Palju seda on minevikku kui nimi verigi on saadud. Võõralt maalt. Hurda kogud mõni lehekülg, mõni laul, vaarisa vallast, pärandus, vanad viisud, mida käest ei raatsi anda. Kas nad peavad veel valgust ja vett? Pimeduse rottide päralt. Ja see Iga kevade käin Lapuliseks. Tarud ja päike vanaisa aias. Palju on olnud vahel metsi, raamatuid, nägusid, ütlemist ütlemata jätmist, las lõppeda. Jel mesilastega otseselt suvises sumin, aga kõik seal Võrumaamullas, armsate õite ja põõsaste all esivanemate vahel. Las ma olen seal surnud, mind ei keera keegi enam üles. Läbi maa, kostab sumin, sumin aia endas südame viimane. Igavesti lõppema jääma. Löök. Kuulsite kaht Jaan Kaplinski luuletust kaht värsi põimingut, mis on nagu juht, lõimed äsja, see on 18. detsembril 1968 Eesti Kirjanike liitu vastu võetud kirjamehe loomingusse. Inimene lõputult muutuvas suures looduses ja inimese kultuuri algväärtuste tema pärisosa otsinguis. Sellele suunalised ideestikud kannavad Jaan Kaplinski kogu loomingut. Sündinud 1000 941. aastal Tartus saab Jaan Kaplinski avalikkuse ees odavamaks noorte kasseti luule vihikuga jäljed allikal 1965 ning tekitab rohkelt mitmet pidi mõtlemisi Loomingu raamatukogus päevavalgust näinud tagasihoidliku raamatuga tolmust ja värvidest. See, mis on sündimas esimeses luulevihus, aktiivne kodanikutunne, võitlus, kodanik, tursa taoliste vastu seismine hea eest areneva eest arendatakse täies plaanis üldistatult välja habrast liblikat sümboliseerima pealkirjaga värsiteoses tolmust ja värvidest. Jaan Kaplinski on selles raamatus jõudnud suurte filosoofiliste üldistuste nii inimese osast looduses. Inimkonna saatusest taastub päris agitaatorid kirglikkusega vägivalla vastu ning rahu eest seisja tribüünile. Tema luule üle on vaieldud, parodeeritudki kurdetud mittemõistmist. Ent meile tundub, et nii, et mittemõistmised on eelkõige seotud Jaan Kaplinski üldistuste kõige elava kogu elu kaitsmise positsioonide vähese tuntusega meie lugejate hulgas. Jaan Kaplinski on nõudnud oma publitsistikat pesapaiga jätmist kiviseinale pääsukeste jaoks võidelnud looma tapmise vastu elu hävitamise vastu suures looduses ja loodusele lähenenult osaleb tema luuleinimene, sünnib, elab ning saab Sõmerana jälle osaks loodusest endast. Selles kõiges on palju meie esivanemate tunnetusmaailmast ent mitte ainult seda, selles on targana maailma asjade üle mõtleva inimese valulevak tunnetust. 1000 968. aasta aprilli viimasel päeval sai Jaan Kaplinski neljanda Eesti poeedina Alatskivil Juhan Liivi nimelise luulepreemia laureaadiks. Äsja võitis Veljo Tormis Kaplinski sõnadele loodud maarjamaa ballaadiga esikoha meeskoorilaulude võistlusel. Seda premeeritud laulu pole veel ühelgi kooril jõutud selgeks õppida, kuid sama autorisõnadele loodud Veljo Tormise kevadkillud ülikooli naiskoori esituses on meie fonoteegis. Kuulame. Mul tuleb meelde üks niisugune teiste inimeste mälestuste pilt nimelt Tuglase oma. Tuglas räägib, kuidas omaaegse väga tuntud kultuuritegelase ja raamatutundja Jaan Raudsepa käekõrval üks pisike poiss käis mööda Tartu tänavaid. See poiss siis sellel ajal tegi jalutuskäike peamiselt vist tõesti linnakivide peal. Oleks siis nüüd nagu huvitav kohe hakata pärima, kuidas sisseloodusejuurde ja looduse kaudu ka kirjanduse juurdetulek õieti oli. Aga kas see oligi väga linnakivide peal? Tartu linnas on need pargikesi küll ja vanaisa õpetas mind juba tookord ehk natuke lennulaule tundma. Linn oli tühilinnas, sai suusatada pärast sõda tänavate peal. See oli ülejõel igal pool, ma ei tea, see on vist midagi lausa järsku vähemalt oli minul. Ja see on seoses Saaremaaga ülikooli astumisega kolhoosiga, kus meid kuuks ajaks saadeti ja kus oli väga tore. Ja Saaremaa on mina kuidagi suutsin sisse elada ennast neisse maastikesse. Sorri Saaremaal, see oli kaeluka külas, tähendab pühastmite just kaugelt tõelistest, mitte kaugel. Kuressaarest sutt ei oska mitte kaugel, millesse elamus siis oli, mis esimest korda vabastas nagu Aino Kallast omal ajal ja ma ei oska ütelda, et see oli tundide või päevade küsimus, aga selle kuuga midagi oluliselt tuli juurde vä? Mingi selline ühtekuuluvuse tunne, et tõesti, mina olen siit kuidagi seotud, nende maastik Saaremaa kaudu kah kõik. Kas siis Saaremaa kaudu hakkasid tekkima ka esimesed värsid või, või olid need varem? See värsiasi hakkas ikka hoopis varem. See hakkas jälle kuidagi järsku hakkas Lermontovi luuletusest lendav laev. Mulle pööraselt meeldis koolipoisina ja siis nagu päästis need lüüsid lahti. Kas algul laadilt ka kuidagi siis Lermontovi moodi või? Kindlasti jah, ma ise enam ei mäleta ja alles ka ei ole. See on ilmselt see nii oli. Kuidas ta saidi teisiti olla? Kas need esimese aja laule trükiga mõnin pääsenud Eheimi? Ametlikult on trükist tulnud kaks raamatut. Kas kolmanda asi on juba teoksil vä? No tegelikult kunstiinstituut andis paar eksemplari Ello otsingu diplomitööd välja ja see on ka minu värss ei olnud õige õige siin. Kui seal julmas unikaal trükisena elu järgi võtta, siis see on see kõige ilusam raamat, seal on ikka palju pilte juures, hästi toredad pildid minu arust. Nii et siis peab küsima, eks neljas hakkab kaante vahele saama. Neljas luuleraamat. Jah, minul on midagi kokku pandud millest ehk võiks mingi õhuke raamat saada, aga ma ei tea, kuidas tema käikuandmisega käiku panemisega veel on. Kui väga uudishimulik olla, kas tolmust ja värvidest kuidagi meeleolulise jätkuna või, või on midagi muud proovitud. Ma ei oska ütelda, minu arust ma tegin mingi väikese eksperimendi. Raske öeldagi, mis suunas võib-olla veel niisuguse kõnekeelseks vähem luulelisuse suunas tähendab püüda kõik öelda nii lihtsalt nii argisealt üldse võimalik on siiski sealjuures veel jääda luuleks, mitte libiseda hoopis puhastusse nältimistesse. Kuidas see õnnestunud on, seda küll ei tea, seal muidugi ei ole mitte midagi riimitutena, mitte mingisugust mehed trumlit, lihtsalt kõige vabam vabavärss hirmsalt, aga mine sa tea. Ja siis inimese ja, ja loodusetelg jääb ikka uude kogustusega sisse või üldse, kuidas selle teljega siis lood on? See on olnud ka umbes nii, et ega ma ei ole võtnud ühtegi telge enne kätte ja siis hakanud sinna pealana laduma mingisuguseid värvilisi rõngaid, nagu lastel. Vastav mänguasi on vaid kuidagi ma ei tea, nähtavasti istub telg endas sees nagu selgroog. Ja muu on kuidagi seal külge kasvanud ja seotud. Kas see inimese looduse vahekorra teema mõtestamine ja, ja üldse niisugune filosoofiline käsitlus inimese osast tänapäeva maailmas ja looduses on ka juba nii enda mõtetesse ammu aega tulnud juba sealt Saaremaaelamustest saadik või, või on siin olnud mõjutusi ka raamatute kaudu teiste meeste mõtlemiste kaudu? Raske ütelda, nähtavasti on ta tulnud aegamööda Saaremaast ehk peale, aga varemgi juba mäletan lapsena mulle hästi vastumehedki, niisugune asi nagu nutame lindude laskmine või kui poisid seda vahel kippusid tegema. Ja hiljem ka võib-olla asjad, mis kõige rohkem on ärritanud, on just niisugused salakütid mingisugune autoga lagedaks kooritud puu, nagu need tartus, nii palju ja muud taolised asjad. Selline kõige rumalamad sorti maa parandamine. Laastamise näosuslike parandaja, no see teema tervena mulle tundub, et on need teie loomingus saanud niisukese tasapinna, millised on Eestis olnud, ei ole ja võiks siin omamoodi rääkida nagu Albert Schweitzeri ideoloogia kandmisest meie lugeja teadvusesse juba Kaplinski mõtlemise kaudu, Kaplinski silma läbi. Kas Schweitzeri teema on ennast ka kohe tõsiselt huvitanud kogu aeg? Said sa oled natuke lugenud ja ka teisi looduskaitseraamatuid nagu mitmesuguseid vaid seal on kuidagi muidugi eriti lähedane. Ja asjal on nüüd ka Vaitserile, võib-olla mõnel mehel Nonii päris poeetiliselt filosoofiliselt esitatud, aga asja võib ka päris ratsionaalsed peaaegu etootilitaristlikult esitada. Umbes selles plaanis, et kui me nende õppi loodusega ilusti koos eksisteerima, siis see läheb meile väga kalliks maksma võib ju ka nii. Iseenda konna niimoodi lõhume ära, milles me elada saame, me siis peale hakkame. Kui enam puhast vett ja puhast õhku juba midagi sinule. Need kõige loomulikumaid, meie eksisteerimise element üldse, kas võib arvata? Albers šveitsele juurde jõudmine ka kuidagi seotud on? Teie ühiste huvidega üldse niisuguste loodusrahvaste vastu? Loodusrahvaste huviga tuleb nagu luuletustest järjest välja. Loodusrahvad on ka mingi väga vana huvi, kui ma olin koolipoiss, siis mina unistasin sellest, et kui saaks ikka kuidagiviisi indiaanlastele Ameerikas mingid riigid luua umbes nii, sealt valget välja ajada midagi hästi romantilist, hästi eluvõõrast või kuidas hiljem olen püüdnud ka indiaanlaste kohta juba tõsisemalt etnograafiat lugeda teiste rahvaste kohta ka. Ma ei tea, ma kuidagi ühineksid maardlat meediga Ameerika tuntud etnograafiga selles etnograafiahindamises. Umbes nii, et inimkultuur on maailmas väga palju, tähendab neid võimalusi, mida üks inimühiskond saab valida. Elamiseks on väga palju ja on kuidagi meie üks suurimaid ja olulisemaid ülesanded. Kõik need võimalused ükshaaval ja põhjalikult läbi katsuda. Et siis paremini oma teed hinnata või oma võimalikku tulevikku ette näha. Teiste rahvaste nii etnograafiasse ja selle kaudu ka üldse rahvaste hinge vaadates on aina rohkem ka nagu oma rahva hingega viimasel ajal tegeldud. Ja see oma rahva hingevaatamine. On ka viinud siis meie rahvaloomingu üle mõtlemisele selle väärtuste nagu uuesti avastamisele. Kuidas siis selles valdkonnas kaevult need arusaamised? Jaan Kaplinskile on kujunenud, mis siin teistmoodi näiteks tahaks teha või paremini tahaks teha. Ma tahaks midagi selle heaks teha, et inimesed jälle õpiksid hindama vana rahvaloomingut, laule, muinasjutte ja kõike neid puust tehtud asju, kõike kõike. Just Leedus käies jäi väga sümpaatne mulje sellest, kuidas seal minuvanused ja nooremad kultuuriinimesed. Intelligents oskavad hinnata seda vana rahvakultuuri. Kas nendel vahetu side maaga nooremal põlvel praegu ka veel tihedam, jõle? Jah, need, keda mina seal nägin, kellega rohkem tuttavaks sain, on kõik külas kasvanud. Ja see on igasuguse nihukese etnograafiateemalise jutu juurde nad otsekohe hakkavad rääkima seda, kuidas nende külas see asi oli. Aga mis siin selle meie rahvaloomingu uurimise ja, ja uuesti nagu avastamise otsas teie arvates üldse siis teha annaks veel? Ma ei tea kaheta öelda, kõigepealt tuleks muidugi välja anda neid rohkem see asi on kurval kombel soiku jäänud. Ei ole selget pilti sellest, mis põhjustel just rahvalaulude sedasama kogu väljaandmine, mida Hurt kunagi alustasime kandle ja igasuguste tõkete ja viivituste ikka tasapisi edasi läks. Nüüd teeks päris ühe sellise hoopis kõrvale küsimise hästi palju tõlkimistega saanud ka tegemist teha sealhulgas ka isa isamaalt tähendab Poolast tõlgitud, mis keeli ja mis autoreid siis üldse on? Tõlkijana ette võetud? Poolast jah, tegelikult no oleks nagu moraalne kohustus isegi Poolaga rohkem tegeleda, aga paraku on sealt kaunis juhuslikke asju tõlkinud. Ja noh, rohkem ehk hispaania inglise ka tegemist olnud prantsusega jätkuvalt praegult ka praegu on Mehhiko romaaniga, selle tõlkimine on lõpukorral parajasti. Kuidas tõlgete välja valimine, otsimine käib, kas rohkem saab leida siis ka niisugusi, mis enda sellele huvidele ja mõttesuunitlusele vastab või või tuleb seal kuidagi juhuslikult? Mõlemat vahel, eriti luuletuste juures, saab ise päris palju valida ühe autoriga tegemist, võtad sealt just selle, mis sulle endale meeldib. Aga kui on vaja kirjastuse plaanis mingi romaan, siis vaevalt kunagi niux romaan tervikuna tõlkides nii erilist mõnu pakub. Küllalt tuim töökokkuvõttes, pikaajaline äski jah. Iga päev istu, istu tema kallal ja kui ta ükskord valmis on tükk aega mööda läheb siis uuesti üle lugeda, siis on tõesti vahel päris kena, aga tõlkimise juures isegi ei taju enam selle asja kunstilist väärtust. Luuludel. 10 siis on loomingulisem, pakub rohkem naudingut, aga helistage proosa kah võrreldusele raskem töö või. Minu arust luule tõlkimine on nagu sihukse paraja matemaatilise ülesande lahendamine. Aga proosa tõlkimine, see on, ei oska ütelda, istumise töö rohkem, see on mina midagi konspekteerimise taolist veidi raskem kui niisugune hea hea konspekti tegemine jutust. Nüüd tahaks nihukest asja usutleda, et noh, öeldakse, et iga inimese kohta võib midagi öelda selle järgi, kui vaadata tema sõprufaga igal tänapäeval kirjandusega tegeleval inimesel. Üks peamine sõprade säär on ju tegelikult raamatute hulgas. Millised sõbratsis raamatutena ümbritsevad meie Kirjanike liidu uut liiget raamatut. Ta näol on mulda arvuliselt teagi ütelda riiulipinna järgi umbes 40 jooksvat meetrit neid sõpru mida ilmselt suurt osa kunagi ei saa korralikult loetud, aga mida võib-olla vahel vaja? Jah, aga mõnda osa jälle mitu korda järjest näiteks mis, mis kuuluks sinna järjest loetavate hulka? Luuletuse loen või rohkem järjest muinasjutte vahel selliseid asju, kas või neid samu eesti rahvalaule ka ütleme seal ka Underit. Suitsu. Luule on ka selline kummaline asi, ta ei ole. Ei ole üks joon, mille sa käid algusest lõpuni läbi ja siis ongi tasud käidud. Et ta on ikka väga mitmemõõtmeline, kui nii võib öelda, ja ta võib-olla isegi kui sa tead ja mäletad, loed uuesti hoopis midagi muud. Nii ei saa kunagi ta lõpuks tühjaks, nähtavasti ise jõuad vahepeal muutuda, jällegi vaatenurk muutub. Mahuga ilmselt rohkem kui tavalisse proosasse, aga ega see ka alati nii ei ole. Proosa asjadest, mis rohkem kätte satub mõtlen, troosatasin hästi, laias mõttes veel. Ma olen, oli siin natuke juttu etnograafiast, olen püüdnud lugeda siis mitmesuguse teaduslikkuse populaarsuse astmega asju päris teaduslikest, kuni selliste rahvaraamatutena ütleme, indiaanlastele Buschmanitel kohta need mulle väga meeldivad. See oli kahju, et ei saa nii nii palju lugeda, kui ennustaks. Looduse kirjandus EKA sinna laual pidevalt olevate raamatute hulka või, või on see jah, ikka küll ja päris erialased. Ma päris erialaste alati ei jõua, puudub seda algettevalmistust natuke. Nähtavasti süstemaatiline terminoloogia on hästi juba käes ja, ja praktiliselt Khaled ühikud looduses küllalt tuttavad Anseni. Ta ei ole seda, et see nii oleks taimemäärajaga üks viis suvel ringi käidud ja siis mingi pildisaiu seda pilti hädapärast kuluks süvendada ja täiendada ka, et vahepeal ei ole saanud selleks nagu aega. Kambja kandis need taimede vaatamisest teadust olnud. Pool, kus parajasti sai, vahel tulid sellised tühjad ajad sisse, nagu mäletan, üks päev, Käsmul. Polnud muud teha. Lihtsalt korjata mõned eksemplarid ära, ei hakata määrama ja, ja linnulaul on siis aisas saadik juba enam-vähem teada. No vahepeal jõudsin ma ta ära unustada. Ta on muusikaline kuulmine, näib olevat Khanis kehv ja siis linnulauludega võtab palju aega, nagu selgeks saavad. Annab eristada nii, mis seal siis ikka siis tahaks kangesti soovida, et Nende raamatute hulka, mis riiulil nii alati kättesaadavate hulgas on ühtelugu rohkem tuleks ka oma raamatuid. Ja eks seda ole vist mõeldudki selle äsjase vastuvõtmisega Eesti Kirjanike Liitu. Kus te vist olete üheks nooremaks liikmeks Paul-Eerik Rummo ja Mati Undi kõrval, nii, nüüd sele mikrofoni ees õnnitluse peale paluks veel, et äkki portfellist mõni uus laul, väljavõte ise ette lugeda. Tuleks välja, võiksid. Paar killukest lugeda siis küll ja need on need mingis mõttes sellest uuest käsikirjast, millest ehk kogu saab sõnadeta vajutan suuligi külmaakent. Oi sina, valge lumi, langed, langed pimesi jõkke, pimesi, põllule, pimesi pujudele, pimesi pajudele pimesi bussile tartu ja Kärevere vahel. Kuhi ZaZ, las ma olen nagu sina, suur ja püha laial luhal härmatise all. Päike käib meie ümber iga päev üks kord öösi, jänesed ja kitsed ja põdrad, suur vanker, sõel, mõni kass ja kodugak. Kevadel tuleb tulv läbi lammi ja metsa harutab meid koost ja laotab laiali Emajõe ääritsi alla Peipsini välja.