda mitte vahelduseks, vaid vaid just vastupidi. Mulle tundub, et et klassikalises kirjanduses on ikka midagi niisugust tugevat ja, ja põhjapanevat, ilma milleta kaasaegse kirjanduse lugemine jätab noh, midagi vajaka. Ma muidugi jaga Jaan Kaplinski arvamust, tänapäeva kirjandus pole üldse õieti nii. Muidugi utreerin natuke. Ma arvan, et et iga ajastu kirjanduses on ikka väga palju seda, mida peaks lugema kõike, muidugi jõuad alates rahvaluulest kuni kõige värskemate teosteni välja. See, mida sisaldab klassika, no mida me nüüd nimetame klassikaks ja mulle tundub, et ta kuidagi ikka hästi sügavate juurtega ja ja kuigi see võib-olla on raskesti seletada väga niisugune enesetunne pärast nende teoste lugemist ja pikki, väga tugev ja ja, ja toekas, nii et siis võib jälle kaasaegse kirjanduse juurde tagasi minna, mida ma kavatsen teha. Kalevala muidugi kuulub rahvaluulesse. Mulle tundub, et korki ütles õigesti, et seal vist ületamatu kirjandusteostest niisugust vist ei ole vähemalt luulevormis kirjutada. Ja siin mulle tundub, et on just nii folkloor kui ka tema koostaja geniaalsus andnud kõige õnnelikuma sünteesi. Ja mida ma tahaksin öelda, ma lugesin väga pikalt ja põhjalikult Tšehhovi kirju ja mulle tundub, et need kirjad Nad on väga kasulikud lugeda. Aga muidugi emotsionaalselt väga tugevad. Kuigi nad ei ole muidugi üldse ilukirjandusena mõeldud. Aga nad on lihtsalt kasulikud lugeda ütleme, nii-öelda enese harimiseks. Ei seda ma küll ei ei armasta teha. Tuulekülvile kirjad meelde. Ega seal. Kui mõju seal nagu saab, ikka vist ei ole, jah, need kirjad Trat tähendab tegelikult, kellel on olemas, kuigi muidugi stilise mõningal määral muudetud ja mõned on juurde kirjutatud. Aga nüüd ta üks, kaks kolmandikku Nad on originaalselt kirja juhuslikult kätte sattunud. Muidugi, võib-olla nad jah, on siin istub üks kriitiku kõrval. Nad võib-olla ei mahtunud hästi sellesse romaani ja võib-olla on õige see, et nad oleks väärinud. Iseseisvate arendustega. Oli siiski kange tahtmine, et seal ära kasutasin. Huvitav oleks kuulda, ei suudeta praegu noortesse luuletajatesse, Paul-Eerik, kahtlemata noorematest nooremast põlvkonnast kõige silmapaistvam, selles ei ole mingit kahtlust ja metallnooremast põlvkonnast. Võib muidugi vaielda mõnede oma maailma nägemise aspekti üle. Kui luuletajana kahtlemata saanud. Väga tugev. Mis te arvate sellisest mehest nagu vahik? Ma olen seda selleks liiga vähe lugenud, et nüüd tema kohta mingit selget pilti saada. Aga see, mis ma viimasel ajal lugenud jätablisse hea ootuse, ütleme nii ta veaootuse, rohkemat ei tahaks praegu siiski ka öeldule. Kas te olete täheldanud enese jaoks vahel mõnd niisugust tendentsi üldse terves praegu meie kirjanduselus mis teile tundub nagu mitte hea või teile isiklikult vastuvõtmatu veini? Universaalset tendentsi on vist oleks ülekohtune hakata otsima. Kirjanduspilt oli väga mitmekülgseks läinud, jaga hoopis vastuolulisemaks, kui ta varem oli ja ma ei taha öelda, et ma olen nüüd väga tähelepanelikult seal suures hoolega kõike jälgisid, mis on ilmunud ja tähendab, ma tahan ei taha öelda, et see on mingisugune nii-öelda kõige tähtsam tendents, mis mind mõningal määral häirib, aga hakkab kuidagi siiski vastu. Võib-olla liigne päevakajalisus meie viimase ajakirjanduses kirjandus. On muidugi alati päevakajaline, eriti aktiivsetel, ühiskondlikel perioodidel aga samal ajal ta peab nagu olema üldistavam ja ja nii rohkem sügavamalt mõtestava, kui ta võib-olla praegu on nagu mõningaid probleeme ja mõningaid nähtusi, nagu liiga tulipalavalt püütakse kajastada. Ja ega. Kui ta on autoril muidugi ajutine või nii-öelda episoodiline nähtus, selles pole muidugi midagi halba. Kui ta muutub juba pidevaks, siis ta võib ju lõpuks autorile endale karuteeneks osutuda ja tendents on üks keeruline sõna. Öeldakse, et iga iga raamatut tendentslik ja, ega altari peale. Ja see vist on ka õige, et kunagi Jaan Oks kirjutas nooreestlaste kohta, et tendentsi vastu võideldes unustasid või tähendab ignoreerivad täiesti praksuva sisu aga see on ka omamoodi tendents ja ma arvan, et ja noh, seal oli täiesti õige seda õigust te olete. Eks siin ole sama lugu üldse niimoodi, et kui et võitluses kuidas öelda kirjandus avaruse eest kujuneb vägisi kuidagi niimoodi välja, et et ikka igaüks võitleb avaruse eest, aga võitleb selle avaruse all, ta mõtleb nimelt seda, et see laad või suud, mida tema pooldab, et see oleks nii sukesesse see valitsev, aga teised pahad. Ta tuleb, kipub ikka niimoodi välja tulema, tõesti võitlused usinust, eks see ole juba kirjandusajalooski vana, tuntud tõde proosakirjanik. Või panna manti antakkav kantiga, traat, epiga ja nii edasi. Millegipärast meil ei ole Tammsaaret vigane. Kas te arvate, et asjad nii Trasnerile elu, epikoonu nüüd, ega muidugi ma arvan, liiga tugev sõna. Ja ma ei, ei nüüd Mati Undi Mati Undi mõrv hotellis nats, sellest tuli tuli, hotellis meeldis, mulle meeldis tema püüd. Leida värsket lähenemisnurka värskelt sõnastumis värskelt sõnastamis laadi. Aga ma pean tunnistama, et ma ei olnud lugenud ka võõrast, on vihjatud, et ta ühesõnaga mõningal määral nagu öeldakse, on sellega sugulane võõraga. Kui see nii on, siis muidugi ma ei oska midagi öelda, aga mina võtan seda nii, nagu mina seda lugesin. Väljaspool neid mõjutusi. Mulle tundus huvitav teos, ta on väga ökonoomselt kirjutatud. Teed mõned meeldivad, mõned ei meeldi, eriti ei meeldi, nii et ma hindan väga kõrgelt oma seasaagat, mis ilmus detsembri loomingust. Kuule, tundub just ma võin siin sama öelda, seesama päevakajalisus. Mulle tundub, et see rõhub autorile liiga peale ja ta nagu pole ainega päris jaga oma tegelastega päris head. Distantsi saavutanud Tšehhov ütles juba ikka õige ammu, et kirjanik võib ja peab oma tegelast vihkama, kui ta seda vihkamist väärib, aga kui ta teda kirjuta, kui ta sõnaga temast kirjutab siis ta ei tohi teda mitte isiklikult nihutada. Ta ütles muidugi umbes nii, mul teksti ees ei ole. Ja mulle tundub, et siin mingil määral see tunda on. Aga ta mat staadion, tugevnoolist kuidagi novellist kuidagi loomupärane novellist on, tema novellid ei ole nagunii välja higistatud ega konstrueeritud, mis isegi tugevasti praegu levinud. Ja selles suhtes nad on sümpaatsed. Aga mulle tundub, et ta ei ole. Ma ütlesin, traat ei ole nagu proosasse veel nii proosa kallale nagu veel päris tõsiselt asunud. Kui ta seda teeb, siis ma usun ta tulemust sootuks paremini. Seksikat hästi aastast rääkima, siis mähe tehase kohta tahaksin veel küsida, mida kõik laevad saanud? Ma olen tuhkagi mängu ainult lugenud, mitte näinud. Aga ma arvan, et ta on eesti draamakirjanduse üks tugevamaid teoseid. Igatahes niisugune, mida ammu pole kirjutatud. Kuidas ta laval välja näeb, ma ei oska öelda. Öeldakse iga žanri kohta, et seal pole raske saanud, aga mulle tundub, et vist ikka draama on see kõige raskem, sellepärast et millegipärast ja heade draamat defitsiit on üldse kõige suurem kogu maailma kirjanduses, mitte ainult eesti kirjandus. Eesti proosa istidel ja, ja, ja ka luuletajad on suur jagu ikka kirjutanud ka näidendeid. Aga üsna vähese on neil õnnestunud. Nii et mulle tundub, et siin on ebaõnnestumise protsent kõige suurem. Ja kui võtta niisiis dramaturgi oli eesti kirjanduses äärmiselt vähe. Kitzberg Raudsepp. Kes veel? Tanel Tammlaan? No üldiselt ikka vähe võrreldes romanistidega luuletatega väga. Ja ju ta vist on siis see kõige raskem saanud, igatahes mina pole küll söandate selle seda ette võtta. Aga üldiselt, kui nüüd te loomingut loete, siis te peaks vist nentima ka seda, et noorte autorite osa langust tugevasti tõusnud viimasel ajal. Ega ma muidugi, ma arvan ka, et et mõni mõni noor inimene oleks võinud veel tööd teha ja siis uuesti tuua. Aga muidugi toimetusel on kah omad valikul kui piirid, kui nii võib öelda. Ta valib seda, mis tal olemas on, ega ta ikka ise kyll siis kirjutada ei saa. See on nüüd üks küsib. Teiselt poolt on muidugi niisugune asi, et kui autor on andekas, kuigi teos ei ole veel eriti küps mõnele autorile mõjub, see väga soodustavad, küll ta loomingu veergudele pääseb ja kui ta sellest ei tee, väga väga ennatlikke järeldusi, seda juhtub ka nagu. Juhuslikult kuulsin, gene trükkisime hästi, noored brošisti jutu ära, siis ta hakkas juba ennast peaaegu elavaks klassikuks pidanud. Seda muidugi ei maksa teha, nooruses on esimene trükiproov, nii ka meie esimesed tüki proovi suhteliselt domineerima taga teise või seesama autot teise töö toob juba siis me juba oma nõudlikkust tõstab. Ta rääkis, et peale seda endale häätsa Ääki reanaming. Adam kaheksa aastakäigud mis näis hätta, kas nüüd kohe lausa õppida, aga need on igatahes väga, väga kasulik lehitseda ja Kall lugeda üsna palju. Ma lugesin seal ilmunud novellid läbi peaaegu kõik järjest ja kui need nii kronoloogiliselt lugeda, siis pilt kujuneb huvitavaks. Loomingu esimestes aastakäikudes on pilt umbes samasugune nagu praegu loominguks tähendab noorte, ma pean, listide osatähtsus on väga suur. Nad. Aga niisuguseid töid, mida Me praegu nimetaksime kahkalikeks paar ainult ja ma ei ütleks, et nad väga õnnestunud. Aga nad on siiski olemas. Et pilt on, pilt on kirju esimestes aastakäikudes, kuid peab ütlema mitte just väga kõrge tasemega. Siis toimub teatud stabiliseerumine, novell läheb pikemaks, muutuks siukseks, lühiromaaniks, pisiromaaniks, nüüd on ju kõik sihukseid viie 60 leheküljelist asjad nüüd romaaniga need romaani on seal väga palju. Peab siiski ütlema, et ega Loomingu novellitase ei ole eriti ühtlane võrdlemisi kõikuv ja ta lõpupoole isegi võiks öelda, et ma olen üksluiseks. Nii et see eta ja niisugust vormi ja eriti elu mitmekülgse nägemise otsingud nagu taanduvad sel ajal novellile just mõnes mõttes kasuks ei tule, kuigi samal ajal tema professionaalne tase. Jaa jaa, Jakobson, Hindrey. Esialgu ka kivikese faili. Inimesi lamedaks lamedat proosat. Ja huvitav muidugi lugeda tolleaegsed kriitikat kaenla võlts, tulipalavalt kirjutatud, nagu sel ajal ei ole veel pieteeditunnet autorite vastu. Ei ole veel klassika klassikuid, Nad ei ole klassikud, ei ole klassik Tammsaare ega keegi teine ja selles suhtes autoni või kriitikud tunnevad ennast nagu vabamalt ja mulle tundub, et see t siiski kahju, kuigi ega me kõiki neid etteheiteid, mis on seal tehtud noh, praegu enam ei võta kuigi tõsiselt, aga ta on kuidagi, ma ütlen jah, muidugi mis on lähedasem ja ta annab sulle selle arusaamise, kuidas siis kuidas siis tähendab tulipalavalt ilmunud teosest sellel aru saada, mis meil on praegu nagu pühadus, mõni teos ja millal meie nagu häbenema üldse mingisugust vigu lähe, aga mõnigi märkus seal on üsnagi paikapidav, aga muidugi noh, samal ajal jookseb kõik ikka nagu ei suuda nähe teosse alati õigust öelda ei suuda, lähete Joosse põhjapanevaid väärtusi, mis ta lõpuks klassikaks tegi. Kirjandusajakirja lugeda muidugi roovi minutis noomiat. Ka ajakiri moskva sisaldab mõnikord päris huvitavat teost aegli malada, vardja ei unusta kohta, ma ei oska enam öelda, sest ma ei ole teda viimasel ajal kuigi palju jälginud. Ma võisin mõne ära unustada. Muidugi päris huvitavat tähendab kirjandus kriitilisi kirjandusteadlase teadlase kohta teaduse kohta. Sisaldab materjali prusse Literature, kirjandusteaduslik ajakiri Eestis on üldiselt vähe levinud. Küllaltki soliidselt tasemel toimunud. Mulle jättis võrdlemisi tagasihoidliku mulje selle vastu. Aktsionäri romaan. Kase on ilmunud juba paar aastat tagasi või isegi rohkem. Mu sõber on aeg, mulle tundus ta võrdlemisi pealiskaudselt, võib-olla sellepärast, et tegevuslikul tegevustik toimub ka Tallinnas, isegi mingi turistlik maiku kõvasti juures, see on üldine nähe, et ega ikka teisest rahvusest autor, kuidas tuleb Eestisse korra läbisõit sõidule toob oma tegelased siia. Siis sellest ikka siis, kui tead, ei ole tulnud. Ega see vastupidine naerma, palju parem pole. Tähendab, kui eesti autor Gruusiasse kasvu Gruusiasse näiteks oma tegelast viib, hea meel on sellest vähe? Jah, no ma ütleksin ka seal on see niisugune turistlik maik man, kuigi seal ei ole mitte midagi turismiga tegemist. Külatee lahtisest jooksvast eesti keeles ilmuv sellest on palju juttu olnud seda mootoroviga, sest ta oli aga mõtlev autor. Naela kirjandushuvilisele ta läkski, kasvajad kirjutama hakata mingisugust, kuidas öelda kirjandusnivood tarvis. Ühesõnaga, kas seda teaksid, kus juba enne sind on keskeltläbilõike läbi lõikama kirjutatud muidu võib hakata jalgratast leiutama või muid niisuguseid asju ei olnud. Võib-olla on just kasulik, kui lugeda nii klassikat kui ka kaasaegset kirjandust ja võib-olla isegi luuletada läbisegamini siis võib-olla paremini aru, mis on juba leitud ja mis veel leidmata. Kui suur? Jurakas mida julgem, seda paremini. Kui seal peale julguse väike midagi muud ei ole, kui julgust siis, siis on muidugi toimetustel tegemist, tean omast käest, üks üks autor saatis mulle kirja. Ta on ikka päris pikk mees ja. Ja aga aga julgus, julgus on julgus, kirjandus üldsegi väga vajalik asi, mitte ainult noorel algajal, vajuta kogu aeg.